Annie Dillardi lause “See, kuidas me oma päevi veedame, on loomulikult see, kuidas me oma elu veedame” on hirmutav ainult teatud hetkedel. Vahepeal tahaks skrollides järjekordset “How we spend our days is, of course, how we spend our lives” postitust nähes endale nööri kaela tõmmata, aga kui mõtlen sellele lausele näiteks rattaga ujuma sõites või sõbraga nii palju naerdes, et mul on pisarad silmas või muusikat kuulates või eriti head võileiba süües, siis toob see lause mulle rahu.
Alahinnatud tunne on asjadest lahti lasta, näiteks visata ära õhukeseks kulunud põhjaga sokke, anda ära saapaid, mis pole kunagi eriti meeldinud, jätta pooleli kunagi meeldinud sarja kolmas hooaeg jne jne näiteks seda lauset mitte lõpet
Teine lause, millele viimasel ajal kogu aeg mõtlen, hoolimata sellest, et see on netis üleleierdatud pseudoeneseabi, on: YOU ARE NOT A TREE. Sest tõepoolest, ma ei ole puu, ma ei pea olema samas kohas, see mõte on nii vabastav, ma ei ole puu, ma tõepoolest ei ole, miks ma seda nõnda harva päriselt hindan ja ära kasutan? MA EI OLE PUU.
Peab vist hakkama leppima sellega, kuidas asjad lähevad kogu aeg natuke halvemaks. Alates sellest, kui palju raha kuu viimasel nädalal pangakontolt otsa vaatab, kuni selleni, et Google’i otsing on suuresti kasutu, YouTube ei tööta enam nii hästi, kui lugude valik mu Spotify kätte usaldada, mängib ta mulle vaheldumisi sama kolme laulu, X/Twitterist parem isegi ei räägi. On tundunud, et progress on peatamatu ja ilmselt nii ongi, aga ta ei ole kunagi täielikult sirge joon, vaid käib üles-alla ja ilmselt nüüd mõnda aega alla. Au olla osa sellest sõidust, kinnitame turvavööd.
Mind natuke häirib, kui kirutakse ametnike palkasid, sest jah, mõned ametnikud saavad kindlasti liiga palju palka liiga vähese töö eest, aga enamik neid ametnikke, keda suure palga saaja näitena välja tuuakse, on tavalised inimesed, kelle palk on u 2000 eurot ja kuigi see on suurem kui näiteks näitlejal (väga häbiväärne!), siis ei ole kellelegi kasulik suhtuda abstraktsesse ametnikku kui rahvavaenlasesse, kui tegu on ilmselt igaühe meist naabri, sugulase, lapsepõlvesõbraga, kes astub samamoodi poodi sisse ja mõtleb “kuidas see küll võimalik on” või olenevalt inimesest ka “MIDA VITTU”, kui ta hinnasilte näeb.
Rääkides hinnasiltidest, siis kas teile ei tundu, et Alma täiega dumpib Eesti kohukeseturgu? Alma kohukesed on 2-3 korda odavamad kui konkurentide omad ja ma ei suuda otsustada, kas see on hea (sest suurem konkurents) või halb (sest nad suruvad konkurendid turult välja ja saavad siis ise hinda veelgi tõsta). Muidugi on see kõrvaline küsimus, kuna parimaid kohukesi teeb Karums, tõsiasi, mida tunnistavad kõik, v.a leedukad, mis on mõistagi põhjus leedukaid veidiumbusaldada.
Me ei osanud hinnata, kui hea aeg oli stock photode ajastu. Olid terved tiimid, kelle tööks oli lavastada erinevaid sündmusi: lapsed koolipingis, paarid tülitsemas, vanapaarid kokkamas ja neid fotosid maha müüa, modellideks mõistagi tavalised inimesed, ehk mõned olid päristööna isegi ametnikud. Ma ei ole kindel, kas tegu oli tööga, mille AI pidi üle võtma. Ma langetan pea teie auks, stock photode tiimid.
Tove Ditlevsen kirjutas “Kopenhaageni triloogias” pidevalt sellest, kuidas igas suhtes mõtlevad mõlemad paratamatult sellest, mida nad teineteiselt saavad. Inimesed suhtlevad teistega, sest teistel on neile midagi pakkuda, olgu selleks kas või tropp, mida suruda endas pulbitseva tühjuse ajutiseks kinnihoidmiseks ja see on küüniline, aga nii aus, et ma pean seda tunnistama ja selle väljaütlemist austama. Sama mõtlesin Édouard Louis “Muutuda: meetodit” lugedes ja tundsin teravalt, kuidas mul pole teistele eriti midagi pakkuda, on aegu, kus on olnud anda rohkemat, seepärast ei olegi vaja juurelda, miks asjad on nii nagu nad on. Jah, midagi ikka on, aga veidi on mu annid nagu õunad, mida praegusel ajal iga värava tagant leida võib. Kesklinnas neil veel on mingit hinda ja väärtust, aga Nõmmel ja sealt edasi? Vaevalt.
Tuleb välja, et selleks, et osata hästi kirjutada, tuleb ka palju lugeda, aga sellega kaasneb oht, et sa ainult loed, mitte kirjutad, mis teeb su kirjutamise veelgi halvemaks. Muidugi ei ole see päris oht, sest inimene ei pea kirjutama, see ei ole midagi, mida temalt päriselt nõutakse. See on samasugune oht, nagu karta Bermuda kolmnurka, kuigi sul pole kunagi võimalust sinna reisida.
Jumal annab oma parimad OÜ nimed oma vaeseimatele ettevõtjatele.
Eesti ajakirjandus peab ära lõpetama lugude kirjutamise stiilis “reportaaž-sellest-kuidas-ostsime-selle-kontserdi-pileti”. Kui ma pean veel korra lugema sellest, kuidas kellegi Piletilevi avaleht laadis viis minutit, tulen isiklikult kohale ja viskan selle arvuti aknast alla, et päästa vaene ajakirjanik talle antud kohutavast käsust toota sisu.
Vahel imestan, kuidas inimesed oskavad elu elada. Kust kõik asju teada saavad? Ühel hetkel näiteks hakkasid kõik kapesid kandma, kas magasin mingi memo maha, kas peaks ka need ostma? Kuidas teada, kas peaks tegema LPG-d või infrapunajoogat, kui palju tarbida proteiini ja kas energiajoogid on okeid, või kui ei ole, siis kas spordijoogid on okeid, ning kust läheb piir nende toodete vahel? Kas kuskil on neil teemadel koolitust? Ma ei mõtle lihtsalt vastust eeltoodud küsimustele, vaid näiteks korra kuus toimuvat koolitust, kus keegi selgitaks, millest inimesed parasjagu räägivad. Näiteks, et on sügis 2024 ning praeguseks teemaks on PRP plasmateraapia, aga samas kuulavad kõik ka seda podcasti ja ostavad riideid just sellelt vebeilehelt?
Eelnev ei tähenda, et tahaksin tingimata kõiki neid asju teha, aga tahaksin lihtsalt olla üks neist inimestest, kes teab seda, mis maailmas toimub ning selle all ei mõtle ma mitte uudiseid, vaid seda, millega pead pesta, mida süüa, kuhu puhkama sõita ja mida seal teha, millise spordialaga tegeleda, mida hobidena teha. Tahan olla keegi, kes pealtnäha muretult orienteerub erinevate tegevuste vahel, jah, muidugi talvel suusatatakse ja tehakse pajaroogi, korra nädalas kasutatakse keemilist koorijat, põrandaid puhastatakse selle masinaga ja juhtmeid peidetakse selles karbis - mul on tunne, et see on küll õpitav oskus, mis tuleb mõnel ilmselgelt kergemini kui teisel, aga ma ei tea isegi, kust alustada peale vana hea kopeerimise. Äkki kopeerimine ongi saladus, kõik lihtsalt jäljendavad teiste salanippe, näiteks sõber ütles mulle, et silikoonist jääkuubikute restid on parimad ja mina ütlesin seda teisele sõbrale ja niimoodi me hoiame ja kanname edasi maailma suuri saladusi ning sammume imeliselt optimeeritud ja ladusa elu suunas.
32 mõtet on liiga palju, kellelgi ei ole 32 mõtet, näidake mulle inimest, kellel on kunagi olnud nii palju mõtteid ja ma tean, et te valetate. Jagame nüüd kahega, korrutame poolega, paneme punkti. Vt punkti 2 üleval ja seda, kui tihti ma neid kirju saatnud olen ja ära ütle, et sa ei näinud seda tulemas.
juuli-augusti-septembri soovitusnurk
🎥 Vaatasin vahepealsetel kuudel väga vähe filme ja tõelised filmifännid ei nõustuks minuga selles, et filmivaatamine on hooajaline tegevus. Näiteks muusika osas ei nõustuks ka mina sellega, aga ma pole ilmselt tõeline filmifänn, olen lihtsalt inimene, kes on ekstreemselt online ja seetõttu jooksin vaatama Francis Ford Coppola “Megalopolist” teisel päeval, kui see Eestis võimalik oli. Ma ootasin jaburat, kohati üpris koledat, sageli päris arusaamatut edevusprojekti vanameistrilt ja selle ma ka sain. Selle filmi õige koht on HÕFFil ja ma olen HÕFFil näinud mitmeid filme, mis mulle absoluutselt ei meeldinud, aga mida ma endaga aastaid kaasas kannan. Ma ei saa seda filmi mitte kellelegi soovitada, aga ma ei kahetse, et esimesel võimalusel kinno läksin. Ainult et Tallinnas võinuks ka olla see kinotöötaja, kes peab ühel hetkel ekraani ette seisma ja Adam Driverilt küsimusi küsima:
📚 Kas ma juba ütlesin teile, et lugesin Tove Ditlevseni “Kopenhaageni triloogiat”? Raamat rääkis noorelt abiellumisest ja laste saamisest, petmisest, lahutusest, kontrollivast mehest, ebaõnnestunud suhetest, laste kõrvalt kirjutamisest ja pidutsemisest, narkootikumidest, nii muuseas kirjeldades autorit ümbritsevat pidevas muutumises tänapäeva maailma. Siinkohal räägin ma Malluka raamatust “Salapäevik: kõigile lugemiseks”.
Igatahes oli Ditlevsen imeline, meenutades tunnet, mille mulle tekitas eelmisel suvel Lucia Berlini lugemine, ma ei ole Lucia Berlinist siiani päriselt üle saanud, Lucia Berlin (ja Sergei Dovlatov, Olga Tokarczuk, Kurt Vonnegut, kõik, kes räägivad sellest, kui absurdselt naljakas ja liigutav on elada, mis on ainus teema, mis maailmas üldse on) 4ever.
🎵 Kõige enam olen neil kolmel kuul kuulanud seda lugu:
Sest did you know / cities on return are often strange? / yeah, and now / every time you blink, you feel it change
//
Vahepeal kirjutasin Sirpi Kristino Ravi raamatust. Ja Loomingusse Tõnu Õnnepalust, aga seda saab veel ainult paberilt lugeda.
//
16 puuduva mõtte saamiseks (kunagi tuleb seegi number lõpuks kokku) vajuta siia: