6. november 2024
Kuna olen kaugel ookeani taga (Hispaanias) (Lanzarotel) ja ei suuda juba mitmendat aastat lõpetada mõtlemist Tuglase “Esimesest välisreisist”, tundsin kompulsiivset soovi kirjutada reisikirja. Tahaksin öelda, et seda mõjutas ka see, et elan ajaloolisel ajal ja saan olla tunnistajaks pöörangulistele sündmustele, aga see ei ole ju tõsi, kui ajalugu juhtub igal päeval ning pöörangulised sündmused kihutavad lõppematus sirgjoones minust mööda. On õnnetus elada huvitaval ajal, aga see ütlus on nii igav, kui seda vahetpidamata kuuleb. Andke mulle täiesti tavaline aasta, mis pole mainimistki väärt ja siis räägime.
Vahepeal tundus Eesti mulle juba päris ja kindel riik, mis ei saa maamuna pealt niisama kaduda, aga niipea, kui seda mõtet teadvustada jõudsin, langes selle tõeväärtus oluliselt. Ma ei olnud enam kindel, et meie oleme meie (tsiviliseeritud, edumeelsed, hästikindlustatud, sallivad, edukad), ega üldse mitte nemad (hallid panelkade elanikud, kõva-käe-ihalejad, tagurlikud, linoleumile pillatud viina lõhnaga). Arvasin vahepeal, et oleme kohale jõudnud, et meie olemasolu tagala (omariiklus, liitlasriikide koostöö, inimõigused, mõni muu sõna, midaõigusteaduse esimesel kursusel õppisin) on saanud nõnda kindlaks, et miski seda enam ei väära, aga see pole muidugi tõsi.
Meid (tsiviliseeritud, edumeelsed, hästikindlustatud, sallivad, edukad) ei ole ehk tegelikult mitte kusagil olemas, isegi mitte väljaspool Eestit, kindlasti mitte USA-s. Muidugi oleme olemas meie selle väiksemas ja defineeritumas tähenduses, meie, kes me jagame Instagramis infograafikat, kelle lapsepõlvekodudes olid raamaturiiulid, kes me käime terapeudi juures, jälgime oma ekraanikasutust ja kirtsutame nina selle peale, kui Varraku raamatukaantel või Draamateatri laval on AI-kunst. Aga meie tööks on istuda suurema osa päevast arvuti taga ja hobiks õhtuti sõpradele kurta, et tegelikult tahaksime arvuti taga istudes teha hoopis midagi muud. Eneseteostusest on meil puudu see, kui saaksime istuda samas ruumis samas asendis väliselt muutumatuna hoopis teisel eesmärgil. Me liigume harva muul trajektooril kui Põhja-Tallinn-Kesklinn ja toetame automaksu, sest auto pole ainus vahend, millega oma käike teha. Me hoolime globaalsetest probleemidest, aga sageli pärast seda, kui oleme esmalt enne hoolikalt uurinud, mida arvab sellest kogukond, kuhu me juba kuulume või tahaksime kuuluda. Pole ime, et me pole eriti populaarsed, et me jääme vähemusse, et meid pole võib-olla üleüldse olemaski, on ainult mina ja teised sarnased minad, kes ei saa aru, kuidas muu maailm millestki aru ei saa, mis talle endale nii ilmselge on (näiteks, et Venemaa on kolonialistlik riik, et Iisrael on kolonistlik riik, et kolonialism on halb, et president ei peaks olema kriminaalkorras karistatud jne).
Mõtlen täna palju ka oma vanavanaisast, keda ma mõistagi kunagi näinud ei ole, sest ta suri aastal 1965. Aga kuna ta tundis soovi jätta endast maha midagi rohkemat, kui pelgalt DNA, mis nagunii elab oma elu nii nagu ise soovib, siis sai selleks märkmik, mis on kirjutatud selge eesmärgiga, et seda loeksid tulevased põlved. Olen seda lugenud kahel korral, esimest korda veel koolis käies ja ka teisest korrast on aastaid möödas.
