Teate küll, kui kellelegi kirjutate ja ta teile nädalate kaupa ei vasta, et siis ootamatul hetkel välja ilmuda ja täiesti suvalisel teemal juttu uuesti alustada, justkui midagi poleks vahepeal juhtunud? See olen mina täna.
New Yorkeris ilmus paar kuud tagasi paljujagatud ja -arutatud artikkel reisimisest, mille peamiseks mõtteks oli lühidalt: reisimine ei muuda meid, vaid meie muudame reisides kohti, mida külastame. Ükskõik, kas minna palverännakule Santiago de Compostelasse või näha Jumalat teisel päeval mõnes Ibiza või Berliini klubis, siis tagasi koju naasevad ikka samasugused inimesed kui sealt väljusid, hoolimata sellest, kui suureks nad ise vahepeal toimunud eneseavastamist ka ei pea. Või vähemalt nii arvab artikli autor, võrreldes turismi bumerangiga, mis turisti algsesse kohta tagasi lennutab.
Nagu paljujagatud ja -arutatud artiklitega ikka, siis oli ka mitmeid vastakaid arvamusi, milles autorit peeti privilegeerituks. Muidugi ei mõjuta iga-aastased või veelgi tihemad reisid Pariisi või Dubaisse rikast New Yorkeri kaastöölist oluliselt, aga see pole sugugi mitte igaühe reaalsus, inimesed koguvad sageli reisideks aastaid ning meenutavad neid mitu korda kauemgi. Kuidas need reisid inimesi siis ei muuda, kui ometi räägivad nad neist veel pensionipõlveski? Või oleksid nad ilma reisimata lihtsalt oma tähendusevajaduse mingisse muusse kujusse valanud ja samasugusena edasi elanud?
Ma mäletan väga hästi, kui ma esimest korda kusagil kaugemal kui Soome või Läti käisin. Meil ei olnud sellist raha, et igal aastal reisidel käia, aga sellest polnud midagi, kellelegi Haapsalus tol ajal eriti ei olnud. Nüüd juba on. Kui vanaema suri, ostis ema nõnda ruttu kui võimalik piletid Pariisi ja see pidi eriti tema jaoks olema väga tähtis reis, et kuidagigi üritada eluga edasi minna. Ma mäletan peamiselt seda, et hotellis ei saanud hommikusöögilauas croissandist kõhtu täis ja et Mona Lisa oli naeruväärselt väike, aga nõnda naeruväärselt väike, et see oli isegi omamoodi elamus, sest kui miski on nõnda pettumustvalmistav, on see lausa suursündmus, vaevalt ma nõnda hästi mäletaksin, kui see oleks mu ootustele vastanud.
Kõik edasistest reisidest ei ole nõnda erilised olnud. Vahepeal läheb mul sassi, kus ma käinud olen. Lübeckit ja Trieri ma mäletan, aga kas ma Münchenis olen käinud? Või oli see Köln? Kõigepealt meenuvad väiksed kölschi klaasid, alles siis katedraal, kas selleks oli vaja lennukiga sõita ja kliimat soojendada? Aga seejärel meenub, et ma sattusin sinna ju karnevali ajal, inimesed voorisid otse töölt kostüümides baaridesse, kus röökis šlaager, päriselt selline šlaager nagu kõige stereotüüpsemates sakslaste kujutustes mängib ning noored, vanad ja vahepealsed lõugasid sõnu kaasa, tühjendades väikeseid külma kölschi klaase. Ma ei tea, kas see kogemus muutis mind kuidagi, ilmselt lendasin ma bumerangina samamoodi Tallinna tagasi, aga vähemalt on mul see lugu, pole õrna aimugi milleks, aga äkki läheb mul seda kunagi vaja.
Ülallingitud artiklis räägitakse ka sellest, et inimesed planeerivad endale pidevalt reise, sest see justkui jagab elu väikesteks lõigukesteks ja lükkab nõnda surma edasi. Selle asemel, et lõpmatus argipäevas elada, on mida oodata, siis veidike midagi mida kogeda ja seejärel vähemalt midagi, mida rääkida ja postitada. See ei ole paljut, aga see ei ole ka päris nõnda tavapärane lähima toidupoe soojalett. Ning kes ei oleks sattunud mõne töökaaslase või sõbraga lõputusse küsimusteringi stiilis: “kus sa viimati käisid? millal sul jälle puhkus on? kuhu sa järgmisena lähed?” ja lõpetanud vestluse tõdemusega, et jah, alati peab olema, mida oodata, kuidas siis muidu.
Ma olen ise muidugi samasugune, praegusel hetkel isegi veidi ekstreemne näide. Kolm kuud vaba aega aastas on liiga lühike aeg, selline sabbatical on justkui harukordne sündmus, mida tuleb aastaid välja teenida, aga mida vähem seda järele jääb, seda enam ma olen veendunud, et inimesed peaksidki nii elama, see peaks olema normaalsus, mitte saavutus. Mul poleks mingit muret see aeg kodus maha logeleda, eriti suvel. Aga veidi enda pärast ja veidi ka teiste pärast (et mul oleks ikka võimalik vastata küsimusele, mida ma oma ajaga tegin ka siis, kui kõik tekstitöötlusprogrammid arvutis mu teadmata kadunuks kuulutanud on) üritan ma võimalikult palju maailma näha, pigem isegi lootmata, et see mind kuidagi muudaks, aga soovides, et äkki midagi jääb külge, vähemalt mõni lugu.
Saigoni peamiseks turistilõksuks oleval tänaval mängis baaridest kõrvukahjustavalt vali muusika ning iga asutuse ees oli mitu sisseviskajat, kes üritasid just endale saada järjekordse 60+ valge vanamehe raha, kes näperdas oma Tigerit libistades mõne ilusa noore piitspeenikese kohaliku naise perset. See oli rõve vaatepilt, aga tavaline, nii et seda tuli aktsepteerida nagu dongi vahetuskurssi või seda, et kohvi sisse pannakse piima asemel kondenspiima. Asjad lihtsalt käivad niimoodi. Iga kord, kui nägin mõnda hallipäist vanameest ja tema kõrval kõndis valge temavanune naine, hingasin kergendatult. Eestis tagasi olles nägin ühte TikTokki, mis käis küll Laose kohta, aga kus kirjeldati noori kohalikke naisi oma rahakotiga meelitavaid mehi: “nad lõhnavad selle järgi, et nende pered koduriigis ei räägi enam nendega”.
Nho Que jõe peal on korralik tööstus umbes tunnistest paadisõitudest. Kohalikud giidid ja paadikaptenid saavad selle ajal jutustada, ma ei paneks neile pahaks, kui nad turiste taga klatšivad, ma teeks ise täpselt sama (ja olen seda suvel kuurortlinnas töötades korduvalt teinud). “Beautiful, isn’t it?” ütleb meie giid uhkelt, vastust teades ja viskab järjekordse koni otse jõkke. Tal on muidugi õigus, loodus on imeilus, jõgi lookleb karstimägede vahel nagu Taevaskoda steroididel. Ühe kalda ääres, esmapilgul täielikul eikellegimaal, kus ei paista ühtegi maja ega teed, seisab perekond, paat peatub, et neid peale võtta, kohalikud turistid aitavad väiksemaid lapsi paati tõsta. Turismipaat, aga samas ka takso, see tundub õige.
Seejärel teeme peatuse väikese kose juures, nagu kõik teised paadid. Mõned mehed ronivad kose alla ujuma, samuti üks mees teisest paadist, kes näeb täiega välja nagu üks mu tuttav. Valjult huilates hüppab ta alles liikuvast paadist vee poole ja utsitab ka oma sõpru, mu tuttav teeks täpselt sama. Teksasid jalast kiskudes lendab ta tagataskust välja sinine mask, nagu mälestus aastast 2020. Aasias on maskid muidugi tänaseni au sees, ehk tahtis ta kohalikke kombeid austada. Mask rullub tuulega vee suunas, kaalun, kas talle midagi hüüda, aga kas on vaja stseeni tekitada. Isegi ilma pead pööramata on näha selle päris Red Bulli (mitte knockoffi nagu Euroopas müüakse) purk ja tuvastamata päritolu kilet, rääkimata kohalike turismitöötajate suitsudest (kui palju neid saab olla, kapten (kas sellisel väikesel paadil üldse on kapten?) on teinud vähemalt 3 suitsu, aga ilmselt rohkem, selliseid reise jõuab ta päevas teha vähemalt 5-6, kõrghooajal ilmselt enamgi, neid paate on ainuüksi kose all 3, aga oleme mitmest juba enne mööda sõitnud, pigem on küsimus selles, kuidas vett üldse nende konide vahele alles on jäänud). Aga alles 10 aastat tagasi viskasime ka meie sõpradega iga kord suitsul käies konid kanalisatsioonikaevukaane võrede vahelt alla, see tundus millegipoolest parem kui neid lihtsalt tänavale jätta, seda me poleks muidugi teinud, enam ei tea ma kedagi, kes nõndagi teeks.
Sadamast tagasi sõites ütleb giid, et kohaliku pere ema, kelle me paadile võtsime, on alles 22-aastane ning tal on juba 3 last, ta abiellus 15-aastasena. Ta häälest kõlab halvakspanu, vietnamlased nii ei tee, aga tegu oli vähemusrahvaga, hmongid on temagi jaoks eksootilised ja need teised, mitte omad.
