ja mis siis kui ta on nats, mulle ju meeldib ta muusika

kas kõik, mis teeb rõõmu, peab lõpuks panema tundma halvasti?

Piinlik fakt minu kohta: ma olen millennial. Jah, ma tean, täiesti šokeeriv, häbiväärne ja kohutav. Isegi kui üritan end vabandada sellega, et olen late millennial, on see vältimatu tõsiasi.

Teine piinlik fakt minu kohta: ma olin hardcore Kanye fänn. Väga tüütu pidevalt oma õigust tagaajav Kanye fänn (kas üldse on teistsuguseid?). Kui olin 12-aastane ja suvel vanavanemate juures Mähel, ei olnud seal internetti ja pidin kuulama CD-delt muusikat, mis mul juba olemas oli, ning see läks pika suve peale üpris igavaks. Õnneks oli mu kaasaskantaval CD-mängijal ka raadio ning Tallinnas oli oluliselt rohkem raadiojaamu kui Haapsalus, nende seas ka hiphopi jaam, mille kohta ma ei mäleta mitte midagi enamat kui seda, et see mängis päris väikese sageduse pealt, u 87.7 FM?Öösiti lamasin verandal lahtikäival diivanil ja kuulasin seda jaama religoosselt, kuna mu enda kaasakõrvetatud CD-d ammendasid end juba esimesel nädalal ja uute ostmiseks polnud kellelgi raha.

Ühel ööl kuulsin ma SEDA. Kanye West - Diamonds From Sierra Leone (Remix) ft Jay-Z. On elu enne ja pärast seda. Ma ei teadnud mitte midagi Sierra Leone teemantidest ja mul polnud ega ole siiani mingit võimalust osta teemanteid või minna Sierra Leonesse. Selle suve jooksul kulus mul Kanye salm pähe:

Good mornin', this ain't Vietnam, still
People lose hands, legs, arms, for real
Little was known of Sierra Leone
And how it connect to the diamonds we own
When I speak of diamonds in this song
I ain't talkin' 'bout the ones that be glowin', I'm talkin' 'bout Roc-a-Fella, my home
My chain, these ain't conflict diamonds
Is they, Jacob? Don't lie to me, mane
See, a part of me sayin' keep shinin'
How when I know what a blood diamond is?
Though it's thousands of miles away
Sierra Leone connect to what we go through today
Over here, it's a drug trade, we die from drugs
Over there, they die from what we buy from drugs
The diamonds, the chains, the bracelets, the charmses
I thought my Jesus piece was so harmless
'Til I seen a picture of a shorty armless
And here's the conflict
It's in a black person soul to rock that gold
Spend your whole life tryna get that ice
On a Polo rugby, it look so nice
How can somethin' so wrong make me feel so right?

Ja see oli esimene kord, kui ma kuulsin midagi eetilisest kaubandusest või postkolonialistlikust Aafrikast. Sealt edasi läks mu Kanye vaimustus aina hullemaks ja nagu muusikal kombeks, põimus Kanye lahutamatult läbi eluga, mida ma elasin, mõjutas seda, kes olid mu sõbrad ja millised mu mälestused.

Teismelisena peole minemine kui “My Beautiful Dark Twisted Fantasy” just välja tuli. “American Boy” Estelle’iga. Daft Punki sämpel “Strongeris”. Klassivennaga ajaloo tunnis valjult YouTubest “Love Lockdowni” mängimine. Advokaadibüroosse praktikale jalutamine, süsteemi ja kapitalismi ja selle olukorra vihkamine, kuhu ma pahaaimamatult otse koolist sattusin (mina? noor geenius? kontoritööl?) ja lõputult “Yeezuse” käiamine. “Flashing Lightsi” video. “Runaway” video. Esimene “Ultralight Beami” kuulamine. Ma ei näe mitte kunagi Kanyet laivis, kui ta just Putini-Eloni küborgiarmeega ühel päeval suunda Tallinna peale ei võta.

allikas

Korduvalt olen Kanyet kaitsnud, geeniuseks kutsunud ja enda lemmikartistiks nimetanud. Ilmselt rohkem kui ühegi teise artisti puhul on tema lüürika mulle nii pähe kulnud, et tuletab end salmide kaupa suvalistel hetkedel meelde.

It seems we living the American Dream
But the people highest up got the lowest self-esteem
The prettiest people do the ugliest things
For the road to riches and diamond rings

OK, ma saan aru, et kogu see jutt kõlab nagu kiidaksin Adolf Hitleri maastikumaali, kuna see tähendas mulle teismelisena nõnda palju. Aga tähendas. Neil päevil ma mõistagi enam eriti Kanyet ei kuula, esiteks on ta uued lood nõnda pasad, et mul pole enam kiusatustki ja ta vanu lugusid pole mul vaja enam kuulata, need on mulle pähe kulunud nagu tee Metsa tänavalt kooli, nagu mu parima sõbranna trepikoda ja spordihoone riietusruumide kapipaigutus, mul pole vaja (ega sageli võimalik) neid kohti füüsiliselt taaskülastada, et hetkega neisse tagasi sattuda. Ma võin neid laule ja hetki lihtsalt oma peas uuesti mängida, kuni nad on paremad kui nad tegelikult kunagi olid.

Kas kõik, mis kunagi lihtsalt ja pealiskaudselt meeldis, peab nüüd põhjustama häbi, valu ja lääne tsivilisatsiooni allakäiku? Lisaks Kanyele olen ma sadu kordi kuulanud Grimesi, kelle last Elon Musk nüüd Valges Majas inimkilbina kasutab, keepinud up Kardashianitega, sest on lõbusam laikida Instagramis ilusaid pilte kui kuulata seda, kuidas mõni kümnendat aastat doktoriõppes olev vend seletab midagi Baudrillardist, isegi mõelnud, et oleks lahe omada Teslat ja minna Marsile.

10-15 aastat tagasi ei pidanud ma mõtlema, kas miski eelnevast on eetiline (sest peavoolukultuur, miljonärid, miljardärid ja tähelepanumajandus ei ole seda ilmselgelt), aga samas ei tulnud ma selle pealegi, et Instagramis Kim Kardashiani ja Kanye piltide laikimise taustaks Grimesi kuulamine võib olla kuidagi seotud sellega, kas NATO tuleb päriselt Eestit kaitsma, kui Venemaa meid ründab. Öeldakse: see on halvim timeline, aga skeptik (või hoopis optimist) minus leiab, et timeline saaks veel halvem olla, aga see on kõige jaburam, piinlikum ja labasem timeline.

Kinos “Kikilipsuga mässajat” vaatamas käies tundsin teravat nostalgiat aja järele, kus tundus, et maailma juhivad intelligentsed inimesed, kes pole miljardäride poolt kinnimakstud või vene propagandast läbi imbunud. Ning kuigi nii Obamal kui ka Toomas Hendrik Ilvesel oli vigu (Obama pommitas Süüriat ja Iraaki, THI unfollows mind Twitteris), tahtsin selle lõbusa filmi lõppedes nutta, sest maailm, milles filmi tegevus 2016. aastal lõppes, tundus nõnda palju parem kui see, millesse mina 2025. aastal kinost väljudes astusin. Samas oli filmis nähtav THI (kikilipsuga, mässaja) üks esimesi sümptomeid, et traditsioonilised liidrid (viisakad, mittemidagiütlevad, neutraalsed) on oma aja ära elanud, maailm on nüüd Suurte Isiksuste päralt ning on vaid vedamise küsimus, kas nende idiosünkraasia on meile kokkuvõttes hea või halb.

Mul ei ole erilist nostalgiat 00ndate lõpu ja 10ndate esimese poole millennialikultuuri järele, eriti teades seda, mis järgnes. Aga kui toredalt naiivne oli aeg, mil oli veel ruumi küsimustele nagu “kas see laulja on feministlik”, “kas see bränd on mu sõber”, “kas need tossud on LGBT-sõbralikud”. Kõik, mida millennialid tahtsid, oli juua käsitööõlut, müüa vintage-riideid ja kuulata indifolki. See võis olla lame, aga kui mul on valik man-bun’i ja noori radikaliseerivate podcastide vahel, valin alati man-bun’i. Ja muidugi oli kusagil maailmas ka siis halb (alati on, proovi olla näiteks uiguur Hiinas), aga mitte siin, mitte nõnda, mitte minu jaoks.