Mäletan lugemisest peamiselt tunnet, et mu vanavanaisa oli meie (tsiviliseeritud, edumeelsed, hästikindlustatud, sallivad, edukad), võib-olla rohkemgi kui mitmed tema alanejad sugulased selles edumeelses tulevikus, mida ta vaid ette kujutada sai. Teda vist saaks nimetada klassikaliseks Wabariigi härrasmeheks. Selle pinnalt, mida märkmikust loen, tundub, et ta võitles mitmed võitlused juba minu eest üle sajandi tagasi, et minu ega teiste tema järeltulijate elus ei oleks midagi edouardlouislikku, millest ta ehk ise välja siplema pidi. Ma olen oma perekonna kolmas põlv naisi, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli ja ka selle eest tuleb ilmselt tänada mu vanavanaisa, kelles ei tundu grammikestki nendest (hallid panelkade elanikud, kõva-käe-ihalejad, tagurlikud, linoleumile pillatud viina lõhnaga).
Võib-olla oskas ta end tagantjärele postuumselt lihtsalt hästi brändida, ega mul ei ole enam kellegi käest tõde üle küsida. (See pole muidugi täiesti tõsi. Kuna olen emaga puhkusel, kasutasin võimalust küsida ja mitte et ta saaks palju mäletada, aga meie vestlus kõlas umbes nii (mina kaldkirjas): vanavanaisa oli haritlane, kes ülikooli minna ei saanud, aga tellis vabalugejana Tartu Ülikoolist filosoofialoenguid. Kas ta oli feminist? Mis asja? Muidugi said ta tütred hariduse, kõik said tol ajal, see ei olnud midagi erilist, aga ainult vanaema oli piisavalt lahtise peaga, et minna edasi õppima. Kas ta oli karmi käega, macho, toksiliselt maskuliinne? Millest sa räägid? Vanaema ütles, et vanavanaisa ei tõstnud kodus kunagi häält, mistõttu oli veider, kui ta oma mees (vanaisa?) seda hiljem tegi. Lapsena telliti vanaemale kaks korda aastas kaks kleiti (üks lihtsam, üks pidulikum). Kas see oli peen? Kodanlik).
Lisaks DNA-le, mis elab oma elu, ja sellele märkmikule on alles ainult hauaplats, mille asukoht on nimeliselt välja toodud Haapsalu vana kalmistu kaardil. Mõistagi ei ole ta Ernst Enno, aga midagi see ju näitab (kas minagi võiksin kuuluda mõnda Eesti kultuuridünastiasse, kas mind kutsutaks kunagi mõnda raadio- või telesaatesse, kus kuulsad lapsed istuvad oma veel kuulsamate vanematega diivanil? Millal te esimest korda avastasite oma võsukese ande? Siis kui ta kümneaastasena esimest korda mu koduteatris peaosa mängis, pilt ja heli katkevad siinkohal, deus ex machina sekkub ja sunnib mind seda lora lõpetama).
Aeg-ajalt ujub sotsiaalmeedias Läänemaa muuseumi arhiividest välja pilt vanavanaisast aega veetmas kohaliku kultuurieliidiga või mu vanaema õdedest Haapsalu peal oma parimat elu elamas (millegipärast mitte vanaemast, aga ju ta siis harjutas samal ajal toas klaverit ja luges raamatut, kui tahta seda müüti uskuda). Ma näen neid pilte vaadates, et ka nemad arvasid, et nad on kohale jõudnud, et nad saavadki Paralepas piknikku pidada, Aafrika rannas ujuda ja paadiga sõita ning kaks korda aastas kolmele tütrele kahte kleiti tellida. Aga ei olnud nad kuhugi pärale jõudnud ja mu vanavanaisa maja laguneb praegu puudest puhtaks roogitud peatänava ääres, olles kunagise idülli asemel jagatud kaasomandiks mitme pere vahel, kes üksteist sugugi ei salli. Sel suvel kasvas umbrohi tänavapoolsest trepist läbi ja postkastist välja, seda oli kõigile turistidele näha, ema võttis kummikindad kätte ja tõmbas meetriseks kasvanud maltsa üles, kuigi selles majas on ta võõras (või veel hullem, tuttav, aga selline, kes pole oodatud).
Teismelisena kõndisin vahepeal ikka vahepeal ka purjus peaga vanavanaisa hauast mööda (seda on kohe kõnniteelt näha) ja mõtlesin, mida ta minust arvaks. Aga alati kui keegi sinna hauaplatsile pudeleid või muid prügi loopinud oli (sest on ju seda kohe kõnniteelt näha), korjasin rämpsu mööda minnes ära ja teen seda tänaseni, midagi minus peab olema, ma ei ole hoolimata arvukatest vastupidistest tõenditest mitte keegi, kas tahate, ma näitan teile Haapsalu vana kalmistu kaarti (lähen sellega riigitelevisiooni hommikusaate diivanile, millal te esimest korda avastasite oma lapselapselapse ande)?
7. november 2024
Emaga pakettreisil olemine on naljakas kogemus, kus lähen hetkega ajas 15-20 aastat tagasi. Ikka olen ma kõige noorem inimene bussis ja vajun tagasi vanadesse kommetesse, nagu tujukas teismeline jõululauas. Teised inimesed tunduvad mulle matslikud, keegi stressab, kuna ta ei saa gluteenivaba toitu (ma usun, et gluteenitalumatus on päris asi, aga samavõrra usun ka seda, et osad inimesed on toidutalumatusega lihtsalt seepärast, et tavapärasest veel tüütumad olla), mõni mees viskab valjult nalja ja kordab seda, kuni lõpuks keegi itsitab. Mõned inimesed tunduvad samas väga meeldivad, aga ma ei tea kellegi nimesid, mis sobib mu peategelase kompleksiga nagu valatult.
Hotelli basseini ääres valitseb suur “White Lotuse” vaib. Inimesed loevad raamatuid, aga mitte Barnesi ja Havni nagu mina (peategelase kompleks), vaid pehmekaanelisi krimkasid või muid taoliseid raamatuid pealkirjadega nagu “They Meet Again”, “The Softest Punch”, “Blood in the Countryside”. Ma panen kogu oma lootuse eneseharimisele neile nädalatele, kui olen puhkusel, ma pean lennukis, bussis või rannas kõik raamatud läbi lugema, mille arvelt kogu ülejäänud aasta mõelda Mõtteid. Kõige hullem asi, mis saab puhkusel juhtuda, on see, kui mul pole enam midagi lugeda ja nii ma tassin alati kaasa kilode viisi raamatuid, mida ma vahel isegi ei ava (e-luger? vabandust, aga kuidas siis möödujad näevad, mida ma loen??). Tegelikult olen puhkusel juba pühapäevast, aga igal õhtul teisipäevani pidin veetma mitu tundi tööd tehes. Ma ei tea, kuidas jälle nii läks, peaaegu alati läheb. See tekitab minus läbikukkumise tunde, nagu ma ise ei suudaks oma aega planeerida ja oleksin midagi valesti teinud, eks vahepeal olengi. Aga nüüd on juba teine päev, kus olen meili vaid telefonist vaadanud ja vahepeal mõne kirja edasi saatnud ning nüüd tunnen vaikselt seda, kuidas mu oma mõtted mu juurde tagasi tulevad. See juhtub tavaliselt puhkuse lõpuks, ükskõik kui pikk see ka poleks. Aga siis, kui ma tunnen, et mul on lõpuks mõni päriselt originaalne mõte, millega saaks midagi peale hakata, pean ma tagasi tööle minema ja see mõte on kadunud.
Ma oleks pidanud teismelisena veel rohkem lugema. Ma pole ikka Dostojevski “Kuritööd ja karistust” lugenud, aga kas ma tõesti hakkan seda nüüd tegema ja mille arvelt? Klassivend rääkis teisest klassivennast, kes vanglas “Kuritöö ja karistuse” läbi luges. Tundsin veidi kadedust, see tunne on mälestus, mis on mu peas samas kaustas ajaga, mil üks mu sõber koondati ja ma kadedusest nutma hakkasin.
8. november 2024
Öeldakse, et kirjutada tuleb sellest, mida tead, aga mul ei ole palju ainulaadseid kogemusi, mida maailmaga jagada, välja arvatud see, et ma olen käinud mitmetel bussireisidel koos pensionäridega.
Võib-olla mõtlen seepärast nii palju oma kaugematele sugulastele, kuna mu ettekujutuses käivad suured pered koos reisil, neile pole vaja võõraid pensionäre. Muidugi olen emaga ka kahekesi ja iseseisvalt reisil käinud, aga igale poole nii ei saa, autorent tuleb lõpuks kallim ja lõppude lõpuks olen ma sitt parkija ning ema usaldab pigem võõrast Lõuna-Euroopa bussijuhti kui mind. Perega reisil käimine (lapsed, vanemad, vanavanemad, õed-vennad, nõbud-kälid) kuulub minu jaoks samasugusesse ulmevaldkonda kui inimesed, kes postitavad Instagrami pilte pealkirjaga “first wedding of the wedding season” ja kurdavad selle üle, kuidas nende jõulud on lõputu ringisõitmine, aina on vaja sõita ühest kohast teise, ühest perest teise juurde, lapsed saavad liiga palju kinke ja kõhud on liiga täis.
