hirm on väike-surm

uudised, mis vajavad enda kõrvale ambienti

Sel aastal käisin esimest korda elus 24. veebruari hommikul lipuheiskamist vaatamas. Soov seda teha küpses paari päevaga nii tugevaks, et ei jätnud mulle erilist valikut, ma lihtsalt pidin sinna minema. 23. veebruari õhtul käisime paari sõbraga lühendatud tööpäeva tähistamas ja peale mõne USA ja Läti käsitööõlle tarbimist (kas teadsite, et Noblessneris on USA ja Läti käsitööõlle pood, mille omanikel on lisaks imearmas kutsikas? see ausalt ka pole sponsored ad, kuigi võiks) ütlesin kõigile tuttavatele, kes tee peale ette sattusid, et pean varsti koju magama minema, kuna pean hommikul vara ärkama, et lipuheiskamist vaatama minna. Sest ma pole kunagi käinud ja tänavu võib olla mu viimane võimalus. Milline viis inimestesse peotuju ja rõõmu süstida ning vestlust ülal hoida!

Vahetult enne vabariigi aastapäeva uputati meedia üle artiklitest, mis ei jätnud lugejale kahtlust, et pole mingit põhjust enda valvsust uinutada uskumusega, et Venemaa ei ründaks NATO riiki. New York Timesis ilmus artikkel “For Europe and NATO, a Russian Invasion Is No Longer Unthinkable” suurepäraselt rahustava tsitaadiga “We don’t think that this question is whether or not” Russia will try to invade, Colonel Tikerpuu said last month from his command headquarters at Taara Army Base. For many Estonians, he said, “It’s only a question of when.” Samas stiilis tsitaate tuli mujaltki. Korrutasin endale, et seda juttu räägitakse selleks, et veenda kahtlejaid, selleks, et teema laualt maha ei libiseks, viisina veenda Lääne riike, kes Venemaa suhtes naiivsed on, mitte selleks, et eestlasi kotte pakkima suunata.

Ühel veebruaripäeval tahtsin veeta oma lõunapausi arvuti ees salatit süües ja uudiseid skrollides, aga järjekordset me-peame-sõjaks-valmis-olema artiklit lugedes tekitasin endale keset tööpäeva korraliku ärevushoo. Panin Hiroshi Yoshimura peale, hingasin nina kaudu sisse ja suu kaudu välja ning vaatasin autosid täis kiirendusrada keset linna, mida Ahtri tänava all tuntakse. Igasugune võimalus tööd teha või rahus päevaga jätkata oli kadunud. Kõhus keeras, mind oli jälle tabanud hirm, mis mind esimest korda üles leidis 2007. aastal, mil ema oli välismaal komandeeringus ja ma öösel teleka ees jäätist süües AK erisaateid vaatasin, mõeldes, mis saab, kui ma sõja ajal üksi Eestisse jään. Hirm, mis tuli tugevamana tagasi, kui 2014. aastal Krimmi sõda algas ja ma ei suutnud lõpetada mõtlemist Vene gaasist, mis mu Tartu üürikorteri radikaid soojendas. Ja hirm, mis mind 2022. aasta veebruaris täielikult halvas, aga millest pole mõtet rääkida, sest eks me kõik teame, mis värk on, mis meil muud üle jääb.

Nagu “Düünis” korratakse:

Mina ei pea mitte kartma. Hirm on arutapja. Hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse. Ma pööran oma näo hirmu poole. Ma lasen sellel minna enesest läbi ja üle. Ja kui see on minust möödunud, siis pööran oma sisemist silma, et talle järele vaadata. Seal, kuhu läks hirm, pole midagi. Ainult mina jään alles.

Igatahes sundis see hirm mind 24. veebruari hommikul enne päikesetõusu ärkama, peas järgmised mõtted: ma saan sellest lastelastele rääkida, et nägin kunagi Eesti lipu heiskamist. Kui Toompeale kohale jõudnud olin, ei olnud enam midagi karta, rahvast oli palju, aga meeleolu oli omane pidupäevale, mitte leinale. Palju oli tulnud ka kohalikke välismaalasi, kes lehvitasid rõõmsalt Eesti lippe, hommikujooksjaid, kes otsustasid Pika Hermanni oma jooksutiiru trajektoorile seada, nõnda palju koerajalutajaid, et vahepeal läks lahti korralik kisma, otse peolt saabunud Soundcloudi räppareid, kes said Stenbocki maja ees kõva pildi teha. Kui ametlik osa läbi sai, olid vanalinna kohvikute uste taga lõpuks ometi järjekorrad, kõik tahtsid kohvi ja saiakest ja kiluvõileiba ja munapudruga hommikuburgerit ning päike paistis ja mu hirm oli kui mitte lahtunud, siis vähenenud talutava piirini. Meil ei ole täna siin mitte midagi karta, aga nii paljudes kohtades on ning iseenda teoreetilise häda üle muretsemine päris olukordade lahendamise asemel ei tee kellelegi head. Hirm on ajutapja, hirm on väike-surm.

märtsi soovitusnurk

🎥 Maailmas on vähe paremaid asju kui käia detsembrist-märtsini kinos. Kinolevi on ääreni täis auhinnatud filme ja ma ei ole jõudnud neid kõiki ära vaadata isegi siis, kui käin kolm korda nädalas kinos. Eile vaatasin lõpuks Wim Wendersi “Perfect Days’i” ja kuigi mu ees istus seltskond, kes seda vist täielikult vihkas (snoob minus ütles, et nad tulid seda vaatama ainult Oscarite eriprogrammi pärast ja käisid viimati “Barbiel”), siis mina olin võlutud. “Perfect Days’i” peategelane on Tokyo avalikke vetse koristav Hirayama. Kui ma töötasin oma miinimumpalga töökohal, kuulasin sinna minnes järjest Otis Reddingu “(Sittin’ On) the Dock Of The Bay’d” ja sama laulu kuulas ka Hirayama. Ehk siis väga tõetruu lihttöölise kujutamine. Täiusliku elamuse saamiseks käisin pärast filmi lõppemist Artise WC-s. Esimest kabiiniust avades vaatas mulle vastu pisike roheline konnakujuline laste vetsupott, mis ajas mind valjult naerma. Hirayama oleks seda väga hinnanud. Teist kabiiniust avades vaatas mulle vastu ääreni vetsupaberiga täidetud ropult ummistunud pott. Hirayama oleks seda vihanud ja kindlasti vihkas seda hommikune koristaja, kellest isegi esteetilist väärtfilmi ei vändatud. See on tõeline 5D kinokogemus. Nagu toidu kõrvale soovitatakse veini, soovitan mina selle filmi kõrvale avalikku vetsu.

📚 Kui tore on see, et olemas on Loomingu Raamatukogu, kus on lisaks Carolina Pihelgase väga heale raamatule “Lõikejoon” ka trükitud Nietzsche enam kui sajandivanune ränt sellest, kuidas talle ei meeldi enam oma kunagine iidol Wagner („Wagneri juhtum. Nietzsche contra Wagner“). Mõtlesin seda lugedes pidevalt Kanye Westile ja Jay-Z’le, tahtis ju Kanyegi ainult Jay-Z’ga koostööd teha ja vaatas teda kui oma suurt venda ("my big brother, he was B.I.G.’s brother”) ja nad olidki unelmate duo, kuni nende egod teineteise jaoks paratamatult liiga suureks jäid. Sealt edasi läheb mu võrdlus lappesse, sest nii Wagneri kui Kanyega seondub antisemitism, aga Wagner on ju suure vennana pigem Jay-Z. Ma ei tea, kas ma otseselt soovitaksin seda raamatut, aga ma sain vähemalt paar tundi mõelda, kas Wagner on pigem Jay-Z või Kanye ehk siis worth it. Ja mulle meeldivad kirjanduse salty bitch’id (tervitused Õnnepalule).

🎵 70-aastane Kim Gordon Playboi Carti biidil ei ole mingi liialdus, see tõepoolest on biit, mis oli Carti jaoks liiga ekspermentiaalne, aga Kimi jaoks ideaalne. Ma ei tahaks, et see oleks suur asi, et Kim Gordon on 70 ning endiselt faking lahe, aga millegipärast see on. Mida me eeldasime, et maailma kõige koolim girl saab pensioniealiseks, hakkab tikkima ja Julio Iglesiast kuulama? Kindlasti mitte. Ma kuulan seda lugu nagu manifesti, nagu to-do listi, nagu pidepunkti kaootilises maailmas, kus mul läheb vahepeal meelest, mida järgmisena teha. Hoodie, toothpaste, brush, foundation, contact solution, mascara, lip mask, eye mask, ear plugs, travel shampoo, conditioner, eyeliner, dental floss.

Mul ei ole pakkuda mitte ühtegi mikro- ega makrodraamat või kõmulugu, aga mul on pakkuda mõned kaootilised mõtted: