aasta suurim püha

jõulud? kindlasti mitte. spotify wrapped? absoluutselt

Esmalt, kunagi ammu (vähem kui nädal aega tagasi) seda projekti (uudiskirja? blogi? ma ei suuda otsustada, milline nimetus kõlab vähem pretensioonikalt) alustades ei osanud ma unistada, et olen jõudnud siia, kus ma täna olen - ehk siis, keegi luges! Ja isegi subscribe’is! Ma olen tõesti siiralt väga rõõmus ja tunnen nüüd vastutust, et teie meilikaste mitte mõttetult ummistada (minu gmaili nr 1 peaiganädalane külaline on cv.ee, mis soovitab mulle vähemalt kaheksandat aastat järjest vabu töökohti vangivalvurina - jah, ilmselt olen ma kunagi midagi valesti seadistanud, jah, ma võiksin sellest loobuda, aga milleks murda pikaaegset traditsiooni). Ehk siis, kui sa ei taha oma meilikasti täita, vaid niisama lugeda, siis on ka see väga okei.

Kolmapäeval näitas Eesti riik taaskord esile täielikku hoolimatust MINU kultuuri suhtes, kuna hoolimata sellest, et oli Spotify Wrappedi päev, ei olnud tegu vaba päeva, ega isegi mitte lipupäevaga. Nagu Buzzfeedi töötaja circa 2013, siis mu huvid on lihtsad - ma armastan liste. Liste, nimekirju, paremusjärjestusi, listicle’sid, toppe… Kahjuks on minu ja listide suhted viimastel aastatel halvenenud - liste (eriti muusika kohta) on lihtsalt liiga palju. Kui ma viis aastat tagasi oleksin sekundiga klikkinud mõne järjekordse best indie songs on the 90s listicle’i peale, siis nüüd ma anun, et keegi kirjutaks mõne päris sisulise artikli juhtlõigu, teemaarenduse ja lõppsõnaga.

Eestisse pole listide trend nii innukalt jõudnud. Väikese turu asi, mida me üldse järjestaksime? Parimaid rukkileibasid? (Ülihea mõte). Selle sügise parimaid Eesti tõsielusarju? (obiter dictum’i korras: 1. Vallaline kaunitar 2. Kõik muud, sh V*lla, mille eksistentsi ma keeldun tunnistamast, kuna selle tegijate poolt teiste pidev kritiseerimine, aga iseenda projektide suhtes tehtava kriitika täielik mittetalumine - so not hot. 3. Rannamaja 3. hooaeg - vähemalt see oli nii selge madalpunkt ja nii igav, et ma suudan südamerahuga siseneda oma post-halenaljakakurvaeestielunulleuroseeelarvegalauaviinarealiti ajajärku.)

Sellegipoolest armastan ma detsembrit ning aastalõpulistide aega. Seda eriti muusika ja filmi, ideaalis ka kirjanduse kohta. Viimase jaoks oleks mul küll vajalik panna käest telefon ja lõpetada Matty Healy laivivideode vaatamine, mida kogu mu FYP täis on (ärge küsige, ma ilmselgelt elan midagi läbi…), aga inimene võib ju unistada.

Jättes kõrvale selle, et Spotify on klassikaline näide sellest, et hiliskapitalismi ajastul ei ole olemas sellist asja nagu eetiline tarbimine (sellega meenub mulle alati The Good Place’i punktisüsteem, millega oli võimatu jääda moraalseks võitjaks ükskõik millises olukorras - poest tomatit ostes teed sa ühe valiku asemel sadu valikuid, nt toetades pestitsiidide kasutamist, tööjõu ärakasutamist, globaalset soojenemist jne), on Spotify Wrapped riigipühavääriline päev. Ma saan näha, mida kuulavad mu sõbrad (ja tuttavad! ja võõrad!) ja nendega muusikast rääkida. Samas on tegu SÜNDMUSEGA (nagu jalka MM, aga lühem ja mitte keegi peale Spotify ei võida) - elu jääb korraks seisma, miljonid inimesed teevad oma tulemustest screenshotte ja postitavad neid, järgnevad meemid, arvamuslood, üleüldine diskursus. Maailm (vähemalt krooniliselt online osa sellest) hingab korraks üheks rütmis. Selliseid sündmusi (mis ei ole pandeemia või sõda) on vähe ning ma võtan iga sellise võimaluse tunda end zeitgeisti osana vastu. Jah, sinu Wrapped ei huvita kedagi (peale sinu ja peale minu), aga mis siis.

afffirmations

A post shared by Global Self Hypnosis (@afffirmations)

Isiklikult suutsin ma tänavu väljuda oma eelmise aasta madalseisust (mil mu top viies oli Machine Gun Kelly… ma vihkan kontseptsiooni, et inimesed peavad häbenema, kui neile miski meeldib, aga ma lihtsalt ei suuda end samastada inimesega, kelle top viies on Machine Gun Kelly… ma saan aru, et inimesed peavad maksma nende paari ebastabiilse kevadnädala eest, kus nad kuulasid bloody valentine’i repeadil, aga kas see on aus hind?).

Iseküsimuseks on, et mu arust ei ole Spotify andmed täpsed (allikad: mu last.fm), aga tänavu võin ma neid tulemusi ilma suurema häbita jagada:

1. ainus popstaar, kelles ma vist kunagi pettuma pole pidanud, 2. live berliinis oli üks kõige lahedamaid kogemusi (helen mirreni narreering!) ja daddy issues kõneles minu daddy issuedega 3. topeltalbumi väljalaskmine aitas muidugi kaasa 4. pidin teda aasta alguses arvustama, mistõttu kuulasin rohkem, aga see mixtape on nii tore ja lõbus ja kõige londonlikum asi, mida ma kuulnud olen ja ta on kõige hotim inimene kogu maailmas 5. hea näide sellest, milline popmuusika ideaalis olla võiks

1. need päevad suvel, kus ma panin rattaga sõites selle laulu esimesena mängima ja laulsin tänaval kaasa ja ma tean et see oli billboard nr 1 ja sped up tiktoki hitt aga enne seda oli see minu laul (märkmisväärne lüürika (edaspidi MVL): you can’t surprise a gemini) 2. need päevad talvel, kus ma järjest seda laulu kuulasin, kuna kõik ümberringi oli liiga sürreaalne ja see mu nagu sooja teki sisse mässis (MVL: i’d fly to you tomorrow, i’m not fighting in this war) 3. need päevad kevadel, kus ma dublinis tööreisil olin ja ainult fontainesi kuulasin, samuti need du du du la la la’d, samuti fontainesi laiv manchesteris - ma tõesti armastan fontainesi, skinty fiat ja eriti armastan ma jackie down the line’i, kui ma saaks valida, siis see oleks päriselt nr 1 laul (MVL: says you got away with murder, maybe one time, maybe two) 4. need päevad, kus alien superstar oli suht ainsaid asju, millega ma enda enesekindlust enne kodust väljumist üles haipida suutsin (MVL: i’m! stingy! with! my love!) 5. saoko kõlab mulle nagu aaliyahi more than a womani video lõpustseen motikaga (MVL: el logo de lego, bebé, Kim K cuando está blonde, bebé)

Ma ei tea muidugi, miks üldse peab häbenema, et oled midagi palju kuulanud (erandiks võib-olla need, kelle top kahes olid nii Kanye kui ka Rex Orange County, millisel juhul päris karm õnn), aga kahjuks olen ma ise samasugune. Millegi kõige enam kuulamine ei tähenda, et see oleks ka kõige parem. Vahel kipun ma sattuma spiraali, kus mõni (päris sageli mainstream) lugu või album on nädalateks minu isiksus, ma pean seda kuulama hommikul esimese asjana, et üleüldse majast välja saada ning õhtul viimase asjana, et sundida end kokku võtma ja näiteks hambaid pesema. Erinevus on lihtsalt selles, et mõni kord peab selle kargu rolli täitma Steve Lacy, teinekord… Üldiselt olen ma leppinud sellega, et ma ei ole hea maitse majakas või avangardi käilakuju. Mulle meeldib popmuusika, mulle meeldivad üleelusuurused laulud ja staarid, mulle meeldib eskapism, mulle meeldivad era’d, kõik see on massikultuuri juures lõbus ja huvitav - kui selline asi ka sind huvitab, siis Charli XCX’il oli Dua Lipa podcastis popmuusikast huvitav vestlus. (Btw, Charli - meie kõige parem popstaar).

Tulevikuplaanid: kui ma kunagi jalkast vaba hetke leian (ebatõenäoline, in my WAG era), siis ootan The Beari ja White Lotuse lõpuni vaatamist ja Vernon Subutexi kolmanda osa lõpuni lugemist. Kui kellelgi on soovilugusid/teemasid uueks nädalaks, jätke kommentaar või kirjutage mulle mujale. Aitäh lugemast! Senikaua:

manicpixiememequeen

A post shared by cori amato (@manicpixiememequeen)

Spotify Wrappedi väline soovitus: Alvvays - Tile by Tile. See laul lihtsalt tahab minust rekaga üle sõita ja ma lasen sellel juhtuda (MVL: At night I take the calls from telemarketers in hopes of hearing your drawl, I let them blather on, without a thought I surrender my credit card.)

Kui eelnev oli midagi sulle, siis miks mitte: