augusti võitjad ja kaotajad (seniseni)

lühike list pika selgitusega

Augustis olen jätkanud mitte millegi tegemist ehk siis mitte tööl käimist. Tuleb välja, et mitte millegi tegemine on väga raske töö ja segasel kombel võtab enda alla suurema osa mu päevadest, nõnda et millegi tegemiseks jääb väga vähe aega. Või on küsimus hoopis definitsioonides? Kas iga päev ujumas käimine on mitte millegi tegemine? Aga raamatute lugemine? Aga tundide kaupa “Gossip Girli” vaatamine, eriti kui see toimub 00ndate popkultuuri süvauurimise egiidi all?

Katsena kadunud aega kuidagi raamidesse suruda järgneb lühiedetabel augusti kaotajatest ja võitjatest (seniseni, sest järgmise 11 päeva jooksul võib kõik muutuda).

KAOTAJAD

1. Naised. Ma ei hakka siin kirjutama andmekaitsest või teaduseetikast või sellest, kuidas kogu see “miks te juba lapsi ei saa ja kas sellel on mingi seos sellega, kas te olete kunagi harrastanud pettingut” (???? nagu mis sõna see on, te ei saa mind veenda, et tegu pole mingi discgolfi laadse mänguga, mida 30+ kontorimehed metsas harrastamas käivad ja sellest oma Instasse seejärel identseid pilte üles laevad) uuring mu kalli almanaatori¹ Tartu Ülikooli mainele mõjub. Aga kogu see küsitlus tuletas jälle meelde, et naiseks olemine on valdavalt üsna ebameeldiv.

Ma ei ole oma elus eriti palju enda soole mõelnud, mis on ühtlasi privileeg (sest ma ei tunne, et oleksid käärid selle soomääratluse vahel, kellena mind ühiskonnas vaadeldakse ja kellena ma end ise tunnen), aga samas ka võõristus naiselikkuse ja tüdrukulikkuse ja muu sellise roosamanna vastu. Sealt, et sa ei tunne erilist huvi ema mängimise ja ilusate soengute vastu, on muidugi ainult üks samm “ma-ei-ole-nagu-teised-tüdrukud” poodiumile astumiseni, mis on muidugi kõige kohutavam lõks üldse, mis paneb sind arvama, justkui inimeste väärtus selguks selle kaudu, kas nad kannavad meiki või mitte. Mu kõige jubedam “ma-olen-parem-kui-teised-tüdrukud” hetk oli ilmselt siis, kui nägin Pinki “Stupid Girls” musavideot ja arvasin, et ta ütles sellega midagi (ma olin 13, ma ei teadnud paremini). Sealt edasi on asjad ainult paremuse suunas liikunud.

Aga siiski, mind ei ole naiseks või tüdrukuks olemine kunagi eriti köitnud. Kõik mu lemmikud muusikud või kirjanikud olid teismelisena mehed (jällegi olen tagantjärele õppinud, et see oli absoluutselt vale lähtepositsioon ja tingitud sellest, et millegipärast (huvitav, miks) räägiti Bukowskist kordades rohkem kui näiteks Lucia Berlinist ning Michael Jacksonist nii ebaproportsionaalselt rohkem kui Janet Jacksonist). Lapsena tahtsin rohkem olla nagu vanaisa, kes teadis peast kõiki fakte, oskas miljonit keelt ja luges päevas reeglina ühe raamatu, kui vanaema, kes rohis peenraid, keetis kartuleid ja pesi pesu. Ülikooli oli neist lõpetanud muidugi ainult üks ja see ei olnud vanaisa.

Ma ei usu, et arvasin, et naised on päriselt kuidagi vähem väärt või lollimad (mu peres on eranditult ainult väga targad naised ja ma ei ole kunagi vastupidist mõelnud), aga meestel oli lihtsalt rohkem aega ja vabadust, et teha asju, mida mina lahedaks pidasin. Lugeda ja kirjutada, rattaid tuunida, keeli õppida, nalja visata, metsas jalutada, ühesõnaga teha seda, mida nad kindlal ajahetkel heaks arvasid. Ma tahtsin olla rohkem nagu nemad, mitte need pereliikmed, kes vaatasid, et mul kõht täis, riided puhtad ja juuksed kammitud oleks. See kõik tundus küll hädavajalik, aga roppigav. Aga ma olin tüdruk ja sunnitud käima sellistes tööõpetuse tundides, kus tuli tikkida ja heegeldada, kuigi seda ei osanud ei mina, mu ema ega vanaema ja tavaliselt ema lihtsalt maksis mõnele tuttavale, kes minu eest liniku valmis heegeldaks, et ma selle õpetajale viia saaksin, kes mulle skeptiliselt hinde välja panna saaks. Heegeldamise asemel ilmselt lugesin, nagu mu unistuste elu ette nägi. Ma ei tea, kas mulle oleks mingeid kaste rohkem saagida sobinud, mitmed puutöös käinud poisid piinlesid sama palju kui mina ja ilmselt mitmete vanemad maksid oma tuttavatele, et täiuslikud kastid hindamiseks võluväel seljakotist välja ilmuks.

Igatahes ei ole ma kunagi tahtnud teha traditsioonilisi naistetöid ja see ei ole mulle täiskasvanuelus ka erilist piina valmistanud, sest ühiskond on võrreldes selle ajaga, milles mu vanavanemad üles kasvasid, võrdõiguslikkuse mõttes natuke normaalsemaks muutunud. Koduste tööde tegemine ongi sageli paras piin ja on selgunud, et mitte keegi ei taha neid teha, olenemata soost ja sellest, kas tegu on ummistuse kõrvaldamise või nõude pesemisega. Tänapäeval isegi n-ö traditsioonilises ekre märja unenäo heteroperes laste saamine võib tähendada seda, et mõlemad vanemad teevad süüa ja koristavad ja emad teevad samavõrra lahedaid asju kui isad. Aga see võib muidugi ka tähendada seda, et ühe vanema ainsaks panuseks lapsekasvatamisse jääb ilmumine pärast kogu elu kestnud eetrivaikust lapse 18. sünnipäeval ukse taha šampanja ja terve seaga (kui ta oleks kunagi elus lapsega rääkinud, siis ta muidugi teaks, et see laps pole põhimõtteliselt kogu oma elu sealiha söönud ja on alati liha maitset vihanud. Aga see on küll täiesti teine lugu).

Nüüdseks olen “miks mehed saavad teha lahedamaid asju kui naised” küsimuse jätnud kuhugi varateismeikka. Minu tutvusringkonnas sellist soolist vahet ei ole, kõik teevad lahedaid asju ja kõik teevad ka mittelahedaid asju. Ja kuigi keegi vahel ikka eeldab, et mu elukaaslane tirib mind vaatama ulmefilmi, mida ma olen aastaid oodanud ja mille ajal tema magama jäi või veab mind vaatama bändi kontserti, mida sarnaselt temale sadu kordi kuulanud olen (ja hiljuti palus minu poolt tellitud töömees tal välja tuua “teie abikaasa parima sõbra” ehk tolmuimeja, mida ma kordagi ise tööle pole pannud² ), siis valdavalt mõistlike inimestega suheldes ununeb, et mitmete jaoks on naised siiski peamiselt kehad, mille kaudu on võimalik iseenda millegipärast suurepäraseks peetavaid geene taastoota.

Naine, kes on valinud mingi muu tee, kui kodu eest hoolitsemise või laste saamise, on teatud vanusest alates midagi põlgus- ja häbiväärset. Ajakirjandus kütab see-eest järjekordset nunnu photoshoodiga lugu 60+ mehest, kes on leidnud oma elu armastuse mõne 20-aastasega ja on kõigile oma lastele pannud eesnimeks mõne variatsiooni iseenda nimest. Igatahes, see õnnetu küsitlus ja selle läbisurumise häbematus ja suunamine ainult naistele tuletas jälle meelde, et kuigi mina ise võin olla mingid kivinenud soorollid unustanud, siis ühiskond seda ei ole. Ja selle mätta otsast vaadates on naine olemine üks sitt diil, 0/10, kindlasti ei soovitaks. Äkki seepärast on hoogu kogumas igasugused naiseks olemise laagrid ja divine feminine teemad ja iseenda sisemise jumalannaga ühenduse saamise õpitoad. See on vähemalt viis sitast saia teha ja üritada unustada seda, milline lühike kõrs naiseks olemine tegelikult on. Mingil suvalisel mehel tänavalt on arvamus minu keha ja reproduktiivorganite kohta. Aga vähemalt olen ma ühenduses oma sisemise jumalannaga!

VÕITJAD

1. Ujumine. Kui naiseks olemine on 0/10, siis ujumine on 10000000/10. Elus ei ole suuremat rõõmu, kui istuda ratta selga, sõita lähima veekoguni, veidi supelda ja siis kivi peal istuda. Esiteks on see täiesti tasuta (kui sul on juba ujukad ja ratas). Teiseks on pea pärast seda palju selgem. Mitte kunagi ei ole ma ujumast tulnud halvema meeleoluga kui sinna läksin, isegi siis, kui olen jala kiviga veriseks kriimustanud või riideid vahetades vihmasaju kätte jäänud.

Kolmandaks on ujumine iseenese müüti kasvatav tegevus. Jah, igaüks võib ujuda looduskaunis kohas sõpradega koos imeilusal puhkusepäeval. Tõelised tegijad üritavad ujuda kogu aja, mis vähegi suve alla defineeritav - hea õnne korral maist oktoobrini. Ja seda igal nädalapäeval igas vähegi võimalikus kohas, olgu linnas või maal või jões või järves. Endale olen teinud siiski kaks erandit: Stroomi rand ja Anne kanal. Kindel ei. Hulluks ei pea ka minema.

Samal põhjusel ei käi ma ka taliujumas. Väliujumise üks võlu on ka see, et seda ei saa kogu aeg teha, see sunnib sind kasutama ära iga sooja päeva ja õhtut ning hindama seda, mida kevad ja suvi ja varasügis meile pakuvad. Lisaks on taliujumisel veidi kultusevaib, seda peab tegema sobivas kohas ja sageli tehakse seda ka suuremas seltskonnas. Millegipärast ma ei kuule sageli, et entusiastlikud taliujujad ka suvel suure hurraaga ujumas käiksin, äkki on nende jaoks sooja ilmaga ujumine liiga lihtne ja labane. Rohkem ma taliujumise vastu siiski sõna ei võta, sest tunnen, et olen igal ajahetkel umbes kahe õnneliku juhuse kaugusel sellest, et ka minust saaks üks neist. Kui te näete mind kunagi taliujumise pilte üles laadimas, siis teeme nii, et te seda siin enam ei mäleta.

Igatahes defineeringi end tõelise väliujujana ja tänapäeva hektilises maailmas, kus on raske endale identiteeti ja kohta maailmas leida blablabla, on see üks leebemaid ja süütumaid viise end kellenagi tunda. Ei, ma ei tea, mida ma oma eluga peale tahan hakata, aga iga kord, kui keegi üritab aidata suunavate küsimustega, et mõtle, mida sulle teha meeldib ja milles sa hea oled, meenub mulle ainult järgmine tegevuste kombinatsioon sellises järjekorras: 1) rattaga sõitmine 2) veekogus ujumine 3) kivi peal istumine. Kui keegi teab, millist karjäärivõimalust selline huvide ja oskuste kombo pakub ning millised selles valdkonnas palgad on, siis teate küll, kuidas minuga ühendust saab.

1. ükskord esimesel kursusel kuulis üks sõber alma materi asemel almanaator ja ma ei ole sellest siiani toibunud ja kasutan seda olukordades, mis võivad võõrastele jätta mulje, et ma tõesti ei tea, mis asi on alma mater

2. enda kaitseks ütlen, et olen tühjendanud tolmukotti