kas artist's way on inimese elu madalpunkt
sünkroonsusest ja tööpäevadest
Üritan mitmendat korda elus läbida “Artist’s Way’d”. Kui sa tead, mis on “Artist’s Way”, siis sa ilmselt mõistad, et ma olen sügavas spirituaalses kriisis ning tegemist on põhimõtteliselt appikarjega. Kui mitte, siis “Artists’s Way” on self-help raamat inimestele, kes kirtsutavad nina mõiste “self-help raamat” peale. See ei tähenda, et see poleks self-help. Üritan mõelda, et self-help ei pruugi olla üheselt paha, et inimesed võivad tahta areneda, mitte end optimiseerida, et kõigi nende raamatute autorid pole andetud skämmerid, vaid mõni on päriselt valgustunud guru. Ma ei tea. Žürii on ikka veel väljas otsustamas vms.
Raamatus on 12 peatükki 12 nädala jaoks, igaühe juures eraldi harjutused, sealjuures tuleb iga nädal end viia vähemalt ühele artist’s date’ile (ehk teha midagi üksi ja ainult iseenda jaoks) ning kirjutada igal hommikul käsitsi kolm lehekülge esimeseid ettejuhtuvaid mõtteid (morning pages).
Mu peamine probleem “Artist’s Way’ga” on see, et ma unustan pidevalt ära, et ma seda teen. Mis päeval algab uus nädal, kas ma tegin artist’s date’i, mida üldse lugeda artist’s date’iks (kui sa oled täiskasvanud inimene, kes ei käi tööl ega kasvata lapsi, on põhimõtteliselt iga hetk esmaspäevast reedeni artist’s date iseendaga)? Mitu hommikut peab neid kolme lehekülge kirjutama, et lugeda nädalat edukaks? Kas ühest piisab?
Kuidagi loominguliselt neid nädalaid kombineerides olen jõudnud “Artist’s Way” neljanda nädalani (vist). Neljanda nädala teemaks on reading deprivation. Ehk ära loe terve nädal aega mitte midagi. Äärmiselt lihtne ülesanne: mu elus on aastaid, kus ma pole lugenud ühtegi või maksimaalselt paari raamatut. Viimasel ajal on lausa avalikult moes öelda, et keegi enam midagi ei loe, ma ei ütle seda halva pärast. Sellest kirjutas näiteks Hanna Linda oma Substackis ja Joonas Loomingus.
Kui juba inimesed, kes on minust palju enam lugenumad ja ka palju enam kirjanduselu (vehib käega teadmata suunas laia, kuid umbmäärase kaarega) osad, ütlevad, et nad ei loe, siis ma tahaksin öelda, et võib ju selle putka kinni panna. Miks on vaja teeselda, et kirjandust oma traditsioonilises tähenduses ja raamatuid üldse on tänapäeval enam millekski vaja? Miks inimesed kannatavad valehäbi all, et nad ei loe, kui see on tegelikult täiesti normaalne?
Timothée Chalamet sai hiljuti palju heiti selle eest, mida ta ooperi ja balleti kohta ütles (“I don’t want to be working in ballet, or opera, or things where it’s like, ‘Hey, keep this thing alive, even though like no one cares about this any more.”) ja kuigi ta oleks võinud seda öelda märksa maitsekamalt, siis põhimõtteliselt olen ma temaga nõus.
Ma lugesin ja kirjutasin kunagi palju luuletusi, aga enam ma seda eriti ei tee, osalt ka seetõttu, et mulle tundus, et kedagi (ja ka mind ennast) ei koti enam luule. Mõte sellest, et ma peaksin kunagi välja andma näiteks oma VIIENDA luuleraamatu ja lootma, et see kedagi huvitab, tekitab minus tohutut vastumeelsust. Kui sa oled uus autor, kes pole ÜLISITT (või vahel aitab ka just see, kui sa oled ÜLISITT, näiteks NII SITT, et see tundub juba hea või vähemalt irooniline statement), siis on üsna kindel, et sa saad vähemalt mingigi tunnustuse ja tähelepanu. Aga kui sa teed lihtsalt oma asja, vaikselt katsetades ja proovides ja arenedes, harjuvad inimesed sellega lihtsalt ära. Sest isegi kirjandusinimesed ei loe eriti ja kui nad loevad, loevad nad seda, millega peab kursis olema, et teistega juttu ajada ja selleks on pigem särava uustulija debüüt kui kellegi kaheksas raamat.
Näiteks Tõnis Vilu, kes on minu arust Eesti parimaid luuletajaid ja kelle kõiki raamatuid ma loen, kirjutas väga ausalt lugejaväsimusest, read, millele ma aasta hiljemgi mõtlen:
Nüüd, uue raamatu „Enne lapsi” ilmumise eel (loodan, et see tuleb trükist maikuus), olen päris palju mõelnud Kajar Pruuli sõnadele: ta ütles mulle kunagi, et teatud hetkest on (nt produktiivse autori puhul) raamatute avaldamine tema loomingu vastuvõtule pigem kahjulik kui kasulik. Ta ütles seda ( : )kivisildniku kohta, kes andis vahepeal välja minimaalselt kaks raamatut aastas, aga see kehtib mu meelest ka märksa väiksema sageduse puhul. Ja isegi siis, kui tekstide kvaliteet pole iseenesest langenud – lugeja lihtsalt väsib, fännidki väsivad. Ei jaksa enam kursis olla. Eriti, kui need tekstid on üsna ühes ja samas soones. Olen tähele pannud, et Jürgen Roostega on see juhtunud. Isegi Tõnu Õnnepaluga, kes avaldab raamatu aastas, kuigi tal on see fännibaas nii lai, et temale leidub lugejaid vist alati. Olen siiski siit-sealt kuulnud, et nad ei viitsi enam igat Õnnepalu raamatut lugeda. Ja kui juba üks jääb vahele, siis on tõenäolisem, et järgmist ka ei loeta, kuigi need raamatud ei järgi mingit telesarja loogikat ja on loetavad teistest eraldi.
Ma tunnen, et olen ka selle lävel. Olen mõned aastad enda raamatuid omal käel avaldanud ja näen, kui palju ostetakse. „Vana hinge” on järel pakkide viisi, võrreldes eelmiste raamatutega on müügi langus üsna järsk. „Vana hing” pole jäänud tähelepanuta, ja tagasiside on olnud tõeliselt hea ja süvitsi minev, ma olen metsikult tänulik selle eest. Mul on üldse sellega väga vedanud. Aga, kuigi ma ei pea luuletades teiste tähelepanu kordagi silmas, ma kirjutaks ka ilma ühegi lugejata, siis vahepeal ikka märkad mingeid asju, see on paratamatu. Ma ei eksisteeri välismaailmast eraldi.
Mulle meeldib, et Tõnis nii aus oli, sest mina vaatan väljaspoolt ainult seda, kui edukas ja kõrgelt hinnatud ja hea ta on ja olen kade oma poolsurnud kirjanduskarjääri mätta otsast vaadates. Aga see on muidugi masendav, et sa võid olla Eesti parim luuletaja ja sa pead ikka muretsema, et su raamat ei leia lugejat (hoolimata sellest, kui hea su raamat on), mis omakorda paneb sind muretsema, kust saada raha ja mida oma eluga edasi teha. Need mured võivad muidugi olla ka siis, kui su raamat osutub parasjagu edukaks.
Tõnu Õnnepalu kirjutab uues raamatus “Tööpäev” (mis on väga naljakas ja hea ja kurb, kuigi Tõnise jutu peale pean ütlema, et ega ma Õnnepalu eelmist raamatut küll ei lugenud), kuidas ta käib töötukassas nõustamisel ja kaalub eelpensionile minekut. Miks Tõnu Õnnepalu peab töötukassas käima? Ta on Tõnu motherfucking Õnnepalu, kas see ei ole piisav amet? Võib muidugi teha etteheiteid inimese nõrga loomuse osas. Karta on, et tegu ei ole piisavalt pealehakkaja inimesega, et endale vaibkoodida1 AI agent, kes optimiseeriks töövoogusid ja automatiseeriks tema eest paar kõrge reach’iga kontot, mis müüksid näiteks X-is või YouTubes Claude Code’i kasutamise kursust. Raha võiks tulla samal ajal kui Õnnepalu magab, samal ajal kui ta kirjutab oma kaheksakümne viiendat raamatut, mille puhul pole veel kindel, kas see inimesi kotib või mitte. Aga Õnnepalu ei tea ilmselt, mis on Openclaw, ta pole proovinud tasulist Geminit, ta on lõksus permanentses underclass’is. Ja seetõttu ta peabki istuma töötukassas ja otsima päris ametit, kuni lõpuks on võimalus pensile minna.
Ma saan aru, et see on nõme asi, mida välja öelda, aga kuigi ma kirjutan seetõttu, et ma muudmoodi ei saa (ja ausõna, ma olen proovinud kasvada suureks ja võtta mõistus pähe ja minna päris tööle, aga ma rooman alati tagasi lakkamatu sooviga enda mõtteid väljendada), siis mind väga huvitab ka see, et inimesed mu kirjutatut loeksid. Tagasiside saamine on nii oluline ja ega ma isegi seda teistele piisavalt ei anna, vaevalt Tõnis näiteks teab, et ma ühte ta Substacki postitust juba pea aasta aega endaga kandnud olen. Seega on märksa lihtsam mängida madalate panustega mängu (mitte panustada aega ja ego näiteks raamatu kirjutamisse), kui riskida sellega, et võiks juhtuda kõige hirmsam (raamat saab valmis, aga see ei koti kedagi). Ja selleks, et see ei kotiks kedagi, ei pea raamat isegi halb olema, sest inimesed lihtsalt ei loe enam raamatuid, kui siis loevad, on nad teismelised, vaimses kriisis või teevad seda staatuse näitamiseks, samamoodi nagu käiakse ooperis ja balletis. Varsti ei käi nad ka enam kinos, siis on Timothée samamoodi perses nagu me kõik ja ta peab elama Kylie Jenneri meigibrändi rahadest, sest meiki kasutatakse ikka edasi, mul endal on ka näiteks Kylie põsepuna ja Kimi trussikud (moraalselt kaheldav, ma tean).
OK, kuhu ma jäin? “Artist’s Way” ütleb, et ära loe nädal aega midagi. Aga raamatute mittelugemine vist pole 1992. aastal ilmunud raamatu mõtteks, märksa tõhusam oleks teha laiemat media deprivation’it - kui üldse midagi, siis võiks lugeda ainult raamatut, aga mitte vaadata sarju, lugeda Delfit, skrollida TikTokki ja muud sotsiaalmeediat jne. Parem oleks vist ka mitte raamatut lugeda. Sel nädalal ma küll seda teha ei saa, ka järgmisel mitte, aga ülejärgmisel? Võib-olla.
“Artist’s Way” autor Julia Cameron on muide Martin Scorsese endine naine. Scorsese pettis väidetavalt Juliat Liza Minnelliga ja kuigi Julial on nii palju ilusaid sõnu loovuse kohta, on “Artist’s Way” vaieldamatult tema populaarseim raamat, ka ta filmid pole näiteks Letterboxdis just eriti hästi hinnatud, v.a need, mis tehtud koos Scorsesega. Seega tundub Julia pigem nagu need finantsvabaduse eestkõnelejad, kes teenivad suurema osa oma sissetulekust sellega, et annavad teistele koolitusi, kuidas saada finantsvabaks, aga kõik neil koolitustel käijad ju ei saa omakorda hakata koolitusi andma, või saavad?
Julia mõte, mis mulle seni kõige enam meeldib, on sünkroonsusest (synchronicity). Julia ütleb, et kui sa hakkad “Artist’s Way’d” tegema või mõtled endast üldse laiemalt kui loomingulisest inimesest, kes väärib loomingulist elu, hakkavad juhtuma sõnulseletamatud kokkulangemised, universum saadab sulle väikseid julgustavaid vihjeid:
As you work with the tools in this book, as you undertake the weekly tasks, many changes will be set in motion. Chief among these changes will be the triggering of synchronicity: we change and the universe furthers and expands that change. I have an irreverent shorthand for this that I keep taped to my writing desk: “Leap, and the net will appear.”
Mu esimene instinkt on öelda, et see on täielik new age self-help pask. See ongi. Aga ma hakkasin tegema “Artist’s Way’d” ja kirjutasin kuu aega tagasi üle tüki aja siia Substacki veidi haavatavamalt kui ma tegelikult julgesin ja see läks mitmele inimesele korda, kes ka mulle korda lähevad? Ja järgmisel päeval peale selle postituse avaldamist nomineeriti mind Tuglase novellipreemiale ja ma võitsin selle???? Novelli eest, mille kohta ma sain ilmumise järgselt väga vähe tagasisidet. Ning kuna kogemus toimetajaga oli pigem ja raske ja mittejulgustav ja ma olen liigselt sõltuv välisest heakskiidust, otsustasin, et võib-olla proosa kirjutamine pole veel minu jaoks ja ma pean veel harjutama ja arenema kui üldse kunagi midagi veel avaldada (see viimane on muidugi igatahes tõsi). Samal nädalal, kui võitsin Tuglase preemia, kuulsin mitmelt ootamatult inimeselt tagasisidet oma muusikaarvustuste kohta (vot siin on kunstivorm, mis kedagi ei koti) ja ka see tuli mulle täieliku üllatusena? Keegi oli kogu selle aja neid tühjusesse kirjutatud asju lugenud ja minuga kaasa mõelnud? Ma olin neid tekste kirjutanud juba ammu aega tagasi, aga ma sain enda poolt nii väga oodatud tunnustuse (st mitte novelliauhinna vm, ma ausõna ei osanud seda isegi võimaluseks pidada, mõtlen siin tunnustust ükskõik millises vormis) just siis, kui ma võtsin riski. Ja alustasin lolli self-help raamatu lugemist. Raske on seda mitte märgina võtta.