Vana(vana)vanematest kirjutamine on ka hea turvaline, sest nad on surnud ja ei saa midagi arvata selle kohta, mida ma neist kirjutan. Autofiktsiooni lainest ja sellest, mis on ilukirjandus, enam huvitab mind see, kuidas pidevalt heidetakse endast ja oma perest kirjutavatele kirjanikele ette seda, et nad valetavad - et näiteks Edouard Louis või Tove Ditlevsen ei elanud üldse nii vaeselt. Võib-olla nad tõesti liialdavad, lapsena tunduvad mitmed asjad hullemad ja erakordsemad, kui need tegelikult on, aga võib-olla on inimestel, kes end kirjanike mälestustest või naabruskonnast ära tunnevad, lihtsalt natukene piinlik. Aga mingi sund on kirjutades (rääkides, elades) teha asju dramaatilisemaks kui need tegelikult on. Iga kord, kui kurdan, et ma ei ole rikkast perest, ma ei ole nepobeebi (riigitelevisiooni hommikusaate pehme diivan tuhmub ja kaugeneb), ma olen väikelinna üksikemast õpetaja laps, loon endale mingit uut identiteeti, mida mul tegelikult ei ole, leiutan endale lihtsasti mõistetava kannatuse, kuigi sain baka lõpuni taskuraha ja ei pidanud kooli kõrvalt tööl käima ja mu ema andis mulle korteri sissemaksuks osa rahast. Aga ei, mu elu peab olema ülesmäge võitlus, sest tõde oleks lihtsalt nii igav, ei midagi erakordset peale mõne bussireisi pensionäridega.
Päris inimestest kirjutamine on väga hirmutav ka seetõttu, et nad võivad sind lugeda ja sageli küsivad sõbrad kas või selle sama substacki kohta, et kas mõtlesin mõnes lõigus seda sündmust või seda inimest või kas see rida käis nende kohta ja tavaliselt ausalt ka ei käinud. Aga kui nad end juba ära tunnevad, siis võib-olla ikka käis, nemad teavad paremini kui mina. Kui arvustasin “Brati”, küsisid mitmed inimesed selle arvustuse peale, kas ma tahan lapsi saada ja samas arvavad mõned, et olen Twitteris Beyoncé Estonia fännikonto (ausalt ka ei ole).
Täna käisin Fuerteventural. Fuerteventura on märksa vaesem saar kui Lanzarote, seal oli suur maaka vaib. Ilm oli väga palav, tuuline ja sombune, Sahara kõrbest oli kohale jõudnud calima. Calima praegusel aastaajal pidavat olema tavatu, sellist kuumalainet nõnda hilja enam olla ei tohiks. Fuerteventural sajab keskmiselt viiel päeval aastas, aga sel aastal pole kordagi sadanud. Eks ta ole. Kas kirikus on okei alukaid perse vahelt välja tõmmmata? Küsin sõbra jaoks.
Mõte saarest on siinkandis veider, ei ole õnnepalulikku tungi leida üksindusest iseend. Samas pole sellist tungi ka Saaremaa rallil. Reisiseltskond arutab, et saar on suure Aafrika põgenike surve all, must manner (kas see on rassistlik? mul pole praegu netti, et kontrollida) on vaid 100 kilomeetri kaugusel. Bussiaknast paistab meril tüüne ja rahulik. Giid ütleb, et tänase ilmaga on ju rõõm Euroopasse loksuda. Rõõm kindlasti, ainult rõõm saab sundida inimesi väikesesse kummipaati istuma ja Euroopa Liitu hulpima. Vahel saadetakse ainult laps ja jäädakse ise maha, teatakse, et laps ikka vastu võetakse, ehk lapsendatakse lausa mõne rikka Euroopa pere poolt.
Ema ütleb, et ei saa ju kõiki vastu võtta, tõesti, igal kohal on piirid. Fuerteventura elanikkond on pärast covidit ja selle tagajärjena tekkinud võimalust töötada kodukontorist pea kahekordistunud. Lisaks veel turism ja Airbnb. Keskmine palk on 1200 eurot, aga korteri üür on ka 1200 eurot. Kohalikud skvativad mahajäetud hotellides, millel pole aknaid ees, aga sellise ilmaga pole neid vajagi. Kõik on nii hihihihi, välja arvatud asjad, mis on hahahaha. Ja mõned, aga tõesti vaid mõned valitud asjad on ka hehehehe.
9. november 2024
AirBalticu lend kestab kuus tundi ja tasuta ei saa isegi vett. Kohaliku firma reis kahe saare vahel kestab 45 minutit ja tasuta saab: šokolaadi, vett, lutsukummi. Head ajad veel kusagil kestavad. Kunagi sai lennukis suitsetada, kunagi isegi kinos. Mäletan keskas prantsuse uue laine filmide vaatamist, seal nad suitsetasid isegi loengutes. Head ajad on läbi, Euroopa Liidu toetused kuivavad kokku ja kaitsekulutused suurenevad. Kossumeeskonna poisid kohalikul lennul teevad üksteisele sarvi, see teeb mind millegipärast rõõmsaks, justkui noorus ei olegi hukas (kas Platon ka juba seda ei arvanud? Või keegi teine?). Ei ole ainult far-right striimerid. On füüsilised analoogsarved.
Kas saab üldse oma elust kirjutada, kui sa seda tegelikult ei mäleta? Näiteks mäletan, et emale ei meeldinud üldse, kui meil külalised käisid, nõnda et kui kooli ajal tahtsid mu sõbrad, kellega panelkade vahel mängisin, meil vetsus käia, oli see mulle ebamugav ja ma ütlesin mõnele neist sageli ära. Aga see võib-olla ei olegi tõde, mu ema oleks neil kõigil kindlasti lubanud vetsus käia. Teda muidugi häiris, kui inimesed jätsid jalanõusid valesse kohta või ei öelnud midagi kena meie kodu kohta, aga ta kindlasti ei keelanud neil vetsus käia. Aga ometi just nõnda ma mäletan.
10. november 2024
Olime juba tagasilennu värava ees, lennuk paistis, kui saime sõnumi, et lend on lükatud mitte ainult edasi, vaid järgmisesse päeva. Ütlesin siialennul emale, et AirBalticu kohta öeldakse Airpeldik ja ta pahandas minuga, et niimoodi ei räägita. Täna tuli emale see nali jälle meelde ja nüüd käis ta juba ise ringi ning ütles teistele reisilistele, et ta tütar ütles ütlesti tabavalt “airpeldik” juba sinnalennul. Väidetavalt olevat kogu meeskonnal olnud toidumürgitus (kuidas nad üldse siia lendasid?). Suutsin oma aja ära oodata. Sõpradele oma rasket saatust kurtes täiustasin täna kirjapilti ja tulin nime Airpeldique peale. airpeldique airpeldique airpeldique. See kõik on seda väärt.
Asjad, mille ma Airpeldique’i kulul tasuta olen saanud: neljatärnihotell, buffet-õhtusöök koos ühe karastusjoogiga, vesi, vahvel - loodetavasti homme ka hommikusöök. Ajad on ikka veel kusagil head, näiteks Euroopa Liidus, mis sunnib lennufirmasid oma reisijate eest hoolitsema. Bussis, mis meid lennujaamast hotelli viis, mängis sisse astudes we’re in the army now ohohohoh we’re in the army now, mõtlesin, et äkki on tegu kavala skeemiga, et saada sõdureid kanaaride (või läti?) kaitseväkke. Ainult et keskmine vanus on 70, mistõttu pidid nad meid ikka hotelli tooma. Homme on jälle päev. Mõtlen juba põnevusega, kuidas saan Eestisse jõudes hakata Airpeldique’lt kompensatsiooni nõudma. Mõni on suurvormide meister, aga mina pisibürokraatia oma, ma täidan igasuguseid ankeete nagu ei-keegi-teine (või noh, nagu mitmed, aga siiski on see kasulik oskus, mida oma lähedastele pakkuda). Jack of claim forms, master of none.
//
Novembri soovitused peavad ootama paremaid aegu (maailmarahu, kodulendu, muretut meelt ja südametuld).