elan klounilinnas,olen lihtsalt väike kloun

tegevusaruanne

Ma oskaksin elada Tokyos või Londonis või NYC-is, kuna olen seda filmidest näinud, lauludest kuulnud ja raamatutest lugenud. Selle vahele, kui lugesin Bret Easton Ellise “Less than Zerot” ja õppisin tundma LA julma kuuma valgust, ning kunagi päriselt LA-sse sattusin, jäi põhimõtteliselt pool mu elu, aga Ellise kirjutatu käis koos kõigi nähtud filmidega mu peas lõputult ringi ja andis mulle koodi, kuidas LA-d näha, ettekujutuse, kuidas ma saaksin seal elada. Ma ei tea, kas mulle üldse meeldis LA-s, aga selle põhjal, kuidas inimesed seal elamist mütologiseerivad, armastavad ja vihkavad, tahaksin ma sinna tagasi minna, aru saada, mida leidis sealt Schönberg, Lynch või Danielle Haim.

new york i love you but you’re bringing me down

Armastust ja vihkamist korraga saavad endale lubada vaid päris linnad, linnad, mis hoiavad inimesi kinni lubadusega, et juba seetõttu, et sa oled siia jõudnud, oled sa päriselt keegi. Sa võid teha mõttetut tööd, elada kahjureid täis kingakarbis ja kurta inflatsiooni üle, aga vähemalt oled sa kohal. Tallinnal ei ole mänguruumi olla vihatud ja teha asju valesti, Tallinn ei saa endale eksimisruumi lubada, sest mitte keegi meist ei pea tegelikult siin olema.

Tallinn: if you can’t make it here, you can’t make it anywhere.

Ma ei tea, miks ma Tallinnas elan. Sest see on kõige suurem linna Eestis? Kuigi on olemas Jaan Kross, Mati Unt, Jan Kaus, Hu? laulud ja “Pikad paberid”, on neist üksi liiga vähe, et ma saaksin Tallinnat päriselt aktsepteerida ja armastada. Tallinnas on mul pikki perioode, paremal juhul nädalate-, aga vahel ka aastatepikkuseid, kus ma ei tea, miks ma midagi teen, ma lihtsalt olen siia sattunud, käin tööl, istun kodus, kõnnin kogu aeg samu radu mööda, müts tahab peast lennata samades tuulekoridorides, rattakorvist lendab poekott välja sama ülekäiku ületades, autod pargivad end samadel kõnniteedel, ärid surevad samadel lootusetutel tänavatel, kadunud on terve kevad, pool suve, võimalus kutsuda end nooreks ja lootustandvaks ning mis siis üldse jäänud on? Vanalinn, matrojoškad ja merevaik, Nevski katedraal turistipiltidel, punane vaip kunagise teatri vastas, seal hakkavad kõndima Hiina kasiinoturistid, neil on hästi palju raha ning see on meile kõigile hea, mees, kas sa tõesti ei tea midagi Hiina kasiinoturistidest, ühe mu tuttava tuttav töötas rahvusvahelistesse vetesse ankurdatud kasiinolaeval ning Hiina kasiinoturistid olid täiesti uskumatud, ta teenis nii palju raha, ta elab nüüd Hispaanias ja käib suvel neil kruiisidel tööl ja kui Hispaaniast rääkida, siis kas sa G-d mäletad, ka tema elab nüüd Hispaanias, ja A endised naabrid kolisid Hispaaniasse ja mu ema helistas, et vanalinnas asuv tuttavate külaliskorter on aprillist saati tühi, mitte ühtegi broneeringut.

Et mis siis üldse jäänud on? Väiksed klounid tatsamas hallidel tänavatel, peenrad Viru väljakul (väljakul???? mis kuradi väljak, kas see on väljak, kui sa ei saa seal kõndida, kas väljaku mõte ongi, et oleks midagi trammiaknast vaadata), millele on taimi liiga hõredalt istutatud, see on naeruväärne, nagu oleks keegi haljastuseelarvet 50% võrra vähendanud ning nii jäigi, et lilli istutati lihtsalt üle ühe, sest parem teha pool tööd kui mitte midagi, eks? Väiksed klounid arutamas, kui palju vetsupaberit 30. juunil veel osta või kas ollakse juba hiljaks läinud, hinnad on kindlasti juba tõstetud, aga äkki neid tõstetakse veel, vist peaks ikka homme natuke ostma ja ehk ka kassile liiva, kas on veel midagi, mida igaks juhuks vaja on? Palju see üks banaan ikka maksta saab, 10 eurot? Oot, mis te nende maasikate hinnaks ütlesite?

Väikesed klounid elamas oma klounilinnas, Sõõrumaa saab linnapeaks, no miks mitte, see pole isegi kõige totram asi, mida ma kuulnud olen, aga miks ma ikka siin olen, kas ma tõesti ei saaks hakkama mitte üheski teises linnas mitte üheski teises kohas? Kui kaua mind lohutab Dovlatovi öeldu, et elada saab vaid kolmes linnas: Peterburis, Tallinnas ja New Yorgis, ma ju ei saaks Peterburis elada, miks ma ta ülejäänud lauseosa usun? New Yorgis võib linnapeaks saada Zohran, kelle valimiskampaania tüpograafia meenutab mulle kõiki uusi kohti, mis Tallinnas uksed avanud on: Sanga ja Sadu ja Jenk ja Vesta, miks küll keegi midagi Tallinnas avab, kas nad teavad midagi, mida mina ei tea? Aga see lohutab mind tohutult. Ka mina olen kõigest väike kloun.

Juba aastaid ajavad mind hulluks Tallinnast väljapool toimuvad üritused, kuhu kõik klounilinna vastavast subkultuurist huvituvad elanikud (mina teiste seas) kohale sõidavad, et rääkida samadest asjadest, kuulata sama muusikat, menetleda samu minigrippe ja õllesid (aga enam mitte käsitööõllesid, arvasin alguses, et see on Gen Z thing, et neid enam ei jooda, aga ei, see on majanduskriis, baby, ja võib-olla ka IPA üledoos), kollaseid ja siniseid longeroid, elada täpselt nagu pealinnas, aga rohkemate sääskedega ja siis sama targalt tagasi sõita. Aga ma käin neil ikkagi, sest nii tore on minna klounilinnast kas või korraks ära.

the price of community is annoyance ütlevad tiktokid mida ma päevast päeva kerin ja ma rääkisin nii mitmete naabritega, kui üks võõras stressis kass meie trepikotta jooksis ja sealt enam ei väljunud. Varjupaiga tädi ütles, et ta pole sellist kurjamit ammu näinud, aga järgmisel päeval tundis keegi Facebookist oma kassi ära ja sai ta loodetavasti kätte. Sinna läks mitu tundi mu reede hilisõhtust ja ka terve järgmise päeva kirjutasin ma kõigile tagasi, aga see polnud enam klounilinn, vaid midagi muud, linn, kus vannitoapoes käia armastanud auto alla jäänud kassi pilt on siiani poe ukse juures raamis, elagu Pusil igavesti. Üsnagi samal suri ka ühe vanalinna riidepoe koer, “sa olid meie!!! kõigi!!! kõige!! suurem sõber!!!” ütleb silt riidepoe vitriinil tänaseni, ka see pole LA, aga see pole ka klounilinn.

Kui sõita trammiga Koplisse, ei maksa keskenduda uusarendustele, vaid disainipoe asemel avatud CityAlkole ja kauni sisedisainiga resto asemel avatud Araxesele, siin on Tallinn päriselt, kui sul on eales küsimusi või kõhklusi, miks sa just siin oled, siis nendes poodides on vastused.

aprilli mai juuni soovitusnurk

kust isegi alustada?

🎥 Ma ei mäleta vahepealsetest kuudest mitte midagi peale Nathan Fielderi. “The Rehearsali” teine hooaeg ja siis uuesti esimene ning “Nathan for You”, kompulsiivne soov soovitada neid sarju kõigile, aga samas suutmatus selgitada, miks. the price of community is annoyance käib vist ka pea kõige kohta, mida Nathan neis sarjades teeb. Boonusvaatamine sügiseks (ainult 90 päeva jäänud! tapke mind labidaga!): Krahli “Monoliit Estonia”. Nagu Eesti oma väike Fielder.

📚 On nii palju head uut eesti luulet, mida lugeda, nagu Tõnis Vilu ja Carolina Pihelgas. Päriselt-päriselt ka. Alludes esteetikale, mida üks Fitzcarraldo raamat pakub, ostsin väljamaalt (vahet pole, milliselt, kõigis neis on raamatud mitu korda odavamad kui Eestis) Vincenzo Latronico “Perfectioni”. Kliiniline, julm, aga vastuvaidlemisele mitte alluv analüüs millennial-unelmast kolida Berliini, töötada kodust, olla digital nomad ja üürida oma korterit Airbnb’s lisaraha teenimiseks välja. Ainsaks väljapääsuks sellest vaid pealtnäha täiuslikust elust on nagu ikka - pärandus rikastelt sugulastelt.

🎵 Käibemaksutõus ei mõjuta mind, sest mul on Addison Rae “Money Is Everything”: “When I was growing up / Mama always told me to save my money / So I never had to rely on a man to take care of me / But money's not coming with me to Heaven / And I have a lot of it / So, can't a girl just have fun?”

Aga kui sa ei kuula Kassie Kruti, siis mida sa teed?

//

On okei olla hater, kui sellega kaasneb väikegi lootus teha maailma ilusamaks ja paremaks kohaks. Seega kirjutasin Sirpi, kui väga ma vihkan laisku ja koledaid AI kaanepilte neil kallitel eestikeelsetel raamatutel.

Hinda raamatut kaane järgi

On teatud liik raamatuid, mida ma mitte kunagi ei osta iseenda riiulisse ega ka mitte kellelegi kingiks. Nimelt kui raamatukaas on kujundatud ilmselgelt tehisaruga, ei ole seda raamatut minu silmis olemas. Jätan need trükised tähelepanuta samamoodi nagu internetis uudisvoogu kerides paavsti­rõivastes Donald Trumpi pildid või kontoris töötavate kobraste video. Tegu ei ole kunsti, vaid AI-prügiga. Ometi on niisuguseid raamatuid Eesti raamatupoodides müügil sadu.

Kui kunagi äratas pahameelt areng, et raamatupoodides hakati müüma sokke ja termoseid, siis nüüd on mul seesuguseid praktilisi tooteid nähes hea meel. Parem üks korralik tass kui tehisaru kujundatud raamat. Eriti ebameeldiv ja paraku levinud on tehisaru kasutamine lasteraamatute illustratsioonide puhul – aga võib-olla nüüd sirguvadki lapsed suureks maailmas, kus hirvedel on viis jalga ning ümbritsev keskkond sõnulseletamatult kõhe.

„Ära hinda raamatut kaane järgi“ oli hea ütlus, mis teenis inimkonda sajandeid, aga on aeg sel minna lasta. Riskin end paljastada ludiidi ja snoobina, poosetajana, kellele on esteetiline kogemus sama tähtis kui sisu. Raske on siiski suhtuda tõsiselt kirjastajasse, kes julgeb lugejalt küsida 20–40 eurot raamatu eest, mille kujundusse on panustatud vaid Midjourney tasulise konto kuutasu ja paar-kolm viipa trükise väidetavalt kujundajalt. See mõjub jultumusena, mis paljastab, kui napilt on kirjastajal austust lugeja vastu. Kui raamat on juba väliselt nõnda ülejala tehtud, siis miks peaksin usaldama seda, mis on kirjas selle sees? Tekib kahtlus, kas tekstiga on ikka vaeva näinud lihast ja luust autor ja toimetaja, originaalis muukeelse teose puhul ka tõlkija. Ehk on ka nende töö pelgalt rämpssisu, mille saaksin tasuta ükskõik milliselt internetisaidilt? Tehisarul on loomingus oma koht – tuleb ette olukordi, kus meedium ise on sõnum. Paberraamat ei ole aga selleks kohane väljund. Need kaks meediumi ei sobi omavahel kuidagi kokku – tulemus mõjub nagu söödaks elektriautole heina või topiks AirPodse vinüülimängijasse.

Maitse on mõistagi subjektiivne. Vähemalt üks tehisaruga loodud raamatukaas näib juba olevat valitud Eesti 25 kauneima raamatu hulka. Isegi silmanähtavalt tehislike raamatukaante vahel on selged kvaliteedierinevused, mõne teose teema sobib selle lahendusega paremini kui teisel. Laiskade AI-kaante õõvaorg lukustab teose lugeja ees: näiteid leiab Paulo Coelho raamatutest Andra Teede omadeni. Huvitav, kas mõni kirjanik on olnud selle vastu, et tema raamatut niiviisi kujundatakse, või pole see teda häirinud, sest tema töö – tekstiloome – sai ju tehtud? Susan Sontag on leidnud „Märkmetes camp’ist“, et maitse kipub arenema väga ebaühtlaselt: harva on samal inimesel ühtaegu hea visuaalne ja ideemaitse. Võib-olla ei pane autorid raamatu visuaalset maitsetust tähele, seevastu kui ostja kaalub raamatu niigi krõbedat hinda arvestades oma otsust hoolega.

Võib-olla on aga probleem hoopis minus endas, kes ma ei suuda ühiskonna uusimate arengutega kaasa minna. Minus, kes ma ei ammuta inspiratsiooni sellest, kuidas tehisaru­lahendused on koondunud käputäie rahvusvaheliste konglomeraatide kätte, kes on treeninud oma mudeleid tõeliste kirjanike ja kunstnike autoriõigusega kaitstud teoste põhjal. Autoritele selle eest muidugi makstud pole, aga kasutajalt kuutasu küsida võib küll. Ka needsamad raamatukaaned on valminud varasemate kunstnike loomingut kasutades, lisaks võtab iga tehisaruga valminud raamatukaas ära töö praeguselt illustraatorilt, graafikult või fotograafilt. Küllap aitab kunstniku asemel tehisaru poole pöördumine raha kokku hoida, aga miks siis üldse kellelegi maksta? Ehk saaks ka kirjaniku AIga asendada?

Kui vorm on nii suvaline, kas on siis üldse vaja raamatut trükkida ja lugeda? 500 aastat eesti raamatut polegi ehk pidupäev, vaid lõpudaatum. Mõistagi võib eesti raamatu aastat veeta piltvaipa tikkides ja ammu surnud kirjanike sünniaastapäevi tähistades, aga kui eesmärgiks on raamatut kui objekti tõeliselt väärtustada, võiks seda teha näiteks AI-sodiga valimatult üle valatud raamatute ostmisest ja trükkimisest keeldudes.

Mu raamatuarvustused on ka juunikuu Loomingus ja Vikerkaares, hetkel ainult paberil (pole kallid, pole AI kaanepildiga = täiuslikud trükised).

Subscribe’i enne, kui käibemaks tõuseb: