ei midagi naljakat esimeses aprillis
miks ma küll pole kevadeks paremaks inimeseks saanud
Kõigepealt vabandan eelmise nädala uudiskirja puudumise eest - mind tabas selline nohu, et ükski mõte mu peas ei liikunud peale selle, et mul on nohu ning mulle tundus, et see pole sobilik e-kiri, mida tuttavatele ja võõrastele pühapäeva õhtul saata (aga mida ma nüüd sellegipoolest teen).
Lisaks nohule olen veidi ärevil, sest on kevad (vähemalt kinniste akendega toas, kui päike sisse paistab, õues ei ole ma selles nii kindel). Mulle tundub alati, et peaksin kevadel justkui debüteerima mingi uue ja parema versiooni endast, mille kallal ma terve talve olen vaeva näinud - sügis ja talv on ettevalmistuseks ja harjutusteks ning kevad ja suvi on praktiseerimiseks ja elamiseks. See ei ole ilmselt kõige tervem viis, kuidas oma elu kaheks jagada, sealjuures selliselt, et 50% sellest nagu ei loekski, aga see on üks viis, kuidas Eesti talve üle elada. Igal aastal kui esimest korda soojaks ja valgeks läheb, ehmun ma esialgse rõõmu järgselt ära, sest jälle on terve talv möödas ilma et ma oleks midagigi korda saatnud - tegelenud mõne uue hobiga, õppinud mõne uue oskuse, värvinud seinad üle. Täna ehmatasin ma hirmuga, et ma pole kappi ära pannud kingi, millega ma detsembri alguses jõulupeol käisin.
Tänavu on jälle täpselt samamoodi - mul on tunne, et ma pole kogu talve jooksul mitte midagi teinud ning et kui ma inimestega kohtun, peaksin neile kuidagi oma eksistentsi õigustama, mida ma teha ei suuda, sest olen terve talve lihtsalt logelenud. See on väga ebaproduktiivne ja totter mõttemall ning midagi, mida ma suudaks õigustada teismelise puhul, aga mitte iseenda Suures Vanuses. Aga kui ma end selles, et olen täiesti kasutu podulojus, mingiks hetkeks ära veenan, siis tekib sellest lihtsalt lumepall, mis veereb ja veereb, kuni lõpuks saab sellest isetäituv ennustus. Näiteks: ma ei kirjuta kellelegi ega saa kellegagi enda algatusel kokku, sest mul ei ole neile midagi huvitavat rääkida ega midagi pakkuda = kui ma saangi kellegagi kokku, ei ole mul neile mitte midagi rääkida, sest ma olen lihtsalt kodus istunud ja ennast haletsenud ja saan äkilisest inimliku suhtluse üledoosist lihtsalt mental breakdowni. Kui selline tunne liiga tugevaks läheb, luban endale, et tegelen järgmiseks kokkusaamiseks iseenda parendamisega - mida iganes see ka ei tähendaks - ja muudan ennast paremaks ja huvitavamaks inimeseks, kellekski, kes on targem, khm… osavõtlikum, parem kuulaja ja alati heade kavatsustega. Ideaalis ka kellekski, kelle kodu on korras, kes käib viis korda nädalas trennis ja sööb alati tervislikult. Kui ma ei ole kõige sellega hakkama saanud ja muidugi ei ole ma sellega kunagi hakkama saanud, siis ei hakka ma ise kedagi tülitama, sest mida oleks neil minuga üleüldse peale hakata. Küll ma nendega kunagi ühendust võtan, kui olen paremaks inimeseks saanud, küll ma uusi sõpru leian, kui neil on, kellega tutvuda.
Talvel selline mõtlemine mu elu ülemäära ei sega. See on talv, mida muud sa oma elult tahta oskaksid. Aga kevadel ja suvel on ilmselge kui mõttetu ja masendav selliselt oma komplekside otsas elamine on. Ja kui lõputult cringe. Sa võid olla Poeetiliselt Masendunud teismeliselt ja varastes kahekümnendates, aga millalgi tuleb sellele ometi piir, kui laulusõnadega jesus christ i’m so blue all the time and that’s just how i feel i always have and i always will samastumine ei ole kuidagimoodi armastusväärne, vaid pigem hale, sest sa oleksid ammu pidanud suureks saama.
Kevad on minu jaoks nagu steroididel Sunday Scaries ja kuigi ma ei saa tavaliselt tegelikult aru, mida T.S. Eliot öelda tahab, siis ma saan väga hästi, mida ta mõtles selle all, et aprill on kõige julmem kuu.
Võib-olla peaks lihtsalt vähem kuulama uut Lanat (vabandust, aga kes andis talle loa niimoodi kirjutada) ja rohkem uut Kali Uchist. Või nagu Laura Les ütles: i am smarter than i look i’m the dumbest girl alive
