Kes mu eeskujud
Johann Bach, Johann Brunner
Siin on minu rahvas
Ja neid teisi ma ei tunne
Lurjuseid ja lõdvikuid ei tunne

Kuulsin seda lugu hiljuti üle pika aja kusagilt uuesti (aga kust? raadiot ma ei kuula, mu kodupoes Rimis mängib ainult AI genereeritud muusika, mis vaheldudes hange.ee uue AI reklaamiga on nagu mu isiklik põrguring, kus mu kuriteoks on see, et mul läks kõht tühjaks või et vetsupaber sai otsa). Eelmisel aastal seda kuulates ei mõelnud ma sellele loole eriti, aga nüüd karjus üks rida otse minu suunas: kas sa kuulsid seda, luuser?

Lurjuseid ja lõdvikuid ei tunne.

Ei tunne? Mina küll tunnen. Ma ei tea, mis kriteeriumeid täpselt peab täitma, et olla halb inimene. Mõni inimene on lihtsalt inimene, inimlik on olla vahepeal kade ja nõme ja enesekeskne. Mõni on hea, aitab teisi ja pühendab end mõnele üllale eesmärgile. Mitmed neist inimestest, kes selliste asjadega tegelevad (toetavad Ukrainat, võtavad sõna igasugustel woke teemadel nagu feminism, Palestiina, LGBT või kultuuripoliitika, seisavad seksuaalse väärkohtlemise vastu, võtavad oma peresse elama kasulapsi jne) osutuvad tagantjärele siiski halbadeks inimesteks. Ühel hetkel toimub Suur Paljastus™ - maskid langevad, kas avalikuks on tulnud mingi konkreetne tegu (tõe kriteeriumiks on selles tihti kohtumenetlus ja karistus) või siis avanevad ühe julge eestkõneleja eeskujul ka teiste suud (jaa, see tüüp oli tegelt minuga ka väga vastik, ütles X-le seda ja tegi Y-le nii).

Suurele Paljastusele™ võib, aga ei pea eelnema Väike Sosistamine™, kus inimesed samast skenest või seltskonnast omavahel vahetavad kõmu, et kas sa tead, et selle tüübiga on vist lood kahtlased ja väidetavalt tegi ta X-i ja ütles Y-t ja varsti tuleb avalikuks Z. Mõnda Väikese Sosistamise™ teemat ei õnnestugi kunagi valideerida, arvad, et kohe tuleb Suur Paljastus™, aga siis see sumbub kuhugi ära või on paljastuvad detailid nii mittemidagiütlevad, et ei oskagi kuhugi moraalset piiri tõmmata.

Suure Paljastuse™ järgsel hetkel jagunevad inimesed alati kaheks. Esimese grupi suust kuuleb sõnu nagu “no ma sain küll kohe aru, et sel vennal on midagi viga, ta tundus jumalast imelik, mu radar hakkas KOHE tööle, kui ma teda esimest korda nägin”. Ning teine grupp tunneb end lihtsalt petetuna, võib-olla jagasid nad tolle inimese postitusi enda sotsiaalmeedias, hääletas tema poolt Riigikogu valimistel või lihtsalt pidas seda inimest oma sõbraks, tuttavaks või lihtsalt normaalseks inimeseks. Ma olen olnud mõlemas grupis. Esimene on alati parem, aga kui sa ise oled parasjagu teises, on need esimese grupi parastajad ikka tohutult tüütud.

Viimasel ajal on palju räägitud karistuskirjandusest, kas üks Kultuurikriitik™ ikka vääris sellist kriitikat, kas ta tegi midagi valesti, mida me kui skene temaga nüüd peale hakkama peaks. Üks tuttav tegi nalja, et millal võib oodata minu kui nüüdseks tunnustatud novelisti novelli Kultuurikriitikust™ ja pidin väikese kahetsusega (nali. nali?) ütlema, et mul pole Kultuurikriitikuga™ mingeid kokkupuuteid. Liiga mõttetu, et olla isegi pealetükkiva käitumise objekt (nali. nali!!). Samal ajal, kui laiemas ringis kõik Kultuurikriitiku™ teemat arutasid (ja mina ise ka! Mu arust on selle teema suurim võit see, et ehk julgetakse rohkem välja öelda seda, kui keegi ei käitu normaalselt. Kui esimene julge inimene suu lahti teeb, julgevad teised ka.), sain teada, et üks tuttav mõisteti kriminaalkorras süüdi palju hullemate asjade eest.

Nende asjade eest sai ta reaalset vangistust… kaks kuud! Sa pead lihtsalt armastama Eesti karistusõigust! Mu klassivend oli mitu aastat vangis, sest ta müüs narksi, aga mitte niatseeni või fentat, vaid peouimasteid, mida kui sa ise teinud ei ole, siis tead kindlasti kedagi, kes on, kas või Kultuurikriitikut™ ja tema loo kirja pannud kirjanikku. Äsja oli uudistes, et Tallinnas kanepikasvatusega vahele jäänud mehed said vangistuseks 7 aastat. Kui Mallukas oma ettevaatust.ee saidiga alustas, sai ta palju kriitikat stiilis “kui inimene on oma karistuse ära kandnud, kuidas ta siis eluga edasi minna saab, kui ta ripub avalikus häbipostis”? Ühes videos vastas Mallu, et tal on ausalt öeldes täiesti ükskõik ja need inimesed võiksid end üldse ära tappa.

Õigusteaduse haridusega inimene minus muidugi kirtsutas seepeale nina, surmanuhtlus ei ole lubatav, aga hiljem ei suutnud ma seda mõtet peast ära saada. Mu esimene soov oli, et see tuttav koliks ära, aga mida see aitaks, kui ta läheks näiteks välismaale, kus inimesed oskaksid veel vähem Eesti registritest infot otsida? Või kas inimesed on suutelised muutuma, kui ma loen raamatuid ja vaatan filme, siis ma usun seda, aga mul on väga raske sellist optimismi päris elule üle kanda. Minu Vabariigi Minister™ kaitseb sotsiaalmeedias laste vastu suunatud seksuaalkuritegude eest karistatud inimest: las too esineb laval ning tolle mehe postituste all on vaid toetavad kommentaarid ja reaktsioonid stiilis: “Pea vastu, ära pane kiusajaid tähele!” Ja te tahate, et ma usuksin inimeste headusesse?

Kuna need Suured Paljastused™ toimusid vägagi samal ajal, muutus Kultuurikriitiku™ lugu mu peas natuke tähtsusetuks taustamüraks, sest kuigi ma paljuga, mis öeldi, vägagi nõustusin, siis see teine lugu oli lihtsalt palju hullem. Kultuurikriitiku™ ümber käiv diskussioon oli sellega võrreldes turvaline (tahtmata kellegi valu pisendada), nõnda pöördusin pidevalt selle juurde tagasi, ise aina mõeldes, et kurat, maailmas on olemas nii palju koletisi, kellest sa ei saa aru, et nad seda on. Ja kui ei saa enda arust üsna intelligentse täiskasvanud inimesena aru sellest, et keegi on koletis, siis kuidas sa peaksid seda aru saama näiteks lapsena. Jumal tänatud, et mul pole last, sest kui oleks, siis ilmselgelt ei suudaks ma teda koletiste eest kaitsta. Kui ma ei suuda ära tunda suurt koletist, kuidas saan ma hakkama igapäevase väikese kurjusega?

Olen nüüd nädalaid mõelnud sellele, kuidas ma kurjusega kohtusin ja seda ära ei tundnud. Või tundsin? Tagantjärele tahaks end paigutada sellesse esimesse gruppi ja hakata end puhtaks pesema. Esiteks, ma põhimõtteliselt üldse ei teadnud seda inimest, vaid mingitest seltskondadest, ma pole temaga kunagi kahekesi rääkinud, ta polnud isegi üheski mu sõbralistis. Ehk korra olin ma öelnud ja mõelnud tema kohta midagi kahtlevat, aga mitte ligilähedaselt selliseski skaalas. Ma olen mõelnud kahtlevaid mõtteid väga mitmete inimeste kohta, kes on pärast osutunud väga toredaks (või kas on?). Ma põhimõtteliselt tõesti ei teadnud teda. Aga sellega üritan ma end välja vabandada ja piinlikkusest puhtaks pesta. Kui ma oleksin tõesti päriselt aru saanud, et selle inimesega on midagi viga, siis oleksin sellest ju tõepoolest päriselt aru saanud ning ei oleks praegu üllatunud.

Seega olen ma teises grupis ning sellega kaasneb piinlikkus. Kuidas ma olen nii loll, et ei saa aru, et inimeses on peidus kurjus? Koletised ongi suurepärased manipulaatorid ja teesklejad ning nad saavadki tegutseda seetõttu, et inimestel on piinlik. Ohvrid ja ka lihtsalt pahaaimamatud teretuttavad või naabrid tunnevad iseennast räpasena, kuigi nemad ei ole midagi teinud ning seepärast ei räägita neist teemadest sugugi nii palju kui võiks, mitmed lood jäävadki igaveseks peitu. Aga oma peas oli ka mul piinlik, kuigi osa minust saab aru, et piinlikkus on täiesti vale emotsioon.

Aga kuidas siis üldse leida oma ellu uusi sõpru või tuttavaid, kui automaatne eeldus, et inimesed ei ole koletised, on tegelikult vale? Mul on isegi vedanud, mul on endiselt sõpru, keda ma tean esimesest klassist või vähemalt kooliajast. Kui nad ei olnud koletised kaheksa-aastasena, ei saa nad seda olla ka kolmekümnendates, eks? Aga kas nemad ongi ainsad inimesed, keda ma päriselt usaldada saan, sest ma olen aastate jooksul näinud nende kasvamist, tean nende peresid ja olen seeläbi verifitseerinud, et tegu pole koletistega? Aga mis juhtus nende aastate jooksul, mil me pole samas linnas elanud, äkki on midagi muutunud ja ma ei saa ka neid usaldada? Kui kaua sa pead inimest tundma, et olla täiesti kindel, et ta pole koletis? Ja mida teha, kui sa lihtsalt ei ela oma kooliaegsete sõpradega enam samas linnas või teil on väga erinevad graafikud ja elud, kas siis tulebki anda alla ja istuda üksi kodus? Või mis siis, kui sa tahaksid, et sul oleks natuke rohkem ja teistsuguseid sõpru kui siis, mil olid 15?

Kas iga täiskasvanud inimene, kes üritab leida uusi tutvuseid, on automaatselt pervert? Väga tihti on. Iga tüdruk teab, et need tüübid, kes sulle kirjutavad “hei, näen sind kogu aeg kohas X ja tahaksin sinuga rohkem suhelda” on kõige hullemad friigid siin maamuna peal ja kui tüdruk ise pole väga meeleheitel ja noor, siis läheb tema friigiradar kogu täiega põlema. Normaalsetel täiskasvanud inimestel oleks justkui oma sõbrad juba ammusest olemas, nad on hilisemalt põhikoolis verifitseerinud, et tegu pole koletistega ja ürita sa vaid kuhugi kolida või tutvusringkonda laiendada, see maksab sulle kurjalt kätte. Naisena tundub see õnneks natuke kergem, aga eriti meestevaheline sõprus tundub mulle väljaspoolt väga komplitseeritud nähtusena, neil meestel on väga vedanud, kellel on oma sõprade kamp, aga kui sa ei ole seda hiljemalt 25. eluaastaks leidnud, siis unusta ära. Ma ise ei julge ka just kuigi sageli inimestega suhtlust alustada. Võib-olla on see ellujäämismehhanism, mitte valevagadus.

aprilli soovitusnurk

🎥 Kõige eelnevaga sobitub päris hästi “The Drama” (“Hõissa, pulmad!”) osalt ühe Euroopa režissööri satiir USA ühiskonna üle, aga teisalt ka lugu friigiradarist ja sellest, kas inimesed on võimelised muutuma.

📚Mulle kunagi üldse ei meeldinud Lena Dunham, aga ma olen vahepeal suutnud areneda ja ka siin korduvalt “Girlsist” kirjutanud. Neelasin Dunhami elulooraamatu “Famesick” audioversiooni (mille ta ise sisse luges) umbes nädala ajaga alla ja mu elus on väga suur tühi koht, sest mul ei ole lihtsalt millegagi asendada Dunhami häält, mis räägib mulle meikimise, söögitegemise või jalutamise taustaks sellest, kuidas Adam Driver tõesti oli nagu ta tegelane Adam “Girlsis”.

🎵 Avalon Emersoni uus plaat tõestab seda, et sa võid teha juba vana ja kulunud asja, aga kui sul on meloodiad, siis on täiesti ükskõik, et sa oled omamoodi derivatiivne ning ei tee midagi uuenduslikku. Mind kummitavad need laulud kogu aeg. No näiteks “Eden” on võib-olla aasta parim lugu.

Subscribe now

Raamatus on 12 peatükki 12 nädala jaoks, igaühe juures eraldi harjutused, sealjuures tuleb iga nädal end viia vähemalt ühele artist’s date’ile (ehk teha midagi üksi ja ainult iseenda jaoks) ning kirjutada igal hommikul käsitsi kolm lehekülge esimeseid ettejuhtuvaid mõtteid (morning pages).

Mu peamine probleem “Artist’s Way’ga” on see, et ma unustan pidevalt ära, et ma seda teen. Mis päeval algab uus nädal, kas ma tegin artist’s date’i, mida üldse lugeda artist’s date’iks (kui sa oled täiskasvanud inimene, kes ei käi tööl ega kasvata lapsi, on põhimõtteliselt iga hetk esmaspäevast reedeni artist’s date iseendaga)? Mitu hommikut peab neid kolme lehekülge kirjutama, et lugeda nädalat edukaks? Kas ühest piisab?

Kuidagi loominguliselt neid nädalaid kombineerides olen jõudnud “Artist’s Way” neljanda nädalani (vist). Neljanda nädala teemaks on reading deprivation. Ehk ära loe terve nädal aega mitte midagi. Äärmiselt lihtne ülesanne: mu elus on aastaid, kus ma pole lugenud ühtegi või maksimaalselt paari raamatut. Viimasel ajal on lausa avalikult moes öelda, et keegi enam midagi ei loe, ma ei ütle seda halva pärast. Sellest kirjutas näiteks Hanna Linda oma Substackis ja Joonas Loomingus.

Hanna Linda

Vaimne inimene ehk kuidas Jaan Kross Siberis kaerapiimaga cappuccinot jõi

Alustan seda postitust šokeeriva paljastusega: viimastel aastatel olen vaimselt, see tähendab kultuurilis-vaimselt, üha vaesemaks jäänud. Ma loen aina vähem raamatuid, ma ei käi praktiliselt mitte kunagi teatris (ei vaata isegi neid etendusi, mis mulle potentsiaalselt meeldida võiksid), kinno olen läinud ainult siis, kui keegi mind kaasa tirib, ma ei vi…

Read more

4 months ago · 17 likes · 5 comments · Hanna Linda

Kui juba inimesed, kes on minust palju enam lugenumad ja ka palju enam kirjanduselu (vehib käega teadmata suunas laia, kuid umbmäärase kaarega) osad, ütlevad, et nad ei loe, siis ma tahaksin öelda, et võib ju selle putka kinni panna. Miks on vaja teeselda, et kirjandust oma traditsioonilises tähenduses ja raamatuid üldse on tänapäeval enam millekski vaja? Miks inimesed kannatavad valehäbi all, et nad ei loe, kui see on tegelikult täiesti normaalne?

Timothée Chalamet sai hiljuti palju heiti selle eest, mida ta ooperi ja balleti kohta ütles (“I don’t want to be working in ballet, or opera, or things where it’s like, ‘Hey, keep this thing alive, even though like no one cares about this any more.”) ja kuigi ta oleks võinud seda öelda märksa maitsekamalt, siis põhimõtteliselt olen ma temaga nõus.

Ma lugesin ja kirjutasin kunagi palju luuletusi, aga enam ma seda eriti ei tee, osalt ka seetõttu, et mulle tundus, et kedagi (ja ka mind ennast) ei koti enam luule. Mõte sellest, et ma peaksin kunagi välja andma näiteks oma VIIENDA luuleraamatu ja lootma, et see kedagi huvitab, tekitab minus tohutut vastumeelsust. Kui sa oled uus autor, kes pole ÜLISITT (või vahel aitab ka just see, kui sa oled ÜLISITT, näiteks NII SITT, et see tundub juba hea või vähemalt irooniline statement), siis on üsna kindel, et sa saad vähemalt mingigi tunnustuse ja tähelepanu. Aga kui sa teed lihtsalt oma asja, vaikselt katsetades ja proovides ja arenedes, harjuvad inimesed sellega lihtsalt ära. Sest isegi kirjandusinimesed ei loe eriti ja kui nad loevad, loevad nad seda, millega peab kursis olema, et teistega juttu ajada ja selleks on pigem särava uustulija debüüt kui kellegi kaheksas raamat.

Näiteks Tõnis Vilu, kes on minu arust Eesti parimaid luuletajaid ja kelle kõiki raamatuid ma loen, kirjutas väga ausalt lugejaväsimusest, read, millele ma aasta hiljemgi mõtlen:

Nüüd, uue raamatu „Enne lapsi” ilmumise eel (loodan, et see tuleb trükist maikuus), olen päris palju mõelnud Kajar Pruuli sõnadele: ta ütles mulle kunagi, et teatud hetkest on (nt produktiivse autori puhul) raamatute avaldamine tema loomingu vastuvõtule pigem kahjulik kui kasulik. Ta ütles seda ( : )kivisildniku kohta, kes andis vahepeal välja minimaalselt kaks raamatut aastas, aga see kehtib mu meelest ka märksa väiksema sageduse puhul. Ja isegi siis, kui tekstide kvaliteet pole iseenesest langenud – lugeja lihtsalt väsib, fännidki väsivad. Ei jaksa enam kursis olla. Eriti, kui need tekstid on üsna ühes ja samas soones. Olen tähele pannud, et Jürgen Roostega on see juhtunud. Isegi Tõnu Õnnepaluga, kes avaldab raamatu aastas, kuigi tal on see fännibaas nii lai, et temale leidub lugejaid vist alati. Olen siiski siit-sealt kuulnud, et nad ei viitsi enam igat Õnnepalu raamatut lugeda. Ja kui juba üks jääb vahele, siis on tõenäolisem, et järgmist ka ei loeta, kuigi need raamatud ei järgi mingit telesarja loogikat ja on loetavad teistest eraldi.

Ma tunnen, et olen ka selle lävel. Olen mõned aastad enda raamatuid omal käel avaldanud ja näen, kui palju ostetakse. „Vana hinge” on järel pakkide viisi, võrreldes eelmiste raamatutega on müügi langus üsna järsk. „Vana hing” pole jäänud tähelepanuta, ja tagasiside on olnud tõeliselt hea ja süvitsi minev, ma olen metsikult tänulik selle eest. Mul on üldse sellega väga vedanud. Aga, kuigi ma ei pea luuletades teiste tähelepanu kordagi silmas, ma kirjutaks ka ilma ühegi lugejata, siis vahepeal ikka märkad mingeid asju, see on paratamatu. Ma ei eksisteeri välismaailmast eraldi.

Vana hing

Update, aprill 2025

* Vabandust, et pole ammu kirjutanud. Linnakirjaniku töö on võtnud suurema osa ajast, päris „teenistuse” alguses ei jõudnud ma isegi loominguga tegeleda. Nüüd on parem, kirjutan jälle luuletusi, kuigi ma siin-seal ütlesin, et proovin proosat kirjutada. Selle jaoks ei ole lihtsalt aega ja ei tundu ikkagi ka õige aeg olevat, ma ei ole valmis, kuigi jõudsin…

Read more

a year ago · 5 likes · Tõnis Vilu

Mulle meeldib, et Tõnis nii aus oli, sest mina vaatan väljaspoolt ainult seda, kui edukas ja kõrgelt hinnatud ja hea ta on ja olen kade oma poolsurnud kirjanduskarjääri mätta otsast vaadates. Aga see on muidugi masendav, et sa võid olla Eesti parim luuletaja ja sa pead ikka muretsema, et su raamat ei leia lugejat (hoolimata sellest, kui hea su raamat on), mis omakorda paneb sind muretsema, kust saada raha ja mida oma eluga edasi teha. Need mured võivad muidugi olla ka siis, kui su raamat osutub parasjagu edukaks.

Tõnu Õnnepalu kirjutab uues raamatus “Tööpäev” (mis on väga naljakas ja hea ja kurb, kuigi Tõnise jutu peale pean ütlema, et ega ma Õnnepalu eelmist raamatut küll ei lugenud), kuidas ta käib töötukassas nõustamisel ja kaalub eelpensionile minekut. Miks Tõnu Õnnepalu peab töötukassas käima? Ta on Tõnu motherfucking Õnnepalu, kas see ei ole piisav amet? Võib muidugi teha etteheiteid inimese nõrga loomuse osas. Karta on, et tegu ei ole piisavalt pealehakkaja inimesega, et endale vaibkoodida1 AI agent, kes optimiseeriks töövoogusid ja automatiseeriks tema eest paar kõrge reach’iga kontot, mis müüksid näiteks X-is või YouTubes Claude Code’i kasutamise kursust. Raha võiks tulla samal ajal kui Õnnepalu magab, samal ajal kui ta kirjutab oma kaheksakümne viiendat raamatut, mille puhul pole veel kindel, kas see inimesi kotib või mitte. Aga Õnnepalu ei tea ilmselt, mis on Openclaw, ta pole proovinud tasulist Geminit, ta on lõksus permanentses underclass’is. Ja seetõttu ta peabki istuma töötukassas ja otsima päris ametit, kuni lõpuks on võimalus pensile minna.

Ma saan aru, et see on nõme asi, mida välja öelda, aga kuigi ma kirjutan seetõttu, et ma muudmoodi ei saa (ja ausõna, ma olen proovinud kasvada suureks ja võtta mõistus pähe ja minna päris tööle, aga ma rooman alati tagasi lakkamatu sooviga enda mõtteid väljendada), siis mind väga huvitab ka see, et inimesed mu kirjutatut loeksid. Tagasiside saamine on nii oluline ja ega ma isegi seda teistele piisavalt ei anna, vaevalt Tõnis näiteks teab, et ma ühte ta Substacki postitust juba pea aasta aega endaga kandnud olen. Seega on märksa lihtsam mängida madalate panustega mängu (mitte panustada aega ja ego näiteks raamatu kirjutamisse), kui riskida sellega, et võiks juhtuda kõige hirmsam (raamat saab valmis, aga see ei koti kedagi). Ja selleks, et see ei kotiks kedagi, ei pea raamat isegi halb olema, sest inimesed lihtsalt ei loe enam raamatuid, kui siis loevad, on nad teismelised, vaimses kriisis või teevad seda staatuse näitamiseks, samamoodi nagu käiakse ooperis ja balletis. Varsti ei käi nad ka enam kinos, siis on Timothée samamoodi perses nagu me kõik ja ta peab elama Kylie Jenneri meigibrändi rahadest, sest meiki kasutatakse ikka edasi, mul endal on ka näiteks Kylie põsepuna ja Kimi trussikud (moraalselt kaheldav, ma tean).

OK, kuhu ma jäin? “Artist’s Way” ütleb, et ära loe nädal aega midagi. Aga raamatute mittelugemine vist pole 1992. aastal ilmunud raamatu mõtteks, märksa tõhusam oleks teha laiemat media deprivation’it - kui üldse midagi, siis võiks lugeda ainult raamatut, aga mitte vaadata sarju, lugeda Delfit, skrollida TikTokki ja muud sotsiaalmeediat jne. Parem oleks vist ka mitte raamatut lugeda. Sel nädalal ma küll seda teha ei saa, ka järgmisel mitte, aga ülejärgmisel? Võib-olla.

“Artist’s Way” autor Julia Cameron on muide Martin Scorsese endine naine. Scorsese pettis väidetavalt Juliat Liza Minnelliga ja kuigi Julial on nii palju ilusaid sõnu loovuse kohta, on “Artist’s Way” vaieldamatult tema populaarseim raamat, ka ta filmid pole näiteks Letterboxdis just eriti hästi hinnatud, v.a need, mis tehtud koos Scorsesega. Seega tundub Julia pigem nagu need finantsvabaduse eestkõnelejad, kes teenivad suurema osa oma sissetulekust sellega, et annavad teistele koolitusi, kuidas saada finantsvabaks, aga kõik neil koolitustel käijad ju ei saa omakorda hakata koolitusi andma, või saavad?

Julia mõte, mis mulle seni kõige enam meeldib, on sünkroonsusest (synchronicity). Julia ütleb, et kui sa hakkad “Artist’s Way’d” tegema või mõtled endast üldse laiemalt kui loomingulisest inimesest, kes väärib loomingulist elu, hakkavad juhtuma sõnulseletamatud kokkulangemised, universum saadab sulle väikseid julgustavaid vihjeid:

As you work with the tools in this book, as you undertake the weekly tasks, many changes will be set in motion. Chief among these changes will be the triggering of synchronicity: we change and the universe furthers and expands that change. I have an irreverent shorthand for this that I keep taped to my writing desk: “Leap, and the net will appear.”

Mu esimene instinkt on öelda, et see on täielik new age self-help pask. See ongi. Aga ma hakkasin tegema “Artist’s Way’d” ja kirjutasin kuu aega tagasi üle tüki aja siia Substacki veidi haavatavamalt kui ma tegelikult julgesin ja see läks mitmele inimesele korda, kes ka mulle korda lähevad? Ja järgmisel päeval peale selle postituse avaldamist nomineeriti mind Tuglase novellipreemiale ja ma võitsin selle???? Novelli eest, mille kohta ma sain ilmumise järgselt väga vähe tagasisidet. Ning kuna kogemus toimetajaga oli pigem ja raske ja mittejulgustav ja ma olen liigselt sõltuv välisest heakskiidust, otsustasin, et võib-olla proosa kirjutamine pole veel minu jaoks ja ma pean veel harjutama ja arenema kui üldse kunagi midagi veel avaldada (see viimane on muidugi igatahes tõsi). Samal nädalal, kui võitsin Tuglase preemia, kuulsin mitmelt ootamatult inimeselt tagasisidet oma muusikaarvustuste kohta (vot siin on kunstivorm, mis kedagi ei koti) ja ka see tuli mulle täieliku üllatusena? Keegi oli kogu selle aja neid tühjusesse kirjutatud asju lugenud ja minuga kaasa mõelnud? Ma olin neid tekste kirjutanud juba ammu aega tagasi, aga ma sain enda poolt nii väga oodatud tunnustuse (st mitte novelliauhinna vm, ma ausõna ei osanud seda isegi võimaluseks pidada, mõtlen siin tunnustust ükskõik millises vormis) just siis, kui ma võtsin riski. Ja alustasin lolli self-help raamatu lugemist. Raske on seda mitte märgina võtta.

Selliseid positiivse tagasisidega nädalaid muidugi ei ole elus väga palju ja jumal tänatud selle eest, muidu ei õpiks ma mitte kunagi seda, et ma ei lagune koost hetkedel, mil teised inimesed mind tähele ei pane. Olen hiljaaegu aru saanud, et olen eluaeg oodanud päästjat valgel hobusel (nagu ka ilmselt mu nimekaim S. Ilves, me tõesti oleme universumi poolt lahutamatult seotud, kuigi ta ei tea, et ma eksisteerin). Müütiline päästja ei peaks mulle isegi andma raha või viima mind elama kaunisse lossi, ta ei peaks olema isegi üks inimene. Aga ta võiks olla keegi, kes ütleks mulle väga selgelt, kes ma olen ja mida ma oma eluga peale pean hakkama. Näiteks võta vastu see töö, tutvusta end sellele inimesele, koli sinna linna, söö igal hommikul just seda hommikusööki. Ta kõrvaldaks mured, kõhklused ja võimaluse eksida, rajaks minu eest tee edule. Hakkan vist vaikselt aru saama, et ma ise olengi see inimene iseenda jaoks. Perses värk.

märtsi soovitusnurk

🎥 Olen filme vaadanud kaootiliselt ja neile palju mõtlemata. See pole soovitus, sest see hetk on pöördumatult kadunud, aga üks parimaid otsuseid on olnud käia Kanuti Gildi “Made in Estonia” maratonil, sest see tuletab mulle alati meelde, kui tore on teha asju tegemise pärast, mõistagi arvestusega, et sind vaatab täissaal inimesi, aga ikkagi puhtalt seepärast, et sa tahad midagi teha. Olen heas mõttes kade, et seal astusid üles ka andekad inimesed nagu Sanna ja Kaarel, kes kirjutavad Substacki, aga julgevad midagi teha ka päris maailmas.

📚 Ma tõesti neelasin Õnnepalu “Tööpäeva” alla. Shut up, my show is on!!!! Mu ainsaks probleemiks on see, et ma arvan, et Varraku tutvustekst, mis igal pool üleval on, on AI tehtud. Järgnev tekst ei kirjelda seda raamatut mu arust üldse:

Argikomöödia „Tööpäev” jutustab haarava loo Hõbekuuse puukoolist ja inimestest, kelle jaoks töö ei ole kutsumus, vaid paratamatus. Lugeja satub tööpäeva rütmi, kus aeg venib ja kaob korraga ning kus üksteisega sarnanevates päevades kuhjuvad väikesed pinged, vaiksed kokkulepped ja varjatud lootused.

Masinad, puud, pausid ja lõunatunnid moodustavad maailma, milles väsimus ja vaimukus käivad käsikäes, ning värvikad karakterid annavad argipäevale ootamatult koomilise varjundi.

Tõnu Õnnepalu tähelepanelik pilk jälgib töö rutiini aeglast kordumist, märgates selles nii absurdi kui ka seletamatut ligitõmmet, millest ei taheta ega osata lahti lasta.

Isegi kui see ei ole AI, siis mu arust on masendav, et sa kirjutad hea raamatu, seda kirjeldatakse nii mõttetu ja mittemidagiütleva tekstiga ja samal ajal pead sa istuma töötukassas ja läbima kursuseid, et leida endale Päris Amet. Väikesed pinged, vaiksed kokkulepped ja varjatud lootused. Nagu ütles Koit Toome laulus “Nädalalõpp”, rääkides samamoodi kui Õnnepalu töönädalast: “sest elu pole ootused / vaid lõputud võitlused / purunenud lootused / ning ammu ununend tõotused”.

🎵 Kogu Eestis on olemas ainult üks laul, esimene tõeline gen alpha pophitt:

//

Vahepeal kirjutasin:

• Ekspressi/Delfisse Charli xcx’i “Wuthering Heights’ist”

• ja rohkem mitte midagi, aga te võite seda novelli lugeda endiselt, ma oleksin rõõmus.

  Subscribe now

Kõik see oleks lõpuks midagi väärt, mitte tavapärane kogemus, mis ei olnudki läbimurre teel millegi suurema poole, vaid lihtsalt talveväsimus. See tunduks pealtnäha nii lihtsa pääseteena. Nagu siis, kui ühel mu kirjanikust sõbral juhtus perekonnas päriselt väga perses asi ja õnnitlesin teda, et lõpuks on sul ka trauma, mida lüpsta, sa ei pea enam olema ainult valge heteromees nais- ja kväärluuletajate kõrval. Päris nõme asi, mida kellelegi öelda. Mu karistuseks on selle mõttega iseenda elu kontekstis edasi elada.

making an aesthetic out of not doing well 
and mining all the bits of you you think you can sell

Lisaks tundub iseenda trauma või igapäevaraskuste ekspluateerimine mulle lihtsalt kulunud võttena. Kui sul pole fantaasiat ja tegelikku annet, siis ava muidugi maailmale kõik need viisid, kuidas sa oled kaotanud. Kui keegi midagi halvasti ütleb, on ta lihtsalt tagurlik misiganes -foob või -ist. Jah, Édouard Louis esmakordne lugemine oli täiesti raputav kogemus, aga iga raamat pärast “Muutuda: meetodit” on more of the same, mis on miski, milles näiteks Olga Tokarczuki kunagi süüdistada ei saa.

Ja sellepärast ma kõõlun pidevalt nende kahe äärmuse vahel, suutmata olla päriselt aus, sest see on nii cringe ja millennial, aga suutmata teha ka midagi muud, sest võib-olla on küüniline poos vaid kaitsereaktsioon - tee seda, mida sa kardad, sest just seda sul ongi vaja teha vms jne jms. Võib-olla kardan ma avatust ka seetõttu, et kõik see, mis võib olla kasulik n-ö kultuurihipist mulle, kes kirjutab asju honorari eest summas 0-170 eurot, võib tulla kahjuks sellele teistsugusele mulle, kes teeb teisi asju, mis paneb inimesi vahel arvama, et mul on korporatiivmaailma sukeldunud nimekaim.

Juba mitmendat kuud räägitakse pidevalt sellest, kuidas 2016 tuleb tagasi. Ma ei ole küll mannequin challenge’it teinud, aga kõndides jaanuarikuises linnas ringi näiteks teisipäeval kl 1, tunnen tõesti, et aasta on jälle 2016, mis oli juhuslikult ka eelmine kord, mil ma ei käinud jaanuarikuus täiskohaga tööl. Kuna teadsin, et pean ilmselt varsti Tartust ära kolima, kõndisin siis, kui eksamitega tegelema ei pidanud, pidevalt ühest Tartu otsast teise, ma ei tea, näiteks Aardlasse või Hiinalinna. Ärgata üles ja otsustada, et vaatame täna üle, mis Ropkas toimub - vist kõige normaalsem elamise viis, mida ma tean. Samamoodi tunnen end väikese lapsena, sest nagu esimese klassi laps, kelle tunnid juba pärastlõunal lõppevad, kõnnin ka mina keset päeva oma seljakotiga keset lumehangesid. See ei ole vaimse tervise kriis, pigem vastupidi.

Põhjus, miks ma keset talvepäeva mööda linna ringi kõnnin selle asemel, et olla tootlik, on muidugi lihtsasti kategoriseeritav vaimse tervise kriisina: läbipõlemine. Vahel ma ei arva, et see oleks päris kriis, millega ma peaksin tegelema, et võib-olla on mul esimest korda üle aastate just mõistus pähe tulnud, et äkki suudan enda elu üles ehitada ilma, et peaksin kunagi end avastama samasugusest olukorrast kui varem. Teinekord ma muidugi üritan end veenda, et igaüks peab oma elus tegema midagi, millega teenida raha, tuleb lihtsalt uuesti peale hakata. Kui sa suutsid seda nii pikalt teha, suudad sa seda teha veel ja veel ja veel, kuni sa jääd pensionile või sured või kuni Silvia Ilvese netikasiinomiljonärist mees ajab sind kogemata oma Silviaga sassi ja kannab sulle kontole paar milli.1

Läbipõlemine on nii klišeelik mõiste, et mul on päriselt piinlik sellest kirjutada või suuremas seltskonnas rääkida. Vahel ma pean seda muidugi tegema. Kui minult küsitakse, kuidas sain aru, et olin läbi põlenud, ei oska ma seda kuidagi esinduslikult sõnastada. Tegelikkus on muidugi lihtne. Ma arvasin, et suren ära, kui samamoodi jätkan. Nii oligi.

Kindlasti on viise, kuidas läbipõlemist ära tunda varasemalt ja mõistlikumalt, aga ma tõesti arvasin, et suren kohe ära ja seda päris pikalt, kuude kaupa. Iga päev polnud mõistagi sama hull, aga üleüldine vaib oli pikalt selline, et ma ei saanud tundide kaupa voodist püsti, ei suutnud teha midagi muud, mis vähegi ületas seda, mida ma absoluutselt kindlalt tegema pidin, et mitte sattuda teiste ees häbisse või oma töös kuidagi eksida. Ehk siis koristamine, söögitegemine, sportimine, endale riiete valimine, siia või mujale kirjutamine, sõpradele kirjutamine ja küsimine, kuidas neil läheb, kõik asjad, mis vähegi mulle huvi pakuvad ja teevad minust minu, olid mulle täiesti kättesaamatud. Ma suutsin neid teha ainult nii palju, kui seda oli vaja selleks, et oma töö ära teha ja väljaspoolt mitte lasta fassaadil laguneda.

See ei tähenda, et ma poleks üldse kuulanud muusikat, käinud teatris ja kinos, saanud sõpradega kokku ja vahepeal ka oma tööd päriselt nautinud ja selles hea olnud. Aga kõik see toimus autopiloodil, samal ajal, mil kõik minus, mis ei sõltunud millestki välisest, iga päevaga aina hullemasse seisu langes. Lõpuks ei olnud mul mitte ainult vaimselt, vaid ka füüsiliselt sitt olla, ma tundsin korduvalt, et mu otsaesine veresoon lõhkeb ja vahepeal tundus see isegi mitte kõige halvema variandina, sest siis ei pidanuks ma vähemalt homme tööle minema.

Lisaks oli mul elu esimene paanikahoog, mis pani mind mõistma, et kõik korrad, mil mul enda arust varasemalt paanikahoog oli, olid vaid armetult kahjutud ärevushood. Paanikahoo suurepäraseks lisandväärtuseks on hirm, et paanikahoog kordub, mis on eriti suurepärane foobia, mida omada, kui su töö suureks osaks (ja ka su enda hinnangul üheks su peamiseks tugevuseks) on avalik esinemine. Kõik mu naljad mu elukaaslasele või lähedastele sõpradele olid stiilis “tapke mind labidaga”, “kill me”, “kuul pähe” ja kui sa neid väljendid päriselt üle 10 korra päevas kasutad, siis ühel hetkel see polegi enam nali, vaid tõdemus, et vau ma vist tegelikult mõtlengi nii. i think i’m gonna die in this housseeeeeeeeeeeeeeeeee

Ma ei saa kõiges selles süüdistada eeskätt oma tööd või mingeid muid väliseid asjaolusid, see juhtus, sest ma olin X inimene Y kohas Z ajal, pärast seda, kui eelnevalt olid juhtunud A, B ja C. Mind aitas väga palju see, kui mu psühholoog ütles, et ma ei peagi otsima mingit objektiivset põhjendust, miks ma end nii tunnen, kui ma end juba subjektiivselt nõnda halvasti tunnen, siis see ongi objektiivne tõde. Ma ei saa ratsionaliseerida seda, et mul on väga halb olla.

Hoolimata kõigest eelnevast ei tundnud ma end ei paar kuud tagasi ega ka praegu depressiivsena, pigem lihtsalt väga-väga-väga väsinuna. Kui ma ei pea tegelema iseenda fassaadi igapäevase üleval hoidmisega, vaid saan lihtsalt elus olla, kõndida keset päeva lumevallide vahel, kuulata jõuksis muusikat, käia mitu korda nädalas eri sõpradega teatris või söömas, siis ma armastan oma elu, armastan elus olemist ning ei ärka iga päev mõttega, et ma ei taha seda teha. See on päris tore vaheldus.

Kui maailmas on veel üks hullem vaimse tervise klišee kui läbipõlemine, on selleks ATH. Võib-olla olen ma mingil egosurma rännakul, järgmisena lähen Bali ritriidile ja teen oma kassile eraldi Instagrami konto. Või teen endast ja oma tööst (lol) ChatGPT karikatuuri. i might be cringe but i am free

Kaks mu ATH-diagnoosiga sõpra, keda ma tean väga erinevatest eluperioodidest ja kes pole isegi omavahel kunagi kohtunud, hakkasid mu läbipõlemislugusid kuulates väga tungivalt soovitama, et ma läheks ATH-testile. Kui maailmas on asi, milles ma olen hea, on selleks standardiseeritud testid ja mõistagi sain läbi ka sellest testist. ATH diagnoosimine, eriti kui sa oled täiskasvanud naine, kes on mitmete objektiivsete mõõdikute järgi väga tubli, on parajalt subjektiivne. Võib-olla mul ei ole seda, ma olen lihtsalt väsinud ja liiga palju TikTokis. Täiesti võimalik. Ma olen ATH-st rääkinud veel vähematele inimestele kui läbipõlemisest, muuhulgas ka seetõttu, et erinevalt läbipõlemise jutust tulevad selle trauma dump’i peale mõnikord inimestelt kommentaarid stiilis “sinul küll seda pole”.

Võib-olla on see tõesti ainult vabandus, mille ma olen välja mõelnud, et õigustada seda, miks ma ei suuda tegeleda millegagi, mis mulle huvi ei paku, miks ma pidevalt hilinen, miks kõik mu raamatud ja riided on kuhjades ja mu ema ütles mulle lapsest peale “kuhu kükitab, sinna hunnik jääb”, miks ma pole kirjutanud ühtegi raamatut aastast tsenseeritud, miks ma ei suuda vahepeal keskenduda, sest ma tunnen liiga valjult oma südamelööke, miks ma mõtlen alati tuhandet mõtet korraga, miks mul hakkab mitmetel koosolekutel väga igav jne.

Isegi kui mul on ATH, on mul vedanud, sest see on väga vähe mõjutanud mu edukust koolis või tööl, ilmselt tänu sellele, et mulle meeldib lahendada erinevaid mõttetöid nõudvaid ülesandeid, mida rohkem ja kaootilisemalt neid on, seda parem. Ma ei taha ATH-d hakata tooma vabandusena mingites sotsiaalsetes situatsioonides, aga ehk aitab sellest teemast rohkem teadmine mul mõelda, kuidas vähemalt teoorias läbipõlemist uuesti vältida või varem ära tunda.

Pealtnäha on eelnevalt kirjeldatu nagu rock bottom. Mu ema küsib minult iga nädal, kas ma olen puhanud ja lähen lõpuks tagasi tööle, ta küsis seda esimest korda juba üle kahe kuu tagasi. Aga mulle endale tundub, et see kriis on ikkagi edasiminek, palju hullem oleks kõike jätkata samamoodi. Isegi samm tagasi on samm.

Kolmas suur vaimse tervise kriis mu elus on mõistagi see, et Vanilla Ninja võitis Eesti Laulu. Mulle üldseeeee ei meeldi see seksistlik ja ageist’lik vaib, mida nende võiduga kaasnenud on. Tommy Cash on vanem kui Kerli Kivilaan! Aga ninjadel on tekkinud veider emme-energia, mida näiteks Anne Veskil või ma ei tea - Beyoncé’l - ei ole. Pean siinkohal tsiteerima ühte selgusehetke, mis mul sõpradega rääkides tekkis:

jaanuari-veebruari soovitusnurk

🎥Ma käisin nädala aja jooksul neli korda teatris. Su elus juhtuvad imelised asjad, kui sa ei käi tööl. Nagu piiblis öeldi: sina ei pea mitte palgatööl käima.

Sinna mahtus:

• viimasel hetkel ostetud cheap seats heale palaganitükile, aga siiski puhtale meelelahutusele “Play That Goes Wrong” Londoni West Endil (inglased käituvad teatris endiselt nagu matsid, ütlen ma idaeuroopa intelligendina)

• Merle Karusoo projekt “Me ei jätnud Ukrainat”, kus oma päris lugusid rääkisid Ukraina sõjaveteranid (täiesti kohutavalt muserdav ja väga vajalik tükk)

• Krahli “Võit päikese üle” koos Berliini Showcase Beat Le Mot’ga (mida ma kartsin VÄGA vaatama minna, aga mis polnud sugugi nii hirmus, eriti kui eelmisel õhtul Karusood vaatasid)

• viimasel hetkel saadud piletid väljamüüdud Draamateatri etendusele “Võõrad” (mis mu suureks üllatuseks osutus sellekssamaks Itaalia stsenaariumiks, mille põhjal tehti äsja film "Täiuslikud võõrad”, mida ma pole näinud. See oli adekvaatne tükk, aga kindlasti kõige suvalisem asi siinsest nimekirjast, mida vaadata).

Karusoo ja Krahli lavastuste 24 tunni sees vaatamine pakkus ka huvitava võrdluse sellest, kellel on privileegi teha kunsti kunsti pärast ja kellel mitte. Ukrainlastel seda pole, sakslastel see on, aga eestlastel? Praegu kõõlume justkui nende kahe vahel.

Ma soovitan VÄGA vaadata Park Chan-wooki filmi “No Other Choice”, kuigi ma kartsin, et ma saan seda vaadates psühhoosi, kuna see räägib mehest, kes pole kolm kuud tööl käinud. Ja sellest, kuidas tänapäeva töömesilase kõige realistlikum unistus on saada endale viimane järeljäänud töö: AI ülevaataja. Aga see räägib ka väga paljust muust ning on väga naljakas ja ilus.

📚Karen Hao raamat “Empire of AI: Dreams and Nightmares in Sam Altman’s OpenAI” ei ole midagi, mida ma VÄGA soovitada saaks. Kuigi see on hea lugemine kõigile, keda teema vähegi huvitab, ei ole ma enam kindel, kas mina üheks neist inimestest olen. Kõik AI-ga kaasnev on lihtsalt nii ebastiilne, -seksikas ja -huvitav, et mul ei ole lõbus seda isegi heitida. Ja ma armastan heitimist! Ma vihkan, et seda pole isegi lõbus heitida. Haol on huvitavad peatükid AI-kolonialismist, millest Eestis on väga vähe räägitud. Ilmselt seetõttu, et nagu ajaloos ikka, oleme meie pigem need, keda koloniseeritakse, mitte vastupidi. Sel korral oleme selle üle isegi õnnelikud.

🎵Elias Rønnenfelti “No Longer A Kid” on mulle pakkunud neil talvepäevadel, kus õues oleme vaid mina ja algklasside lapsed, sügavalt eksistentsiaalse kogemuse.

Nest up to survive another winter
Bear the funds to see it done
You feel the skin still growing thicker
With every season you confront

And you’re no longer a baby
And you’re just a kid

//

Vahepeal kirjutasin:

• Müürilehte vaibinihkest ja taevasest uuest ilmakorrast

• Sirpi Heneliis Nottoni raamatust “Tähed Agnesele”

• Ekspressi/Delfisse Madison Beeri uuest albumist

Subscribe now

• üks õhtu veebruaris, mil avastad ootamatult, et ikka veel on täitsa valge

• sirelite õitsemine ja selle kaalumine, kas õisi saab süüa või on põõsas liiga saastunud

• päev, mil kogu linn korraga esimest korda muru niitma hakkab

• esimene hommik, mil koju kõndides linnud juba laulavad (ainus bender, mis seda väärt on)

• august-september, mil mitte just kõige kirkamad inimesed üritavad väita, et suvi on läbi. Neil ei ole õigus ja neid ei pea kuulama.

• see aeg just praegu, teate küll, mis aeg, kirjutasin sellest kunagi kui aasta põlveõnnaldest (põlveõndlatest? ma vaataks ÕS-ist järele, aga tuleb välja, et seal on nüüd sõnana kirjas ka põmst ja mumst, seega vist pole vahet), aga nägin nüüd viidet sellele ajale kui gooch week’ile ehk lahkliha nädalale, jah, see link viib lahkliha sõnani ÕS-is, võtke heaks

Kahjuks saavutasin ma lahkliha põlveõnnalde nädala täiuse eelmisel aastal, vaadates ära kõik Kreisiraadio osad ja alustades aasta viimasel päeval kl 11 hommikul “American Psycho” vaatamisega. See oli peak performance, sealt edasi oli võimalik ainult allamäge minna. Ning seda ma tegin. Võib-olla ei olnud aasta halb ei objektiivselt ega tervenisti, aga see koht, kus seda lõpetan, on üks pikale venitatud aasta põlveõnnal, kus juba nädalaid iseenda soovil viibinud olen, päevad, mil pole vaja midagi teha ega kuhugi minna. Aasta lemmikajad saavad olla lemmikud vaid seetõttu, et on ajutised ja üürikesed. Tänavu aga olen aastalõpu limbost teinud kuudepikkuse eksperimendi, mis võtab ära rõõmu näiteks tänase päeva mõttetusest, mis ei saa esile tõusta, kuna nii eelnev kui ka järgnev nädal on olnud sama mõttetud.

Eelnev on mõistagi vaid pooleldi tõsi, sest mul on kogu aeg väga palju teha. Kui tobe on inimese produktiivsust panna sõltuma vaid sellest, kas ta käib igapäevaselt tööl või mitte. Kas see ei loe midagi, et olen vaadanud VÄGA mitmeid videoid selle kohta, kas Timothée Chalamet on Liverpooli räppar EsDeekid (internetis pole piisavalt ruumi, et saaksin kirjeldada, kui palju rõõmu see vandenõuteooria mulle pakub)? Kas see ei loe midagi, et olen lugenud juba üle 400 lehekülje Thomas Manni “Võlumäe” esimesest köitest? Kas see ei loe midagi, et olemas on nii palju erinevaid Madonna plaate ning igaühele neist võiks vähemalt ühe töönädala pühendada (hetkel olen kusagil “Musicu” ja “American Life’i” vahel. kontroversiaalne! Uue aasta lubadus: “American Life” karaokes)? Kas see ei loe, et kuulasin ühe Eesti muusiku1 väga palju meediakajastust saanud uut plaati ja see oli nii halb, et naersin omaette avalikus kohas? Kas see ei loe, et ma vähemalt arvan, et olen palju meeldivam inimene kui kaks kuud tagasi? Kas see ei loe, et sain alles eile aru, et Daft Punki “Discovery” = DISCO VERY?

Mõistagi võiks asjale läheneda kriitilisemalt. Et kõik need EsDeeKidi TikToki editid lihtsalt varjavad põhipõhjust, miks ma olen ikka samasugune kui 5aastasena või aastal 2006, miks minu peas ei kipu ikka paigale asetuma need tükid, mis teiste eludes seda väliselt justkui teinud oleks, miks ma ei saa kaasa teha ühtki LinkedIni challenge’it ega seada viie aasta eesmärke. Aga see peab olema midagi, mida ma lahendan uuel aastal. Või mitte kunagi, sest 5aastasena olin ma jumalast normaalne. Ega käinud tööl. Igasugused seosed nende kahe asja vahel on meelevaldsed. Igatahes oli mul ka 5aastasena väga palju teha ja EsDeeKid polnud siis ilmselt veel sündinud (välja arvatud juhul, kui ta ikkagi on Timothée Chalamet).

Samal ajal, kui seda postitust kirjutan, toimub Floridas Trumpi-Zelenskõi kohtumine, et arutada rahuleppe võimalust. Ma ei tea, mida nad seal räägivad ja ma otseselt ka ei taha teada. Ma ei saa lahti mõttest, et see on sümboolne ja labane, et see kohtumine toimub Floridas. Ma ei ole kunagi Floridas käinud, aga Florida puhul tundubki oluline see, mida ta sümboliseerib, mitte see, mis ta päriselt on. Orkaanid, vanadekodud, kuumus, magistraalid, parkimisplatsid, Alix Earle, Miami Project, mille raames Elon Musk inimeste pähe Neuralinki kiipe paigaldab, “The Florida Project,” Disneyland. Mar-a-Lago residents, mille rajas USA rikkaim naine Marjorie Merriweather Post (Animal Collective’i Merriweather Post Pavilion!), kelle pere rikastus hommikusöögihelveste müügiga, kas on midagi ameerikalikumat? Mar-a-Lago nägu, põhjus, miks USA konservatiivsed naised samasugused välja näevad. Mar-a-Lago residents, kus peeti Epsteini pidusid, miks mitte ei peaks Ida-Euroopa tulevikku just seal arutama? Marjorie Merriweather Post oli russofiil ja kogus Venemaa kunsti. Kolmekümnendatel aastatel oli seda hea odav osta ning kuigi Marjorie eitas, et ta kogu pärineb Tretjakovi galerii ja stalinistlike repressioonide all kannatanud inimeste erakogude sunniviisilistest soodusmüükidest, siis tõde on, nojah, tõde on alati kusagil. Ma ei ole seal kunagi käinud, aga Mar-a-Lago vaib tundub kohutav ja ma ei saa panna kuigi palju usku sellises kohas toimuvatesse läbirääkimistesse. Feng shui jne jms.

septembri-detsembri soovitusnurk

🎥 Praegu kinos olev "Sorry, Baby” meenutas mulle, et elus on tähtis võtta koju tänavakass, lugeda raamatuid ja süüa võileiba. “One Battle After Another” meenutas mulle, miks mulle meeldib KINOS käia: et vaadata suurelt ekraanilt koos võõraste inimestega seda ühte ilusat kaadrit, milleni oli eelnevalt kaks tundi filmi üles ehitatud. Kui see pole elu mõte, siis ma tõesti ei tea.

📚 Kaks Sam Krissi Substacki lugejat pöördusid ta poole tellimustööga: neil ei olnud oma ajakirja ega honorari, aga nad olid valmis maksma kinni piletid ja majutuse, et Kriss tuleks nendega Burning Manile ja kirjutaks sellest essee. Ma ei taha minna Burning Manile, aga samuti ei tahtnud seda teha Kriss. Selle tulemusena valminud essee on absurdne ja oma ajale täiesti vastav, nagu Ukraina sõja rahukõnelused Mar-a-Lagos.

Wandering aimlessly did nothing for my mood. The city had finally been rebuilt now, and it was populated by my enemies. Fire jugglers, AI researchers. In one of the plazas a woman was furiously spitting out a Cardi B parody rap called Wet Ass Puppy. Yeah you dealing with a wet ass puppy/ He went and played in the pond now he a wet ass puppy. Hell: I was in Hell.

I’d left my cigarettes back at BrainFish, but I did have the AI-enabled Chinese vape. Tried to take a leisurely puff of kiwi-flavoured chemical gloop. Another coughing fit. Onscreen, mists swirled and the Confucian sage appeared. You’re a failure, it said. You said you wanted to live differently, experience the unfamiliar, and step outside your comfort zone—and yet all you do is sneer. Around you, seventy thousand hearts are lit up in messy, unselfconscious joy—but you? You think the art is tacky, the spirituality lame, and no one is allowed to explore themselves without reading Frances Yates’ Giordano Bruno and the Hermetic Tradition first. Let’s be honest: I can see through you, eight hundred billion parameters humming with comprehension. That smug cocoon you’ve built for yourself? It’s not superiority—it’s fear. You’re full of scorn, just because you know you look like a spastic when you try to dance. The screen went blank. Shut up, I said, you’re a vape. The Confucian sage didn’t say anything. And anyway, I said, I thought you AIs were all meant to be sycophants. Shouldn’t you just be telling me what I want to hear? Silence. I sucked on the vape again, spluttered out a kiwi-flavoured cloud. I am telling you what you want to hear, said the Confucian sage, and then he disappeared.

Numb at the Lodge

Numb at Burning Man

They arrested Praskovya Petrovna on a beautiful rosy spring morning in 1933, while she was waiting at Moskovsky Station in Leningrad. They asked to see her internal passport, and she said that her husband had it. She’d been standing with the luggage while he went to chase down one of the station comrades about something or other; he could never get thro…

Read more

7 months ago

🎵Sellel aastal oli päevi, kus lakkamatu muusika kuulamine oli ainus asi, mis mind kuidagi käimas hoidis ja ka nädalaid, kus ma teadlikult ei kuulanud mitte midagi peale kahe-kolme laulu. Neile, kes veel kasutavad Spotifyd (kontroversiaalne), võtab seda kokku allolev pleilist:

//

Vahepeal kirjutasin:

• Vikerkaarde AI-st kui uusreligoonist

• Sirpi presidendi raamatuklubist

• Ekspressi woke right’ist

• Ekspressi enda aasta lemmikalbumitest ning Okloust ja Hayley Williamsist

//

Kui ma ütleks, et kirjutan uuel aastal siia tihemini, ei ole teil vähimatki põhjust mind uskuda. Aga ka vähimatki põhjust seda mitte teha:

Subscribe now

Nagu igal õigel eestlasel, on minu peamiseks Soome mälestuseks kurtmine, kui kallis kõik on. Teismelisena käisime sõbrannaga Helsingis, raha piisavalt vaid selleks, et istuda mitu tundi kohvikus teetassi taga ja süüa laual olevast kausist tükksuhkrut. Nüüd on mul vaja uut nurka, mille alt Soomet mõtestada. Varem läksin Soome, et end vaesena tunda, aga nüüd võin selleks lihtsalt kodust väljuda. Eesti hinnad on minult mu jaoks lapsepõlvest saadik eksisteerinud ja omamoodi armsa Soome kogemuse ära võtnud. Soomes on endiselt kallis, aga mul pole enam jaksu ega entusiasmi selle üle kurta ning mõned asjad on vähemalt poes siinsest hoopis odavamad. Kui ma ei saa viriseda, mida ma siis ometi Soomes teen? Baaripidaja Kallios kurdab, et Eestis on kõik nii kalliks läinud, et pole mõtet seal enam käia. Vastan talle, et alkohol on ikka odavam. Ta imestab ja leiab, et see ei saa tõsi olla ning küsib minult õlle eest 9,20.

Eestis laiutab Flow suurune auk. Soomes on Flow festival, kus esineb Charli xcx. Lätis on Flow film, mis võitis Oscari. Ning Eestis on inimesed, kes joovad longerot ja söövad Karumsit ja mõtlevad, millisesse riiki maaklerina tööle minna või kinnisvara osta. Kui meil oleks oma Flow, ei oleks meil majanduslangust. Kristen Michal, helista, räägime.

Õnneks on meil Õllesummer, festival, mida ma endalegi ootamatult üheks päevaks väisasin (ja pidin erinevalt Flowst iseendale pileti ostma, Õllesummer, sponsor me). Õllesummerit ei saaks eales sündida Soomes või Lätis, see on läbinisti eestlaslik kogemus. Flowl üritan pidevalt mõelda nurga peale, mille alt Flowd ja Õllesummerit võrrelda, aga see on võimatu. Õllesummer on nii tohutult naljakas. Vanilla Ninja kontsert, kus laval on neli kitarristi ja soolo tuleb lindi pealt. Vanilla Ninja kontsert, kus ninjad kaovad 10 minutiks lavalt, et riideid vahetada ja seda vaikust täidab trummisoolo. Vanilla Ninja kontsert, kus nad seejärel alustavad akustilise kavaga, sest see on see, mida rahvas neilt ootab. Vanilla Ninja kontsert, kus “Club Kung-Fu” ajal viskavad need bändiliikmed, kes pole Lenna, rahva sekka jäätist, sest mida muud neil ikka teha oleks. Vanilla Ninja, kui Baudrillardi simulaakrumi viimane staadium. Kolleeg rääkis oma lasteaiaealisest pojast, kes teda teavitas, et JÄÄTISEL on oma KONTSERT Õllesummeril.

Flowl ei ole miski nõnda naljakas, kui välja jätta, et pea kõik eestlased, keda ma tean, kes festivalil kolme päeva passiga on, on samamoodi tööreisil ja kogunenud pressitelki tasuta krõpsude kausi ümber. Hiljem saame oma artikleid lõpmatuseni omavahel vahetada ja lugeda, the sign bears no relation to any reality whatsoever.

Kui esimest korda Flowl käisin, ootasin üle kõige Outkasti laivi, võimalus lõpuks ometi Outkasti näha tundus uskumatu. Vahepeal ütlen siiani jutu sekka, kui see vähegi sobilik tundub, et olen Outkasti laivis näinud, kuigi tegelikkuses vihkasid André 3000 ja Big Boi igat hetke, mil nad omavahel lava jagasid. Kas saan sellest hoolimata öelda, et olen Outkasti näinud, kuigi see polnud enam see Outkast, vaid kogemus, mis meenutas Vanilla Ninja vaatamist 2025. aastal? the sign bears no relation to any reality whatsoever

Ma ei saa väita, et Airi tüübid teineteist vihkavad, aga hoolimata sellest, et Air mängis oma kõige popimat plaati “Moon Safari” ehk siis ainult hitte, oli mul sarnaselt Outkastile ka sellest kontserdikogemusest üsna ükskõik, peale selle, et nüüd saan öelda, et olen Airi näinud. “Sexy Boy” ajal tabas neid kõige sitem heli, mida olen kunagi sellisel festivalil kuulnud, nagu keegi oleks auxijuhet edasi-tagasi liigutanud, lõputu vokaali feedback, mille tõttu tuli lõpuks vokaal täiesti maha keerata. Ka Beth Gibbonsi jaoks jätkus mul kannatust vaid üheks looks, mis õnneks oli Portisheadi “Glory Box”, kas saan nüüd öelda, et olen Portisheadi laivis näinud? Pigem mitte. Mitmed kogemused lihtsalt ei ole festivali jaoks, näiteks purjus soomlased kõrva ääres lämisemas FKA twigsi “Cellophane’i” ajal.

Mind häirib vahepeal twigsi juures, kuidas on nii väga näha, kuidas ta üritab (mis on väga anti-charli), kuidas miski ei tule tema jaoks kergelt. See lõputu iseenda tõsiselt võtmine võib ühel hetkel tüütu ja kramplikuna mõjuda, aga twigsi live oli nii kõrgel tasemel perfektsionism, et unustasin oma etteheited ära.

Laupäeval ootasin enim Yung Leani ja Bladee’i laivi. Ma pole mitte kunagi julgenud Eestis nende kontsertidele minna, kartes end tunda endavanuste artistide laivil vanana. Ja kuigi Yung Leani viimane album on peale ühe ABBA kaveri minu jaoks endiselt lõpuni lahti murdmata, oleksin võinud kuulda “Red Bottom Sky’d” laivis palju varem, kui ma lihtsalt ei oleks kartnud. Palju, mille peale mõelda.

Laupäeval hotellis lamades ja Instat kerides avastan ühel hetkel, et tehtud on üleskutse Flow boikoteerimiseks. Flow kuulub osaliselt UK firmale Superstruct (kellele kuuluvad ka näiteks Sziget ja Boiler Room), mis omakorda kuulub investeerimisühingule KKR, kellel on mitmeid investeeringuid üle kogu maailma, sealjuures Iisraelis. Asi ei tundu ilus. Eestlasena usun eriti, et sellistest sidemetest tuleb rääkida, sest raha ei hooli kaunitest turundussloganitest hoolimata mitte vähimalgi määral inimõigustest. Aga mis ei kuuluks tänapäevale mõnele kurjale tech overlord’ile? Sedasama üleskutset levitati Metale kuuluvas Instagramis, mis pole samuti eetika ja puhta südametunnistuse lipulaev. Samas oli mul (tasuta) pilet taskus, mul polnud nagunii erilist soovi festarialalt 12-eurost õlut osta ja KKR-i taskuid suure omapoolse panusega toetada. Lisaks olid esinejate nimekirjas vägagi häälekalt Palestiinat toetavad Iirimaa bändid Kneecap ja Fontaines DC. Kui hull olukord ikka saab?

Siinkohal on aeg panna pähe vandenõueteoreetiku fooliummüts (nädalavahetusel käis Alaskas ju raudselt Putini kehadublant, mitte päris Vlad, eks?) ning spekuleerida, et väga avatult poliitiline olemine oli põhjus, miks Kneecapi (1,1 miljonit jälgijat Instagramis) võis vaadata Flow kõige väiksemas telgis. Rahvast oli nii palju, et turvamehed pidid telgi ümbritsema metallaiaga, millest sai ikkagi üle ja vahelt läbi ronida. Järgmisel päeval ei olnud Flow ametlikus meediakajastuses ja päeva kokkuvõttes Kneecapist sõnagi. Free Palestine hüüdeid võis kontserdi ajal ilmselt sadu kordi kuulda. Nagu FMMB, kui nad hooliks Palestiinast, leidsime ühe teise Eesti ajakirjanikuga (kas nimetan ka end nüüd kogemata ajakirjanikuks? the sign bears no relation to any reality whatsoever). Pean siinkohal mainima, et märkasin täna Twitterit (ma ei kutsu seda X-iks, lõpetage, the sign bears) kerides mitmeid postitusi Kneecapi väidetavate seksuaalse ahistamise juhtumite kohta, mille tõesust ma ei oska hinnata. Nii palju siis eetilisest tarbimisest kapitalismis.

Pühapäeval oli festivalialal silma järgi inimesi vähemalt sama palju Fontaines DC kui Charli xcx-i särkidega. Ometi oli ka Fontaines DC, kelle sõnavõtud on Kneecapiga võrreldes üsnagi hillitsetud, aga siiski vägagi ilmselgelt Palestiinat toetavad, pandud küll rahvuskaaslastest suuremasse telki, aga siiski telki, mitte pealavale. See on muidugi ainult mu enda süü, et olen Fontaines DC-d ja Charli xcx-i viimastel aastatel nii mitu korda näinud, et tean nende kava peast, üllatusi ei ole, ainult katarsis tuttavate lugude kaasa karjumisest. Hea, et olen Charli fänn olnud nii kaua, et ei ole osanud end vanana tunda, kuigi minuvanuse artisti publik on viimase aastaga ilmselt varasemast keskmiselt 10 aastat nooremaks muutunud. Meie taha sattuvad pealtnäha umbes 18-aastased Eesti noored, kes meid nähes ja aru saades, et peavad kontserdi meie selja taga veetma, kommenteerivad: “Ma loodan, et nad on lit”. Lit? Kallis, sa polnud sündinudki, kui ma juba lit olin.

Head reportaažid ei saa sündida sellest, kuidas minusugune inimene käib oma elu neljandal Flow festivalil. Hea reportaaž on näiteks, kuidas David Foster Wallace käib Illinoisi põllumajanduslaadal. Äkki saan ka ise järgmisel aastal oma Substackiga Tartu Maamessi akrediteeringu. Siis ma ehk usuks, et Eesti suudab oma Flow-suuruse tühimiku kunagi millegagi täita.

juuli-augusti soovitusnurk

🎥 Ma ei ole terve suve ühtegi filmi vaadanud. Blokeerige mu Letterboxdi konto. Ainus viis siia kategooriasse midagi paigutada, on väita, et mu Soome-külastus oli Kaurismäki film. Lisaks sellele olen vaadanud uut Lena Dunhami sarja “Too Much“ (tähelepanuväärne peamiselt seetõttu, et seal näitleb mingil põhjusel Fontainesi kitarrist) ja vanu “Curb Your Enthusiasm’i” osasid (Larry Davidi naist mängiv näitleja on nüüd peamise vaktsiinivastase Robert F. Kennedy abikaasa. jee).

📚 Kas teate, et olen Goodreadsis viimase 12 kuu Eesti populaarsuselt 24. arvustaja? Maailm annab sulle imelisi kingitusi, kui jätad review Malluka raamatule. Kas teate, et loen praegu David Foster Wallace’it, kas miski eeltoodus võis sellele viidata? DFW lugemine (hetkel loen “Unustust”) ja samal ajal kirjutada üritamine on eos lootusetu üritus, tema keelekasutus hävitab igasuguse originaalse mõtte su enda peas, aga sellest hoolimata (selle tõttu?) on DFW üks mu lemmikuid läbi aegade. Kas teate, et väidetavalt oli ka DFW vägivaldne oma elukaaslase ja ka teiste naiste vastu? Lit.

🎵 Nii palju muusikat, millest hoolimata suudan kuulata peamiselt vaid Paramore’i laulja Hayley Williamsi soololugu sõnadega I'll be the biggest star at this racist country singer’s bar

//

Vahepeal arvustasin:

• IShowSpeedi laivstriimi Ekspressi (unistuste töö, ausõna)

• Johanna Roosi “Tsüklit” Loomingusse

• Piret Raua “Keedetud hirvede aega” Vikerkaarde

Toeta mu microinfluenceri karjääri siit:

Subscribe now

new york i love you but you’re bringing me down

Armastust ja vihkamist korraga saavad endale lubada vaid päris linnad, linnad, mis hoiavad inimesi kinni lubadusega, et juba seetõttu, et sa oled siia jõudnud, oled sa päriselt keegi. Sa võid teha mõttetut tööd, elada kahjureid täis kingakarbis ja kurta inflatsiooni üle, aga vähemalt oled sa kohal. Tallinnal ei ole mänguruumi olla vihatud ja teha asju valesti, Tallinn ei saa endale eksimisruumi lubada, sest mitte keegi meist ei pea tegelikult siin olema.

Tallinn: if you can’t make it here, you can’t make it anywhere.

Ma ei tea, miks ma Tallinnas elan. Sest see on kõige suurem linna Eestis? Kuigi on olemas Jaan Kross, Mati Unt, Jan Kaus, Hu? laulud ja “Pikad paberid”, on neist üksi liiga vähe, et ma saaksin Tallinnat päriselt aktsepteerida ja armastada. Tallinnas on mul pikki perioode, paremal juhul nädalate-, aga vahel ka aastatepikkuseid, kus ma ei tea, miks ma midagi teen, ma lihtsalt olen siia sattunud, käin tööl, istun kodus, kõnnin kogu aeg samu radu mööda, müts tahab peast lennata samades tuulekoridorides, rattakorvist lendab poekott välja sama ülekäiku ületades, autod pargivad end samadel kõnniteedel, ärid surevad samadel lootusetutel tänavatel, kadunud on terve kevad, pool suve, võimalus kutsuda end nooreks ja lootustandvaks ning mis siis üldse jäänud on? Vanalinn, matrojoškad ja merevaik, Nevski katedraal turistipiltidel, punane vaip kunagise teatri vastas, seal hakkavad kõndima Hiina kasiinoturistid, neil on hästi palju raha ning see on meile kõigile hea, mees, kas sa tõesti ei tea midagi Hiina kasiinoturistidest, ühe mu tuttava tuttav töötas rahvusvahelistesse vetesse ankurdatud kasiinolaeval ning Hiina kasiinoturistid olid täiesti uskumatud, ta teenis nii palju raha, ta elab nüüd Hispaanias ja käib suvel neil kruiisidel tööl ja kui Hispaaniast rääkida, siis kas sa G-d mäletad, ka tema elab nüüd Hispaanias, ja A endised naabrid kolisid Hispaaniasse ja mu ema helistas, et vanalinnas asuv tuttavate külaliskorter on aprillist saati tühi, mitte ühtegi broneeringut.

Et mis siis üldse jäänud on? Väiksed klounid tatsamas hallidel tänavatel, peenrad Viru väljakul (väljakul???? mis kuradi väljak, kas see on väljak, kui sa ei saa seal kõndida, kas väljaku mõte ongi, et oleks midagi trammiaknast vaadata), millele on taimi liiga hõredalt istutatud, see on naeruväärne, nagu oleks keegi haljastuseelarvet 50% võrra vähendanud ning nii jäigi, et lilli istutati lihtsalt üle ühe, sest parem teha pool tööd kui mitte midagi, eks? Väiksed klounid arutamas, kui palju vetsupaberit 30. juunil veel osta või kas ollakse juba hiljaks läinud, hinnad on kindlasti juba tõstetud, aga äkki neid tõstetakse veel, vist peaks ikka homme natuke ostma ja ehk ka kassile liiva, kas on veel midagi, mida igaks juhuks vaja on? Palju see üks banaan ikka maksta saab, 10 eurot? Oot, mis te nende maasikate hinnaks ütlesite?

Väikesed klounid elamas oma klounilinnas, Sõõrumaa saab linnapeaks, no miks mitte, see pole isegi kõige totram asi, mida ma kuulnud olen, aga miks ma ikka siin olen, kas ma tõesti ei saaks hakkama mitte üheski teises linnas mitte üheski teises kohas? Kui kaua mind lohutab Dovlatovi öeldu, et elada saab vaid kolmes linnas: Peterburis, Tallinnas ja New Yorgis, ma ju ei saaks Peterburis elada, miks ma ta ülejäänud lauseosa usun? New Yorgis võib linnapeaks saada Zohran, kelle valimiskampaania tüpograafia meenutab mulle kõiki uusi kohti, mis Tallinnas uksed avanud on: Sanga ja Sadu ja Jenk ja Vesta, miks küll keegi midagi Tallinnas avab, kas nad teavad midagi, mida mina ei tea? Aga see lohutab mind tohutult. Ka mina olen kõigest väike kloun.

Juba aastaid ajavad mind hulluks Tallinnast väljapool toimuvad üritused, kuhu kõik klounilinna vastavast subkultuurist huvituvad elanikud (mina teiste seas) kohale sõidavad, et rääkida samadest asjadest, kuulata sama muusikat, menetleda samu minigrippe ja õllesid (aga enam mitte käsitööõllesid, arvasin alguses, et see on Gen Z thing, et neid enam ei jooda, aga ei, see on majanduskriis, baby, ja võib-olla ka IPA üledoos), kollaseid ja siniseid longeroid, elada täpselt nagu pealinnas, aga rohkemate sääskedega ja siis sama targalt tagasi sõita. Aga ma käin neil ikkagi, sest nii tore on minna klounilinnast kas või korraks ära.

the price of community is annoyance ütlevad tiktokid mida ma päevast päeva kerin ja ma rääkisin nii mitmete naabritega, kui üks võõras stressis kass meie trepikotta jooksis ja sealt enam ei väljunud. Varjupaiga tädi ütles, et ta pole sellist kurjamit ammu näinud, aga järgmisel päeval tundis keegi Facebookist oma kassi ära ja sai ta loodetavasti kätte. Sinna läks mitu tundi mu reede hilisõhtust ja ka terve järgmise päeva kirjutasin ma kõigile tagasi, aga see polnud enam klounilinn, vaid midagi muud, linn, kus vannitoapoes käia armastanud auto alla jäänud kassi pilt on siiani poe ukse juures raamis, elagu Pusil igavesti. Üsnagi samal suri ka ühe vanalinna riidepoe koer, “sa olid meie!!! kõigi!!! kõige!! suurem sõber!!!” ütleb silt riidepoe vitriinil tänaseni, ka see pole LA, aga see pole ka klounilinn.

Kui sõita trammiga Koplisse, ei maksa keskenduda uusarendustele, vaid disainipoe asemel avatud CityAlkole ja kauni sisedisainiga resto asemel avatud Araxesele, siin on Tallinn päriselt, kui sul on eales küsimusi või kõhklusi, miks sa just siin oled, siis nendes poodides on vastused.

aprilli mai juuni soovitusnurk

kust isegi alustada?

🎥 Ma ei mäleta vahepealsetest kuudest mitte midagi peale Nathan Fielderi. “The Rehearsali” teine hooaeg ja siis uuesti esimene ning “Nathan for You”, kompulsiivne soov soovitada neid sarju kõigile, aga samas suutmatus selgitada, miks. the price of community is annoyance käib vist ka pea kõige kohta, mida Nathan neis sarjades teeb. Boonusvaatamine sügiseks (ainult 90 päeva jäänud! tapke mind labidaga!): Krahli “Monoliit Estonia”. Nagu Eesti oma väike Fielder.

📚 On nii palju head uut eesti luulet, mida lugeda, nagu Tõnis Vilu ja Carolina Pihelgas. Päriselt-päriselt ka. Alludes esteetikale, mida üks Fitzcarraldo raamat pakub, ostsin väljamaalt (vahet pole, milliselt, kõigis neis on raamatud mitu korda odavamad kui Eestis) Vincenzo Latronico “Perfectioni”. Kliiniline, julm, aga vastuvaidlemisele mitte alluv analüüs millennial-unelmast kolida Berliini, töötada kodust, olla digital nomad ja üürida oma korterit Airbnb’s lisaraha teenimiseks välja. Ainsaks väljapääsuks sellest vaid pealtnäha täiuslikust elust on nagu ikka - pärandus rikastelt sugulastelt.

🎵 Käibemaksutõus ei mõjuta mind, sest mul on Addison Rae “Money Is Everything”: “When I was growing up / Mama always told me to save my money / So I never had to rely on a man to take care of me / But money's not coming with me to Heaven / And I have a lot of it / So, can't a girl just have fun?”

Aga kui sa ei kuula Kassie Kruti, siis mida sa teed?

//

On okei olla hater, kui sellega kaasneb väikegi lootus teha maailma ilusamaks ja paremaks kohaks. Seega kirjutasin Sirpi, kui väga ma vihkan laisku ja koledaid AI kaanepilte neil kallitel eestikeelsetel raamatutel.

Hinda raamatut kaane järgi

On teatud liik raamatuid, mida ma mitte kunagi ei osta iseenda riiulisse ega ka mitte kellelegi kingiks. Nimelt kui raamatukaas on kujundatud ilmselgelt tehisaruga, ei ole seda raamatut minu silmis olemas. Jätan need trükised tähelepanuta samamoodi nagu internetis uudisvoogu kerides paavsti­rõivastes Donald Trumpi pildid või kontoris töötavate kobraste video. Tegu ei ole kunsti, vaid AI-prügiga. Ometi on niisuguseid raamatuid Eesti raamatupoodides müügil sadu.

Kui kunagi äratas pahameelt areng, et raamatupoodides hakati müüma sokke ja termoseid, siis nüüd on mul seesuguseid praktilisi tooteid nähes hea meel. Parem üks korralik tass kui tehisaru kujundatud raamat. Eriti ebameeldiv ja paraku levinud on tehisaru kasutamine lasteraamatute illustratsioonide puhul – aga võib-olla nüüd sirguvadki lapsed suureks maailmas, kus hirvedel on viis jalga ning ümbritsev keskkond sõnulseletamatult kõhe.

„Ära hinda raamatut kaane järgi“ oli hea ütlus, mis teenis inimkonda sajandeid, aga on aeg sel minna lasta. Riskin end paljastada ludiidi ja snoobina, poosetajana, kellele on esteetiline kogemus sama tähtis kui sisu. Raske on siiski suhtuda tõsiselt kirjastajasse, kes julgeb lugejalt küsida 20–40 eurot raamatu eest, mille kujundusse on panustatud vaid Midjourney tasulise konto kuutasu ja paar-kolm viipa trükise väidetavalt kujundajalt. See mõjub jultumusena, mis paljastab, kui napilt on kirjastajal austust lugeja vastu. Kui raamat on juba väliselt nõnda ülejala tehtud, siis miks peaksin usaldama seda, mis on kirjas selle sees? Tekib kahtlus, kas tekstiga on ikka vaeva näinud lihast ja luust autor ja toimetaja, originaalis muukeelse teose puhul ka tõlkija. Ehk on ka nende töö pelgalt rämpssisu, mille saaksin tasuta ükskõik milliselt internetisaidilt? Tehisarul on loomingus oma koht – tuleb ette olukordi, kus meedium ise on sõnum. Paberraamat ei ole aga selleks kohane väljund. Need kaks meediumi ei sobi omavahel kuidagi kokku – tulemus mõjub nagu söödaks elektriautole heina või topiks AirPodse vinüülimängijasse.

Maitse on mõistagi subjektiivne. Vähemalt üks tehisaruga loodud raamatukaas näib juba olevat valitud Eesti 25 kauneima raamatu hulka. Isegi silmanähtavalt tehislike raamatukaante vahel on selged kvaliteedierinevused, mõne teose teema sobib selle lahendusega paremini kui teisel. Laiskade AI-kaante õõvaorg lukustab teose lugeja ees: näiteid leiab Paulo Coelho raamatutest Andra Teede omadeni. Huvitav, kas mõni kirjanik on olnud selle vastu, et tema raamatut niiviisi kujundatakse, või pole see teda häirinud, sest tema töö – tekstiloome – sai ju tehtud? Susan Sontag on leidnud „Märkmetes camp’ist“, et maitse kipub arenema väga ebaühtlaselt: harva on samal inimesel ühtaegu hea visuaalne ja ideemaitse. Võib-olla ei pane autorid raamatu visuaalset maitsetust tähele, seevastu kui ostja kaalub raamatu niigi krõbedat hinda arvestades oma otsust hoolega.

Võib-olla on aga probleem hoopis minus endas, kes ma ei suuda ühiskonna uusimate arengutega kaasa minna. Minus, kes ma ei ammuta inspiratsiooni sellest, kuidas tehisaru­lahendused on koondunud käputäie rahvusvaheliste konglomeraatide kätte, kes on treeninud oma mudeleid tõeliste kirjanike ja kunstnike autoriõigusega kaitstud teoste põhjal. Autoritele selle eest muidugi makstud pole, aga kasutajalt kuutasu küsida võib küll. Ka needsamad raamatukaaned on valminud varasemate kunstnike loomingut kasutades, lisaks võtab iga tehisaruga valminud raamatukaas ära töö praeguselt illustraatorilt, graafikult või fotograafilt. Küllap aitab kunstniku asemel tehisaru poole pöördumine raha kokku hoida, aga miks siis üldse kellelegi maksta? Ehk saaks ka kirjaniku AIga asendada?

Kui vorm on nii suvaline, kas on siis üldse vaja raamatut trükkida ja lugeda? 500 aastat eesti raamatut polegi ehk pidupäev, vaid lõpudaatum. Mõistagi võib eesti raamatu aastat veeta piltvaipa tikkides ja ammu surnud kirjanike sünniaastapäevi tähistades, aga kui eesmärgiks on raamatut kui objekti tõeliselt väärtustada, võiks seda teha näiteks AI-sodiga valimatult üle valatud raamatute ostmisest ja trükkimisest keeldudes.

Mu raamatuarvustused on ka juunikuu Loomingus ja Vikerkaares, hetkel ainult paberil (pole kallid, pole AI kaanepildiga = täiuslikud trükised).

Subscribe’i enne, kui käibemaks tõuseb:

Subscribe now

Sa ei ole Kaur Riismaa? Oled täiesti kindel?

Siis võid edasi lugeda.

Mul ei olnud vähimatki soovi öelda sõna sekka avalikus arutelus teemal, kes on Nora Maria London, kas ta esseel on ka eraldiseisvat kunstlist väärtust, mida ütleb tekkinud olukord Eesti kultuuris valitseva auhinnajagamise tava ning eeskätt žüriide komplekteerimise ja selle kohta, millist visiooni otsivad taga need inimesed, kellele antakse auväärne ülesanne hinnata konkursil osalejate suuri plaane eesti kultuuri järgmiseks 100 aastaks. Nende küsimuste kohta on kirjutatud juba nädalaid tagasi, mitmete inimeste poolt ja väga hästi.

Aga kui esmaspäeval “Plekktrummi” vaatasin, hakkasin mõtlema ega ole suutnud seda tänaseni lõpetada. Lubasin teema ära unustada ja katsuda muru, aga vahepeal tuli lumi uuesti maha. Seega siin ma olen. Nora Maria Londonist kirjutamine on viirus nagu COVID-19, oli vältimatu, et see saab mu ühel hetkel kätte.

Et kõik ausalt ära rääkida, hakkasin mõtlema alles teisipäeval, kuna esmaspäeval jäin “Plekktrummi” poole pealt lihtsalt magama. Seega pidin teisipäeval üles ärkama ja uuesti alustama, sest toimumas oli ju eesti kirjanduse skandaalseim face reveal, millest ma ei tahtnud sekunditki maha magada. Tean veel mitut inimest, keda ajaloo sensatsiooniliseim “Plekktrumm” hoopis unne suigutas.

Nii kiretult igav skandaali lõppvaatus paneb juurdlema, mida me siis ootasime? Et Nora Maria London päriselt eksisteeriks? Vaevalt. Kui selgus, et Nora Maria Londonit päriselt ei olegi või et vähemalt on tema olemasolu äärmiselt ja ilmselgelt kaheldav, läks lahti klapperjaht: kes on NML? Need olid skandaalikese lõbusaimad ajad, võimalus rääkida sõprade, tuttavate ja võõrastega, jagada siseinfot (kellegi tädi vennapoja endise peigmehe koera üle-eelmine omanik oli Kultuurkapitali kommunikatsioonijuhi nõbutütar) ning muidugi näidata oma laia silmaringi lõputu namedrop’imise läbi.

Kohati läksid pakkumised päris lõbusaks ja näitasid paljutki selle kohta, millisel määral olid arvajad tegelikult kursis Eesti kirjanike ja kultuuriinimestega. See peab olema Eero Epner, sest tema on ainus inimene, kes käib teatris (tõelised epneri-head’id ütlevad siinkohal, et see ei saanud olla Epner, sest tema tekst oleks kümme korda pikem olnud). See peab olema Sveta Grigorjeva, sest tema on ainus tuliselt oma arvamust avaldav noor naine (kui oleksin Sveta, oleks see hüpotees olnud mulle lihtsalt solvav ja pannud küsima, kas keegi pole mu teoseid päriselt lugenud, sest NML oli nii kaugel tema loomingust kui vähegi olla saab). See on Kivisildnik, sest… siinkohal ma tõesti ei suuda tuletada nende inimeste loogikat, kes arvasid, et tegu on Kivisildnikuga.

Kirjandusinimeste ringis (mille perifeerias siiski vahel tiirlen) visati üsna kohe õhku ka Kaur Riismaa nimi, pakkumine, mis tundus äärmiselt loogiline, aga oma mitteskandaalsuses siiski nõnda pettumust valmistav, et laiema avalikkuseni ei jõudnudki. Ja kui jõudiski, siis ununes kohe, sest laiem avalikkus ei tea (või ei teadnud kuni esmaspäeva õhtuni, unimütside puhul teisipäeva hommikuni), kes on Kaur Riismaa. Seega neid ka ei huvitanud asjaolu, et Kaur Riismaa on NML. Miks mitte Kivisildnik? See oleks palju lõbusam lõpplahendus.

Ma tean juba aastaid, kes on Kaur Riismaa, sest mind tabas õnnetus olla teismeline, kes laadis oma luuletusi üles tänaseks kadunud veebilehele poogen.ee. Viki ütleb: “Eesti kirjandusportaal, kus peamiselt amatööridest autorid avaldavad oma loomingut.” Lisaks teistele õnnetutele teismelistele oli Poognas väga palju grafomaane nimedega stiilis “RomantilinePoetess666” või “nirvana_teenspiritttt”, nende looming oli tavaliselt nimele vastav. Kui keegi oli Poognas päriselt hea (ja neid inimesi leidus), jäi see kohe silma. Üks neist oli Kaur Riismaa, kes avaldas Poognas luuletusi oma nime alt, erinevalt paljudest teistest, kes kirjutasid anonüümse kasutajanime ehk pseudonüümi taha peitudes. Riismaa peamiseks võtteks oli kirjutada proosaluuletusi, asetades end kellegi teise kingadesse. Lihtsustatult oli tegu monoloogidega inimestelt, kes ei olnud Riismaa, tegu võis olla väikese lapse või surmaeelikust vanaprouaga, Riismaa kirjutas end temaks. Neid luuletusi võib leida tema kogust “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” ja mitmed neist tekstidest on mulle kunagi vägagi korda läinud ja uuestilugemisel resoneeruksid ilmselt praegugi.

Seega oli NML-i nime alt ja just sellises stiilis kirjutamine (“mina olen 18-aastane nepotüdruk ja see on minu elu lugu…”) Riismaa jaoks iidne võte, mida teades oli läbinähtav, et NML on tema. Ometi ei olnud ta võimalike NML-kandidaatide topkümneski. Usun, et see pidi olema veidi valus ja pettumust valmistav, vastupidine versioon sellest, mida võis tunda Grigorjeva, kui absoluutselt mitte-temalikku teksti seostati temaga vaid seetõttu, et tegu oli noore naisega. 100% riismaalikku teksti ei seostatud Riismaaga, sest suuremate nimede vahel ei tulnud ta spekuleerijatele meelde.

See ei ole solvang Riismaa pihta, vaid eesti kirjanduse paratamatus. Vähesed nimed (nagu näiteks Grigorjeva ja miks ka mitte Kivisildnik) murravad läbi kuhugi sügavamale rahva teadvusesse, olgugi, et tegelik arusaam nende loomingu sisust võib olla pealiskaudne või suisa vale. Nii mitmed kirjandusringkondades hinnatud loojad aga jäävadki kinni väikeste tiraažide ning kes-teab-see-teab maailma. Inimesed, kes kirjutavad, avaldavad, keda auhinnatakse, aga kas neid ka loetakse? Populaarsus ei võrdu mingiski mõttes kvaliteedi või headusega, aga kes ei tahaks, et nende teoseid teataks? Ma ei usu kirjanikku, kes vastupidist väidab.

Ainsaks võimaluseks sellest klaaslaest läbi murda on lisaks hästi kirjutamisele teha endast sümbol. Nii Grigorjeva, (olgem ausad, ka Kivisildnik) kui ka Mikita või Õnnepalu nimed seostuvad inimestele kindla kujutelmaga, isegi kui nad pole ühtegi eelnimetatute raamatut lugenud. Ka viimase aja edulugudes (Gregor Kulla, Kairi Look, Carolina Pihelgase “Lõikejoon”) on autor oma teoses väga äratuntavalt sees, sa tahad lugeda nende raamatuid muuhulgas seetõttu, et teada rohkemat autorist endast. Olgu, siinkohal on ka erandeid, näiteks Urmas Vadi, aga klassikalisele romaanikirjanikule tunduvad kehtivat natuke teised reeglid kui luuletajatele või debütantidele, eriti debütantidest luuletajatele.

Riismaa tegi sarnase sümboli NML-ist, aga mitte endast. NML on lihtsalt nõnda palju huvitavam kui Riismaa ise. Riismaa laenas endale NML-i karismat ja rizz'i, midagi, mida temas endas selliselt pole. Ma ei usu, et oleksin telekat vaadates magama jäänud, kui külaliseks oleks lihast ja luust NML.

“Plekktrummis” kirjeldas Riismaa NML-i poleemilise, provotseeriva ja ninatargana. NML on kirjutatud manic pixie dream girl’ina, noore ilusa tüdrukuna, kes ei ole nagu teised tüdrukud, vaid kelle huvid kattuvad pigem 40-aastase kultuurse mehe omadega. Seeläbi muutub ta huvitavaks. Ta ei ole iseenda essee (või monoloogi, nagu Riismaa telekas rõhutas) peategelane, vaid abivahend esseed hindavale, kirjutavale või lugevale inimesele, kes on märksa vanem kui 18 ning kes tunneb NML-i mõtetes ära enda mõtteid ja hirme. Lugeja on vastuvõtlikum eakohatult targale ja nipsakalt enesekindlale nöbininaga blondile teismelisele tüdrukule, kes räägib keskealise mehe mõtteid kui keskealisele mehele, kes räägib keskealise mehe mõtteid. Sest lugeja (eriti kui ta on keskealine mees), eelistakski seda, kui 18-aastane tüdruk räägiks ja mõtleks nagu keskealine mees, see annab lootust, et noorus pole veel hukas. See tüdruk pole nagu teised tüdrukud, ta ei mõtle meigiasjadele ja pidutsemisele, vaid loeb raamatuid ning joob käsitööõlut.

Riismaa ütles telekas: “Häält ei saa võtta, kui sa oled lind, siis laula.” Uhh. Piuh-pauh-põmm. Mul pole võimalik seda hüpoteesi tõestada, aga kui esseekonkursil oleks osalenud päris 18-aastane tüdruk, ei oleks ta seda võitnud. Tõesti, võib-olla ei oleks ta nõnda vilunud kirjutaja kui aastakümneid oma kunsti täiuseni lihvinud autor (aga kui me tõesti usume, et 18-aastane ei oleks võimeline nõnda hästi kirjutama, miks me siis üldse NML-i lummusesse langesime?). Aga esseekonkursi žürii ei tahaks kuulda, mida tal öelda on, sest see ei oleks turvaline ja žüriile selgelt seeditav mõte, mille on välja haudunud ja seejärel stiliseerinud 38-aastase mehe aju.

Riismaa tunnistas, et mõtles esseed kirjutades otseselt sellele, kuidas žüriiga manipuleerida: “Aga kui on konkurss, kus on ERR-i esindaja, Sirbi esindaja, Kultuurkapitali esindaja ja Vabaõhumuuseumist vist keegi, siis need ei ole ilmselgelt 20-aastased, aga nad ei ole ka sügavas pensionieas, nad on kuskil seal vahepeal. Ma mõtlen niimoodi, et nad on sündinud võib-olla 1960. aastate beebibuumi ajal, 1958. kuni 1965. aastal. Ajal, kui on minu vanemad sündinud. Kui kirjanik teab, kes ta lugeja on, siis ta saab valida neid koode ja nuppe, kuhu vajutada.” Respekt. Vihka mängu, mitte mängijat. Inimesel, kelle mõtted ja stiil hälbivad žüriiliikmete isiklikest (ja ka ealistest) eelistustest ei olegi võimalik seda konkurssi võita või kõrgele kohale jõuda. Eks neile on teised väljundid, teised kuulajad, kui sa oled lind, siis laula, aga arvesta, et 4000-eurost auhinnaraha sulle mõeldud pole.

“Plekktrummi” järel jäi mind häirima, et Riismaa ei seisnud essees väljendatud mõtete eest. Rõhutamine, et tegu oli monoloogi, mitte esseega, kinnistas arusaama, et ainsaks programmiks kirjutamisel oli end proovile panna ja auhind koju viia - taaskord, vihka mängu, mitte mängijat. Ilukirjanduslikus teoses ei peagi autor nõustuma iga reaga, mis tema tegelase suust väljub (vt ka: Scorsese filmid on halvad ja problemaatilised, sest neis tegutsevad halvad ja problemaatilised tegelased). Aga esseekonkursi võidutöö lugejad ei teadnud, et tegu on ilukirjandusega.

Palju on räägitud õigusest pseudonüümile (mis on autoriõiguse seaduses otsesõnu kirjas), aga kes seisab lugeja õiguse eest teada, kas tegu on ilukirjanduse või päriseluga? Ajakirjanduseetika rõhutab vajadust eristada uudist arvamusloost, sisuturundust ausast arvamusest, kuulujuttu mitme allikaga reportaažist. Aga millisele eetikale (kui üldse) peab alluma kirjanik? Riismaa avaldas “Plekktrummis” imestust, et osad inimesed ei saanud kohe aru, et võidukõnet pidanud blondi tüdruku puhul oli tegemist AI loominguga, sest video NML-ist oli tehtud meelega janky, selline “millest iga loll saab aru, et see on tehisaruga tehtud”. Aga ei saanud. Inimesed arvavad, et vaktsiinid põhjustavad autismi, lennukid levitavad chemtrails’i ning et Obama kandis MAGA mütsi.

Esseekonkurss kuulutati välja, et arutleda eesti kultuuri järgmise 100 aasta üle, aga sisulise arutelu on kaaperdanud ühe suurepärase tehniku hiilgav kirjanduslik võte. Ma ei tea, kas teistele medalikohtadele jäänud Valdur Mikita ja Leo Luksi esseeid üldse kusagilt lugeda saab? Kas kedagi üldse huvitab, mis neil öelda on? Või see, millised on eesti kultuuri järgmised 100 aastat? Pigem mitte. Kui vastuseks ei ole just see, et eesti kultuuri järgmised 100 aastat ongi täis tehisaru poolt loodud varaküpseid blondiine.

Kui sa oled lind, siis laula subscribe:

Subscribe now

Teine piinlik fakt minu kohta: ma olin hardcore Kanye fänn. Väga tüütu pidevalt oma õigust tagaajav Kanye fänn (kas üldse on teistsuguseid?). Kui olin 12-aastane ja suvel vanavanemate juures Mähel, ei olnud seal internetti ja pidin kuulama CD-delt muusikat, mis mul juba olemas oli, ning see läks pika suve peale üpris igavaks. Õnneks oli mu kaasaskantaval CD-mängijal ka raadio ning Tallinnas oli oluliselt rohkem raadiojaamu kui Haapsalus, nende seas ka hiphopi jaam, mille kohta ma ei mäleta mitte midagi enamat kui seda, et see mängis päris väikese sageduse pealt, u 87.7 FM?Öösiti lamasin verandal lahtikäival diivanil ja kuulasin seda jaama religoosselt, kuna mu enda kaasakõrvetatud CD-d ammendasid end juba esimesel nädalal ja uute ostmiseks polnud kellelgi raha.

Ühel ööl kuulsin ma SEDA. Kanye West - Diamonds From Sierra Leone (Remix) ft Jay-Z. On elu enne ja pärast seda. Ma ei teadnud mitte midagi Sierra Leone teemantidest ja mul polnud ega ole siiani mingit võimalust osta teemanteid või minna Sierra Leonesse. Selle suve jooksul kulus mul Kanye salm pähe:

Good mornin', this ain't Vietnam, still
People lose hands, legs, arms, for real
Little was known of Sierra Leone
And how it connect to the diamonds we own
When I speak of diamonds in this song
I ain't talkin' 'bout the ones that be glowin', I'm talkin' 'bout Roc-a-Fella, my home
My chain, these ain't conflict diamonds
Is they, Jacob? Don't lie to me, mane
See, a part of me sayin' keep shinin'
How when I know what a blood diamond is?
Though it's thousands of miles away
Sierra Leone connect to what we go through today
Over here, it's a drug trade, we die from drugs
Over there, they die from what we buy from drugs
The diamonds, the chains, the bracelets, the charmses
I thought my Jesus piece was so harmless
'Til I seen a picture of a shorty armless
And here's the conflict
It's in a black person soul to rock that gold
Spend your whole life tryna get that ice
On a Polo rugby, it look so nice
How can somethin' so wrong make me feel so right?

Ja see oli esimene kord, kui ma kuulsin midagi eetilisest kaubandusest või postkolonialistlikust Aafrikast. Sealt edasi läks mu Kanye vaimustus aina hullemaks ja nagu muusikal kombeks, põimus Kanye lahutamatult läbi eluga, mida ma elasin, mõjutas seda, kes olid mu sõbrad ja millised mu mälestused.

Teismelisena peole minemine kui “My Beautiful Dark Twisted Fantasy” just välja tuli. “American Boy” Estelle’iga. Daft Punki sämpel “Strongeris”. Klassivennaga ajaloo tunnis valjult YouTubest “Love Lockdowni” mängimine. Advokaadibüroosse praktikale jalutamine, süsteemi ja kapitalismi ja selle olukorra vihkamine, kuhu ma pahaaimamatult otse koolist sattusin (mina? noor geenius? kontoritööl?) ja lõputult “Yeezuse” käiamine. “Flashing Lightsi” video. “Runaway” video. Esimene “Ultralight Beami” kuulamine. Ma ei näe mitte kunagi Kanyet laivis, kui ta just Putini-Eloni küborgiarmeega ühel päeval suunda Tallinna peale ei võta.

Korduvalt olen Kanyet kaitsnud, geeniuseks kutsunud ja enda lemmikartistiks nimetanud. Ilmselt rohkem kui ühegi teise artisti puhul on tema lüürika mulle nii pähe kulnud, et tuletab end salmide kaupa suvalistel hetkedel meelde.

It seems we living the American Dream
But the people highest up got the lowest self-esteem
The prettiest people do the ugliest things
For the road to riches and diamond rings

OK, ma saan aru, et kogu see jutt kõlab nagu kiidaksin Adolf Hitleri maastikumaali, kuna see tähendas mulle teismelisena nõnda palju. Aga tähendas. Neil päevil ma mõistagi enam eriti Kanyet ei kuula, esiteks on ta uued lood nõnda pasad, et mul pole enam kiusatustki ja ta vanu lugusid pole mul vaja enam kuulata, need on mulle pähe kulunud nagu tee Metsa tänavalt kooli, nagu mu parima sõbranna trepikoda ja spordihoone riietusruumide kapipaigutus, mul pole vaja (ega sageli võimalik) neid kohti füüsiliselt taaskülastada, et hetkega neisse tagasi sattuda. Ma võin neid laule ja hetki lihtsalt oma peas uuesti mängida, kuni nad on paremad kui nad tegelikult kunagi olid.

Kas kõik, mis kunagi lihtsalt ja pealiskaudselt meeldis, peab nüüd põhjustama häbi, valu ja lääne tsivilisatsiooni allakäiku? Lisaks Kanyele olen ma sadu kordi kuulanud Grimesi, kelle last Elon Musk nüüd Valges Majas inimkilbina kasutab, keepinud up Kardashianitega, sest on lõbusam laikida Instagramis ilusaid pilte kui kuulata seda, kuidas mõni kümnendat aastat doktoriõppes olev vend seletab midagi Baudrillardist, isegi mõelnud, et oleks lahe omada Teslat ja minna Marsile.

10-15 aastat tagasi ei pidanud ma mõtlema, kas miski eelnevast on eetiline (sest peavoolukultuur, miljonärid, miljardärid ja tähelepanumajandus ei ole seda ilmselgelt), aga samas ei tulnud ma selle pealegi, et Instagramis Kim Kardashiani ja Kanye piltide laikimise taustaks Grimesi kuulamine võib olla kuidagi seotud sellega, kas NATO tuleb päriselt Eestit kaitsma, kui Venemaa meid ründab. Öeldakse: see on halvim timeline, aga skeptik (või hoopis optimist) minus leiab, et timeline saaks veel halvem olla, aga see on kõige jaburam, piinlikum ja labasem timeline.

Kinos “Kikilipsuga mässajat” vaatamas käies tundsin teravat nostalgiat aja järele, kus tundus, et maailma juhivad intelligentsed inimesed, kes pole miljardäride poolt kinnimakstud või vene propagandast läbi imbunud. Ning kuigi nii Obamal kui ka Toomas Hendrik Ilvesel oli vigu (Obama pommitas Süüriat ja Iraaki, THI unfollows mind Twitteris), tahtsin selle lõbusa filmi lõppedes nutta, sest maailm, milles filmi tegevus 2016. aastal lõppes, tundus nõnda palju parem kui see, millesse mina 2025. aastal kinost väljudes astusin. Samas oli filmis nähtav THI (kikilipsuga, mässaja) üks esimesi sümptomeid, et traditsioonilised liidrid (viisakad, mittemidagiütlevad, neutraalsed) on oma aja ära elanud, maailm on nüüd Suurte Isiksuste päralt ning on vaid vedamise küsimus, kas nende idiosünkraasia on meile kokkuvõttes hea või halb.

Mul ei ole erilist nostalgiat 00ndate lõpu ja 10ndate esimese poole millennialikultuuri järele, eriti teades seda, mis järgnes. Aga kui toredalt naiivne oli aeg, mil oli veel ruumi küsimustele nagu “kas see laulja on feministlik”, “kas see bränd on mu sõber”, “kas need tossud on LGBT-sõbralikud”. Kõik, mida millennialid tahtsid, oli juua käsitööõlut, müüa vintage-riideid ja kuulata indifolki. See võis olla lame, aga kui mul on valik man-bun’i ja noori radikaliseerivate podcastide vahel, valin alati man-bun’i. Ja muidugi oli kusagil maailmas ka siis halb (alati on, proovi olla näiteks uiguur Hiinas), aga mitte siin, mitte nõnda, mitte minu jaoks.

Mind ei jäta rahule mõte sellest, et Beyoncé esines viis aastat enne sõda Donetskis ning et samal staadionil toimusid vaid kaks aastat enne sõda jalka EM-i mängud. Ega sellest, et Weimari-aegne Saksamaa oli liberaalsuse ja avangardi kants ning Berliin oli 30ndate alguses üks parimaid kohti LGBT-inimestele. Või sellest, kuidas ma keskas lugesin Remarque’i ega suutnud ära imestada, kuidas inimesed ei uskunud suvel enne sõda, et on suvi enne sõda. MasterCard ei ole queer ally, aga see, kuidas isegi need kümme aastat tagasi vähemalt paberil feministlikud ja progressiivsed popstaarid ning suurkorporatsioonid nüüd kas mitte midagi ei ütle või üritavad maailmakorra muutusest ise kasu lõigata, valmistab siiski pettumust. Aga ei üllata. Neil päevil usun vaid Koit Toomesse ja Pedro Pascali.

märtsi soovitusnurk

🎥 Putsis koht on planeet Maa, aga vähemalt on siin võimalik vaadata filmi “Pikad paberid” ning seejärel kõndida kinost koju läbi täpselt samade kohtade, mida just ekraanilt nägid. Kui esimest korda elus Madison Square Gardeni rongijaamas maa alt välja tulin, olin šokis, sest see nägi välja täpselt nagu filmis, aga peale “Pikkade paberite” vaatamist on kõik mu ümber nagu filmis, tee tööle, toidupoodi ja koju, Baltast rääkimata. Ma ei suuda lõpetada sellele filmile mõtlemist ega sellest rääkimist, seal ei juhtu midagi, aga kokkuvõttes ikkagi palju, see on kurb ja naljakas ja kodukootud, armas nagu elu ikka.

📚 Serhi Žadani “Depeche Mode” hävitas mu. On võimalik lugeda seda raamatut teadmisega, et Beyoncé kontserdini Ida-Ukrainas on jäänud loetud aastad (millennial optimism), aga ka teadmisega, mis edasi saama hakkab. Võid ju proovida Venemaaga kaasnevast pasast pääseda ja aeglaselt läände roomata, aga jäädki seda igaveseks tegema, sest su elu pole sinu valikute küsimus, pole ühtki asja, mida saaksid teha, et mitte sattuda SINNA punkti. Kui sa oled sündinud vales kohas valel ajal, oled sa see, kes sa oled, mitte see, kelleks sa tahaksid saada.

Koos Kairi Loogi “Tantsi tolm põrandast” ja Urmas Vadi “Kuu teise poolega” sai mul vist tükimaks ajaks mõõt täis raamatutest, mis vähimalgi määral kirjeldavad Nõukogude aega või selle järellainetust. See ei ole vähimalgi määral etteheide nende raamatute autoritele ega hinnang kunstilisele kvaliteedile, aga ma tahan elada oma idiootses ideaalmaailmas, kus iga Eesti mimmu võib olla samaväärne UK või USA mimmuga, käia küüntes ja klõpsida lattet juues Canvas valmis veebilehti ja nõnda saadud rahast ausalt ja rõõmsalt ära elada. Ma ei suuda mõeldagi postsovetlikule ajaloole, ainult valgele süüle, ma tahan tunnetada oma privileege valge eurooplasena, mitte oma staatust idaeurooplasena (ma tahan olla anastaja, mitte anastatu). Kohutav, et ei saa lugeda lihtsalt lugemise pärast, vaid kõikjale tuleb kaasa võtta ennast ja seda sundmõtet, mis sinust parasjagu lahti ei lase.

🎵 Kui ma ei kuula “Pikkade paberite” soundtracki (pigem harv juhus), kuulan Oklou uut plaati. Ma arvan, et see on hetkel mu aasta lemmikplaat, see hype, millest ma Magdalena Bay puhul kunagi lõpuni aru ei saanud, on siin õigustatud. Caroline Polachek, kui ta oleks prantslane, Grimes, kui ta poleks kunagi Elonit kohanud. Samas nii euroopalik, UK hyperpop ja Rootsi Drain Gang.

//

- Mu Vikerkaare internetiartikkel jõudis internetti.

- Ja isegi mu novell Loomingule jõudis internetti.

- Mõistagi kõige olulisemana on internetis ka Tate McRae arvustus.

//

Lõpuks tulin sobiva nime peale ja tegin endale OÜ. Vot nüüd alles saab hakata kirjutamisega raha teenima:

Subscribe now

Täiesti normaalne on 2025. aasta esimestel päevadel Covid-19ga (mulle on alati meeldinud vintage asjad, kampsun: kaltsukast, viirus: eelmisest kümnendist) kodus istudes kerida uudiseid ja sotsiaalmeediat, saamata aru, kust üks algab ja teine lõppeb, ning tunda, et OK, nüüd ongi kõik, maailm lõpeb päriselt ära. Kuigi maailm muidugi ei lõpe ära, ta lihtsalt sätib end teistmoodi sisse. Kui raamaturiiul seinast alla kukub, ei lõpe raamaturiiul ära, kõik füüsilised osad on endiselt alles, kuigi mitte enam terved, raamatud on sellest hunnikust endiselt kättesaadavad, aga märksa sitemini kui varem, süsteem on kokku kukkunud, aga raamaturiiul ju eksisteerib ja kui pidada selle olukorda halvemaks kui enne, on see puhtalt maitse asi. Mitte ükski raamaturiiul maailmas ei jää oma kohale igaveseks, isegi kui vahepeal nõnda tundub.

Kui raamaturiiul kokku kukub, siis peab ikka oma elu edasi elama, tööl käima ja raha teenima. Mõtisklema selle üle, kas on mõtet raamaturiiulit tagasi seina panna ning kui jah, siis kas täpselt samamoodi või veidi teisiti. Ning kui tagasi seina panna, siis kuidas, kelle abiga ja mis vahenditega. Kui maailm ära lõpeb, ongi kõik, keegi ei oota sind tagasi kontorisse ega taha circle back’ida ega võta kasutusele uut AI-l põhinevat lahendust kliendikogemuse optimiseerimiseks. Mõnes mõttes oleks maailma lõpp eelistatud variant.

Kui Covid-19 pandeemia algusaegadel Kopenhaagenis elasin, lootsin end Taani eluga kurssi viia kohaliku kirjanduse abil (mis alternatiiv oleks? taanlastega rääkimine? MA PALUN, ärge naljatage!). Muuhulgas lugesin Peter Høegi "Preili Smilla lumetaju”, mis mulle küll väga suurt muljet ei jätnud muuga kui mu silmade avamisega sellele, et:

• Hellerup, kus mu töökoht asus, on väga peen piirkond. Ma oleks võinud seda muidugi lihtsalt tööle minnes märgata, aga arvasin, et taanlased elavadki nii. Kui sa juba eeldad, et oled rikkas kohas, on raske märgata erisusi rikkuste vahel. Ma võin rääkida erinevustest Kakumäe ja Viimsi puhul, aga Kopenhaagenis ei olnud mul sotsiaalpoliitilist kaarti, mille järgi orienteeruda. Ma teadsin, et seal, kus mina elan, elavad vaesemad inimesed, aga see oli ilmselge juba selle põhjal, et seal elamist endale Eesti praktikandi rahadega lubada võisin. Høegi raamat avas mulle uksed Hellerupi villadesse, mis jäid minu jaoks hekkide taha, millest kümme korda nädalas möödusin.

• Inuitide jaoks on Taani nende Venemaa. Asjaolu, millele mina, kes ma olen maha pidanud sadu vestluseid sõnadega “south of Finland…. north of Latvia… east of Sweden… Russia… yes… it is close… but Russia is also close to China so…." oma elu jooksul mitte mingit tähtsust omistanud pole, sest igaüks saab maha pidada vaid enda ja teiste endasuguste võitlusi, ei ole mingit universaalset inimlikkust, on vaid piiratud arusaam maailma asjadest, nii lõputult läbi imbunud sellest, kes olid su vanemad ja naabrid ja õpetajad ja nende vanemad ja naabrid ja õpetajad.

“Preili Smilla lumetaju” meenus mulle uudiseid vaadates taas. Huvitav, kas Gröönimaa elanike jaoks on praegu tegu mõnusa powertrip’iga, naudinguga, kuidas taanlased närviliselt tõmblevad ja kogu maailm lõpuks inuitide kannatusrikkast ajaloost kuuleb. Kas on tõesti vahet, millise impeeriumi serval olla? Oma eelmisel ametiajal tahtis Trump Gröönimaad Puerto Rico vastu vahetada. Puerto Ricol on üle 3,2 miljoni elaniku ning nende kodanikud ei saa USA valimistel isegi hääletada, aga neil on Bad Bunny. Ja Bad Bunnyl on allolev laul:

Kui ma oleks taanlane, siis ma kaaluks ülaloleva tõttu ettepanekut tõsiselt (sest impeeriumide äärealadel asuvad inimesed on alati müügiks ja vahetuseks olnud, kui keegi teisiti arvab, on ta ise müügiks ja vahetuseks). Sest nimetage üks bänger Gröönimaalt?

Tänavuse aasta (jah, nende õnnetu 12 päeva) uudiste valguses kaalun pidevalt sotsiaalmeedia kustutamist. Musk on idioot, aga vähemalt tal pole nii tobedat soengut kui Zuckerbergil, kes käis hiljuti Trumpi taldu lakkumas palvega, et endine-tulevane president aitaks takistada Euroopa Liidu poolt USA tehnoloogiafirmade peedistamist (või konkurentsiõiguse ja andmekaitse reeglite järgimist). Aga ma ei suuda lahkuda, sest mul on tunne, et pean nägema kõike ilusat ja koledat, see oleks nagu elamine seitsmekümnendatel ilma vahvlilokke tegemata, nii jääb küll ellu, aga milleks?

Kindlasti oleks elu ilma alloleva tiktokita, aga mis siis, kui ma oleksin lõpetanud skrollimise vahetult enne seda videot?

@j.edelberry#thesmiths #thischarmingman #heavenknows #aiaddbciutdbysisahwtd #askthesmiths

Tiktok failed to load.

Enable 3rd party cookies or use another browser

Ja kui maailm põleb ja naeruväärselt palju energiat ja vett nõudev AI sodi on meie paratamatu lõppjaam, siis miks mitte kulutada väikeriigi päevanormi jagu energiat selliste videode tootmise peale?

@sammienicole23🍎 #bittersweetsymphony #appledog

Tiktok failed to load.

Enable 3rd party cookies or use another browser

Ja äkki on natukene Hiina propagandat ja oma andmete uuele maailmavõimule mahamüümist isegi hea, kui arvestada, et alternatiiviks on USA veebirakendused? Äkki ongi hea pendeldada mitme kurjuse vahel, nõnda maailmakorda tasakaalustades. Üks pisike veebikasutaja, kes suudab muuta kõike?

jaanuari soovitusnurk

🎥 Aasta esimesel päeval täitsin oma pikaaegse unistuse: vaadata pohmakaga diivanil lesides ära film, kus Juhan Liiv on detektiiv! 1. jaanuar oli ainus realistlik aken, mis mul selle filmi vaatamiseks avanes, sest kultuurikogemus nõudis järgnevat:

• puhast lehte ja vastuvõtlikkust uutele algustele

• vähenenud kognitiivseid võimeid

• võimalust vaadata filmi horisontaalis, kindlasti ei kavatsenud ma selleks filmiks istuda sirgelt toolis või pesta ära pead

• rasvast toitu, mis oleks loetud minutid enne privaattaksos minu poole kohale jõudnud.

Ja see ongi laias laastus kõik, mis mul on selle filmi kohta öelda.

Ajal, mil üks aasta teise sisse lahustub, on tore end kaotada mõnda veidrasse nišši, proovida midagi, mis esmapilgul minuga üldse ei seostu. Sel talvel otsustasin sukelduda Kreisiraadiosse (tervitused klassivendadele, kes seda koolis nonstop käiasid). Need hetked lähinädalatel, mil mind kogu aeg uued Kreisiraadio osad ootasid, olid üürikesed, kuid soojad ja kodused. Mu Kreisiraadio hüperfiksatsiooni kutsus suuresti esile alljärgnev tiktok:

@tootsikapsaraudKreisiraadio Peeter Oja: reaalselt miljon erinevat inimest #kreisiraadio #peeteroja #hannesvorno #tarmoleinatamm

Tiktok failed to load.

Enable 3rd party cookies or use another browser

Lisaks sellele, et Kreisiraadio on oma parematel hetkedel (mida on palju) äärmiselt naljakas, lubab Kreisiraadio vaatamine 2025. aastal (borrowed nostalgia for the unremembered 90s and early 00s) endale esitada mitmeid olulisi küsimusi:

• Kas Eesti on arenenud edasi või tagasi ja kas on võimalik, et mõlemat korraga?

• Mis juhtus Hannes Võrnoga?

• Mis juhtus Peeter Ojaga? Kas temaga üldse juhtus midagi? Miks otsustas ta millalgi vahemikus 2000-2003 loobuda oma väga šefist kõrvarõngast?

• Mida teeks praegu Tarmo Leinatamm?

• Miks mõned asjad jäävad ja teised kaovad?

• Kadumisest rääkides, kuhu kadus Kert Ämmapetsi 800 miljonit?

Aasta viimasel päeval otsustasin (kui sa oled mu ülemus, palun lõpeta lugemine siinkohal) kell 11 hommikul, et aitab töötegemisest ja hakkasin vaatama “American Psychot”. Ausalt öeldes oli see mu aastavahetuse parim osa, pisike mudel sellest, kuidas ma tahan oma elu elada (võttes eeskujuks tegevuse enda, mitte filmi sisu).

Ükski eelnevatest ei ole tingimata soovitus, vaid sissevaade ühe inimese psüühesse ühel veidral ajal. Et kuidas mul läheb? Ma olen vaadanud loetud päevade sees “Varju”, “American Psychot” ja “Kreisiraadiot”, mis sa ise arvad?

Kinos on hetkel võimalik näha kahte head filmi lähemalt ja mitte-just-eriti-kaugemalt: Eesti “Mootorsaed laulsid” ja Läti “Vooluga kaasa”. Kuigi väga erinevad filmid, on tegu heade näidetega sellest, et kui oma asja ajada, ei ole maailm veel lõplikult monopoliseerunud ja alla andnud.

📚 Jaanuar on hea aeg lasta end vabaks kõigest sellest, mis parasjagu populaarne või temaatiline, mistõttu loen Ilfi ja Petrovi, mõistagi “12 tooli” 1962. aasta väljaannet, mis on varustatud suurepärase eessõnaga:

Kuna kasvasin üles Hašeki ja Vonnegutiga, on Ostap Benderi tobedad seiklused mulle sama lohutavad ja kodused kui Kreisiraadio. Eessõna koostanud salapärane Konstantin Simonov (huvitav, kas tegu oli üldse päris inimesega või komposiittegelasega, kes loodi raamatutele ideoloogilist sobivaid eessõnu kirjutama? Kahjuks on Google tasuta ja sain sekundiga teada, et tegu on päris punakirjanikuga, kes polnud sugugi salapärane) leiab, et autorite armastus nõukogude elu vastu kumab läbi igalt leheküljelt. Mulle meenutab “12 tooli” Florian Wahli, kes parodeerib samamoodi kõiki ühtviisi armutult ja pääseb seetõttu ühegi ühiskonnagrupi teravast pahameelest.

Väga mõjuv oli Olga Ravni “My Work”. Teadjamad inimesed räägivad, et tegu on järjekordse raamatuga emaduse varjupoolest, millest on saanud omamoodi müügiartikkel (vt ka Lucy Jonesi “Matrescence”), aga ma ei tea emadusest rohkem kui keskmine laps ja Ravni teos punus mu pähe seetõttu pesa, mis on seal seniajani.

🎵 Õppimine on kasulik, näiteks arvasin, et Fievel is Glauque’i nimi on täielik nonsense, aga Fievel on filmitegelane ja glauque tähendab prantsuse keelest tõlgituna sünget ja räämast. Ja Fievel is Glauque’i muusika on selline Cocteau Twinsi ja Stereolabi pastišš, mis aktsepteerib toda 50-aastast meest mu hinges ja laseb tal vabalt lustida.

//

Vahepeal kirjutasin Vikerkaarde internetist. Seda saab küll hetkel vaid paberilt lugeda (mida soovitan ka seetõttu, et lugeda ajakirjast teisi häid artikleid, näiteks Ave Taaveti lugu skibiditoiletist, mida saab küll paradoksaalselt ka netist lugeda), aga sellest hoolimata on lugu hakanud oma elu elama, millest on väga hea meel, eriti kuna tegu on põhimõtteliselt siinse Substacki edasiarendusega.

Avega käisime rääkimas IDA raadio Taskuvikerkaares:

Pädeva nutisõltlasena kutsuti mind ka Vikerraadiosse rääkima sotsiaalmeediaplatvormide mõjust ühiskonnale.

Ja teistel teemadel kutsus Heleri Vikerraadiosse kokku võtma välismaa popmuusika-aastat.

Nagu Jaagup Kreem ütles: iga elatud samm on samm lähemale iseenda podcastile.

Eelmise aasta muusikast kirjutasin ka Ekspressi, oma eelmise aasta top 20 ja lisaks Tylast ja mõistagi “Bratist” (ausalt, see oli viimane kord).

Müürilehte kirjutasin viimasest Epliku albumist ja sellest, et Juhan Liiv on detektiiv. Huvitava kokkusattumisena kurtis Eplik hiljuti, et “Eesti kriitika pole reeglina omandanud vajalikku sõnavara, et muusikast rääkida, seega me räägime alati kulinatest ja pallikestest, me kirjeldame emotsioone, aga meil puuduvad vahendid muusika analüüsimiseks”. Ta ilmselt ei mõtle nii palju kui mina sellele, et Juhan Liiv on detektiiv (lisaks naljale ka ühiskondlik suundumus elus luuletajate asemel pöörduda juba ammusurnud kirjanike poole, et nende abil end loomeblokist vabastada - ei midagi negatiivset, aga siiski minu hinnangul vähemalt samasugust tähelepanu vääriv kui see, millises helistikus ja millises seades mõnda pala esitatakse).

Ee ja uues Loomingus on mu proosat, päris haige asi, kui järele mõelda. Kodulehe järgi nimi kaanel ja puha. Mu süda läheb pahaks, kui sellele liiga kaua mõtlen.

//

Uuel aastal on mul plaanis muuhulgas näidata teile, mida kohutavat ma sotsiaalmeediast veel viimasel ajal avastanud olen. Toeta mu ühemehe ettevõtmist (justkui Levila, millel oleks praegusest veel vähem raha ja püsiautoreid) ja subscribe:

Subscribe now

Kuna olen kaugel ookeani taga (Hispaanias) (Lanzarotel) ja ei suuda juba mitmendat aastat lõpetada mõtlemist Tuglase “Esimesest välisreisist”, tundsin kompulsiivset soovi kirjutada reisikirja. Tahaksin öelda, et seda mõjutas ka see, et elan ajaloolisel ajal ja saan olla tunnistajaks pöörangulistele sündmustele, aga see ei ole ju tõsi, kui ajalugu juhtub igal päeval ning pöörangulised sündmused kihutavad lõppematus sirgjoones minust mööda. On õnnetus elada huvitaval ajal, aga see ütlus on nii igav, kui seda vahetpidamata kuuleb. Andke mulle täiesti tavaline aasta, mis pole mainimistki väärt ja siis räägime.

Vahepeal tundus Eesti mulle juba päris ja kindel riik, mis ei saa maamuna pealt niisama kaduda, aga niipea, kui seda mõtet teadvustada jõudsin, langes selle tõeväärtus oluliselt. Ma ei olnud enam kindel, et meie oleme meie (tsiviliseeritud, edumeelsed, hästikindlustatud, sallivad, edukad), ega üldse mitte nemad (hallid panelkade elanikud, kõva-käe-ihalejad, tagurlikud, linoleumile pillatud viina lõhnaga). Arvasin vahepeal, et oleme kohale jõudnud, et meie olemasolu tagala (omariiklus, liitlasriikide koostöö, inimõigused, mõni muu sõna,  midaõigusteaduse esimesel kursusel õppisin) on saanud nõnda kindlaks, et miski seda enam ei väära, aga see pole muidugi tõsi. 

Meid (tsiviliseeritud, edumeelsed, hästikindlustatud, sallivad, edukad) ei ole ehk tegelikult mitte kusagil olemas, isegi mitte väljaspool Eestit, kindlasti mitte USA-s. Muidugi oleme olemas meie selle väiksemas ja defineeritumas tähenduses, meie, kes me jagame Instagramis infograafikat, kelle lapsepõlvekodudes olid raamaturiiulid, kes me käime terapeudi juures, jälgime oma ekraanikasutust ja kirtsutame nina selle peale, kui Varraku raamatukaantel või Draamateatri laval on AI-kunst. Aga meie tööks on istuda suurema osa päevast arvuti taga ja hobiks õhtuti sõpradele kurta, et tegelikult tahaksime arvuti taga istudes teha hoopis midagi muud. Eneseteostusest on meil puudu see, kui saaksime istuda samas ruumis samas asendis väliselt muutumatuna hoopis teisel eesmärgil. Me liigume harva muul trajektooril kui Põhja-Tallinn-Kesklinn ja toetame automaksu, sest auto pole ainus vahend, millega oma käike teha. Me hoolime globaalsetest probleemidest, aga sageli pärast seda, kui oleme esmalt enne hoolikalt uurinud, mida arvab sellest kogukond, kuhu me juba kuulume või tahaksime kuuluda. Pole ime, et me pole eriti populaarsed, et me jääme vähemusse, et meid pole võib-olla üleüldse olemaski, on ainult mina ja teised sarnased minad, kes ei saa aru, kuidas muu maailm millestki aru ei saa, mis talle endale nii ilmselge on (näiteks, et Venemaa on kolonialistlik riik, et Iisrael on kolonistlik riik, et kolonialism on halb, et president ei peaks olema kriminaalkorras karistatud jne).

Mõtlen täna palju ka oma vanavanaisast, keda ma mõistagi kunagi näinud ei ole, sest ta suri aastal 1965. Aga kuna ta tundis soovi jätta endast maha midagi rohkemat, kui pelgalt DNA, mis nagunii elab oma elu nii nagu ise soovib, siis sai selleks märkmik, mis on kirjutatud selge eesmärgiga, et seda loeksid tulevased põlved. Olen seda lugenud kahel korral, esimest korda veel koolis käies ja ka teisest korrast on aastaid möödas. 

Mäletan lugemisest peamiselt tunnet, et mu vanavanaisa oli meie (tsiviliseeritud, edumeelsed, hästikindlustatud, sallivad, edukad), võib-olla rohkemgi kui mitmed tema alanejad sugulased selles edumeelses tulevikus, mida ta vaid ette kujutada sai. Teda vist saaks nimetada klassikaliseks Wabariigi härrasmeheks. Selle pinnalt, mida märkmikust loen, tundub, et ta võitles mitmed võitlused juba minu eest üle sajandi tagasi, et minu ega teiste tema järeltulijate elus ei oleks midagi edouardlouislikku, millest ta ehk ise välja siplema pidi. Ma olen oma perekonna kolmas põlv naisi, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli ja ka selle eest tuleb ilmselt tänada mu vanavanaisa, kelles ei tundu grammikestki nendest (hallid panelkade elanikud, kõva-käe-ihalejad, tagurlikud, linoleumile pillatud viina lõhnaga). 

Võib-olla oskas ta end tagantjärele postuumselt lihtsalt hästi brändida, ega mul ei ole enam kellegi käest tõde üle küsida. (See pole muidugi täiesti tõsi. Kuna olen emaga puhkusel, kasutasin võimalust küsida ja mitte et ta saaks palju mäletada, aga meie vestlus kõlas umbes nii (mina kaldkirjas): vanavanaisa oli haritlane, kes ülikooli minna ei saanud, aga tellis vabalugejana Tartu Ülikoolist filosoofialoenguid. Kas ta oli feminist? Mis asja? Muidugi said ta tütred hariduse, kõik said tol ajal, see ei olnud midagi erilist, aga ainult vanaema oli piisavalt lahtise peaga, et minna edasi õppima. Kas ta oli karmi käega, macho, toksiliselt maskuliinne? Millest sa räägid? Vanaema ütles, et vanavanaisa ei tõstnud kodus kunagi häält, mistõttu oli veider, kui ta oma mees (vanaisa?) seda hiljem tegi. Lapsena telliti vanaemale kaks korda aastas kaks kleiti (üks lihtsam, üks pidulikum). Kas see oli peen? Kodanlik). 

Lisaks DNA-le, mis elab oma elu, ja sellele märkmikule on alles ainult hauaplats, mille asukoht on nimeliselt välja toodud Haapsalu vana kalmistu kaardil. Mõistagi ei ole ta Ernst Enno, aga midagi see ju näitab (kas minagi võiksin kuuluda mõnda Eesti kultuuridünastiasse, kas mind kutsutaks kunagi mõnda raadio- või telesaatesse, kus kuulsad lapsed istuvad oma veel kuulsamate vanematega diivanil? Millal te esimest korda avastasite oma võsukese ande? Siis kui ta kümneaastasena esimest korda mu koduteatris peaosa mängis, pilt ja heli katkevad siinkohal, deus ex machina sekkub ja sunnib mind seda lora lõpetama). 

Aeg-ajalt ujub sotsiaalmeedias Läänemaa muuseumi arhiividest välja pilt vanavanaisast aega veetmas kohaliku kultuurieliidiga või mu vanaema õdedest Haapsalu peal oma parimat elu elamas (millegipärast mitte vanaemast, aga ju ta siis harjutas samal ajal toas klaverit ja luges raamatut, kui tahta seda müüti uskuda). Ma näen neid pilte vaadates, et ka nemad arvasid, et nad on kohale jõudnud, et nad saavadki Paralepas piknikku pidada, Aafrika rannas ujuda ja paadiga sõita ning kaks korda aastas kolmele tütrele kahte kleiti tellida. Aga ei olnud nad kuhugi pärale jõudnud ja mu vanavanaisa maja laguneb praegu puudest puhtaks roogitud peatänava ääres, olles kunagise idülli asemel jagatud kaasomandiks mitme pere vahel, kes üksteist sugugi ei salli. Sel suvel kasvas umbrohi tänavapoolsest trepist läbi ja postkastist välja, seda oli kõigile turistidele näha, ema võttis kummikindad kätte ja tõmbas meetriseks kasvanud maltsa üles, kuigi selles majas on ta võõras (või veel hullem, tuttav, aga selline, kes pole oodatud).

Teismelisena kõndisin vahepeal ikka vahepeal ka purjus peaga vanavanaisa hauast mööda (seda on kohe kõnniteelt näha) ja mõtlesin, mida ta minust arvaks. Aga alati kui keegi sinna hauaplatsile pudeleid või muid prügi loopinud oli (sest on ju seda kohe kõnniteelt näha), korjasin rämpsu mööda minnes ära ja teen seda tänaseni, midagi minus peab olema, ma ei ole hoolimata arvukatest vastupidistest tõenditest mitte keegi, kas tahate, ma näitan teile Haapsalu vana kalmistu kaarti (lähen sellega riigitelevisiooni hommikusaate diivanile, millal te esimest korda avastasite oma lapselapselapse ande)?

7. november 2024

Emaga pakettreisil olemine on naljakas kogemus, kus lähen hetkega ajas 15-20 aastat tagasi. Ikka olen ma kõige noorem inimene bussis ja vajun tagasi vanadesse kommetesse, nagu tujukas teismeline jõululauas. Teised inimesed tunduvad mulle matslikud, keegi stressab, kuna ta ei saa gluteenivaba toitu (ma usun, et gluteenitalumatus on päris asi, aga samavõrra usun ka seda, et osad inimesed on toidutalumatusega lihtsalt seepärast, et tavapärasest veel tüütumad olla), mõni mees viskab valjult nalja ja kordab seda, kuni lõpuks keegi itsitab. Mõned inimesed tunduvad samas väga meeldivad, aga ma ei tea kellegi nimesid, mis sobib mu peategelase kompleksiga nagu valatult.

Hotelli basseini ääres valitseb suur “White Lotuse” vaib. Inimesed loevad raamatuid, aga mitte Barnesi ja Havni nagu mina (peategelase kompleks), vaid pehmekaanelisi krimkasid või muid taoliseid raamatuid pealkirjadega nagu “They Meet Again”, “The Softest Punch”, “Blood in the Countryside”. Ma panen kogu oma lootuse eneseharimisele neile nädalatele, kui olen puhkusel, ma pean lennukis, bussis või rannas kõik raamatud läbi lugema, mille arvelt kogu ülejäänud aasta mõelda Mõtteid. Kõige hullem asi, mis saab puhkusel juhtuda, on see, kui mul pole enam midagi lugeda ja nii ma tassin alati kaasa kilode viisi raamatuid, mida ma vahel isegi ei ava (e-luger? vabandust, aga kuidas siis möödujad näevad, mida ma loen??). Tegelikult olen puhkusel juba pühapäevast, aga igal õhtul teisipäevani pidin veetma mitu tundi tööd tehes. Ma ei tea, kuidas jälle nii läks, peaaegu alati läheb. See tekitab minus läbikukkumise tunde, nagu ma ise ei suudaks oma aega planeerida ja oleksin midagi valesti teinud, eks vahepeal olengi. Aga nüüd on juba teine päev, kus olen meili vaid telefonist vaadanud ja vahepeal mõne kirja edasi saatnud ning nüüd tunnen vaikselt seda, kuidas mu oma mõtted mu juurde tagasi tulevad. See juhtub tavaliselt puhkuse lõpuks, ükskõik kui pikk see ka poleks. Aga siis, kui ma tunnen, et mul on lõpuks mõni päriselt originaalne mõte, millega saaks midagi peale hakata, pean ma tagasi tööle minema ja see mõte on kadunud.

Ma oleks pidanud teismelisena veel rohkem lugema. Ma pole ikka Dostojevski “Kuritööd ja karistust” lugenud, aga kas ma tõesti hakkan seda nüüd tegema ja mille arvelt? Klassivend rääkis teisest klassivennast, kes vanglas “Kuritöö ja karistuse” läbi luges. Tundsin veidi kadedust, see tunne on mälestus, mis on mu peas samas kaustas ajaga, mil üks mu sõber koondati ja ma kadedusest nutma hakkasin.

8. november 2024

Öeldakse, et kirjutada tuleb sellest, mida tead, aga mul ei ole palju ainulaadseid kogemusi, mida maailmaga jagada, välja arvatud see, et ma olen käinud mitmetel bussireisidel koos pensionäridega.

Võib-olla mõtlen seepärast nii palju oma kaugematele sugulastele, kuna mu ettekujutuses käivad suured pered koos reisil, neile pole vaja võõraid pensionäre. Muidugi olen emaga ka kahekesi ja iseseisvalt reisil käinud, aga igale poole nii ei saa, autorent tuleb lõpuks kallim ja lõppude lõpuks olen ma sitt parkija ning ema usaldab pigem võõrast Lõuna-Euroopa bussijuhti kui mind. Perega reisil käimine (lapsed, vanemad, vanavanemad, õed-vennad, nõbud-kälid) kuulub minu jaoks samasugusesse ulmevaldkonda kui inimesed, kes postitavad Instagrami pilte pealkirjaga “first wedding of the wedding season” ja kurdavad selle üle, kuidas nende jõulud on lõputu ringisõitmine, aina on vaja sõita ühest kohast teise, ühest perest teise juurde, lapsed saavad liiga palju kinke ja kõhud on liiga täis.

Vana(vana)vanematest kirjutamine on ka hea turvaline, sest nad on surnud ja ei saa midagi arvata selle kohta, mida ma neist kirjutan. Autofiktsiooni lainest ja sellest, mis on ilukirjandus, enam huvitab mind see, kuidas pidevalt heidetakse endast ja oma perest kirjutavatele kirjanikele ette seda, et nad valetavad - et näiteks Edouard Louis või Tove Ditlevsen ei elanud üldse nii vaeselt. Võib-olla nad tõesti liialdavad, lapsena tunduvad mitmed asjad hullemad ja erakordsemad, kui need tegelikult on, aga võib-olla on inimestel, kes end kirjanike mälestustest või naabruskonnast ära tunnevad, lihtsalt natukene piinlik. Aga mingi sund on kirjutades (rääkides, elades) teha asju dramaatilisemaks kui need tegelikult on. Iga kord, kui kurdan, et ma ei ole rikkast perest, ma ei ole nepobeebi (riigitelevisiooni hommikusaate pehme diivan tuhmub ja kaugeneb), ma olen väikelinna üksikemast õpetaja laps, loon endale mingit uut identiteeti, mida mul tegelikult ei ole, leiutan endale lihtsasti mõistetava kannatuse, kuigi sain baka lõpuni taskuraha ja ei pidanud kooli kõrvalt tööl käima ja mu ema andis mulle korteri sissemaksuks osa rahast. Aga ei, mu elu peab olema ülesmäge võitlus, sest tõde oleks lihtsalt nii igav, ei midagi erakordset peale mõne bussireisi pensionäridega.

Päris inimestest kirjutamine on väga hirmutav ka seetõttu, et nad võivad sind lugeda ja sageli küsivad sõbrad kas või selle sama substacki kohta, et kas mõtlesin mõnes lõigus seda sündmust või seda inimest või kas see rida käis nende kohta ja tavaliselt ausalt ka ei käinud. Aga kui nad end juba ära tunnevad, siis võib-olla ikka käis, nemad teavad paremini kui mina. Kui arvustasin “Brati”, küsisid mitmed inimesed selle arvustuse peale, kas ma tahan lapsi saada ja samas arvavad mõned, et olen Twitteris Beyoncé Estonia fännikonto (ausalt ka ei ole).

Täna käisin Fuerteventural. Fuerteventura on märksa vaesem saar kui Lanzarote, seal oli suur maaka vaib. Ilm oli väga palav, tuuline ja sombune, Sahara kõrbest oli kohale jõudnud calima. Calima praegusel aastaajal pidavat olema tavatu, sellist kuumalainet nõnda hilja enam olla ei tohiks. Fuerteventural sajab keskmiselt viiel päeval aastas, aga sel aastal pole kordagi sadanud. Eks ta ole. Kas kirikus on okei alukaid perse vahelt välja tõmmmata? Küsin sõbra jaoks.

Mõte saarest on siinkandis veider, ei ole õnnepalulikku tungi leida üksindusest iseend. Samas pole sellist tungi ka Saaremaa rallil. Reisiseltskond arutab, et saar on suure Aafrika põgenike surve all, must manner (kas see on rassistlik? mul pole praegu netti, et kontrollida) on vaid 100 kilomeetri kaugusel. Bussiaknast paistab meril tüüne ja rahulik. Giid ütleb, et tänase ilmaga on ju rõõm Euroopasse loksuda. Rõõm kindlasti, ainult rõõm saab sundida inimesi väikesesse kummipaati istuma ja Euroopa Liitu hulpima. Vahel saadetakse ainult laps ja jäädakse ise maha, teatakse, et laps ikka vastu võetakse, ehk lapsendatakse lausa mõne rikka Euroopa pere poolt.

Ema ütleb, et ei saa ju kõiki vastu võtta, tõesti, igal kohal on piirid. Fuerteventura elanikkond on pärast covidit ja selle tagajärjena tekkinud võimalust töötada kodukontorist pea kahekordistunud. Lisaks veel turism ja Airbnb. Keskmine palk on 1200 eurot, aga korteri üür on ka 1200 eurot. Kohalikud skvativad mahajäetud hotellides, millel pole aknaid ees, aga sellise ilmaga pole neid vajagi. Kõik on nii hihihihi, välja arvatud asjad, mis on hahahaha. Ja mõned, aga tõesti vaid mõned valitud asjad on ka hehehehe.

9. november 2024

AirBalticu lend kestab kuus tundi ja tasuta ei saa isegi vett. Kohaliku firma reis kahe saare vahel kestab 45 minutit ja tasuta saab: šokolaadi, vett, lutsukummi. Head ajad veel kusagil kestavad. Kunagi sai lennukis suitsetada, kunagi isegi kinos. Mäletan keskas prantsuse uue laine filmide vaatamist, seal nad suitsetasid isegi loengutes. Head ajad on läbi, Euroopa Liidu toetused kuivavad kokku ja kaitsekulutused suurenevad. Kossumeeskonna poisid kohalikul lennul teevad üksteisele sarvi, see teeb mind millegipärast rõõmsaks, justkui noorus ei olegi hukas (kas Platon ka juba seda ei arvanud? Või keegi teine?). Ei ole ainult far-right striimerid. On füüsilised analoogsarved.

Kas saab üldse oma elust kirjutada, kui sa seda tegelikult ei mäleta? Näiteks mäletan, et emale ei meeldinud üldse, kui meil külalised käisid, nõnda et kui kooli ajal tahtsid mu sõbrad, kellega panelkade vahel mängisin, meil vetsus käia, oli see mulle ebamugav ja ma ütlesin mõnele neist sageli ära. Aga see võib-olla ei olegi tõde, mu ema oleks neil kõigil kindlasti lubanud vetsus käia. Teda muidugi häiris, kui inimesed jätsid jalanõusid valesse kohta või ei öelnud midagi kena meie kodu kohta, aga ta kindlasti ei keelanud neil vetsus käia. Aga ometi just nõnda ma mäletan.

10. november 2024

Olime juba tagasilennu värava ees, lennuk paistis, kui saime sõnumi, et lend on lükatud mitte ainult edasi, vaid järgmisesse päeva. Ütlesin siialennul emale, et AirBalticu kohta öeldakse Airpeldik ja ta pahandas minuga, et niimoodi ei räägita. Täna tuli emale see nali jälle meelde ja nüüd käis ta juba ise ringi ning ütles teistele reisilistele, et ta tütar ütles ütlesti tabavalt “airpeldik” juba sinnalennul. Väidetavalt olevat kogu meeskonnal olnud toidumürgitus (kuidas nad üldse siia lendasid?). Suutsin oma aja ära oodata. Sõpradele oma rasket saatust kurtes täiustasin täna kirjapilti ja tulin nime Airpeldique peale. airpeldique airpeldique airpeldique. See kõik on seda väärt. 

Asjad, mille ma Airpeldique’i kulul tasuta olen saanud: neljatärnihotell, buffet-õhtusöök koos ühe karastusjoogiga, vesi, vahvel - loodetavasti homme ka hommikusöök. Ajad on ikka veel kusagil head, näiteks Euroopa Liidus, mis sunnib lennufirmasid oma reisijate eest hoolitsema. Bussis, mis meid lennujaamast hotelli viis, mängis sisse astudes we’re in the army now ohohohoh we’re in the army now, mõtlesin, et äkki on tegu kavala skeemiga, et saada sõdureid kanaaride (või läti?) kaitseväkke. Ainult et keskmine vanus on 70, mistõttu pidid nad meid ikka hotelli tooma. Homme on jälle päev. Mõtlen juba põnevusega, kuidas saan Eestisse jõudes hakata Airpeldique’lt kompensatsiooni nõudma. Mõni on suurvormide meister, aga mina pisibürokraatia oma, ma täidan igasuguseid ankeete nagu ei-keegi-teine (või noh, nagu mitmed, aga siiski on see kasulik oskus, mida oma lähedastele pakkuda). Jack of claim forms, master of none.

//

Novembri soovitused peavad ootama paremaid aegu (maailmarahu, kodulendu, muretut meelt ja südametuld).

Mulle meenus nüüd, et ükskord isegi arvustasin One Directioni albumit (kahetsusväärselt olen kogu elu väga mitmeid Mõtteid Omanud, mille tulemusena võin guugeldada “teema + oma nimi” ja leida mingi pasa, mille näiteks 20-aastasena kokku kirjutasin). Arvustuse lõpetasin: “Ja kes teab, võib-olla saab ka mõnest One Directioni nunnunäost kunagi Justin Timberlake (või lauluväljakut täitev pontsakas Robbie Williams).”

Esiteks: vaene Robbie Williams, hukkumas täiesti suvalisse suunda tulistatud kuulist inimese poolt, kes tahtis lihtsalt Midagi Arvata.

Teiseks: kuidas ma teadsin, et pontsakas Justin Timberlake lõpuks Lauluväljakule jõuab?

Ja kolmandaks: millal teeb seda Harry Styles?

Sest igatahes ei tee seda Liam Payne. Mu last.fm näitab, et enne eelmist nädalat kuulasingi One Directionit viimati 2013. aastal seda ülaltsiteeritud õnnetut arvustust kirjutades. Aga kui Liam Payne eelmisel nädalal narksist segi peaga hotellirõdult alla kukkus ja suri, sattusin oma elu esimesesse One Directioni auku. Bänd, mis mulle mitte kunagi mitte midagi ei tähendanud, vaid lihtsalt olemas oli (sealjuures polnud viimased kaheksa aastat isegi tegutsenud), sai mulle ühtäkki tagantjärele oluliseks. Vaatasin kümneid tiktokke muusika saatel sõnadega “forever young i wanna be forever young” või “does it ever drive you crazy just how fast the night changes”. Igas videos muutusid noored tantsivad ja laulvad poisid sekunditega vanemaks, nende silmadest kadus sära, videote viimaseks kaadriks oli hotellirõdu või küünlad.

Sveta Grigorjeval on luuletus:

oma täpset vanust
ei loe mitte peeglist
vaid lapsepõlves
jumaldatud popiidolite
tänastelt nägudelt

Tuleb välja, et tegu ei pea olema isegi lapsepõlves jumaldatud popiidoliga, vaid kellegagi, kellega sul pole aastatki vanusevahet, kes oli pelgalt alati olemas sinuga paralleelses maailmas ilma sulle midagi tähendamata ja keda ühel hetkel järsku ei ole.

Natuke enne Liam Payne’i surma käisin ühel üritusel, kus kunagi tihti käisin, linnas, kus kunagi elasin. Nägin seal mitmeid inimesi, keda ammu näinud polnud ja nad kõik sellises kontsentratsioonis koos tekitasid minus peapööritust, justkui aeg oleks korraga seisma jäänud ja sekundiga kümme aastat edasi liikunud. Peale minu ja nende sõprade, keda vahepealsel ajal sageli näinud olin, olid kõik saanud vanemaks ja läinud paksemaks, aga nad olid ikka samas kohas ja tegid samu asju. Minus tekkis petlik üleolevustunne, nagu inimestel ikka, kes kusagilt ära kolinud on, justkui aeg oleks mind puudutanud ainult üheselt (ma olen teistsugune inimene! mul on uued hobid!! ma elan pealinnas, mis on väga suur edasiminek inimese jaoks, kelle esivanemad on sajandeid pealinnas elanud!!!), aga mitte kuidagi negatiivselt (ma ei näe vanem ega halvem välja! mu elus pole ühtegi läbikukkumist!! ja kindlasti, kohe kindlasti mitte pole ma jätnud kasutamata oma täit potentsiaali!!!).

Haapsalus juhtus seda pidevalt, et minust paar aastat vanemad inimesed, keda ma kogu oma elu teadsin, läksid kuhugi mujale kooli ja tulid suvel Haapsallu tagasi, suhtudes meisse, kes me sinna jäänud olime, kui naiivsetesse maakatesse, kes polnud millegagi kursis, kel polnud justkui elektrit ega internetti. Ainult nende elud olid edasi läinud, ainult nemad olid midagi õppinud, meie jäime nende silmis vähemalt vaimselt muutumatuks, igavesti kinni oma 2007. või mis iganes aasta minasse, kandma vanu riideid ja tegema vanu nalju.

Miski eelmisest kahest lõigust pole muidugi tõsi, aga selles vist seisnebki aja relatiivsus, kuidas aja kulgemine on korraga kõige vääramatum ja objektiivsem ning samas ka kõige mõistetamatum ja suvalisem asi korraga. Ma olen sellest korduvalt kirjutanud, kuidas enne esimesse klassi minekut päevade kaupa nutsin, kuni tundsin, et olen lõplikult kaotanud oma tõelise vabaduse ja mina ning ei saa neid enam kunagi tagasi. Minu jaoks toimus see sündmus hiljuti, ma mäletan seda paremini kui seda, mida ma eelmisel kuul tööl tegin.

oktoobri soovitusnurk

🎥 Järjekordne vääramatu märk aja möödumisest on see, et kui ma hakkasin vaatama prantsuse uue laine filme, olin ma keskkoolis ja kui ma jõudsin “Antoine et Colette’i” ja “Baisers volés” vaatamiseni, oli käes oktoober 2024. Ma ei teadnud, et pärast “Les 400 coups’i” lähevad Antoine Doinel’ist rääkivad filmid nii naljakaks. Antoine on tõeline luuser, kelle iga sammu peale tahaks teda raputada ja ta peale karjuda. Aga kui head need Truffaut filmid on! Ma loodan, et vaatan järgmise rutem kui 10+ aasta pärast.

Teisel teemal: ma ei suuda uskuda, et nad tegid Juhan Liivist detektiivi. Ei, ma ei ole “Varju” näinud ja ma kardan, et Hargla või mõni teine filmiga seotud inimene peaks mulle maksma, et ma seda kinno vaatama läheks, mitte vastupidi, aga umbes korra päevas meenub mulle, et nad tegid Juhan Liivist detektiivi ja see pakub mulle nii palju nalja, et ma ei suuda eluga edasi minna. Ma ei liialda, ma kirjutasin just ühe arvustuse, kus mainisin täiesti asjasse puutumatult, et nad tegid Juhan Liivist detektiivi, sest ma lihtsalt ei suuda muule mõelda.

📚 See on väga piinlik, et ma pean iseenda tweete jagama, aga lugu kahes vaatuses:

Siinkohal pean ka mainima, et mul on Malluka raamatu toprated arvutus Goodreadsis. Kellel läheb vaja mõnda kriitikapreemiat, kui sul on see?

Et ennast lõplikult stereotüpiseerida, siis jah, ma lugesin läbi Sally Rooney “Intermezzo” ning jah, mulle meeldis see. Kui ehk “Normal People” kõrvale jätta (mida mul on tänaseks nagunii raske Paul Mescalist lahutada), siis Rooney raamatud korraga on mulle, aga samas ka ei ole. Koorem olla oma põlvkonna hääl muudab ta tekstid mulle sageli omamoodi targutamiseks, lihtsad tõed muudetakse veelgi lihtsamaks. “Intermezzo” pole sellest try-hard’lusest just vaba, aga vabam? Mulle meeldis, et oli sügisõhtu ja et mul oli see raamat pooleli, mille juurde mitu nädalat naasta.

🎵 Ja mis siis, kui ma läheksin Linnamäe industrial entertainment complex’i (tuntud ka kui O’Leary’s) ja teeksin kõike seda, mida Geordie Greep “Holy, Holy” videos?

Me ei osanud hinnata, kui hea aeg oli stock photode ajastu. Olid terved tiimid, kelle tööks oli lavastada erinevaid sündmusi: lapsed koolipingis, paarid tülitsemas, vanapaarid kokkamas ja neid fotosid maha müüa, modellideks mõistagi tavalised inimesed, ehk mõned olid päristööna isegi ametnikud. Ma ei ole kindel, kas tegu oli tööga, mille AI pidi üle võtma. Ma langetan pea teie auks, stock photode tiimid.

juuli-augusti-septembri soovitusnurk

🎥 Vaatasin vahepealsetel kuudel väga vähe filme ja tõelised filmifännid ei nõustuks minuga selles, et filmivaatamine on hooajaline tegevus. Näiteks muusika osas ei nõustuks ka mina sellega, aga ma pole ilmselt tõeline filmifänn, olen lihtsalt inimene, kes on ekstreemselt online ja seetõttu jooksin vaatama Francis Ford Coppola “Megalopolist” teisel päeval, kui see Eestis võimalik oli. Ma ootasin jaburat, kohati üpris koledat, sageli päris arusaamatut edevusprojekti vanameistrilt ja selle ma ka sain. Selle filmi õige koht on HÕFFil ja ma olen HÕFFil näinud mitmeid filme, mis mulle absoluutselt ei meeldinud, aga mida ma endaga aastaid kaasas kannan. Ma ei saa seda filmi mitte kellelegi soovitada, aga ma ei kahetse, et esimesel võimalusel kinno läksin. Ainult et Tallinnas võinuks ka olla see kinotöötaja, kes peab ühel hetkel ekraani ette seisma ja Adam Driverilt küsimusi küsima:

📚 Kas ma juba ütlesin teile, et lugesin Tove Ditlevseni “Kopenhaageni triloogiat”? Raamat rääkis noorelt abiellumisest ja laste saamisest, petmisest, lahutusest, kontrollivast mehest, ebaõnnestunud suhetest, laste kõrvalt kirjutamisest ja pidutsemisest, narkootikumidest, nii muuseas kirjeldades autorit ümbritsevat pidevas muutumises tänapäeva maailma. Siinkohal räägin ma Malluka raamatust “Salapäevik: kõigile lugemiseks”.

Igatahes oli Ditlevsen imeline, meenutades tunnet, mille mulle tekitas eelmisel suvel Lucia Berlini lugemine, ma ei ole Lucia Berlinist siiani päriselt üle saanud, Lucia Berlin (ja Sergei Dovlatov, Olga Tokarczuk, Kurt Vonnegut, kõik, kes räägivad sellest, kui absurdselt naljakas ja liigutav on elada, mis on ainus teema, mis maailmas üldse on) 4ever.

🎵 Kõige enam olen neil kolmel kuul kuulanud seda lugu:

Sest did you know / cities on return are often strange? / yeah, and now / every time you blink, you feel it change

//

Vahepeal kirjutasin Sirpi Kristino Ravi raamatust. Ja Loomingusse Tõnu Õnnepalust, aga seda saab veel ainult paberilt lugeda.

//

16 puuduva mõtte saamiseks (kunagi tuleb seegi number lõpuks kokku) vajuta siia:

Subscribe now

Päev pärast jaanipäeva sain nõnda suure koguse rohelist sibulat, et mul ei jäänud midagi muud üle, kui see võimalikult väikesteks tükkideks lõigata ja plastikkarbis -18kraadisele asumisele saata. See võttis umbes viis minutit, aga millegipärast on mu mõtteis juba mitu kuud. Esiteks: kas ma tõesti olen see inimene, kes külmutab jaanipäeval sibulat? (Eile kõndisin Valge Daami laadal mööda teismelisest tüdrukust, kes ütles teisele: “Sa tead, et sa oled vana, kui ostad selliseid asju nagu seep.” Valge Daami laat - samuti üks kindel väike surm igale suvele.) Teiseks: esimesest sügavkülmutamisest ei ole tagasiteed, sealt edasi läheb ainult allamäge. On juuni, aga juba on asju, mida jätta hilisemaks, mida jätta varuks. Teate seda tunnet, kui pärast lume sulamist saab esimest korda muretult tossudega käia? Tegu on selle täieliku vastandiga, isegi kui nende kahe tunde vahel on kaks-kolm kuud, muu aeg nagu ei loegi, ainult need kaks hetke ja nende vahele jäävad nädalad, mida saab kahe käe sõrmedel kokku lugeda.

Teine surm on taipamine, et enam pole naeruväärselt valge. Kui diivanil raamatut lugedes on ühel hetkel midagi valesti, midagi ei näe, ei saagi aru, miks, kas silmad annavad lõpuks alla, oli vaja nii palju telefonis passida ja enne seda arvutis ja enne seda teleka ees ja veel enne seda klaveripalade noote ja veel enne seda raamatuid, aga ei, asi pole minus, päike lihtsalt loojub iga õhtu natukene varem, see juhtub igal suvel ja mõjub alati samasuguse üllatusena. Vahel mõtlen, millesse küll oma eksistentsiaalse piina valaksin, kui poleks aastaaegu, kui elaksin näiteks LA-s. Ilmselt kirjutaksin sellest, kui julm ja montoonne on aastaaegade puudumine, kui armutu on pidevalt paistev päike, milline kergendus on vihm, kõigest sellest, millest didionid ja ellised kirjutavad, mis neil üle jääb, nad ei ole kunagi tilli ja punaseid sõstraid sügavkülmutanud. Sõitsin ükspäev pärast keskööd rattaga koju ja puude vahel kõrvalteel eriti ei näinudki, kuhu lähen, mõtlesin, et see on küll uus tunne, “uus” tähistas seejuures midagi ammututtavat, mida ma lihtsalt paar kuud tundnud polnud, aga ega mul pole kunagi hea mälu olnud, kogu aeg avastan end rääkimast samu lugusid samadele inimestele (ei avasta seda muidugi ise, teised ütlevad, vahel ka mitte, aga neid kordi ma lihtsalt ei tea).

Mul on vannitoas väike aken ning mõne kuu jooksul sellest täiesti piisab, aga mingist hetkest alates muutub aken iga sekundiga aina mõttetumaks, kuni on käes november, mil isegi keskpäeval on akna ainsaks funktsiooniks olla koht, kust hoolega köetud ja raske rahaga kinni makstud soojus välja aurab ning külm sisse voolab, aken ei ole enam feature, ta on bug, kui keegi tuleks soojuspilti tegema, oleks tegu lekkekohaga, mitte nunnu lisandiga, mille eest juurde maksta (+ halva õnne korral võivad naabrid näha, kuidas sa perset pühid ja selline asi ei ole väikekodanlik heanaaberlik tsiviliseeritud).

Suvi pole ainus asi, mis väikeseid surmasid sureb, lapsepõlvega läheb üsnagi samamoodi. Ühel hetkel sõidad viimast korda vankris ning sellest pole iseenesest midagi, tervikuna on tegemist üsnagi positiivse sündmusega, aga mingil hetkel veab keegi sind viimast korda elus kelgunööri pidi taga ja sellega on juba raskem, aga ei saa pidurit panna, aina enam tuleb juurde kilosid ja sentimeetreid ning aina väiksemaks muutub võimalus, et keegi sind veel kord kelgu peal veab, aga sa ise muutud aina suuremaks ja see lihtsalt ei lõppegi, mingil hetkel sa isegi ei taha seda enam, sa pole titt, aga siis sõidad umbes 25 aastat hiljem veidi purjus peaga rattaga koju (eesti politsei, kui sa just lugesid seda, siis sa ei lugenud seda) ja vaatad üles taevasse, kuidas puude ladvad ning valged pilved su pea kohal mööda kulgevad ning mõtled, et kurat, sellist nurka sellise liikumise pealt nägid sa küll viimati vankris või kelgu pealt, aga siis tuleb jälle otse enda ette vaadata, sest suur ristmik läheneb ja nii täis sa ka pole.

Inimesed ise vist surevad ka väikeseid surmasid, kui neil vähegi veab. Kui vanavanemate majas suvalisel ajal lauatelefon helises, oli alati teada, et keegi suri, isegi mina teadsin, alati helistati näiteks laupäeval kell kaks, et vanaema teavitada, et järjekordne klassiõde on surnud ning me teadsime seda enne, kui keegi telefoni vastu võtta jõudis. See oli nagu trenn vanavanemate päris surmaks, nii mulle kui ka neile, nende surnute lähedasi oli varem samamoodi treenitud, teiste koolikaaslaste ja sugulaste elude kadumise kaudu.

Suvega muidugi nii hullusti pole, mitmed neist dramaatilistest lõppudest on inimeste enda välja mõeldud. Näiteks kui kleebid põrandale neli riba teipi ruudukujuliselt, võib kass sinna sisse istuda, sest ta arvab, et tegu on kastiga. Kuigi tegelikult pole, see on vaid idee kastist, aga tema jaoks on see piisav piir, mida jälgida. Samamoodi arvavad inimesed, et kui puhkused on läbi ja augusti teine pool käes, on suvega kõik, räägitakse viimastest ujumistest, kuigi merevesi on üle 20 kraadi ning tegevustest, mida tänavu enam teha ei jõua, kuigi suvi kestab veel 22. septembrini, isegi minu sünnipäev on suvel (vähesed teavad, ainult need, kellele ma seda teadmist kurgust alla surun, näiteks seda teadvustades, et käisin taas sünnipäeval ujumas). Aga millegipärast jäävad ühel hetkel ujuma ainult vanatädid, kes tahavad liiga palju jutustada, näiteks sellel teemal, et suvi pole sugugi läbi.

Ja muidugi pole üldse hullusti, sest pärast suve tuleb sügis, see on ka alguste aeg, iga aastaaeg on alguste aeg, kui sa õige nurga alt vaatad (mida nad küll LA-s teevad, kuidas sa ühte rannailma teisest eristad), sa võid osta koolikaubad (Selverist, Lidlist, Prismast) isegi kui sa kooli ei lähe ja isegi kui sa pole aastaid kooli läinud, siis need reklaamid võtavad ikka seest õõnsaks, kui neid juulikuu lõpus esimest korda silmad, see tunne ei lähe vist kunagi üle (või äkki läheb, kui oled elus piisavalt palju kordi seepi ostnud).

Mul on sellel suve üle mitme aasta vahepeal raha otsa saanud (mitte muidugi täiesti, ma käin ikka Tööl suure algustähega, aga enam ei saa niimoodi elada, et paned midagi kõrvale ja midagi kulutad sihtotstarbeliselt ja midagi täiesti otstarbetult), ega see remont pole ka kaasa aidanud (aga kui mul on talvel lõpuks soe, on muidugi kõik läinud asja ette EKS), ega see, et ma pole endale eriti midagi keelanud, sest kuidagi ju ikka saab. Kui ma teismelise või tudengina tahtsin midagi teha, tuli lihtsalt uus tööots leida, jagada flaiereid või valada kontorist kojusõitvatele pereinimestele toidupoe alkoleti vahel degusteerimiseks veini või likööri või midagi tõlkida või arvustada või maitea advokaadiks hakata või muud sellist peale hakata ja üleüldse, selleks, et raha teenida, tuleb raha kulutada ja siis saabki teha seda, mida tahad, sõita kuhugi festivalile või reisile või osta mida iganes.

Aga sel suvel olen ma mõelnud, et mis siis, kui ma olen viimane inimene, kes jaksab maksta küsitud hinna? Sest vahepeal ma viipan oma telefoni ja silun sirgeks eurosid ja mõtlen, et see pole absoluutselt okei, aga kui mina ka ei maksa, kes siis? Mõni üksikema, õpetaja, bussijuht? Ei, see pean olema mina, mina hoian käimas Eesti majandust, nagu covidi ajal, kui ma hoidsin käimas Tallinna vanalinna turismi, tellides Raekoja platsi turistilõksust majaõlut (Saku hele ja tume kokkusegatud). Tegelikkuses pole see viimane inimene muidugi mina, see on keegi Teslaga või isaga mõnes nõukogus või keegi kes “tegeleb krüptoga”, aga keegi peab olema viimane inimene. Mõtlesin millegipärast Undi “Tühirannale” (äkki suvelõpu tunde pärast), aga tegelikult leidisin otsitu ilmselgelt (ohhoo) hoopis “Võlast”:

“Mulle näis, et mu käest küsitakse mingit suur võlga ja mina ei jõua maksta. Otsid kõik taskud läbi, korjad kokku kõik kopikad, aga ikka ei jätku. Aga küsija seisab ja ootab. Ning sina ei saa ega saagi oma võlga makstud.”

Ma pole aastaid “Võlga” ega “Tühiranda” lugenud ja kõige enam paneb mind mõtlema sõna “kopikad”. Ammu pole kuulnud kedagi sõna “kopikad” kasutamas, vanaema sai ilmselgelt liiga palju kellakaheseid telefonikõnesid ning see on põlvkond on kadumas, kes rublades ja kopikates arvutab. Iseenesest pole selles midagi halba, aga mul on egoistlik soov hoida mingit tüüpi inimesi ja asju maailmas alles, kuigi nad mind üldse ei puuduta. Ma lihtsalt tahan, et see, mida ma mäletan, ei oleks lõplikult kadunud. Näiteks ei meeldi mulle eriti pett, sülti ma lausa vihkan, aga ma ei taha, et poes enam ei müüdaks petti ja keefiri ja sülti ja sardelle ja rosinatega saia ja margariini ja viilutamata vorsti ja juustu, peab olema inimesi, kes neid osta tahavad, mina ei ole üks neist, aga ma tahan, et nad olemas oleks. Nõnda saan ma rahulikuma südamega magama minna, sest maailm, kuhu ma sündisin, on ikka olemas, ta sureb väikeseid surmasid, mis mind tema kadumiseks tasapisi harjutavad, aga seni veel on ta ikka olemas.

juuli-augusti soovitusnurk peab ootama ja tuleb su postkasti kunagi hiljem allolevat nuppu vajutades, sest mu kass vaatab mulle sellise näoga otsa, et ta ei saa enne mind magama minna. vahepeal kirjutasin mõistagi bratist.

Subscribe now

Kaks aastat tagasi pahteldasin seinad ära ja paar kuud tagasi jõudsin arusaamale, et kui keegi need üle värvib, ei ole selleks mina. Ükskord võtsin remondi tegemiseks isegi puhkuse, kui siis mu töölauale midagi väga tähtsat! ja väga! kiiret! lendas, mistõttu pidin puhkuse tühistama. Turtsusin midagi stiilis, et ma võin selle töö ära teha, aga kes siis mu seinad ära värvib, aga keegi ei öelnud midagi. Ehk oli see ka parim lahendus, sest kui oma päristöös olen suhteliselt adekvaatne, siis kõik mu DIY projektid on alati määratud ebaõnnestumisele (kõik heegeldatud kotid, mis kõlbavad vaid sibulate hoidmiseks, kõik joonistused, mida mu algkool kunagi kevadnäitusele ei pannud, kõik sitasti värvitud riiulid ja tie-dye särgid). Kolisin ise välja nõnda kauaks, kui vähegi kannatas, ja andsin kodu professionaalide kätte.

Remont ei ole kaugeltki valmis, aga juba näeb kõik, mis pole värske värvikihi all, välja vana ja väsinud. Pistikupesad ja lülitid, millele ma pole kunagi üle sekundi järjest mõelnud, on kollased, mu nõud on kaootilised ja pärit suvalistest kohtadest, arvutitoolil on obskuurne tuvastamata päritoluga plekk, kõik mu tossud on kannast katkised, valged särgikraed kollased, mu kass on paks, ka ma ise olen kinni jäänud mingisse tuvastamata aastasse, millele mind sundis otsa vaatama vaid korraks kõigi asjadega kellegi teise koju ja seejärel tagasi kolimine. Oma vanu ja suvalisi riideid suurest prügikotist tagasi kappi tõstes võttis maad ükskõiksus, suurema osa nende olemasolu olin ma paari nädalaga ära unustanud, ma ei tahtnud neid, aga ei saanud endale lubada ka nendest loobumist (sest mida ma siis selga panen?). Vana minuga oli lõpp lihtsalt seepärast, et töömees asendas põrandale pandud ukseliistud (ausalt, olen sama segaduses, miks ja kuidas) korralike põrandaliistudega ja järsku sain aru, et suurem osa mu elust on hädapärane ja suvaline ning oma aja ära elanud. Aga kust uut leida, olukorras, kus suurem osa säästudest on vana ülevärvimisele pandud? Ja olukorras, kui su vanas kodus pole veel radikaidki? (Siinkohal tähtis rõhutus, et mul tõesti pole radikaid, kui kellelgi on head radikapaigaldajat, palun andke teada, alternatiivselt öelge, mis kuus on taas vaja kütma hakata).

Taipasin, et mu köögikapid ja pistikupesad ei kõlba enam kuhugi, sest neid ümbritsev ei olnud enam kaetud 15-aastase õlikihiga, mis oli tekitatud inimeste poolt, keda ma isegi ei tea. Aga sama äkiline silmade avamine toimub iga suurema muutusega. Meil kõigil on mõni sõber (või oleme ise olnud see sõber), kes peale lahkuminekut või muud suuremat elumuutust (uus töökoht, kolimine) muutub järsku kelleski teiseks. Kõrvaltvaatajale tundub päris naljakas, kust küll tuli see äkiline huvi jalgpalli/techno/brasiilia toidu/crossfiti vastu, aga parem pakkuda kellelegi vahepeal kõneainest kui olla kogu oma elu täpselt sama inimene, elamas vankumatult iidsete põhimõtete järgi, kollaste pistikupesade ja õlise vineerkapiga, kolimas ühest kohast teise särki, mis enam hästi puhtaks ei lähe ja mille peal on bänd, mida ta aastaid kuulanud pole.

juuni soovitusnurk

🎥 Ma olen eelmisest postitusest alates näinud vaid ühte (1) filmi ja see oli film, mida läksin vaatama, sest “Challengersi” näitleja Josh O’Connor on lihtsalt nõnda hot. Aga õnneks oli “La chimera” ka päriselt vaatamist väärt, itaalia absurd, veidi tudengifilmimaiguline, aga ka nädalaid hiljem kuklas tuksumas, nagu purjus peaga nähtud unenägu, mis eelmise päevaga kokku sulab. Vahel tasub järgneda karismaatilistele inimestele ning vaadata, kuhu nad sind viivad. Asjad, mida veel vaadanud olen: kaks (2) osa “Ühest (1) nädalast BSH-ga” (mul on mõtteid, aga olen BSH peale solvunud, et kirjutasin temast terve artikli ega saanud isegi insta story shoutouti), oma pidevalt tühjenevat pangakontot (groteskne), erinevaid kubusid Euronicsist (kõige igavam ja vähecunty’m asi, mille peale oma raha kulutada), valimisstuudiot (Eurovisioon rahvusvaheliste suhete ringi liikmetele) ning iseenda hirmudele silma - sest jah, mul oli üks (1) lubadus 2024. aastaks, milleks oli mitte lasta hirmul end juhtida ja laulda karaokes New Radicalsi “You Get Wht You Give’i”. Nüüd on mul vaja teha uus lubadus ja lõpetada inimestele selle rääkimine, et see oli mu ainus uusaastalubadus ja selle täitmine sümboliseerib mõttemalli täielikku muutust, kus mind ei juhi enam hirm, vaid ananassilongero.

🎭 Lõpuks ometi lugesin Alice Munrod, kelle kogumiku ostsin enne ta surma, kuid selle avamiseni jõudsin siiski oluliselt hiljem. Mõned lood meeldisid rohkem, mõned vähem, aga enim võtsin kaasa tema kirjelduse Kanada kõnnumaadest ja pärapeldikutest, õudsa tõdemusega, et igaüks tõepoolest peab kirjutama sellest, millest ta kõige paremini teab. Aga kuna olen vahepeal lugenud ka teisi nimetamata jäävaid raamatuid, kus tundub, et autorid kirjutavad ainult sellest, millest nad ise teavad ehk siis iseendast, tekib tahtmine öelda halvasti ja öelda autorile, et tema elu ei ole sugugi ainulaadne ja huvitav, sest kuigi maailmas on inimesi, kelle elu on ainulaadne ja huvitav, ei ole neid eriti palju ja suurem osa neist ei jõua kunagi terve raamatu kirjutamiseni, ülejäänutel on vaja veel midagi, mingit lugu, mida rääkida, mida nad tingimata ise elanud ei ole. Kust seda lugu leida? Ma kardan, et ainult teiste lugudest, iseenda mullist välja minnes ja end kuhugi tundmatusse visates, aga ennast ära unustades ja teisi kuulates. Lihtne öelda, raske teha, pomisen elutargalt, sajandat kirjatükki järjest ainult iseendast jahudes.

🎵 Ma väga vihkan, kui inimesed sellised on, aga ma tõesti kuulasin Charli xcx-i enne kui teie. Mul on tõendid (lastfm) ja olen nõus kellegi teise võitu tunnistama ainult sama veenvate tõendite esitamisel. Seega pole mingi ime, et iga teine sõna, mis mu suust viimasel ajal välja tuleb, on BRAT, ma olen eesmärgiks võtnud brat summer’i elamise, mida iganes see tähendab, see on midagi, millega õigustada kõiki oma halbu valikuid ja kaost, brat on kultuur, religioon ja meelelaad. “Brat “on võib-olla parim asi, mida Charli kunagi teinud on (kuigi omal oli selleks “Pop 2” ja siis “how i’m feeling now”). Lisaks sellele, et “brat” on täis bängereid, on ta vähemalt minu jaoks ka kohati talumatult emotsionaalne kuulamine, eriti kui “I think about it all the time” (kas ma peaksin lapse saama, kas ma olen selleks juba liiga vana, kas ma jään millestki olulisest ilma, kui ma seda ei tee) läheb üle “365”'iks (…). Kui see pole adekvaatne kirjeldus hilistest 20ndatest/varastest 30ndatest, siis ma ei tea, mis on ja see on üks jaburamaid asju, mille peale nutma hakata, aga ka see on osa brat suvest.

Tegin iseendale rattaga sõitmiseks ja teile vabakasutuseks väikese brät summer pleilisti (ehk alguses suure hurraga peale ja pärast veidi seinavahtimist, vahele kaootiliselt kõike, mille energia sobib agressiivselt, aga samas ka sihitult ühest kohast teise tuiskamiseks).

Kirjutasin vahepeal Värske Rõhu erinumbrist, millele annan tõepoolest lugemissoovituse (st Värskele Rõhule, mitte oma arvustusele). Ja oli kurb au kirjutada ka ELM-i viimasesse numbrisse, Piret Jaaksi raamatust ning nagu ikka, oma armsast Haapsalust ja mõelda selle üle, kas lapsepõlv Haapsalus suudab teha kellestki parema inimese.

Ja nii olin kohal nii teisipäeval, neljapäeval kui ka laupäeval, naelutatuna teleka ette hoolimata sellest, et mu peas ringles iga päevaga aina rohkem küsimusi selle kohta, kas Eurovisioon on midagi, millel peaksin kõigest hoolimata enda meelt lahutada laskma. Eurovisioon on väidetavalt mittepoliitiline üritus, aga mulle meeldiks sama mõelda ka iseenda elu kohta, ometi ei lase ümbritsev tegelikkus mu unistusel kunagi täituda. Popstaarid ei ole su sõbrad ja brändid ei ole moraalsed majakad, aga ometi ei ole mul kunagi olnud küsimust, et vaadates Eurovisiooni toetan midagi head või vähemalt mitte halba - Euroopa ühtsust ja samas ka eripära, eri rahvaste sõprust, LGBT+ õigusi, vabadust olla kämp, loll, dramaatline ja tõsine korraga. Ning Eurovisioon on parimas mõttes sündmus, miski, mis paneb maailma (või vähemalt ühe maailmajao) korraks seisma. Selle asemel, et kõik eri nurkades midagi üksinda striimivad või nikerdavad, teavad miljonid korraga, kuidas mõni äsja tundmatu horvaat esinejanimega beebilasanje viis minutit tagasi tantsis. See on ilus ja ühendav ning ennekõike lihtsalt lõbus. Võin end pidada teadlikuks kultuuritarbijaks või rafineeritud maitsega inimeseks, aga miski ei ole mulle südamelähedasem kui kõige populaarsem, mainstream’im ja massidele mõeldum popkultuur. Ma oman küll kindlaid arvamusi sellest, mis on hea või halb, aga mu süda kutsub pigem 10 miljoni igakuise kuulajaga artisti kui 1000 kuulajaga artisti poole, sest esimesest saan rohkemate inimestega rääkida - piinlik, ma tean! 50 000 000 Elvise fänni ei saa eksida, aga kui nad eksivad, siis tahan teada, mis põhjustel. Ma ei ole snoob, ma olen Haapsalust ning polnud põhjust olla valiv, kelle kontserti lossimüüri taha kuulama minna, kohal tuli olla ükskõik millisel sündmusel.

Mul ei ole kunagi oma elus kahtlust olnud, kas Eurovisiooni vaadata või mitte, ma ei boikoteerinud Katari MM-i, miks peaksin siis mitte vaatama Iisraeliga lauluvõistlust, ilmselgelt oleksin kohal olnud amfiteatris ning mul oleks olnud oma lemmik murmillo või thraex. Ma vabandanuks kõik endale moraalselt välja, nagu ma alati teen. Ehk oleksin rääkinud midagi võõristusefektist või väljendanud oma moraalfilosoofilisi kõhklusi järgmisel päeval mõnel foorumi väljakul hõikudes, aga ma olnuks kohal. Nagu praegugi, mil õigustasin end sellega, et ma ju ei anna EBU-le nende kaheldavast moraalist hoolimata raha, sest ma ei hääleta (saades laupäeva õhtul aru, et kui kõik nii mõtlevad, annaks rahvas hääli ju vaid ühele riigile). Ehk siis lühidalt: minu arust on lubamatu, et Eurovisioonil sai osaleda riik, mis mitmete rahvusvaheliste sõltumatute vaatlejate2 hinnangul rikub rahvusvahelist õigust ja paneb toime sõjakuritegusid. Keskmisele eestlasele on see konflikt kaugel, aga ei tohiks olla ununenud, kuidas me end tundsime 2022, mil oli ebaselge, kas Venemaa võib osaleda või mitte. Aga mis sellel kõigel tähtsust on? Kas ukraina või palestiina lapsi mõjutab kuidagi see, kas Venemaa või Iisraeli esindaja on eurolaval? Ilmselgelt mitte. Aga kõik on poliitika, alates 3-minutilistest tobedatest poplauludest kuni selleni, kes võib kus elada ja millistel tingimustel.

Rootsi kirjanik Fredrik Ekelund kirjutas 2014. aastal Brasiilias toimunud jalgpalli MM-st:

I can’t help but think forward to 2018 and the World Cup in Russia, to that thug in Kremlin, how he’ll be sitting at the opening ceremony with that steely gaze of his and I wish we could somehow renege on awarding them the tournament in protest at their annexation of Crimea. And subsequently 2022 in Qatar, the emir there and… well, maybe this is the last tournament I’ll have the opportunity to experience in a respectable footballing country.

[…]

‘Fredrik, this is the last great party!’

‘What do you mean?’

‘2018, Russia, Putin, 2022, Qatar. And FIFA’s fascism will probably only worsen. This World Cup - right now! - is the last great footballing party ever.’3

Kuigi 2026. aasta MM toimub austusväärses Põhja-Ameerikas, mitte mõne diktaatori juures, järab sarnane mõte mind Eurovisiooniga seoses. Mis siis kui viimane hea pidu oli juba ära?

TL;DR: ma ei saa öelda, et mul ei olnud kordagi lõbus, aga mul ei olnud lõpuks sugugi kerge olla, nagu läheks pärast pidu magama ja kordaläinud õhtu asemel ei suudaks lõpetada mõtlemist alko- ja narkosurmadele. Leiba ja tsirkust, nii kaugele me olemegi kõigi nende sajandite jooksul jõudnud. Ja ma olen ikkagi alati kohal, sest sööma ju peab ja meelt lahutama samuti.

mai soovitusnurk

🎥 Ma käin häbiväärselt harva üksinda kinos, aga üks selline film, mida ma üksi kinos vaatamas käisin, oli “Call Me By Your Name”. Ehk oli asi Eesti südatalves või mu melodraamatilises loomuses, aga see film absoluutselt hävitas mu. Ma nutsin kinos, ma nutsin läbi tuisu koju jalutades ja Sufjanit kuulates, ma nutsin pelgalt sellele filmile mõeldes, teisel ja kolmandal kordusvaatamisel jne. Kas see on maailma parim film? Ilmselgelt mitte ja ma isegi ei hakka sellele üleliia palju mõtlema, miks ma seda vaadates vähimalgi määral normaalseks jääda ei suutnud. Selge on vaid see, et Luca Guadagnino teab teed mu südamesse. “Challengers” meenutab küll mõnes väikeses aspektis (värvid, kaameratöö, muusika tähtsus, teismeliselt erootiline yearning) CMBYN-i, aga samamoodi meenutab ta ka Fincheri “Social Networki” (1. Trent Reznor; 2. Atticus Ross). Tahtmata midagi spoilida, siis see on pinev, kuum, pingeline ja kinost välja tulles tahaks minna tennisetrenni või lihtsalt hakata jooksma ja teha seda võimalikult kaua ja kaugele. Miks ma lapsena küll tennisetrenni pooleli jätsin (sest see oli kodust kaugel ja meil ei olnud autot, sest ma jätsin pea kõik trennid paari kuuga pooleli, sest ma olin sitt)?

🎭 Raamatu asemel soovitaksin sel korral hoopis teatritükki (ma ei suuda uskuda, et pidin praegu guugeldama “perfoming arts emoji”), millele on veel täitsa pileteid saada - maist septembrini. Kui ma mõne kunstivormi osas snoob olen, on selleks teater, ehk seetõttu, et ma ei mõista seda nii hästi kui muusikat ja joondun seetõttu n-ö heast maitsest või seetõttu, et igavat teatritükki peab kannatama 2 tundi, aga tüütut poplaulu 3 minutit. Ekspeditsiooni “Inimese anatoomia” oli nagu keegi oleks võtnud mu aju ja asetanud selle vatti ning kuigi ma tean, et aju vatis tähendab midagi muud, siis täpselt selline oli tunne saalist väljudes. Kriitiline mõtlemine on nii koormav funktsioon ja Mart Kangro tükk suutis selle vaatajal korraks välja lülitada. Lähima samalaadse kogemuse annab TikTokis mõne 10-aastase poolt tehtud brainrot video skrollimine, aga erinevalt nendest on etenduse lõpuks energiat rohkem, mitte vähem.

🎵 Seda, et ma tõesti oleksin meelelahutuseks vaadanud gladiaatoreid teineteist tapmas, kinnitab täiendavalt see, et kuulasin iga Kendricku-Drake’i biifi käigus ilmunud diss track’i esimesel võimalusel, tundes end taaskord lõpuks räpasena. Kendricku “euphoria” ja “Not Like Us” on kahjuks bängerid, nagu olid ilmselt ka mitmed amfiteatrites ümisetud lorilaulud.

Aga Steve Albini surm pani mind uuesti üle kuulama tema produtseeritud albumitest mu lemmikut, Cloud Nothings’i “Attack On Memory’t”. Albini rääkis oma elu jooksul väga palju sitta, mis läheks hästi peale tänasele anti-woke rahvale, aga mida vanemaks ta sai, seda enam ta selles osas oma mõtlemist muutis. Tema mullune intervjuu The Guardian’ile on väga huvitav lugemine:

He had no time for people who are “careful not to say things that might offend certain people or do anything that might be misinterpreted”. That was just about seeming good rather than actually being good. “I have less respect for the man who bullies his girlfriend and calls her ‘Ms’ than a guy who treats women reasonably and respectfully and calls them ‘Yo! Bitch’” he told Azerrad. “The point of all this is to change the way you live your life, not the way you speak.” It did not seem to bother him that for people who don’t know your innermost thoughts and desires, the way you speak is the way you live; it doesn’t matter if you, personally, believe your politics are sound.

As the years wore on, his perspective started to shift. “I can’t defend any of it,” he told me. “It was all coming from a privileged position of someone who would never have to suffer any of the hatred that’s embodied in any of that language.” For years, Albini had always believed himself to have airtight artistic and political motivations behind his offensive music and public statements. But as he observed others in the scene who seemed to luxuriate in being crass and offensive, who seemed to really believe the stuff they were saying, he began to reconsider. “That was the beginning of a sort of awakening in me,” he said. “When you realise that the dumbest person in the argument is on your side, that means you’re on the wrong side.”

//

Mind ei sponsoreeri ühegi agressoorriigi ettevõtted, seega miks mitte subscribe?

Subscribe now

Ma hakkasin oma serva kaotamist kartma samast hetkest, kui seda lugu teismelisena esimest korda kuulsin. Murphy oli muidugi irooniline (I was there in 1968 / I was there at the first Can show in Cologne), aga minu teismeline hirm oli päris. Kas ma põdesin seda, et peale tulevad 10-aastased, kes võtavad ära minu koha kultuuris, koha, mida mul veel ei olnudki? Ilmselgelt.

Mitte et ma arvaks, et oleksin kunagi olnud it girl või tabanud eriliselt hästi zeitgeisti (ilmselt ka seetõttu, et mõtlesin sellistele asjadele nagu zeitgeist ja minu suhe sellesse), aga olles viimasel ajal vaadanud uuesti sarju nagu Gossip Girl ja Girls, on ilmne, et kui millalgi oli aeg olla it, on see aeg ilmselgelt mööda läinud. Sarjad nagu Friends1 või Seinfeld on turvaline vaatamine, sest see ei olnud kunagi minu aeg, aga ma lihtsalt ei julgeks uuesti hakata vaatama näiteks Skinsi, sest esmavaatamise kontekstist lahutatuna muudaks see mu lihtsalt liiga emotsionaalseks, sest sisu asemel mõtleksin kogu aeg teismelisele endale, kes seda kunagi köögidiivanil tundide kaupa järjest vaatas. Isegi mõne Girlsi osa lõppedes pidin toibumiseks lihtsalt mõnda aega tühjusesse vaatama. Ma ei tunne endas tohutut nostalgiat millennial-kultuuri järele, ma vihkasin alati manbune, peplumit, kümnevoliseid IPA-sid ja jõulutulesid, mida topiti pudelite ja purkide sisse. Obama-era nostalgia, öeldakse USA-s, meie peaksime vist sama mõtlema THI-st. Kui progressiivne, kui liberaalne, kui lootusrikas, kui läänelik.

Vahel öeldakse kellegi kohta, et “nii noor ja nii andekas”, aga mulle hakkab vahepeal tunduma, et andekas saabki olla ainult noorena, sest selleks, et olla milleski silmapaistev, on vajalik olla ka natuke rumal. Aga rumal olemisele ei aita kaasa sellised asjad nagu kommunaalarved, Euribor ja silmakreemid. Enamik häid asju mu elus on juhtunud seetõttu, et ma olen teinud midagi väga lolli (ja on ka tehtud nii lolle asju, et on ime, et olen elus, aga vähemalt aitas see plotile kaasa). Mõnikord kardan, et mu aeg olla loll on otsa saanud. Veetsin viimasel paaril nädalal väga palju aega Taylor Swifti kuulates (sellest allpool) ja mu kõige vihatum kriitika ta uuele plaadile oli see, et ta sõnad on lollid ja ebaküpsed. 34-aastane inimene peaks käituma küpselt ja täiskasvanulikult? Lõpetage, ta on lihtsalt (väga rikas) laps.

Serva kaotamise asemel oleks täpsem öelda, et mu suurim mure on vibe shift’i (vaibivahetuse?) alla jäämine. See ei ole pelgalt arusaam, et olemas on keegi noorem ja lahedam, vaid täielik kollaps, kus maailm on nii palju muutunud, et sa lihtsalt ei oska seal enam navigeerida. Sa ei tea, mida süüa, kuhu minna, mida teha, kuidas end kasuliku ja vajalikuna tunda. Sulle on jäänud vaid vale laiusega püksid, avokaadopildiga sokid ja vananenud släng ning koerte doggoks kutsumine. Vaatasin jõululaupäeval Babyloni, filmi, kus vibe shift rullub üle kogu tummfilmi põlvkonna Hollywoodi. Tummfilmitegijad ei oska uue maailmaga (helifilmidega) hakkama saada, nende jaoks ei ole enam kohta, neil jääb öelda ainult I'm losing my edge, but I was there ning a) surra b) kolida minema ja hakata elama igavat elu, et aastakümnete pärast vanale mängumaale tagasi tulida ja lastele näidata, et I was there / I was the first guy playing Daft Punk to the rock kids. Ma ei ole sellisest vaibivahetuse kujutamisest tänaseni üle saanud ning see meenub mulle argipäevas pidevalt.

Facebooki kommentaariumid ja mitme populaarse erakonna valijaskond on täis inimesi, kes on jäänud vaibivahetuse alla. Mõned neist kasvasid üle kolhoosikeskuste kultuurimajades ja ajal, mil arsti juurde mindi kommikarbiga. Mida hakkavad nad peale taastuvenergia, kastirataste ja platvormitöölistega? Lihtne on naerda, teadmata, kuidas me ise 20 aasta pärast hakkama saame mis tahes düstoopilise sitaga, mis selle aja peale meid kindla peale ootab. Ma kardan vaibivahetust üle kõige, nõnda, et vaatan enne magamaminemist millegi mõistlikuma tegemise asemel brainrot ja skibidi toileti tiktokke, korrutades endale, et ma saan veel aru, ma olin seal ma leiutasin sellise huumori minu jaoks pole veel hilja ma ei ole nagu need teised saate aru ma ütlesin alati et girlboss feminism oli halb mõte ma ei ole kunagi oma harry potteri maja enda biosse pannud, andes endale siiski aru, et võin olla küll ekstreemselt online, aga mitte teismeline, ma olen lihtsalt pealtvaataja, mitte päris osaleja. Aga ma ei saa vaibivahetuse alla kinni jääda, kui ma tean, et see toimub. Eks? Onju? Jah?

Vahepeal olen mujale kirjutanud sellistest olulistest asjadest nagu:

• Taylor Swifti esimesed 10 albumit

• Taylor Swifti 11. album

• BSH-st, enesemüümisest ja diagnoosist nimega “tüütu juurakas”, lugu, mis on edasiarenduseks ühele veebruarikuisele substackile

Kõiki neid lugusid oli väga tore kirjutada, isegi kui ühe nädala sees kuue Swifti albumi arvustamine pani mind enda vaimses stabiilsuses korduvalt kahtlema. Ma ei mäleta, millal muusika viimati nii hästi kõlas, kui siis, kui viimase arvustuse ärasaatmise järel lõpuks uue Fontaines D.C. mängima vajutasin.2

Toeta brünettide võitlust:

Subscribe now

Aga iga kord, kui see hall mitteelusolemise aeg läbi saab, hakkan seda igatsema ja kahetsema, et sellel ajal, mil pidin olema endassetõmbunud ja usin, midagi diivanil logelemisest suuremat ära ei teinud. Lugesin kusagilt, et tekstid, mida sa ei lõpeta, hakkavad sind igal pool kummitama, ja pärast selle mõtte teadvustamist ei jäta see mind rahule ja koos sellega ei anna asu ka kõik need kirjutamata tekstid. Teen tööd ja lähen närvi, et ma ei saa kirjutada, jõuan siis väsinult koju ja olen enda peale pahane, et ma ikka ei kirjuta, hakkan siis kirjutama, aga peale kogu seda ülemõtlemist ei tule muidugi midagi välja ja nii edasi ja edasi ad infinitum (rääkides väljenditest, mida tuleb tagasi tihedasse rotatsiooni tuua: kindlasti ad infinitum, samuti “peremees”, näiteks kui palud sõbral endale midagi ulatada, siis ütled: “palun anna nätsu, peremees”, samuti asjade lõppu OÜ ütlemine, näiteks kui astud lompi ja pritsid püksid täis, siis ütled: “sitt lugu OÜ”). 1

See tegi mul ka “Anatomy of a Falli” vaatamise jaburaks, sest selle asemel, et keskenduda kõigele muule, mis seal filmis toimus, mõtlesin pidevalt sellele, et näe see mees tahtis kirjutada, aga ei teinud seda, sest ta pidi raha teenima ja kodu eest hoolitsema ja nüüd on ta surnud, võta end kokku, kas sa tahad olla pigem nagu surnud mees (ei kirjutanud, vingus) või elus naine (kirjutas, samas süüdistatav mõrvas) - vali üks, sa pead ühe valima!!!!!!

Äkki kui päike jälle paistma hakkab ja saan taaskord avalikus kohas teiste ees higistada, siis ma jälle usun, et tõesti saan kõike korraga, aga hetkel ajab see mind hulluks, ma ei saa oma ühe ja ainsa elu sees piisavalt magada ja hästi süüa ja normaalset palka saada ja sõpradega kokku saada ja lõbutseda ja tervislik olla ja ennast teostada ja meeldiv inimene olla ja enda stressi õigesti maandada. Elu mõte on pidevalt keskenduda sellele, mis sul puudu on, selle asemel, et olla õnnelik selle üle, mis sul on. Nagu ükskord ühe sõbraga teineteise ümber ringe rääkides, tema kurtis, kui väga tahaks stabiilset graafikut, kus on iga päev kindlal ajal kindlas kohas midagi teha ja mina kurtsin, kui väga tahaksin elada vabakutselise elu nagu tema ja mitte manduda iseenda päevade korduvusse ning kogu selle vestluse ainus järeldus oli, et me lihtsalt ei taha seda, mis meil parasjagu on.

aprilli soovitusnurk

🎥 Jah, ma käisin “Tulnukas 2” vaatamas. Jah, ka mina olen kirjutanud vähemalt ühe keskpärase “Black Mirrorist” inspireeritud teose, mis teeb laisku üldistusi selle kohta, kuhu meie maailm tehnoloogia arenguga jõudnud on ja mis inimrassist nii üldse alles jääb. Palun öelge keegi, kas Tõnis Mägi on seda filmi lõpuni näinud ja mida ta arvas? Mul on vaja seda teada. Ma õigustan selle filmi täielikult ära, kui ma saan Tõnis Mägi kommentaari filmi viimase stseeni kohta.

Ja noh, piinlik on kirjutada, et kuulge on selline vägavähetuntud film nagu “The Zone of Interest”, mis võitis tervenisti kaks Oscarit, aga jumala eest, kui te pole seda näinud, mida te teete? Mul oli kinosaalist väljudes füüsiliselt halb, ma ei julge seda enam kunagi vaadata ja ma pole selle mõtlemist terve nädala lõpetanud. Ma mõtlen ühele skriptis sisaldunud ja nii muuseas visatud et cetera’le, julmale vastikule suvele ja lilleilule, mustadele saabastele ja kaunile jõekäärule ja koristajatele muuseumis ja punasele ekraanile ja helile kinosaalis ja vastikule maailmale väljaspool kino. Ja peamiselt sellele, et kas inimesed ongi oma sisimas üdini halvad? Ei saa ju olla, kui nad selliseid filme teevad ja vaatavad? Või ikkagi? Käisin täna Estonias vaatamas uut “Giselle’i” balletti, mille tegevus oli 40ndatesse viidud ja ehk oli asi selles, et ma pole ikka “Huvivööndist” üle saanud, aga see ajahüpe “"Giselle’is” häiris, nagu õnnetu armastus oleks hullem kui genotsiid. Genotsiid kui esteetika. Et cetera.

untrue, unkind and unnatural
how the cruel, with time, becomes classical

📚 Lugesin Édouard Louis’ “Muutuda: meetodi” ühe hommikuga läbi. Kõigepealt muidugi kuulsin sellest raamatust hästi palju head usaldusväärsetelt inimestelt, võiks lausa öelda, et minust targematelt tastemaker’itelt. Siis võtsin raamatu kätte ja vaatasin autori sünniaastat. Sama mis mul. Käigu ta ka perse. Siis läksin poodi tagasi ja ostsin raamatu, vaatasin veel sünniaastat. Aga kui lugema hakkasin, siis ei suutnud lõpetada, see raamat on lihtsalt nii aus ja selle lugemine oli kuidagi kergendav, vaba sellest kihist, millega inimesed tavaelus end ikka maskeerivad. Keegi ei taha tunnistada, kui väga ta ennast häbeneb ja teisi kadestab, aga Louis teeb seda. Ilusad ja täpsed kirjeldused sellest, kuidas on sõpradest lahku kasvada ja kui valus, aga samas ka vajalik see on. Ainus asi, mis on pidevast muutmisest halvem, on see, kui kõik jääb samaks. Seda ei tohi kunagi ära unustada.

it's clear something's gonna change
and when it does, which classical remains?

🎵 Kui minu kohta midagi teada, siis seda, et mitu inimest kirjutasid mulle Beyoncé uue albumi ilmumise tõttu õnnesoovidega. Inimesed kirjutavad mulle, kui Beyoncél tuleb uus album, kui Matty Healy jälle midagi veidrat teeb, kui BSH lepinguvälistest võlasuhetest story teeb ja kui Facebook Marketplace’is midagi naljakat müügil on. Ja siis, kui nad tahavad soovitusi, mida Haapsalus teha. See on minu pärand, millega ma üsna rahul olen. Kui ta eelmine plaat “Renaissance” on mu lemmikplaat temalt eales, siis Beyoncé kantrialbum on worst case scenario, aga õnneks see tõesti pole kantrialbum, vaid Beyoncé’i album. Beyoncé uus muusika on appointment listening, eelmisel reedel koristasin ära oma kodu, tegin endale hommikusööki ja kohvi ning vajutasin play alles siis, kui olin täiesti valmis ainult muusikale keskenduma. Kogu see plaat on rännak, mis ei pruugi tervikuna meeldida, aga vähemalt ei tea sa, kuhu see sind viib, see plaat küsib küsimusi, millele ta ei vasta ja need küsimused jäävad vähem ja rohkem edukalt õhku rippuma. Popmuusika, mis ei ole laisk ega turvaline. Jällegi kord pean ma küsima, kes teine hetkel midagi sellist teeb ja lugusid “RIIVERDANCE” ja “SWEET ☆ HONEY ☆ BUCKIIN'“ kuulates vastama, et absoluutselt mitte keegi teine.2

Aga kui keegi mind tagatalvest läbi vedas, on selleks laulukirjutaja Gregg Alexander. Ma ei ole psühholoog, sest kui oleksin, siis lõpetaksin iga seansi küsimusega, kas patsient täna ikka “You Get What You Give’i”3 kuulanud on? Või kui mitte, siis kas vähemalt “Life is a Rollercoasterit”?Ma olen praegu kursil, kus mu selle aasta Spotify Wrapped on Charli XCX’i “Von Dutch” ja selle remix ning Ronan Keating. Ja noh, ma üritaisn selle vastu võidelda, aga kuulates lumesajus Vampire Weekendi “Classical’i”, tekkis tunne, et uus hooaeg mu elus on alanud, tiitrid rullusid ja uued kõrvaltegelased ja -liinid asusid end valmis panema.

//

Vahepeal olen natuke mujale kirjutanud, näiteks Ariana Grandest. Pärast seda, kui selle arvustuse valmis sain, ma muidugi ei suuda enam lõpetada nimiloo “eternal sunshine” kuulamist. Kui ilus lugu, täiuslik.

Ja ma tavaliselt tööasju ei jaga, aga käisin Äripäeva raadios AI-st rääkimas. Kui sa ei suuda sellega võidelda, anna lihtsalt alla ja võta see omaks.

Ma loll tegin sama eesti keelega ja nüüd olen nagu Sisyphos, kellel on kivi asemel eestikeelne substack:

Subscribe now

Vahetult enne vabariigi aastapäeva uputati meedia üle artiklitest, mis ei jätnud lugejale kahtlust, et pole mingit põhjust enda valvsust uinutada uskumusega, et Venemaa ei ründaks NATO riiki. New York Timesis ilmus artikkel “For Europe and NATO, a Russian Invasion Is No Longer Unthinkable” suurepäraselt rahustava tsitaadiga “We don’t think that this question is whether or not” Russia will try to invade, Colonel Tikerpuu said last month from his command headquarters at Taara Army Base. For many Estonians, he said, “It’s only a question of when.” Samas stiilis tsitaate tuli mujaltki. Korrutasin endale, et seda juttu räägitakse selleks, et veenda kahtlejaid, selleks, et teema laualt maha ei libiseks, viisina veenda Lääne riike, kes Venemaa suhtes naiivsed on, mitte selleks, et eestlasi kotte pakkima suunata.

Ühel veebruaripäeval tahtsin veeta oma lõunapausi arvuti ees salatit süües ja uudiseid skrollides, aga järjekordset me-peame-sõjaks-valmis-olema artiklit lugedes tekitasin endale keset tööpäeva korraliku ärevushoo. Panin Hiroshi Yoshimura peale, hingasin nina kaudu sisse ja suu kaudu välja ning vaatasin autosid täis kiirendusrada keset linna, mida Ahtri tänava all tuntakse. Igasugune võimalus tööd teha või rahus päevaga jätkata oli kadunud. Kõhus keeras, mind oli jälle tabanud hirm, mis mind esimest korda üles leidis 2007. aastal, mil ema oli välismaal komandeeringus ja ma öösel teleka ees jäätist süües AK erisaateid vaatasin, mõeldes, mis saab, kui ma sõja ajal üksi Eestisse jään. Hirm, mis tuli tugevamana tagasi, kui 2014. aastal Krimmi sõda algas ja ma ei suutnud lõpetada mõtlemist Vene gaasist, mis mu Tartu üürikorteri radikaid soojendas. Ja hirm, mis mind 2022. aasta veebruaris täielikult halvas, aga millest pole mõtet rääkida, sest eks me kõik teame, mis värk on, mis meil muud üle jääb.

Nagu “Düünis” korratakse:

Mina ei pea mitte kartma. Hirm on arutapja. Hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse. Ma pööran oma näo hirmu poole. Ma lasen sellel minna enesest läbi ja üle. Ja kui see on minust möödunud, siis pööran oma sisemist silma, et talle järele vaadata. Seal, kuhu läks hirm, pole midagi. Ainult mina jään alles.

Igatahes sundis see hirm mind 24. veebruari hommikul enne päikesetõusu ärkama, peas järgmised mõtted: ma saan sellest lastelastele rääkida, et nägin kunagi Eesti lipu heiskamist. Kui Toompeale kohale jõudnud olin, ei olnud enam midagi karta, rahvast oli palju, aga meeleolu oli omane pidupäevale, mitte leinale. Palju oli tulnud ka kohalikke välismaalasi, kes lehvitasid rõõmsalt Eesti lippe, hommikujooksjaid, kes otsustasid Pika Hermanni oma jooksutiiru trajektoorile seada, nõnda palju koerajalutajaid, et vahepeal läks lahti korralik kisma, otse peolt saabunud Soundcloudi räppareid, kes said Stenbocki maja ees kõva pildi teha. Kui ametlik osa läbi sai, olid vanalinna kohvikute uste taga lõpuks ometi järjekorrad, kõik tahtsid kohvi ja saiakest ja kiluvõileiba ja munapudruga hommikuburgerit ning päike paistis ja mu hirm oli kui mitte lahtunud, siis vähenenud talutava piirini. Meil ei ole täna siin mitte midagi karta, aga nii paljudes kohtades on ning iseenda teoreetilise häda üle muretsemine päris olukordade lahendamise asemel ei tee kellelegi head. Hirm on ajutapja, hirm on väike-surm.

märtsi soovitusnurk

🎥 Maailmas on vähe paremaid asju kui käia detsembrist-märtsini kinos. Kinolevi on ääreni täis auhinnatud filme ja ma ei ole jõudnud neid kõiki ära vaadata isegi siis, kui käin kolm korda nädalas kinos. Eile vaatasin lõpuks Wim Wendersi “Perfect Days’i” ja kuigi mu ees istus seltskond, kes seda vist täielikult vihkas (snoob minus ütles, et nad tulid seda vaatama ainult Oscarite eriprogrammi pärast ja käisid viimati “Barbiel”), siis mina olin võlutud. “Perfect Days’i” peategelane on Tokyo avalikke vetse koristav Hirayama. Kui ma töötasin oma miinimumpalga töökohal, kuulasin sinna minnes järjest Otis Reddingu “(Sittin’ On) the Dock Of The Bay’d” ja sama laulu kuulas ka Hirayama. Ehk siis väga tõetruu lihttöölise kujutamine. Täiusliku elamuse saamiseks käisin pärast filmi lõppemist Artise WC-s. Esimest kabiiniust avades vaatas mulle vastu pisike roheline konnakujuline laste vetsupott, mis ajas mind valjult naerma. Hirayama oleks seda väga hinnanud. Teist kabiiniust avades vaatas mulle vastu ääreni vetsupaberiga täidetud ropult ummistunud pott. Hirayama oleks seda vihanud ja kindlasti vihkas seda hommikune koristaja, kellest isegi esteetilist väärtfilmi ei vändatud. See on tõeline 5D kinokogemus. Nagu toidu kõrvale soovitatakse veini, soovitan mina selle filmi kõrvale avalikku vetsu.

📚 Kui tore on see, et olemas on Loomingu Raamatukogu, kus on lisaks Carolina Pihelgase väga heale raamatule “Lõikejoon” ka trükitud Nietzsche enam kui sajandivanune ränt sellest, kuidas talle ei meeldi enam oma kunagine iidol Wagner („Wagneri juhtum. Nietzsche contra Wagner“). Mõtlesin seda lugedes pidevalt Kanye Westile ja Jay-Z’le, tahtis ju Kanyegi ainult Jay-Z’ga koostööd teha ja vaatas teda kui oma suurt venda ("my big brother, he was B.I.G.’s brother”) ja nad olidki unelmate duo, kuni nende egod teineteise jaoks paratamatult liiga suureks jäid. Sealt edasi läheb mu võrdlus lappesse, sest nii Wagneri kui Kanyega seondub antisemitism, aga Wagner on ju suure vennana pigem Jay-Z. Ma ei tea, kas ma otseselt soovitaksin seda raamatut, aga ma sain vähemalt paar tundi mõelda, kas Wagner on pigem Jay-Z või Kanye ehk siis worth it. Ja mulle meeldivad kirjanduse salty bitch’id (tervitused Õnnepalule).

🎵 70-aastane Kim Gordon Playboi Carti biidil ei ole mingi liialdus, see tõepoolest on biit, mis oli Carti jaoks liiga ekspermentiaalne, aga Kimi jaoks ideaalne. Ma ei tahaks, et see oleks suur asi, et Kim Gordon on 70 ning endiselt faking lahe, aga millegipärast see on. Mida me eeldasime, et maailma kõige koolim girl saab pensioniealiseks, hakkab tikkima ja Julio Iglesiast kuulama? Kindlasti mitte. Ma kuulan seda lugu nagu manifesti, nagu to-do listi, nagu pidepunkti kaootilises maailmas, kus mul läheb vahepeal meelest, mida järgmisena teha. Hoodie, toothpaste, brush, foundation, contact solution, mascara, lip mask, eye mask, ear plugs, travel shampoo, conditioner, eyeliner, dental floss.

Mul ei ole pakkuda mitte ühtegi mikro- ega makrodraamat või kõmulugu, aga mul on pakkuda mõned kaootilised mõtted:

Subscribe now

Kui palju ma ka ei tahaks ülevalt alla heitida ja puid alla panna, siis tõde on see, et mul on Eesti Laulu vaadates pea alati jumalast tore. Isegi siis, kui üks inimene (Ollie) annab mulle (kogu Eestile) the ick’i.

Brother Apollo “Bad Boy”

Ka minu ainus iseloomujoon on see pehme kiisu video.

Carlos Ukareda “Never Growing Up”

Mu respekt Carlose vastu tõusis, kui ta surikaatidele oma lugu mängis ja neil enda poolt hääletada palus. Üldse olid selleaastased vaheklipid toredad. Carlose parim lugu on see, mille ta teeb TikTokis, kui ta üritab teha kõige halvemat lugu:

@carlosukaredakumb meist teeb halvema loo?? #eestitiktok #fyp

Tiktok failed to load.

Enable 3rd party cookies or use another browser

Ewert and The Two Dragons "Hold Me Now"

Kas Ewerti riided on Uniqlost? Mulle meeldib see lugu, aga ma arvan, et olen piisavalt vana, et öelda, et ma tahan PALAGANI.

Anet Vaikmaa “Serotoniin”

Kogu respekti juures Aneti vastu olen ma veendunud, et ta on NPC. Samas olen ma seda lugu nüüdseks juba kaks korda kuulnud ja mulle hakkas see meeldima. Äkki on aeg osta kasutatud Volvo, keerata selle raadio Elmari peale ja hakata Temust kassikullast ehteid sisse ostma ja neid Yagas 10 korda kallimalt maha müüma.

Ollie “My Friend”

Ollie oleks võinud crowdsurfida, aga tal oleks kulunud rohkem kui üks kehalise tund, et neid 10-aastaseid lava ees selleks piisavalt tugevaks treenida.

Daniel Levi "Over the Moon"

Ime, et Danielil niigi hästi läks, arvestades seda, kuidas need lapsed ta numbri plakatile kirjutasid. Ta lugu on täielik Lady Gaga “Shallow” rip-off. Ruumis võib olla 100 inimest ja vähemalt ühel neist on maaklerist vend.

Uudo Sepp, Sarah Murray “Still Love”

Ühelt poolt on see ERR-i poolt julm viia jalaluu murdnud Uudo tantsupeole. Teisalt oli tal pensionäridele pakkuda hästi samastutav lugu sellest, kuidas ta libedaga prügi viies kukkus. Sarah Murray on see tüüp, kes läheb peole ja hakkab seal muusikast kõvemini üle laulma. Nende lugu kõlab veidi nagu Taylor Swifti vault track ja see on korraga solvang Taylorile ja kiitus neile.

Peter Põder “Korra veel”

Ta tõesti tuli ja tegi seda korra veel! See on tõepoolest selline lugu, mida on lauldud lausa kaks korda! Nende muusikatunni laste lugu kõlas paremini kui tema lugu. Samas lohutab see esitus mind, kuna eriefektide seisu järgi otsustades ei võta tehnoloogia veel meie elusid üle. Või vähemalt mitte ERR-i. Vähemalt kaks aastat veel, kuni ma töötuks jään! Mulle meeldis, et see filter andis Peterile vahepeal BBL-i. Vaadates Soome eurolugu ja Brother Apollo esitust, siis BBL-i filter laval on täiesti loogiline järgmine samm Eurovisioni jaoks. Peter Põder näeb välja nagu keegi oleks mälu järgi üritanud Koit Toomet joonistada.

5miinust X Puuluup "(Nendest) narkootikumidest ei tea me (küll) midagi"

Mõtle, kui sa põled sisse ja viimane asi, mida sa näed, on Estoni Kohvri nägu. Mulle meeldib, et selle loo peamine moraal seisneb selles, et narksi ei tasu teha, kuna see on rikaste pärusmaa. Kui sa oled rikas, siis... Ma ei usu, et Eestis on sel nädalal üldhariduskooli, kus seda lugu igas vahetunnis ei karjuta. Ma tahaks olla 10-aastane ja tunda, et see lugu hitib karmimalt kui Prime. Ma poleks kunagi uskunud, et Pastacas Eurovisionile sõidab. Kes järgmiseks, Tõnu Õnnepalu?

Kõige naljakam asi, mida ma sellel nädalal nägin, oli see, kui BSH sõbrad printisid talle välja 18 aastat vana võlaõigusseaduse versiooni. Teine kõige naljakam asi oli see, kui Puuluup kuulutati välja Poola OFF Festivali esindajana ja poolakad sinna alla omggg finally Pulp kommenteerisid.

Nele-Liis Vaiksoo "Käte ümber jää"

Miks ta hääldas oma vaheklipis nime Kadriorg nagu Kadri orgia? See lugu on nii igav, aga kui mulle meeldiks see, siis ma oleks tahtnud kasutada väljendit “emme emmetas”. Me peame rääkima sellest, mida teevad muusikaliartistid, siis kui neil ei ole parasjagu muusikali, milles mängida. See on epideemia. Kui me kultuuriürituste käibemaksumäära õige pea ei langeta, siis ma loodan, et Töötukassal on erimeetmeid millega seda suurt probleemi lahendada.

//

Head uut nädalat, näeme 9. mail!

Subscribe now

Kunst võib olla hea, aga bränding peab olema. Muidu keegi lihtsalt ei leia sind. Sa ei pea mitte ainult rääkima lugu, aga ka sul peab olema lugu. Ja selle loo rääkimiseks, kuidas oma lugu rääkida, võib lõpuks kuluda rohkem aega kui algsele loole. Nagu ütles Voxile üks TikTokis viraalseks läinud muusik Ricky Montgomery: “Next thing you know, it’s been three years and you’ve spent almost no time on your art. You’re getting worse at it, but you’re becoming a great marketer for a product which is less and less good.”

Nagu Voxis kirjas, siis enam ei pea olema laulja või näitleja või mõne muu traditsiooniliselt väljapoole suunatuma ja edevama elukutse esindaja, et enesemüümine oluline oleks. Ole raamatupidaja, koristaja, UI/UX disainer, advokaat või hambaarst. Kui sa ei oska end brändida ja teistele maha müüa, saab su karjäär olema oluliselt raskem kui siis, kui sa sellele aega kulutad. Aga iseenda mõne hea foto, kavala lause või paari saavutusega kokkuvõtmine on alandav ja pealiskaudne, lisaks veel pisivalesid ja nurkade mahasaagimisi täis, nagu see kui Tammsaare “Tõde ja õigust” sookuivendamise käsiraamatuks kutsutakse. Jah, neis raamatutes räägitakse muuhulgas ka sookuivendamisest, aga nõnda paljust veel, eeskätt sellest, kui võimatult keeruline on olla inimene. Aga kuidas sa seda kokku võtad? Ja kui raamatu puhul võib see veel võimalik olla, siis kuidas sa inimesena end nõnda kokku võtad?

Tahaks, et keegi teine ütleks mulle minu eest, kuidas ja kellena ma peaksin ennast teistele näitama. Muidugi on see teenus olemas ja raha eest saab endale persoonibrändi luua. Aga ma ei ole bränd, vaevu isegi persoon. Mu persoonibrändi seis on nii halb, et vahepeal küsitakse minult, kas mul on advokaadist/luuletajast nimekaim (nimekaimu tegevusala sõltub mõistagi küsija taustast), hoolimata sellest, et Eestis on üldse kokku 25 mu jabura perenimega inimest.

kõigist luuletajatest keda ma tean on saand kopiraiterid on üks rida mu notesis, mida ma kuhugi külge pookida ei ole suutnud, ehk ei olegi see luuletus, vaid lihtsalt üks peaaegu täiesti tõene fakt nagu täna öösel on külm või tund tiktokki enne uinumist on hävitanud mu aju aga pannud mind tundma end inimesena või olen otsimas viisi kuidas olla seltskondlik ilma alkoholi joomata aga ilma et keegi arvaks et ma olen rase

Vali üks identiteet ja jää selle juurde vähemalt mõneks ajaks. Ole ühiskonnakriitiline kirjanik, edukas ettevõtja, algaja harrastussportlane, hobikokk, ebakindel depressioonik, armastav pereema, klubirott, noor poliitikaentusiast, aga ära jumala eest ole kõike korraga, nagu inimesed tavaliselt ikka olema kipuvad, internet ei suuda sind mõista kõigis su tahkudes, vaid kastikujulises seadmes pead paratamatult mahtuma ka ise kasti, pooltoonid ja nüansid jäävad kuhugi mujale, sinna, kus sajab jäävihma ja kriuksuvad trammid.

Kõige paremini ütles seda ikka Girls’is Jessat mänginud Jemima Kirke, olles muidugi inimene, kelle persoonibrändi on lihtne paari sõnaga kokku võtta või noh, mis paari sõnaga, piisab ka sellest pildist:

veebruari soovitusnurk

🎥 Aeg annab arutust, kas Poor Things (“Vaesekesed”) on pigem nagu Everything Everywhere All At Once (ehk väga paljud kiitsid, osad lausa ütlesid, et nende elu muutus, aga teised, sh mina leidsid mõne aja pärast, et ehk polnud tegu eriti hea teosega, äkki isegi lausa veidi halva filmiga) või Parasite (ehk väga paljud kiitsid ja jäidki kiitma), aga kui küsida minult 2024. aasta veebruaris, mis on parim film, mida praegu kinodes vaadata, siis soovitaksin ma teile igatahes Poor Things’i ja küsiksin, mida te ootate. Vaesekesed olete teie, kes te pole seda filmi veel näinud ja ka teie, kes juba olete ja ikka oma elu samaviisi edasi elate.

📚 Ma ei ole küll veel täielikult lõpule jõudnud, aga Rashid Khalidi Hundred Years' War on Palestine on väga hea raamat, kui tunned, et tahaksid paremini aru saada, kuidas ja miks on kujunenud praegune sõda Palestiinas. Eestlasele siiski hoiatus, võib panna mõtlema küsimustele nagu: kellel on õigus ühele maalapile? kas kõigil rahvustel, kes on sellel territooriumil kunagi elanud? või millise aastani oleme me nõus tagasi minema? kas eelisõigus peaks alati olema sellel, kelle kultuur on maailmale suurema jälje jätnud või ka neil, kelle rahvusteadvus hakkas alles 19. sajandil tärkama? kas väikese ja vähemharitud rahva poliitilised läbikukkumised läbirääkimistel suurvõimudega ongi paratamatus ja nende endi süü? ja mida teha, kui needsamad suurvõimud on kinniste uste taga maailmakaardile juba oma suva järgi mõned jooned tõmmanud?

🎵 Kui ma kuulasin esimest korda Astrid Sonne lugu Do You Wanna, ei suutnud ma seda seejärel enam mitu nädalat teha. Astrid, ma tõesti ei tea vastuseidsu küsimustele. Kindlasti ei ole see parim lugu, mida valentinipäeval romantilisel kohtingul kuulata. Parim lugu selleks on Lauren Duffuse Love Love Love. Nii soe, nii ilus, nii lootusrikas. Veebruar on kevad, isegi kui see kevad kestab vaid paar tundi kogu kuu jooksul, see on ikkagi rohkem kui eelneva poole aasta jooksul kokku.

Subscribe now