ad infinitum et cetera
ütle jeesusele et ma olen tagasi
Jeesus tõusis surnust eelmisel pühapäeval, mina täna. Mitte, et ma vahepeal surnud oleksin, aga lõputul hilistalvel ja varavarakevadel on ka palju hetki, mida eluks väga nimetada ei taha. Vaatan peeglisse ja imestan, kuidas saab kellegi nahk nii kahvatu olla. See on naeruväärne, mitte lihtsalt geneetiline kokkusattumus ja sajandite kaupa siin Soome lahe lõunakaldal kükitamist, vaid täielik tühjaksjooksmine kõigist vitamiinidest, puhkamisest ja mängimisest, ainult lõputu sinine ekraanivalgus, liiga kiirelt valminud toit, permahall taevas, jalad viis kuud järjest kantud talvesaabastest valusad, pidevalt põdemas midagi (pohmakat, töömuresid, hirmu iseenda elu kaduvuse üle, seda, et mul oli POOLsünnipäev, no jumal, inimene saab tõesti kõik endale raskeks elada). Ainsal päeval, kui soe ja päikseline oli, pidin tudengitele loengut andma ja higistasin konditsioneerita klassiruumis piinlikult poolteist tundi järjest. Järgmisel päeval oli lumi maas.
Aga iga kord, kui see hall mitteelusolemise aeg läbi saab, hakkan seda igatsema ja kahetsema, et sellel ajal, mil pidin olema endassetõmbunud ja usin, midagi diivanil logelemisest suuremat ära ei teinud. Lugesin kusagilt, et tekstid, mida sa ei lõpeta, hakkavad sind igal pool kummitama, ja pärast selle mõtte teadvustamist ei jäta see mind rahule ja koos sellega ei anna asu ka kõik need kirjutamata tekstid. Teen tööd ja lähen närvi, et ma ei saa kirjutada, jõuan siis väsinult koju ja olen enda peale pahane, et ma ikka ei kirjuta, hakkan siis kirjutama, aga peale kogu seda ülemõtlemist ei tule muidugi midagi välja ja nii edasi ja edasi ad infinitum (rääkides väljenditest, mida tuleb tagasi tihedasse rotatsiooni tuua: kindlasti ad infinitum, samuti “peremees”, näiteks kui palud sõbral endale midagi ulatada, siis ütled: “palun anna nätsu, peremees”, samuti asjade lõppu OÜ ütlemine, näiteks kui astud lompi ja pritsid püksid täis, siis ütled: “sitt lugu OÜ”). 1
See tegi mul ka “Anatomy of a Falli” vaatamise jaburaks, sest selle asemel, et keskenduda kõigele muule, mis seal filmis toimus, mõtlesin pidevalt sellele, et näe see mees tahtis kirjutada, aga ei teinud seda, sest ta pidi raha teenima ja kodu eest hoolitsema ja nüüd on ta surnud, võta end kokku, kas sa tahad olla pigem nagu surnud mees (ei kirjutanud, vingus) või elus naine (kirjutas, samas süüdistatav mõrvas) - vali üks, sa pead ühe valima!!!!!!
Äkki kui päike jälle paistma hakkab ja saan taaskord avalikus kohas teiste ees higistada, siis ma jälle usun, et tõesti saan kõike korraga, aga hetkel ajab see mind hulluks, ma ei saa oma ühe ja ainsa elu sees piisavalt magada ja hästi süüa ja normaalset palka saada ja sõpradega kokku saada ja lõbutseda ja tervislik olla ja ennast teostada ja meeldiv inimene olla ja enda stressi õigesti maandada. Elu mõte on pidevalt keskenduda sellele, mis sul puudu on, selle asemel, et olla õnnelik selle üle, mis sul on. Nagu ükskord ühe sõbraga teineteise ümber ringe rääkides, tema kurtis, kui väga tahaks stabiilset graafikut, kus on iga päev kindlal ajal kindlas kohas midagi teha ja mina kurtsin, kui väga tahaksin elada vabakutselise elu nagu tema ja mitte manduda iseenda päevade korduvusse ning kogu selle vestluse ainus järeldus oli, et me lihtsalt ei taha seda, mis meil parasjagu on.
aprilli soovitusnurk
🎥 Jah, ma käisin “Tulnukas 2” vaatamas. Jah, ka mina olen kirjutanud vähemalt ühe keskpärase “Black Mirrorist” inspireeritud teose, mis teeb laisku üldistusi selle kohta, kuhu meie maailm tehnoloogia arenguga jõudnud on ja mis inimrassist nii üldse alles jääb. Palun öelge keegi, kas Tõnis Mägi on seda filmi lõpuni näinud ja mida ta arvas? Mul on vaja seda teada. Ma õigustan selle filmi täielikult ära, kui ma saan Tõnis Mägi kommentaari filmi viimase stseeni kohta.