Mida vaesemad inimesed on, seda enam nende riietusel on firmanimesid. Gucci, Versace, Fendi, ma ei teadnud, et Louis Vuitton toodab vihmakilesid, millega on hea rolleriga sõita. Turistid tõmbavad oma identseid ühegi logota Uniqlo õlakotte lähemale ega osta järjekordset lehvikut, mida pealaest jalatallani brändiriietes naine neile müüa üritab.




Mitte keegi ei ole Eestist kuulnud, ühe hosteli töötaja teeb nalja, et tema näeb ikka austraallasi ja sakslasi, äkki on teised eestlased lihtsalt liiga vaesed, et Vietnami tulla. Lähen koheselt kaitsepositsiooni ja kannan ette tiraadi sellest, kuidas me oleme väga väikesed ja meid on vaid miljon. Selle peale ei ole tal eriti midagi öelda, miljon pole Vietnami mõistes mingi number. Huvitav, kui vähe oleks vaja, et ma peaksin järgmise kõne sellest, kuidas Kaja Kallas on girlboss. Hosteli ees on vardas punalipp sirbi ja vasaraga. Me ei ole vaesed, meid on lihtsalt hästi vähe. Okei.
Päris viimasel õhtul (muidugi viimasel) leiame toreda baari, mis ei ole lihtsalt tore baar Saigoni kontekstis, vaid absoluutselt igas kontekstis, leti taha istub endine NYC finance bro, kes on praegu samuti sabbaticalil (ta sõber ütleb kõrvalt küll, et see pole sabbatical, vaid ta on töötu) ja ütleb, et NYC-is saaks nende kokteilide eest 32 dollarit küsida. Aga baariomanik, kes on minust paar aastat noorem tüdruk, kelle kohta mitu Google’i arvustust ütleb, et ta on cute (mis on ka tõde), ei küsi. Ta teeb meile happy hour soodustust kogu õhtu, annab lihtsalt niisama pisikese eeterliku õli pudeli (eukalüpt), kohalikke snäkke (riisipaber, mida kasta ürdisegusse) ja Korea marulasuitsu (Euroopa Liit keelas maitsega suitsud minusuguste pärast ära, sest ma teeksin iga päev paki). Ta sõbranna on alles 19 ja pole kunagi välismaal käinud ega isegi Hanois, aga ta õpib filmi ja talle meeldib Tran Anh Hung, kelle “Rohelise papaia lõhna” ma just enne reisi ära vaatasin. Baariomanik küsib minult, kas ma tahaksin Saigonis elada ja ma keerutan midagi kohutava liikluse kohta selle asemel, et talle otse vastata. Ütlen talle ja ta sõbrannale, et ma kirjutan, aga raha teenin juristina ja NYC finance bro’le ütlen ainult seda, et olen IP advokaat. Tahaks koheselt peaga vastu seina joosta, aga pean selliste vastuste ja iseendaga nüüd edasi elama.
**
Ma ei tea, kas miski eelnevast mind kuidagi muutis, äkki oleksin kõige selleni jõudnud ka oma kollasel diivanil Gossip Girli vaadates ja Boppist vegan-kana wrappi tellides. Võib-olla oleks nende mõteteni jõudmine lihtsalt kauem võtnud ja ma raiskasin lihtsalt veidi raha. Parem raisata seda kui aega.
PS. Tegin endale varase sünnipäevakingituse ja ostsin .ee domeeni. Ma tunnen end veidi nagu egomaniakk, aga muul viisil ei lase mu lemmik kallapall ja kõige suurem gammaisane inimkonna ajaloos Elon Musk mul seda Twitteris/X-is/Techno Mechanicuse pärandvaras linkida. Lappa kotte, Elon Musk, inimene üritab siin kirjutada ja seda kuidagi turundada.
PPS. Mul on nüüd üle 100 subscriberi!!!!!!!!!!!!!!!! See teeb mind väga rõõmsaks, sest varem ütles Substack, et mul on 10+ subscriberit, aga nüüd 100+, mis näeb palju parem välja. Aitäh, et olete ja loete.
free clothes, swag,
Inimesena, kelle perel samuti polnud peaaegu mingit reisiraha (aga mingist vanusest sain kooriga reisidele, tänu mingitele projektirahadele) ja kes väga kaua oli veendunud, et tal ei olegi mitte mingit reisihimu, sest milleks raisata aega ja raha kõikvõimaliku stressi kogemisele (millest oleks pärast vaja veel sama kaua välja puhata), kui saaks lihtsalt vaikselt ja turvaliselt kodus (või maal) istuda - arvan ma siiski ka, et minu isiksuse arengus on mõnel reisil üsna oluline koht, ja ilmselt oleks samasugused arengud olnud võimalikud ka ruumilise keskkonna vahetuseta, aga see kindlasti soodustas, kiirendas või võimendas.
Igal juhul neid sinu reisimuljeid meeldis mulle väga lugeda!