Vabandust! Muidugi selle eest, et ma põhimõtteliselt terve juulikuu olen suutnud teie kirjakastide ummistamisest hoiduda. Nimelt olen otsustanud üle pika aja proovida puhkamist ja mitte lihtsalt sellist, et veeta iga päev kusagil kodust eemal ja siis end väsinumana kui kunagi varem tagasi tööle tagasi lohistada ning sama mustrit poole aasta tagant uuesti korrata.
Bränding on vahepeal tähtsam kui asja sisu. Ametliku nime järgi on tegu sabbaticaliga, mis annab mõista, et oleksin justkui midagi oma elus saavutanud. Igaüks ei saa igal hetkel sabbaticali, see tuleb välja teenida, selle nimel higistada ja olla lojaalne. Mini-Rimi (kas te teadsite, et Mini Rimi ei ole olemas ja selle ametlik nimi on Rimi Mini??? Rimi Mini??? kas keegi on kunagi neid sõnu selles järjekorras öelnud? Kui ma sellest aru sain, seisin lihtsalt mõned sekundid lollilt Rimi Mini sildi all ega suutnud oma silmi uskuda) kassapidajatele ei anta sabbaticali, kuigi ometi võiks, sabbatical on midagi, millest postitavad inimesed oma Linkedini ja lisavad juurde, et so happy to be back in the office and achieve great things with this amazing team after a refreshing and well-deserved break!!! #exponentialgrowth
Õpetaja lapsena ei ole ma loodud suvel töötamiseks. Mu ema jaoks on iga suvi olnud omamoodi sabbatical ja ma olen selliselt üles kasvanud. Kui täiskohaga tööle läksin, tundus mulle alguses, et ema kohati ei saanud aru, et pean suvel ka päriselt töötama, kogu aeg ilmus ta välja plaanidega minna keset päeva Tallinna teise otsa sööma või surnuaiale või kui ma kodust töötasin, võis ta diivanile valada kogu mu lapsepõlvekodu riidekapi sisu ja öelda, et peaksin oma vanad t-särgid ära sorteerima, hoolimata sellest, et kell oli 14.30 ja mul oli pooleli Väga Oluline Dokument. Ehk siis sabbaticali võiks lihtsalt nimetada õpetaja suvepuhkuseks. “Ma võtan ühe õpetaja suvepuhkuse.” Lihtne, arusaadav, täielikult eestikeelne ja sugugi mitte Linkedini maiguline.
Eks sabbatical on ilmselt ka parem termin kui töötu cosplay, mis on analoog, mida ma ise vaikselt populariseerida üritan. Esimesel mitte-reisi ja mitte-töö nädalal magasin lihtsalt iga päev vähemalt keskpäevani. Keskpäevani magamine on imeline ja iga kord, kui elu annab mulle võimaluse elada täielikult iseenda sisemise kella järgi, nihkub see sinna, et olen neljani öösel üleval ja ärkan kusagil lõuna paiku. Šokeerival kombel ei ole see eriti mõistlik viis, kuidas tänapäeva ühiskonnast täiemahuliselt osa võtta. Paar päeva on see veel mõnus, aga mingil hetkel on ärgates telefoniekraanil numbreid nagu 12 ja 13 nähes tunne, nagu keegi oleks su ilma vähimagi ettehoiatamiseta visanud taevast alla suvalisele planeedile, kus sina oled ainsaks absurdselt tohmiks luuseriks, kes pole oma päevas (ega oma elus) midagi saavutanud ning ega enam pole mõtet ka, sest juba on lõunaaeg ning selle päeva võib sama hästi maha kanda, saaks ainult juba magama ära, aga muidugi ei saa, sest sa oled liiga ergas, kuna sa oled 8 tundi ärkvel olnud jne jne jne jne
Üks väga tore klient, kellele oma pikast puhkusest rääkisin, küsis, kas mu puhkus on ikka headel põhjustel. Talle vastasin, et muidugi ja selgitasin sabbaticali kontseptsiooni, aga see küsimus jäi mind piinama. Kas mu puhkus on headel põhjustel? Too küsimus saadab mind omamoodi spiraali, sest miks on inimestel üldse puhkust vaja? Ükskõik, mida sa oma ajaga teed, see läheb mööda. Sa võid hullumoodi töötada ja olla oma karjääris üliedukas, aga boooom - viis aastat on möödas. Sa võid teha iga päev trenni ja süüa ainult kodujuustu ning rullida oma nägu õhtul ja hommikul gua sha kristallidega, aga booooom - viis aastat on möödas. Sa võid saada kaks last ning pühendada end täiskohaga nende kasvatamisele, röstides neile igaks hommikusöögiks täisterahelbeid, aga te juba teate - viis aastat on möödas. Ja viis aastat saavad mööda ka siis, kui sa lihtsalt istud oma kodus ja skrollid telefoni ja mõtled, et küll tulevad paremad ajad, mil sa hakkad kõiki neid asju tegema, mida sa seni mitte kunagi teinud ei ole.
“Ela sellist elu, et sul ei ole sellest puhkust vaja!” või umbes midagi sellist kõlab üks hustle-kultuuri peamiseid lauseid. Ole iseenda boss, siis ei ole sul kunagi puhata vaja. Esmalt tundub mõte sellest, et ma olen nii palju töötanud, et mul on vaja mitut kuud, mil ma mitte midagi asjalikku ei tee, natuke kurb. Selles on veidi läbipõlemise maiku, mida peen sõna sabbatical omakord pisut lahustab. Aga olles aus, siis mu peamine soov ongi lihtsalt mitte midagi teha, ärgata hommikul, eelistatavalt enne keskpäeva, ja vaadata, kuhu mu mõtted mind viivad. Ma ei usu, et mitte ükski töö või loominguline projekt suudaks mind sellest soovist lõplikult vabastada. Iga natukese aja tagant on mul tunne, et kui ma asjad nüüd hästi korralikult läbi mõtleksin, areneksin ma inimesena edasi.
Puhkuse juures on see hea, et on palju aega mõelda ja lugeda. See on ka puhkuse halb külg, sest kui sul on liiga palju aega, siis sa hakkad MÕTLEMA. Üleüldse sellest, kuidas on elada ja kui veider see on ja kuidas su veresooned võivad igal hetkel ära lupjuda ja sellest, kuidas sa sõltud teistest inimestest sünnist surmani, isegi kui mõlemad need tegevused tuleb sul suuremas osas enda jõul läbi teha. Ma ei ütle, et oleksin nüüd mõne suure taipamiseni jõudnud (ja see on ka pisut suur lootus, mida ühe paarikuise töötu appropriationi peale panna), aga üks mõte ei anna mulle rahu. See on mulle isiklikult nii ebamugav tõdemus, aga ma kardan, et täiesti vältimatu ja kõlab umbes nii: mitte miski, mida ma täiesti üksi teen, ei loe mitte midagi. Inimese mõõdupuuks ei ole see, mida ta on oma elu jooksul saavutanud, vaid see, mida ta on teistele teinud. Ei tähenda nüüd, et peaks kogu oma maise vara heategevusele annetama ja ise tänaval magama, aga kui ma üritan välja mõelda, mis võiks mu elu mõte (hoolimata sellest, et ma tean, et elul ei ole seda), siis selleks ei saa kunagi olema üksi kodus või kontoris arvuti taga istumine. Oma elu õigesti (hoolimata sellest, et ma tean, et seda teha ei saa) elamine saab toimuda ainult teiste eludega läbipõimunult.
Ma saan aru, et kõlan nagu oleksin esimest korda elus seeni teinud ja aru saanud, et kõik on omavahel seotud, aga inimvõrgustike loomine ja hoidmine ei ole midagi, milles ma väga hea oleks. Ja ma ei taha öelda, et mul pole sõpru, vaid et ma võiksin inimestesse enda ümber kuidagi avatumalt ja läbimõeldumalt suhtuda ning rääkida rohkem inimestega, kellest ma siiani eriti midagi ei tea, sest pidevalt oma mullis istudes jäävad olulised perspektiivid nägemata. Mul pole õrna aimugi, kuidas ma oma eesmärgi - inimestega rohkem suhtlemise - saavutan, aga vähemalt on mul nüüd eesmärk. See on juba rohkem kui juuli alguses.
Boonusena 3 korda, mil ma viimasel ajal nutma olen hakanud (ei ole seotud läbipõlemise või närvivapustusega, ma lihtsalt hakkan niipea nutma, kui kuulen keelpilliseadet):
Lana Del Rey laivi ajal, nii “Young and Beautifuli” kui “Video Gamesi” (jube klišee, ma tean, aga mulle meenusid kõik need korrad, kui ma ülikooli raamatukogus Youtubest Lana Del Rey videoid ketrasin ja see oli hoopis teine versioon Lanast kui nüüd, mil teda ka kritiikute poolt hinnatakse, aga tegelikult teeb ta laias laastus ikka seda sama muusikat, ainult nüüd saadakse temast veidi paremini aru ja noh, miljonid inimesed on alati saanud).
The Beari teise hooaja neljanda osa peale, milles saadeti Chicago magustoidukokk Kopenhaagenisse ühe oma ala profi juurde stažeerima ehk sisuliselt secondmentile samamoodi nagu mina Kopenhaagenis võõras ettevõttes praktikal käisin. Too USA kokk ei teadnud Taanis kedagi ja jalutas oma vabal ajal üksi pisut sürreaalselt mööda linna ringi. Osa lõpus, kui ta üksi sõi, üürikodus, kus väidetavalt elas ka kass, keda ta kunagi ei näinud (peaaegu täpselt sama lugu oli ka minul, ainult, et olen kindel, et minu taani kass oli ka päriselt olemas) hakkas mängima Brian Eno & Harmonia “Welcome”, mis on ilmselt mu lemmik Eno lugu ja see oli lihtsalt nii absurdselt spetsiifiliselt minu jaoks loodud. Kuigi seal sarjas on läbivalt väga hea muusika, siis ma ei oodanud seda lugu üldse ja tundsin end nagu reka oleks minust üle sõitnud (aga heas mõttes). The Bear on üldse kõige parem uuem sari praegu. Ma ei ole üle saanud sellest osast ega teise hooaja seitsmendast osast, mis keskendub sellele, miks me üldse midagi teeme ja et kui me oleme juba otsustanud midagi teha, võiks see teenida ka teisi, mille läbi võidame iseendale väärikuse ja kui mitte elu eesmärgi, siis vähemalt illusiooni sellest. Ma ei tea, vaadake The Beari, see on elu.
Ja muidugi hakkasin nutma ka Barbie filmi ajal. Loogiline.
hakkasin ka nutma barbiet vaadates - see stseen, kus ta bussikas ümberringi vaatab ja fiilib. head õpetaja suvepuhkust - ja äkkiii - jõuame suvel teha veel ühe mittemidagi tegemise deidi koos? :)