Mind ei jäta rahule mõte sellest, et Beyoncé esines viis aastat enne sõda Donetskis ning et samal staadionil toimusid vaid kaks aastat enne sõda jalka EM-i mängud. Ega sellest, et Weimari-aegne Saksamaa oli liberaalsuse ja avangardi kants ning Berliin oli 30ndate alguses üks parimaid kohti LGBT-inimestele. Või sellest, kuidas ma keskas lugesin Remarque’i ega suutnud ära imestada, kuidas inimesed ei uskunud suvel enne sõda, et on suvi enne sõda. MasterCard ei ole queer ally, aga see, kuidas isegi need kümme aastat tagasi vähemalt paberil feministlikud ja progressiivsed popstaarid ning suurkorporatsioonid nüüd kas mitte midagi ei ütle või üritavad maailmakorra muutusest ise kasu lõigata, valmistab siiski pettumust. Aga ei üllata. Neil päevil usun vaid Koit Toomesse ja Pedro Pascali.

märtsi soovitusnurk

🎥 Putsis koht on planeet Maa, aga vähemalt on siin võimalik vaadata filmi “Pikad paberid” ning seejärel kõndida kinost koju läbi täpselt samade kohtade, mida just ekraanilt nägid. Kui esimest korda elus Madison Square Gardeni rongijaamas maa alt välja tulin, olin šokis, sest see nägi välja täpselt nagu filmis, aga peale “Pikkade paberite” vaatamist on kõik mu ümber nagu filmis, tee tööle, toidupoodi ja koju, Baltast rääkimata. Ma ei suuda lõpetada sellele filmile mõtlemist ega sellest rääkimist, seal ei juhtu midagi, aga kokkuvõttes ikkagi palju, see on kurb ja naljakas ja kodukootud, armas nagu elu ikka.

📚 Serhi Žadani “Depeche Mode” hävitas mu. On võimalik lugeda seda raamatut teadmisega, et Beyoncé kontserdini Ida-Ukrainas on jäänud loetud aastad (millennial optimism), aga ka teadmisega, mis edasi saama hakkab. Võid ju proovida Venemaaga kaasnevast pasast pääseda ja aeglaselt läände roomata, aga jäädki seda igaveseks tegema, sest su elu pole sinu valikute küsimus, pole ühtki asja, mida saaksid teha, et mitte sattuda SINNA punkti. Kui sa oled sündinud vales kohas valel ajal, oled sa see, kes sa oled, mitte see, kelleks sa tahaksid saada.

Koos Kairi Loogi “Tantsi tolm põrandast” ja Urmas Vadi “Kuu teise poolega” sai mul vist tükimaks ajaks mõõt täis raamatutest, mis vähimalgi määral kirjeldavad Nõukogude aega või selle järellainetust. See ei ole vähimalgi määral etteheide nende raamatute autoritele ega hinnang kunstilisele kvaliteedile, aga ma tahan elada oma idiootses ideaalmaailmas, kus iga Eesti mimmu võib olla samaväärne UK või USA mimmuga, käia küüntes ja klõpsida lattet juues Canvas valmis veebilehti ja nõnda saadud rahast ausalt ja rõõmsalt ära elada. Ma ei suuda mõeldagi postsovetlikule ajaloole, ainult valgele süüle, ma tahan tunnetada oma privileege valge eurooplasena, mitte oma staatust idaeurooplasena (ma tahan olla anastaja, mitte anastatu). Kohutav, et ei saa lugeda lihtsalt lugemise pärast, vaid kõikjale tuleb kaasa võtta ennast ja seda sundmõtet, mis sinust parasjagu lahti ei lase.

🎵 Kui ma ei kuula “Pikkade paberite” soundtracki (pigem harv juhus), kuulan Oklou uut plaati. Ma arvan, et see on hetkel mu aasta lemmikplaat, see hype, millest ma Magdalena Bay puhul kunagi lõpuni aru ei saanud, on siin õigustatud. Caroline Polachek, kui ta oleks prantslane, Grimes, kui ta poleks kunagi Elonit kohanud. Samas nii euroopalik, UK hyperpop ja Rootsi Drain Gang.

//

- Mu Vikerkaare internetiartikkel jõudis internetti.

- Ja isegi mu novell Loomingule jõudis internetti.

- Mõistagi kõige olulisemana on internetis ka Tate McRae arvustus.

//

Lõpuks tulin sobiva nime peale ja tegin endale OÜ. Vot nüüd alles saab hakata kirjutamisega raha teenima: