Enne, kui lähed Pariisi, käi ära Nuustakul.1 Nii öeldakse, jättes millegipärast mainimata selle, et Nuustaku on tegelikult juba üle saja aasta Otepää. Sama hästi võiks Pariisi kutsuda mõne vana nimega, näiteks öelda, et “Enne kui lähed Lutetiasse, käi ära Nuustakul”. See on ka kõik, mis mul selle vanasõna kohta öelda on, sisust endast on mind alati see vorm rohkem häirinud, mis kuradi asi on Nuustaku, kuhu ma õigupoolest minema pean?
Ma pole kindel, kummas ma varem käisin, vast ikka Otepääl, aga autota lääne-eestlasel ei olnud nullindatel Pariisi oluliselt raskem jõuda kui Otepääle. Igatahes, ma ei ütle seda, et peaks ära käima enne Otepääl kui Pariisis, mul on täiesti ükskõik. Aga igal juhul tuleks enne ära käia Poolas kui Camino de Santiagol või minna end avastama Aasiasse või Austraaliasse. Mul on tunne, et Poola on vastus kõigile küsimustele.
Võib-olla on mure selles, et Eestis pole normaalseid piire, mistõttu pole ka normaalseid viise nende ületamiseks. Päriselt eksisteeriv maismaapiir on Eesti ainult Lätiga. Just sealt avanebki tee tõotatud maale (Poola). Venemaa piirist pole mingit mõtet rääkida, aga selle olemasolu on Kagu-Eestis ja Kirde-Lätis ringi sõites pidevalt tuntav - uhked, laiad, tühjad teed, mis viivad eikuhugi (Petserisse ja Pihkvasse). Vahel olen Võrumaal igavledes toksinud Google Mapsi, et otsin vaatamisväärsuste soovitusi. Pole probleemi, kõigest pooletunnise autosõidu kaugusel itta on imekaunis klooster! Mine ja hakka aga sõitma, loobu kogu oma senisest elust, reeda oma kodumaa! Vanad võro mehed veeretavad sentimentaalseid mälestusi sellest, kuidas vanasti mindi kusagil Võru lähedal maakolkas jooma ja ärgati järgmisel hommikul iseendalegi segastel asjaoludel Petseris. Igatahes tundus see maanurk nende kirjeldatud ajal elu täis. Nüüd ripub Kagu-Eesti lihtsalt õhus, nagu vanadel kaartidel, terra incognita, kui sõidad üle ääre, siis neelavad lohed su ja sa põled põrgutules.
Vanemad inimesed on mitu korda küsinud minult küsimusi stiilis: “Kas jõudsid veel Venemaal ära käia?” justkui oleks Venemaa paar aastat (paar aastakümmet?) tagasi plahvatanud leekidesse ja maamuna pealt kadunud. Vaimselt ta seda muidugi tegigi, aga füüsiliselt on ta ikka veel olemas, kõik need teed Võrumaal ju viivad kuhugi, nagu rannamännid, mille tuul samas suunas painutatud on. Ma jõudsin Venemaal ära käia (lugege seda palun sellise häälega, nagu vana taat pajataks lõkke ääres lugusid). Ühe korra Peterburis äärmiselt külmal talvel, kui olin 19. Käisin ema ja ta töökaaslastest õpetajatega koos bussireisil ning tagasi tulles palusid ema kolleegid, kellega ma kunagi rääkinud polnud, kas saaksin 10 pakki suitsu enda kotti panna. Muidugi, pole probleemi. Alles ma kartsin õpetajaid üleüldiselt ja nüüd viin ma üle piiri suitse nende meestele ja poegadele, lapsepõlv on läbi. Need teed, mis nüüd enam kuhugi ei vii (või viivad? Ei saa testida, kukud üle ääre ja lõpetad koletise kõhus), nägid paarikümne aasta jooksul väga palju täpselt välja arvestatud kogustes (10 pakki suitse, 1 liitrit kanget alkoholi, 16 liitrit õlut jne jne) odavaid suitse ja alkoholipudeleid. Lisaks mäletan Peterburi reisist seda, et kuulasin palju Kylie Minogue “Impossible Princess’i” ja et ema kolleegid olid elevil, et üle tüki aja Peterburi said, Mina ei suutnud Peterburi tähtsusest aru saada, peale selle, et Ermitaažis oli väga palju kasse. Ma oleksin parema meelega läinud Londonisse või New Yorki või vähemalt kuhugi, kus oleks soojem kui -20 kraadi.
Kui oleksin teadnud, et see on viimane kord, mil Venemaal käin (aga kas saab rääkida sellistes absoluutides? Praegu küll ei tundu, et sinna kunagi läheksin, loodan, et mind sinna vastu enda tahtmist ei VEETA höhöhöhö), kas oleksin sellesse kuidagi teisiti suhtunud? Vaevalt, Venemaa tundus juba siis hirmus koht. Tegelikult oleksin pidanud kunagi ammu klassiga Venemaale minema, aga paar nädalat enne reisi toimus pronksiöö ja meie viisad tühistati. See tundus nii naljakas, et keegi Venemaal tühistas paarikümne Haapsalu lapse viisad. Millised ohtlikud elemendid ja riigivaenlased. Peterburi reisi asemel läksime Kasari jõele kanuutama, sinna sõidab Haapsalust alla tunni, pole vist vaja öeldagi, et see oli äärmiselt pettumust valmistav asendusreis.
Igatahes on Läti ainus piir, mida ületades Eestist kuhugi laiemasse maailma saab. Jätame siin lennusõidu kõrvale, lennukiga võib sõita paari tunniga täiesti teistsugusesse kohta, ilma arusaamata, kuidas Kagu-Eesti Kirde-Lätiks muutub. Päriselt piiri ületamiseks on seda vaja teha aeglaselt (eelistatult nt Kristjan Jaagu stiilis või hobusega, aga kompromissina nt bussi, rongi või autoga). Võib-olla oleks mu arvamus teine, kui ka Soomesse maismaa kaudu saaks (siinkohal on jälle probleemiks see kuradi Venemaa), aga laevasõit on olemuslikult täiesti teine vaib. Siis on üleminekuruumiks laev, mitte imelikud pooltühjad piirikülakesed. Väiksena arvasin, et Soome on samasugune saar nagu Hiiumaa või Saaremaa. Kui mitte, siis miks sinna samamoodi laevaga minema peab? Rootsiga on sama lugu, aga veel ekstreemsem. Lisaks usun, et ei saa olla naaberriik riigile, mis ei tea, et sa oled tema naaberriigiks. Kas te olete kunagi kohanud rootslast, kes teab, et Eesti on Rootsi naaberriik? Väliseestlased ja geograafia PhD-d ei loe. Seega ei ole Rootsi päriselt Eesti naaberriik, vähemalt mitte senimaani, kuni rootslased ise sellest teada saavad.
Esimene asi, mida kusagilt Kagu-Eestist (aga mitte Valgast, see vääriks täiesti eraldi peatükki) Lätisse jõudes tunnetada, on tühjus. Neil teedel tõesti ei ole mitte kedagi, ei paista ühtegi maja, vähemalt mitte enne Aluksnet, kuigi ma ei tea, kuidas need inimesed üleüldse Aluksnesse jõuavad. Kas nad tõesti tulevad kõik lõuna poolt või visatakse nad lihtsalt drooniga otse linna südamesse? Eesti-Läti piirialad on tõesti nõnda mõttetud nagu stereotüüpselt ette kujutada võiks mõni härra Washingtonis või Brüsselis (“Härra peaminister, kas me lähme tõepoolest Murati või Vēzese pärast sõtta: elanike arv vastavalt 17 ja 2?”). Aga ega Lätti sõitmine iseenesest ei saagi olla eesmärk, eesmärk on tunnetada seda, kust me tuleme ja kuhu me läheme, aga Läti on selleks liiga lähedal. Lätis ei saa lahti sellest rõvedast häälest peas, kes tahab, et tal oleks ilusamini pügatud hekk ja suurem liinamaastur kui ta naabril. Eesti teed on paremad. Riia ümbersõit on kohutav. Kas nad remonditöid kunagi valmis ei saa? Oi kui kallis bensiin on. Oi kui magusad nende salatid on (shoutout sõbrannale, kes tuletas meelde, et söön juba teist korda elus Bauska linnas kahtlaselt magusat salatit). Läti ei paku piisavat perspektiivi, mitte mingit valgustuslikku hetke, aga vähemalt on see samm edasi.
Läti-Leedu piiri ületades on tunne esmalt samasugune kui paar tundi varem Läti põhjapiiril olles. Mitte mingit vahet ei ole. Aga pikapeale hakkab Leedu end ilmutama. Siiski ei kao täielikult see jube sisehääl, mis end oma naabriga võrdleb. Kas on võimalik, et Leedus on kõrgem keskmine palk kui meil? Ja kuidas see võimalik on? Ning mida me teha saame, et selliseid arenguid peatada? Ma arvan, et kui pikemalt Leedus olla, võiks Leedus mingi ilmutus isegi saabuda, aga see peab jääma teiseks korraks. Sest pole aega lõunalõunanaabritele liiga pikalt mõelda, kui ees ootab tõotatud maa - Poola.
Mulle tundub, et on kahte liiki inimesi: neid, kes armastavad Poolat, ja neid, kes pole ammu Poolas käinud. Poola on kodune, aga samas võõras, arenenud, puhas ja turvaline, aga samas mitte kopitanud Lääne-Euroopa. Milleks minna end avastama Kreeka saartele või Indoneesiasse? Inspiratsioonireis Suwalki Kauflandi on lähemal, odavam ja ilmselt ka tulemusrikkam.
Nagu ilmutustega ikka, on igaühe ilmutus erimoodi, mistõttu ei saa ma enda oma siinkohal reeta. Ainsaks nõuandeks on tagasiteel kaasa osta rohkem karpe E. Wedeli linnupiimakomme kui esialgu mõistlik tundub. Ja Poolast edasi pole vaja sõita, Slovakkia on juba liiga kaugel ja liiga veider.
augusti soovitusnurk
🎥 Vaatasin “Odüsseiat” ja uut “Ämblikmeest” ja kummaski polnud Jan Uuspõldu. Christopher Nolan movies used to have Jan Uuspõld in them!
See pilt ei ole seotud Poolaga, aga see on parim asi, mida mu silmad kunagi näinud on.
📚 Lugesin ühe õhtuga läbi Jim Ashilevi “Inimese kostüümi”, omamoodi easy read, mida polnud kindlasti lihtne kirjutada. Ashilevi kindlasti tõusis selle raamatu tõttu minu kõige millennialima mehe edetabelis (ei ole iseenesest negatiivne ega positiivne asi) kõvasti, aga seda juhib endiselt NOËP. Kuigi tõsiasi, et ta jutustas mitmel lehel miskipärast ümber “Sõprade” reunion’i sisu, viis ta peaaegu liidriks. Lisaks lugesin Muriel Sparki “Juhiistet” ja Stephen Kingi “Miseryt”, King meeldis palju rohkem. Sparki tõlge oli ka natuke… veider ja tehislik?
🎵 Ja mis siis, kui ma ütleks, et uus Troye Sivan kõlab nagu Lou Reed kaverdamas mariin k.-d?
//
Vahepeal kirjutasin Delfile Charli xcx-ist (üllatuslik).
Ja käisin Meritil IDA-s külas.
//
Kas inimene eksisteerib, kui keegi tema Substacki ei subscribe’i?
Ärge tulge ütlema, et esmaspäev ei ole nädalavahetus. See on samasugune vaenulik propaganda nagu väita, et praegu on suvi juba läbi.
3 x turtsatasin naerda, meeldiv!
Poola on lahe! Volmari ja Võnnu on ka lahedad (mitte see küla Lääne maakonnas Haapsalu linnas)!