ajaraiskamise kiituseks

ei optimiseerimisele, jah kinnisvaramimmudele

Käisin täna raamatupoes, kus oli eraldi seatud üles lett kingitustega koolilõpetajale. Klassika nagu Tõnu Õnnepalu ja ootuspärase suvakirjanduse nagu Jojo Moyes (ma ei ole tegelikult teda lugenud, aga ma eeldan, et ta raamatud ei saa väga head olla? Palun lükake ümber, kui asjad tõesti vastupidiselt on) kõrval oli laud lookas raamatutest, mis õpetavad juba teismelistele seda, kuidas olla võimalikult edukas. Kuidas pidada TED Talki, kuidas võimalikult hästi oma aega juhtida, raamat nimega “Enesekasutusjuhend”, mis peaks aitama inimest eneseleidmise teekonnal.

Nagu ma varemgi kirjutanud olen, siis mul ei ole just sooja suhet selliste populaarteaduslike eneseabiraamatutega. Mul ei ole ka midagi selle vastu, kui need mõnda inimest aitavad või neile huvi pakuvad ja võib-olla ei ole ma endale lihtsalt sobivat teost leidnud (ilmselt on see sama kui öelda, et mulle ei meeldi muusika, kui ainus lugu, mida ma elus kuulnud, oleks Hundi “Opelimees”). Aga ma näen tihtipeale nõuandeid stiilis “lõpeta oma aja raiskamine sarjade ja juturaamatutega, õpi investeerima ja enda aega optimiseerima ning loe ainult raamatuid, mis sind arendavad”. Siinkohal tahaksin öelda kategooriliselt STOPP.

Esiteks, aja raiskamine on üks parimaid asju siin elus. Jalutasin äsja ühel soojal suveööl peolt koju ja olin nii tänulik, et sain oma aega selliselt raisata. See oli absoluutselt kohutav otsus ajaplaneerimise seisukohalt, lisaks võttis pärast päikesetõusu magamaminemine kokkuvõttes kindlasti mu elust mõne sekundi ära. Ega ma sellel ööl ka midagi asjalikku või mõistlikku ei teinud, aga hea meel oli elus olla ja tunda, et see on privileeg näha juunikuist Tallinna vanalinna päikesetõusul. Kui ma teeksin kõiki oma eluvalikuid lähtuvalt sellest, et kuhugi edasi jõuda või iga enda hetke piisavalt optimeerida, ei oleks mul kunagi sellist privileegi. Mis ei tähenda nüüd, et ma pean nägema aboluutselt iga päikesetõusu absoluutselt igal nädalavahetusel.

Paljud probleemid hakkavad vähemalt minu puhul sellest, et mul pole lihtsalt piisavalt tihti igav. Lapsena oli mul kogu aeg igav, lamasin vanavanemate hoovis murul, vahtisin taevasse ja unistasin sellest, et midagi juhtuks. Nüüd kui ma vahel harva samasugusesse staadiumisse jõuan, meenub see mälestus mulle ja tahaks 5-aastasele iseendale öelda, kui palju mul vedas, et mul oli nii palju aega, mida ma sain veeta murul vedeles ja igavledes. Uute mõtete tekkimiseks on kõigepealt vaja igavust, ilma selleta ei sünni midagi.

https://twitter.com/emilybernay/status/1666254686658109441

Teiseks, mitmed asjad, mida inimesed nimetavad aja raiskamiseks, ei ole tegelikult seda absoluutselt. Jah, võib-olla need “Selling Sunseti” hooajad, mida ma vaadanud olen, oleksid võinud minna millegi parema alla (kuigi selles kategoorias on ainsad asjad, mille vaatamist ma tõesti kahetsen, mõned “Poissmeeste/Tüdrukute õhtu” osad, kõik muu on olnud Hästi Raisatud Aeg), siis ma ei tahaks oma kinnisvaramimmude sarja millegi vastu vahetada. Täielik eieieieiei on aga see, kui inimesed tulevad ajaraiskamise argumendiga ilukirjanduse kallale. Millegi väljamõeldu lugemine või vaatamine tuletab inimesele meelde, et maailmas ei ole ainult tema. On ka teised, kes elasid täiesti teistsugustel aegadel, tegid täiesti teistsuguseid asju, aga mõtlesid ikka täpselt samamoodi, isegi kui nad tegelikult mitte kunagi ei elanud, midagi ei teinud ega mõelnud, kuna neid polnud lihtsalt olemas.

Eneseabiõpikute peamine probleem minu jaoks ongi selles, et eksisteerimine on nii kuradi veider, et vahepeal ei saa seda ratsionaalsete sõnadega kuidagi kokku võtta, vaid vaja on kirjutada raamat poola teismelisest, kes räägib vaimudega, maalida pilt, millel on ainult must kast, kirjutada muusikateos, mis on lihtsalt minutid vaikust või vastupidiselt kõige rämedamat kõrvulukustavamat müra, mida keegi ette kujutada suudab, teha film naisest, kes avastab, et tal on nimekaim ja on oma identiteedi sellisest lahustumisest nii häiritud, et kogu ta elu laguneb koost jnejnejne. Ennast võib kas või ribadeks optimiseerida, aga lõpuks satud sa ikkagi oma proteiinirikka hommikusöögi järel täpselt päevakavasse paigutatud jooksu tehes valgete tossudega ootamatult mudasele metsarajale ning see meenutab sulle seda päeva kui sa kooli väljasõidul välikäimlasse kinni jäid ning pärast seda on kogu päeva teistmoodi tunne ja kõik laguneb jupphaaval koost. Seda juba ühegi enesekasutusjuhendiga lahti ei muugi, hoopis paremini võib aidata üks osa “Seinfeldi” või mingi eriti absurdne TikTok mõnelt rumeenia pensionärilt. (Ma pean siiski seda ütlema, et eneseabiõpikute eelis TikToki ees on see, et sa ei anna oma andmeid Hiina valitsusele ära ehk siis võib-olla (ilmselt) eksin siinkohal taaskord mina).

https://twitter.com/femaleuncle/status/1669791080500588545

Inimesed räägivad lugusid ja suhestuvad maailmaga nende lugude kaudu. Suva, kas neid räägitakse lõkke ümber või Nobeli preemia võitnud raamatus. Eneseabiraamatud räägivad samuti lugusid, tavaliselt Kellestki, kes on endaga puntras, aga võtab end kokku ja saab Kellekski 2.0. Ka sina võid saada Kellekski, kui sa end vaid kokku võtad ja raskused alistad. Aga see on ju vaid üks lugu paljudest, mis maailmas olemas on ja need kõik on peidus teistsugustes teostes ja kui lugeda ainult n-ö asjalikke raamatuid, jääd kõigist nendest lugudest ilma.

Ma saan muidugi täiesti aru sellest irooniast, et kõik siinkirjutatu on samamoodi osaliselt mõjutatud sellest mitte just kõrgpoeetilisest interneti eneseabikõneviisist ning tegu pole sugugi ilukirjandusliku teosega. Aga nagu öeldakse, käige mu sõnade, mitte mu tegude järgi. Ja nagu ütles Hunt: “Annika, su kannid on nii rallikad”.

https://twitter.com/ReadByTheSun/status/1667607482762493953

PS. Ühest Mudlumi raamatust, mida võiks lugeda selleks, et endale teistsuguseid lugusid meelde tuletada, kirjutasin arvustuse “Värskesse Rõhku”.

PPS. Mulle andis palju häid mõtteid Müürilehes ilmunud intervjuu Urmas Lüüsiga. Soovitan väga lugeda.

Mu lemmikmuinasjutt on Italo Calvino kirja pandud „Ullike Tšufa”, kus kerjusest külahull Tšufa läheb ühte tallu almust paluma. Nähakse, et räbalates hulkur on ukse taga, aetakse koerad kallale, pekstakse minema. Tšufa emal hakkab pojast kahju. Laenab raha kokku, ostab Tšufale peene härraste kuue. Tšufa läheb uuele kerjamisringile samasse tallu, nähakse, et peen härra on ukse taga, kutsutakse kohe lauda, lõunasöök on valmis, pannakse suur kauss pudruga ette. Tšufa hakkab kahe käega endal putru kuuetaskutesse ajama, ise räägib: „Söö, kuueke, söö, eks sind toidetakse, mitte mind.”

Kohtume pärast mind aastas kõige ärevamaks tegevamat päeva - jaanipäeva. Kui ma esimest korda “Midsommarit” nägin, tundsin, et keegi suutis lõpuks minuga lapsest saati kaasas käinud jaanipäevaõõva kokku võtta ja vaatasin seda nagu dokfilmi.