Selliseid positiivse tagasisidega nädalaid muidugi ei ole elus väga palju ja jumal tänatud selle eest, muidu ei õpiks ma mitte kunagi seda, et ma ei lagune koost hetkedel, mil teised inimesed mind tähele ei pane. Olen hiljaaegu aru saanud, et olen eluaeg oodanud päästjat valgel hobusel (nagu ka ilmselt mu nimekaim S. Ilves, me tõesti oleme universumi poolt lahutamatult seotud, kuigi ta ei tea, et ma eksisteerin). Müütiline päästja ei peaks mulle isegi andma raha või viima mind elama kaunisse lossi, ta ei peaks olema isegi üks inimene. Aga ta võiks olla keegi, kes ütleks mulle väga selgelt, kes ma olen ja mida ma oma eluga peale pean hakkama. Näiteks võta vastu see töö, tutvusta end sellele inimesele, koli sinna linna, söö igal hommikul just seda hommikusööki. Ta kõrvaldaks mured, kõhklused ja võimaluse eksida, rajaks minu eest tee edule. Hakkan vist vaikselt aru saama, et ma ise olengi see inimene iseenda jaoks. Perses värk.
märtsi soovitusnurk
🎥 Olen filme vaadanud kaootiliselt ja neile palju mõtlemata. See pole soovitus, sest see hetk on pöördumatult kadunud, aga üks parimaid otsuseid on olnud käia Kanuti Gildi “Made in Estonia” maratonil, sest see tuletab mulle alati meelde, kui tore on teha asju tegemise pärast, mõistagi arvestusega, et sind vaatab täissaal inimesi, aga ikkagi puhtalt seepärast, et sa tahad midagi teha. Olen heas mõttes kade, et seal astusid üles ka andekad inimesed nagu Sanna ja Kaarel, kes kirjutavad Substacki, aga julgevad midagi teha ka päris maailmas.
📚 Ma tõesti neelasin Õnnepalu “Tööpäeva” alla. Shut up, my show is on!!!! Mu ainsaks probleemiks on see, et ma arvan, et Varraku tutvustekst, mis igal pool üleval on, on AI tehtud. Järgnev tekst ei kirjelda seda raamatut mu arust üldse:
Argikomöödia „Tööpäev” jutustab haarava loo Hõbekuuse puukoolist ja inimestest, kelle jaoks töö ei ole kutsumus, vaid paratamatus. Lugeja satub tööpäeva rütmi, kus aeg venib ja kaob korraga ning kus üksteisega sarnanevates päevades kuhjuvad väikesed pinged, vaiksed kokkulepped ja varjatud lootused.
Masinad, puud, pausid ja lõunatunnid moodustavad maailma, milles väsimus ja vaimukus käivad käsikäes, ning värvikad karakterid annavad argipäevale ootamatult koomilise varjundi.
Tõnu Õnnepalu tähelepanelik pilk jälgib töö rutiini aeglast kordumist, märgates selles nii absurdi kui ka seletamatut ligitõmmet, millest ei taheta ega osata lahti lasta.
Isegi kui see ei ole AI, siis mu arust on masendav, et sa kirjutad hea raamatu, seda kirjeldatakse nii mõttetu ja mittemidagiütleva tekstiga ja samal ajal pead sa istuma töötukassas ja läbima kursuseid, et leida endale Päris Amet. Väikesed pinged, vaiksed kokkulepped ja varjatud lootused. Nagu ütles Koit Toome laulus “Nädalalõpp”, rääkides samamoodi kui Õnnepalu töönädalast: “sest elu pole ootused / vaid lõputud võitlused / purunenud lootused / ning ammu ununend tõotused”.
🎵 Kogu Eestis on olemas ainult üks laul, esimene tõeline gen alpha pophitt:
//
Vahepeal kirjutasin:
Ekspressi/Delfisse Charli xcx’i “Wuthering Heights’ist”
ja rohkem mitte midagi, aga te võite seda novelli lugeda endiselt, ma oleksin rõõmus.
Kui ma kuulen veel korra sõna vaibkoodimine, võtan ma glocki välja. Mu advokaat (mina) soovitas öelda, et see on nali.
🥹 suur aitäh! kuidagi väga uhke tunne on olla aasta aega väikestviisi sinu peas. oma rahvaga koos jne
ma loen praegu mitteirooniliselt Eat Pray Love’i, kas ka see on madalpunkt? igatahes tahtsin öelda, et mulle läheb alati sinu kirjutatu väga korda ja esmaspäeva hommik su substackiga on minu “shut up, my show is on”