“Ma arvasin, et sa seda ütled,” vastas maaler pärast seda talle, kui talle helistasin, et kurta, et pärast köögi värvimist ja plaatimist näevad köögikapid, mis mind mitte kunagi häirinud ei ole, äärmiselt nirud välja. Asi polnud ainult vineerist kappides (teadmata vanus, teadmata päritolu), kuigi üks läbikäinud töömeestest vaatas neid ja tõdes, et ta ei tea, kuidas need on seina pandud, aga “on asju, mille kohta pole vaja liiga palju uurida”. Järgmisena bodyshame’is ta siira üllatusega mu ootamatult tuppa jooksnud kassi: “oo kakoi bolshoi kot”. Keegi ei ole kaitstud, ei kapid, ei kassid, ei mina.
Kaks aastat tagasi pahteldasin seinad ära ja paar kuud tagasi jõudsin arusaamale, et kui keegi need üle värvib, ei ole selleks mina. Ükskord võtsin remondi tegemiseks isegi puhkuse, kui siis mu töölauale midagi väga tähtsat! ja väga! kiiret! lendas, mistõttu pidin puhkuse tühistama. Turtsusin midagi stiilis, et ma võin selle töö ära teha, aga kes siis mu seinad ära värvib, aga keegi ei öelnud midagi. Ehk oli see ka parim lahendus, sest kui oma päristöös olen suhteliselt adekvaatne, siis kõik mu DIY projektid on alati määratud ebaõnnestumisele (kõik heegeldatud kotid, mis kõlbavad vaid sibulate hoidmiseks, kõik joonistused, mida mu algkool kunagi kevadnäitusele ei pannud, kõik sitasti värvitud riiulid ja tie-dye särgid). Kolisin ise välja nõnda kauaks, kui vähegi kannatas, ja andsin kodu professionaalide kätte.
Remont ei ole kaugeltki valmis, aga juba näeb kõik, mis pole värske värvikihi all, välja vana ja väsinud. Pistikupesad ja lülitid, millele ma pole kunagi üle sekundi järjest mõelnud, on kollased, mu nõud on kaootilised ja pärit suvalistest kohtadest, arvutitoolil on obskuurne tuvastamata päritoluga plekk, kõik mu tossud on kannast katkised, valged särgikraed kollased, mu kass on paks, ka ma ise olen kinni jäänud mingisse tuvastamata aastasse, millele mind sundis otsa vaatama vaid korraks kõigi asjadega kellegi teise koju ja seejärel tagasi kolimine. Oma vanu ja suvalisi riideid suurest prügikotist tagasi kappi tõstes võttis maad ükskõiksus, suurema osa nende olemasolu olin ma paari nädalaga ära unustanud, ma ei tahtnud neid, aga ei saanud endale lubada ka nendest loobumist (sest mida ma siis selga panen?). Vana minuga oli lõpp lihtsalt seepärast, et töömees asendas põrandale pandud ukseliistud (ausalt, olen sama segaduses, miks ja kuidas) korralike põrandaliistudega ja järsku sain aru, et suurem osa mu elust on hädapärane ja suvaline ning oma aja ära elanud. Aga kust uut leida, olukorras, kus suurem osa säästudest on vana ülevärvimisele pandud? Ja olukorras, kui su vanas kodus pole veel radikaidki? (Siinkohal tähtis rõhutus, et mul tõesti pole radikaid, kui kellelgi on head radikapaigaldajat, palun andke teada, alternatiivselt öelge, mis kuus on taas vaja kütma hakata).
Taipasin, et mu köögikapid ja pistikupesad ei kõlba enam kuhugi, sest neid ümbritsev ei olnud enam kaetud 15-aastase õlikihiga, mis oli tekitatud inimeste poolt, keda ma isegi ei tea. Aga sama äkiline silmade avamine toimub iga suurema muutusega. Meil kõigil on mõni sõber (või oleme ise olnud see sõber), kes peale lahkuminekut või muud suuremat elumuutust (uus töökoht, kolimine) muutub järsku kelleski teiseks. Kõrvaltvaatajale tundub päris naljakas, kust küll tuli see äkiline huvi jalgpalli/techno/brasiilia toidu/crossfiti vastu, aga parem pakkuda kellelegi vahepeal kõneainest kui olla kogu oma elu täpselt sama inimene, elamas vankumatult iidsete põhimõtete järgi, kollaste pistikupesade ja õlise vineerkapiga, kolimas ühest kohast teise särki, mis enam hästi puhtaks ei lähe ja mille peal on bänd, mida ta aastaid kuulanud pole.
juuni soovitusnurk
🎥 Ma olen eelmisest postitusest alates näinud vaid ühte (1) filmi ja see oli film, mida läksin vaatama, sest “Challengersi” näitleja Josh O’Connor on lihtsalt nõnda hot. Aga õnneks oli “La chimera” ka päriselt vaatamist väärt, itaalia absurd, veidi tudengifilmimaiguline, aga ka nädalaid hiljem kuklas tuksumas, nagu purjus peaga nähtud unenägu, mis eelmise päevaga kokku sulab. Vahel tasub järgneda karismaatilistele inimestele ning vaadata, kuhu nad sind viivad. Asjad, mida veel vaadanud olen: kaks (2) osa “Ühest (1) nädalast BSH-ga” (mul on mõtteid, aga olen BSH peale solvunud, et kirjutasin temast terve artikli ega saanud isegi insta story shoutouti), oma pidevalt tühjenevat pangakontot (groteskne), erinevaid kubusid Euronicsist (kõige igavam ja vähecunty’m asi, mille peale oma raha kulutada), valimisstuudiot (Eurovisioon rahvusvaheliste suhete ringi liikmetele) ning iseenda hirmudele silma - sest jah, mul oli üks (1) lubadus 2024. aastaks, milleks oli mitte lasta hirmul end juhtida ja laulda karaokes New Radicalsi “You Get Wht You Give’i”. Nüüd on mul vaja teha uus lubadus ja lõpetada inimestele selle rääkimine, et see oli mu ainus uusaastalubadus ja selle täitmine sümboliseerib mõttemalli täielikku muutust, kus mind ei juhi enam hirm, vaid ananassilongero.
🎭 Lõpuks ometi lugesin Alice Munrod, kelle kogumiku ostsin enne ta surma, kuid selle avamiseni jõudsin siiski oluliselt hiljem. Mõned lood meeldisid rohkem, mõned vähem, aga enim võtsin kaasa tema kirjelduse Kanada kõnnumaadest ja pärapeldikutest, õudsa tõdemusega, et igaüks tõepoolest peab kirjutama sellest, millest ta kõige paremini teab. Aga kuna olen vahepeal lugenud ka teisi nimetamata jäävaid raamatuid, kus tundub, et autorid kirjutavad ainult sellest, millest nad ise teavad ehk siis iseendast, tekib tahtmine öelda halvasti ja öelda autorile, et tema elu ei ole sugugi ainulaadne ja huvitav, sest kuigi maailmas on inimesi, kelle elu on ainulaadne ja huvitav, ei ole neid eriti palju ja suurem osa neist ei jõua kunagi terve raamatu kirjutamiseni, ülejäänutel on vaja veel midagi, mingit lugu, mida rääkida, mida nad tingimata ise elanud ei ole. Kust seda lugu leida? Ma kardan, et ainult teiste lugudest, iseenda mullist välja minnes ja end kuhugi tundmatusse visates, aga ennast ära unustades ja teisi kuulates. Lihtne öelda, raske teha, pomisen elutargalt, sajandat kirjatükki järjest ainult iseendast jahudes.
🎵 Ma väga vihkan, kui inimesed sellised on, aga ma tõesti kuulasin Charli xcx-i enne kui teie. Mul on tõendid (lastfm) ja olen nõus kellegi teise võitu tunnistama ainult sama veenvate tõendite esitamisel. Seega pole mingi ime, et iga teine sõna, mis mu suust viimasel ajal välja tuleb, on BRAT, ma olen eesmärgiks võtnud brat summer’i elamise, mida iganes see tähendab, see on midagi, millega õigustada kõiki oma halbu valikuid ja kaost, brat on kultuur, religioon ja meelelaad. “Brat “on võib-olla parim asi, mida Charli kunagi teinud on (kuigi omal oli selleks “Pop 2” ja siis “how i’m feeling now”). Lisaks sellele, et “brat” on täis bängereid, on ta vähemalt minu jaoks ka kohati talumatult emotsionaalne kuulamine, eriti kui “I think about it all the time” (kas ma peaksin lapse saama, kas ma olen selleks juba liiga vana, kas ma jään millestki olulisest ilma, kui ma seda ei tee) läheb üle “365”'iks (…). Kui see pole adekvaatne kirjeldus hilistest 20ndatest/varastest 30ndatest, siis ma ei tea, mis on ja see on üks jaburamaid asju, mille peale nutma hakata, aga ka see on osa brat suvest.
Tegin iseendale rattaga sõitmiseks ja teile vabakasutuseks väikese brät summer pleilisti (ehk alguses suure hurraga peale ja pärast veidi seinavahtimist, vahele kaootiliselt kõike, mille energia sobib agressiivselt, aga samas ka sihitult ühest kohast teise tuiskamiseks).
Kirjutasin vahepeal Värske Rõhu erinumbrist, millele annan tõepoolest lugemissoovituse (st Värskele Rõhule, mitte oma arvustusele). Ja oli kurb au kirjutada ka ELM-i viimasesse numbrisse, Piret Jaaksi raamatust ning nagu ikka, oma armsast Haapsalust ja mõelda selle üle, kas lapsepõlv Haapsalus suudab teha kellestki parema inimese.
