On mitmeid vabandusi, millega endale oma ebaõnnestumist selgitada. Aeg ei olnud õige, inimesed ei olnud selleks valmis,1 raha ei olnud piisavalt, muud asjad tulid vahele. Või siis: ma ei ole sellout. Ma ei ole edukas, sest ma ei müü ennast piisavalt ja ma ei müü ennast piisavalt, sest ma olen selleks liiga hea ja väärikas.
Kunst võib olla hea, aga bränding peab olema. Muidu keegi lihtsalt ei leia sind. Sa ei pea mitte ainult rääkima lugu, aga ka sul peab olema lugu. Ja selle loo rääkimiseks, kuidas oma lugu rääkida, võib lõpuks kuluda rohkem aega kui algsele loole. Nagu ütles Voxile üks TikTokis viraalseks läinud muusik Ricky Montgomery: “Next thing you know, it’s been three years and you’ve spent almost no time on your art. You’re getting worse at it, but you’re becoming a great marketer for a product which is less and less good.”
Nagu Voxis kirjas, siis enam ei pea olema laulja või näitleja või mõne muu traditsiooniliselt väljapoole suunatuma ja edevama elukutse esindaja, et enesemüümine oluline oleks. Ole raamatupidaja, koristaja, UI/UX disainer, advokaat või hambaarst. Kui sa ei oska end brändida ja teistele maha müüa, saab su karjäär olema oluliselt raskem kui siis, kui sa sellele aega kulutad. Aga iseenda mõne hea foto, kavala lause või paari saavutusega kokkuvõtmine on alandav ja pealiskaudne, lisaks veel pisivalesid ja nurkade mahasaagimisi täis, nagu see kui Tammsaare “Tõde ja õigust” sookuivendamise käsiraamatuks kutsutakse. Jah, neis raamatutes räägitakse muuhulgas ka sookuivendamisest, aga nõnda paljust veel, eeskätt sellest, kui võimatult keeruline on olla inimene. Aga kuidas sa seda kokku võtad? Ja kui raamatu puhul võib see veel võimalik olla, siis kuidas sa inimesena end nõnda kokku võtad?
Tahaks, et keegi teine ütleks mulle minu eest, kuidas ja kellena ma peaksin ennast teistele näitama. Muidugi on see teenus olemas ja raha eest saab endale persoonibrändi luua. Aga ma ei ole bränd, vaevu isegi persoon. Mu persoonibrändi seis on nii halb, et vahepeal küsitakse minult, kas mul on advokaadist/luuletajast nimekaim (nimekaimu tegevusala sõltub mõistagi küsija taustast), hoolimata sellest, et Eestis on üldse kokku 25 mu jabura perenimega inimest.
kõigist luuletajatest keda ma tean on saand kopiraiterid on üks rida mu notesis, mida ma kuhugi külge pookida ei ole suutnud, ehk ei olegi see luuletus, vaid lihtsalt üks peaaegu täiesti tõene fakt nagu täna öösel on külm või tund tiktokki enne uinumist on hävitanud mu aju aga pannud mind tundma end inimesena või olen otsimas viisi kuidas olla seltskondlik ilma alkoholi joomata aga ilma et keegi arvaks et ma olen rase
Vali üks identiteet ja jää selle juurde vähemalt mõneks ajaks. Ole ühiskonnakriitiline kirjanik, edukas ettevõtja, algaja harrastussportlane, hobikokk, ebakindel depressioonik, armastav pereema, klubirott, noor poliitikaentusiast, aga ära jumala eest ole kõike korraga, nagu inimesed tavaliselt ikka olema kipuvad, internet ei suuda sind mõista kõigis su tahkudes, vaid kastikujulises seadmes pead paratamatult mahtuma ka ise kasti, pooltoonid ja nüansid jäävad kuhugi mujale, sinna, kus sajab jäävihma ja kriuksuvad trammid.
Kõige paremini ütles seda ikka Girls’is Jessat mänginud Jemima Kirke, olles muidugi inimene, kelle persoonibrändi on lihtne paari sõnaga kokku võtta või noh, mis paari sõnaga, piisab ka sellest pildist:
veebruari soovitusnurk
🎥 Aeg annab arutust, kas Poor Things (“Vaesekesed”) on pigem nagu Everything Everywhere All At Once (ehk väga paljud kiitsid, osad lausa ütlesid, et nende elu muutus, aga teised, sh mina leidsid mõne aja pärast, et ehk polnud tegu eriti hea teosega, äkki isegi lausa veidi halva filmiga) või Parasite (ehk väga paljud kiitsid ja jäidki kiitma), aga kui küsida minult 2024. aasta veebruaris, mis on parim film, mida praegu kinodes vaadata, siis soovitaksin ma teile igatahes Poor Things’i ja küsiksin, mida te ootate. Vaesekesed olete teie, kes te pole seda filmi veel näinud ja ka teie, kes juba olete ja ikka oma elu samaviisi edasi elate.
📚 Ma ei ole küll veel täielikult lõpule jõudnud, aga Rashid Khalidi Hundred Years' War on Palestine on väga hea raamat, kui tunned, et tahaksid paremini aru saada, kuidas ja miks on kujunenud praegune sõda Palestiinas. Eestlasele siiski hoiatus, võib panna mõtlema küsimustele nagu: kellel on õigus ühele maalapile? kas kõigil rahvustel, kes on sellel territooriumil kunagi elanud? või millise aastani oleme me nõus tagasi minema? kas eelisõigus peaks alati olema sellel, kelle kultuur on maailmale suurema jälje jätnud või ka neil, kelle rahvusteadvus hakkas alles 19. sajandil tärkama? kas väikese ja vähemharitud rahva poliitilised läbikukkumised läbirääkimistel suurvõimudega ongi paratamatus ja nende endi süü? ja mida teha, kui needsamad suurvõimud on kinniste uste taga maailmakaardile juba oma suva järgi mõned jooned tõmmanud?
🎵 Kui ma kuulasin esimest korda Astrid Sonne lugu Do You Wanna, ei suutnud ma seda seejärel enam mitu nädalat teha. Astrid, ma tõesti ei tea vastuseidsu küsimustele. Kindlasti ei ole see parim lugu, mida valentinipäeval romantilisel kohtingul kuulata. Parim lugu selleks on Lauren Duffuse Love Love Love. Nii soe, nii ilus, nii lootusrikas. Veebruar on kevad, isegi kui see kevad kestab vaid paar tundi kogu kuu jooksul, see on ikkagi rohkem kui eelneva poole aasta jooksul kokku.
Mitte kunagi unustades seda, kuidas Christina Aguilera õigustas oma albumi Bionic igakülgset läbikukkumist: maybe it was ahead of its time for certain people.