Ja noh, piinlik on kirjutada, et kuulge on selline vägavähetuntud film nagu “The Zone of Interest”, mis võitis tervenisti kaks Oscarit, aga jumala eest, kui te pole seda näinud, mida te teete? Mul oli kinosaalist väljudes füüsiliselt halb, ma ei julge seda enam kunagi vaadata ja ma pole selle mõtlemist terve nädala lõpetanud. Ma mõtlen ühele skriptis sisaldunud ja nii muuseas visatud et cetera’le, julmale vastikule suvele ja lilleilule, mustadele saabastele ja kaunile jõekäärule ja koristajatele muuseumis ja punasele ekraanile ja helile kinosaalis ja vastikule maailmale väljaspool kino. Ja peamiselt sellele, et kas inimesed ongi oma sisimas üdini halvad? Ei saa ju olla, kui nad selliseid filme teevad ja vaatavad? Või ikkagi? Käisin täna Estonias vaatamas uut “Giselle’i” balletti, mille tegevus oli 40ndatesse viidud ja ehk oli asi selles, et ma pole ikka “Huvivööndist” üle saanud, aga see ajahüpe “"Giselle’is” häiris, nagu õnnetu armastus oleks hullem kui genotsiid. Genotsiid kui esteetika. Et cetera.
untrue, unkind and unnatural
how the cruel, with time, becomes classical
📚 Lugesin Édouard Louis’ “Muutuda: meetodi” ühe hommikuga läbi. Kõigepealt muidugi kuulsin sellest raamatust hästi palju head usaldusväärsetelt inimestelt, võiks lausa öelda, et minust targematelt tastemaker’itelt. Siis võtsin raamatu kätte ja vaatasin autori sünniaastat. Sama mis mul. Käigu ta ka perse. Siis läksin poodi tagasi ja ostsin raamatu, vaatasin veel sünniaastat. Aga kui lugema hakkasin, siis ei suutnud lõpetada, see raamat on lihtsalt nii aus ja selle lugemine oli kuidagi kergendav, vaba sellest kihist, millega inimesed tavaelus end ikka maskeerivad. Keegi ei taha tunnistada, kui väga ta ennast häbeneb ja teisi kadestab, aga Louis teeb seda. Ilusad ja täpsed kirjeldused sellest, kuidas on sõpradest lahku kasvada ja kui valus, aga samas ka vajalik see on. Ainus asi, mis on pidevast muutmisest halvem, on see, kui kõik jääb samaks. Seda ei tohi kunagi ära unustada.
it's clear something's gonna change
and when it does, which classical remains?
🎵 Kui minu kohta midagi teada, siis seda, et mitu inimest kirjutasid mulle Beyoncé uue albumi ilmumise tõttu õnnesoovidega. Inimesed kirjutavad mulle, kui Beyoncél tuleb uus album, kui Matty Healy jälle midagi veidrat teeb, kui BSH lepinguvälistest võlasuhetest story teeb ja kui Facebook Marketplace’is midagi naljakat müügil on. Ja siis, kui nad tahavad soovitusi, mida Haapsalus teha. See on minu pärand, millega ma üsna rahul olen. Kui ta eelmine plaat “Renaissance” on mu lemmikplaat temalt eales, siis Beyoncé kantrialbum on worst case scenario, aga õnneks see tõesti pole kantrialbum, vaid Beyoncé’i album. Beyoncé uus muusika on appointment listening, eelmisel reedel koristasin ära oma kodu, tegin endale hommikusööki ja kohvi ning vajutasin play alles siis, kui olin täiesti valmis ainult muusikale keskenduma. Kogu see plaat on rännak, mis ei pruugi tervikuna meeldida, aga vähemalt ei tea sa, kuhu see sind viib, see plaat küsib küsimusi, millele ta ei vasta ja need küsimused jäävad vähem ja rohkem edukalt õhku rippuma. Popmuusika, mis ei ole laisk ega turvaline. Jällegi kord pean ma küsima, kes teine hetkel midagi sellist teeb ja lugusid “RIIVERDANCE” ja “SWEET ☆ HONEY ☆ BUCKIIN'“ kuulates vastama, et absoluutselt mitte keegi teine.2
Aga kui keegi mind tagatalvest läbi vedas, on selleks laulukirjutaja Gregg Alexander. Ma ei ole psühholoog, sest kui oleksin, siis lõpetaksin iga seansi küsimusega, kas patsient täna ikka “You Get What You Give’i”3 kuulanud on? Või kui mitte, siis kas vähemalt “Life is a Rollercoasterit”?Ma olen praegu kursil, kus mu selle aasta Spotify Wrapped on Charli XCX’i “Von Dutch” ja selle remix ning Ronan Keating. Ja noh, ma üritaisn selle vastu võidelda, aga kuulates lumesajus Vampire Weekendi “Classical’i”, tekkis tunne, et uus hooaeg mu elus on alanud, tiitrid rullusid ja uued kõrvaltegelased ja -liinid asusid end valmis panema.
//
Vahepeal olen natuke mujale kirjutanud, näiteks Ariana Grandest. Pärast seda, kui selle arvustuse valmis sain, ma muidugi ei suuda enam lõpetada nimiloo “eternal sunshine” kuulamist. Kui ilus lugu, täiuslik.
Ja ma tavaliselt tööasju ei jaga, aga käisin Äripäeva raadios AI-st rääkimas. Kui sa ei suuda sellega võidelda, anna lihtsalt alla ja võta see omaks.
Ma loll tegin sama eesti keelega ja nüüd olen nagu Sisyphos, kellel on kivi asemel eestikeelne substack:
Varastasin nii peremehe kui OÜ endast vaimukamatelt sõpradelt.
Ühe anonüümse raadiojaama anonüümses saates kuulati sellelt albumilt ühte (minugi arust suvalist) lugu ja öeldi Beyoncé kohta tädi. Öäk.
Lugesin nägin TikTokki sellest, et inimesed, kellele ei meeldi karaoke, lasevad hirmul oma elu juhtida. Midagi mu mõtlemises muutus. Ma ei kavatse lasta hirmul oma elu juhtida, ma kavatsen seda laulu karaokes laulda, ükskõik kui halvasti.