9 asja, millest sel kevadel hoiduda
paletipuhastajana reastan kõik oma halvad mõtted
Tänase ilusa päeva puhul teen ma nimekirja asjadest, mis mind enam ei huvita. See nimikiri on vägagi TÄNASE seisuga ning kui te näete mind juba homme nende samade asjade eest kirglikult seismas, siis ma ei vastuta absoluutselt allpool kirjapandu eest ning tegu oli mõne teise inimese mõtetega, mida ma enam absoluutselt ei esinda:
sensatsioonilised uudised stiilis “me magasime neli nädalat rapla valimisjaoskonna taga kraavis, et tuua sulle ekslusiivne paljastus kohaliku elu skandaalidest” ning palun ärge arvake, et mul on midagi uuriva ajakirjanduse vastu, aga pigem olen ma väsinud sellest, et kõik vähegi keerukamat eeltööd vajavad artiklid on pakendatud selliselt justkui tegu oleks Kõige Olulisema Paljastusega Maailmas. Ilmselt on asi selles, et ajakirjanduses pole raha ning veel vähem on seetõttu aega aeglaseks ajakirjanduseks ning põhjalike reportaažide ja uurimistööde tegemiseks, aga mul on tunne, et kui igat pikemat uudist supererilisena serveerida, on olukord lõpuks sarnane kui selles loos, kus poiss pidevalt hunti hüüdis ja kui hunt tuli, siis ei uskunud teda enam keegi.
see kui keegi ei loe üldse uudiseid! Okei, palju õnne sulle, su elu on ilmselt natukene rahulikum kui neil, kellel on Delfi push notificationid sees (päriselt, kui sul on need sees, võta need välja? jumal annab oma suurima hulga push notificationeid oma vapraimatele ja närvilisematele sõduritele), aga kui sa päriselt sellise eluga nõnda rahul oleksid, ei peaks sa seda kellelegi ütlema.
trennis käimisest elustiili tegemine ning ma ei mõtle siinkohal inimesi, kes lihtsalt trennis käivad, vaid neid hardcore jõusaalihunte, keda algorütmid mulle pidevalt peale suruvad. Võib-olla on see isiklik probleem, sest ega muidu mulle neid ei näidataks, kui ma neid ei vaataks, aga minu mõttemaailma muutis kunagi tweet, mida ma nägin selle kohta, et väga paljudel ekstreemselt bodybuildinguga tegelevatel meestel on lihtsalt toitumishäire, mida nad endale ei tunnista.
meedia endasse ahmimine samal hetkel, kui see välja tuleb. Okei on vaadata sarju aastaid hiljem, kuulata albumeid siis, kui nende tuju peale tuleb, isegi kui tegu on lemmikartisti kauaoodatud uue väljalaskega, lugeda uudiseid, aga päevi hiljem. Ma armastan uue muusika reedet, aga vahepeal panen ma meelega reedel esimese asjana peale pala, mida ma olen sadu kordi kuulanud, nagu tegu oleks vaikse ja absoluutselt mõttetu protestiga.
samal teemal: 24/7 kättesaadav olemine, ükskõik kas töökaaslastele, elukaaslastele või sõpradele. Inimesed ei saa kogu aeg aktiivsed olla ja see on okei.
Bereal (vt ka eelnev punkt). Mu suhtumist Bereali muutis jällegi üks tweet, mis tõi välja, et Bereal on meid põhimõtteliselt dresseerinud laborirottideks, kes vajutavad kellegi teise poolt kindlaksmääratud ajal korra päevas nuppu selleks, et… ma ei teagi.
millennialide ja Gen Z pidev vastandamine. Kui on üks vandenõuteooria, mida ma usun, on selleks see, et nooremate generatsioonide omavahel millegi nii tühise kui teksade lõige või juuste kammine üle tülli ajamine peab olema psyop, mis on mõne suurkorporatsiooni või vanema generatsiooni huvides. Üleüldse on generatsioonide tähtsustamine ülekäte kasvanud ning sellest on saanud nagu uus astroloogia. Ma saan aru, et generatsioonideks jagamine võimaldab ühiskondlike protsesse üldistatumalt käsitleda ja samuti inimestele paremini asju maha müüa, aga võib-olla peaks sellele veidi vähem tähelepanu pöörama. Võib-olla olen ma lihtsalt pettunud millennial, kes keeldub uskumast, et mul on vähem ühist kellegagi, kes on sündinud aastal 1997 kui kellegagi aastast 1982.
üleüldse pidev vastandumine. Väga paljudel teemadel on okei, kui inimestel on eri arvamused ning kellegi teise üle nalja tegemine, eriti kui see kisub twitterikambakaks, ei ole tegelikult eriti huvitav ega woke ega hea viis, kuidas oma aega mööda saata. Kui ma näen mõnda järjekordset Eesti Twitteri draamat, siis ma mõtlen, kas ma tõesti tahan sellel teemal oma arvamust omada ja leian, et tavaliselt mitte. Oma arvamuse mitteomamine on üks mu top kolm nippidest, kuidas õnnelikumat elu elada, mida ma pisut vanemana õppinud olen.
pidev vingumine. Kes tahaks kogu aeg kuulata, kuidas kellelegi midagi ei meeldi ja kuidas teda miski ei huvita? Mitte mina, mistõttu tunnen ma juba kogu selle listi osas piinlikkust, aga radikaalse aususe ja iseendaga rahus nimel vajutan postita nupule.
