boy's a liar, pt 3
kahjuks boy = mina
Nägin unes, et rääkisin ühe tuttavaga päevast, millal Bowie suri. Tegu oli just nimelt tuttavaga, kindlasti mitte sõbraga, pigem sellise inimesega, kellele ma tahaksin meeldida, aga kellel pole minust sooja ega külma, sest olen üsna tähelepandamatu inimene üsna keskpäraste huvidega.
Igatahes rääkisin unes talle, et sain Bowie surmast teada samal ajal, kui ostsin ülikooli R-Kioskist kohvi. Hetkel, mil olin mobiiliga makset tegemas, tuli mu telefoni teavitus, et Bowie on surnud.
Selle peale katkestas mu tuttav mind: “Eestis ei olnud 2016 mobiilimakseid”, võttis oma telefoni välja ning asus guugeldama tõestust, et valetasin talle.
Ärkasin külmas higis. See kõik oleks võinud minuga päriselt juhtuda.
Unenägude selgitamine tuleb küll mõne Valge Nõid 24/7 OÜ kanda jätta, aga selle konkreetse unenäo nägemine oli parajalt loogiline: 1) lugesin äsja esseed Bowie “The Next Day’st” ja sellest, kuidas inimesed arvasid selle plaadi ilmumise ajal, et ta on raskelt haige ja sureb varsti ära, aga ei osanud seda enam “Blackstari” ajal arvata, mil ta tõepoolest kolm päeva pärast albumi ilmumist suri 2) kui Bowie suri, olin päriselt samal päeval ülikooli raamatukogus ja mäletan, kuidas ühe teise tuttavaga R-Kioski ees istusime ja šokis kohvi jõime 3) on väga tõenäoline, et ma jään kunagi sellise valega vahele.
Pole ilmselt mõttetumat valet, kui öelda kellelegi, et sa kasutasid mobiilimakset, kui sa seda tegelikult ei teinud (vale, mida isegi mina pole enda teada kellelegi öelnud). Aga kahjuks teen selliseid asju pidevalt. Väikesest peale olen oma lugudesse (ja vahel pole need isegi lood, vaid täiesti mõttetud jutud) lisanud detaile, mis tingimata täpselt nõnda ei juhtunud. Ma ei mõtle seda ette. Ma lihtsalt ütlen midagi ja saan siis aru, et fakk… ma läksin veidi liiale, see ei juhtunud täpselt nii, aga enam pole midagi teha, vale on juba väljas ja elab oma elu.
Ma ei ole krooniline valetaja (ma vähemalt loodan?), ma ei valeta kokku midagi huvitavat, aga lihvin tegelikult juhtunust maha mõned nurgad, lisan juurde detailid teistest seikadest, ümardan mõõdutundetult üles ja alla. Kui seltskonnas mõnda lugu räägin, mida ka mu elukaaslane teab, heidab ta seda mulle pidevalt ette, et lugu ju ei juhtunud nii, nagu mina seda jutustasin. Aga mis vahet seal on? Minu jaoks mitte mingit, eriti kui lugu saab seeläbi huvitavam. Kurb tõde on, et mul pole enamikel kordadest mälestust sellest, et sündmused juhtusid tegelikult natuke teisel viisil, ma mäletan peamiselt tundeid, mis meenutavad mulle mingeid muid asju ning lõpuks ongi mu peas kompott kolmest eri juhtumist, mille ma olen kokku seganud üheks suureks TÕSILOOKS. Vahel tabab mind millestki kirjutades või suuremale hulgale inimestele rääkides seetõttu ärevus: kas ma tõesti räägin lugu õigesti, kas publiku seas on kedagi, kes tabab mu jutust midagi, mis ei ole 100% tõde, mida ta minust küll seepeale arvab, miks ma ei ole suuteline rääkima asju nii, nagu nad tegelikult juhtusid, kas ma üleüldse oma elust midagi mäletan või on kõik mu mälestused üks hägune supp faktidest ja unenägudest.
Jõudsin hiljuti äratundmiseni Didioni lugedes (klišee, ma tean):
In fact I have abandoned altogether that kind of pointless entry; instead I tell what some would call lies. “That’s simply not true,” the members of my family frequently tell me when they come up against my memory of a shared event. “The party was not for you, the spider was not a black widow, it wasn’t that way at all.” Very likely they are right, for not only have I always had trouble distinguishing between what happened and what merely might have happened, but I remain unconvinced that the distinction, for my purposes, matters.
[…]
Similarly, perhaps it never did snow that August in Vermont, perhaps there never were flurries in the night wind, and maybe no one else felt the ground hardening and summer already dead even as we pretended to bask in it, but that was how it felt to me, and it might as well have snowed, could have snowed, did snow.
Ma hakkasin nüüd guugeldama, miks inimesed pisiasjade kohta valetavad ning kõik vasted olid kompulsiivsete valevorstide või varajase dementsuse kohta. Kavatsen pigem jääda Didioni selgituse juurde.
Vabandan, kui olen sulle kunagi midagi valesti rääkinud, arvatavasti ei saanud ma isegi aru, et olen eksinud või siis:
