kolm hiliskapitalismi kummitust

ja substack ÜKS

Mu Substack saab homme 1 (ÜKS) aasta vanaks! (Guugeldasin: “Aastane laps sööb lusikast ja joob ilusti tassist.”) On aeg olla tänulik teile, kes te seda loete, sest ükskõik, mida ma ka ei räägiks kirjutamisrõõmust, siis ma lihtsalt ei kirjutaks siin, kui see mitte kellelegi korda ei läheks. Aga veidi on põhjust ka olla tänulik kõrvapõletikus iseendale, kes elu esimesel haiguslehel vaatas nädalate kaupa toaseinte vahele sulgununa jalka MM-i, mängis Switchil Ace Attorneyt (täpsemalt mängu 20. sajandi alguse Jaapani juuratudengist, kes sattus kriminaalasjades kohtusse kaitsjaks ning pidi ristküsitlustest vastuolusid otsides tegeliku süüdlase leidma) ja mõtles, et maailmas peab ju olema midagi veel, et end inimesena tunda. Mu algsest mõttest kirjutada popkultuurist sai jagu muidugi mu suurem kirg (kirjutada iseendast) ja vahepeal olen seda Substacki kohelnud nagu The Artist’s Way’st tuntud morning pages’i ehk siis kirjutanud üsnagi vabas vormis oma esimesed mõtted, pooleldi teadvusvooluna, et teha ruumi millelegi uuele ja läbimõeldumale. Aitäh, et seda kaasa teete.

Ma ei ole selle blogi eest kordagi sentigi saanud ja see ei ole kurtmine, vaid lihtsalt tõdemus. Ma pole ka mitte midagi selle jaoks ette võtnud, et ta mulle raha sisse tooks, aga millegipärast olen seda aasta aega järjest kirjutanud. Täiuslikus maailmas oleksin nagu Carrie Bradshaw ja elaksin ära sellega, et kirjutan korra nädalas kolumni suhetest, aga olen ammu leppinud, et see pole täiuslik maailm. Ometi teevad inimesed kogu aeg asju, mis on defineeritavad tööna, ilma, et nad selle eest vääriliselt (või üldse midagi) tasustatud saaks.

Kolm seika, mis kummitavad.

1. Hiljaaegu postitas üks lugupeetud Eesti majandusanalüütik kuvatõmmise ühe Eesti ülikooli õppekavast, kus saab õppida ainet nimega “Mittekapitalistlik loovus”. Postitusega käis muidugi kaasas ka klassikaline heal järjel teadjainimese tõdemus, et “kujutage ette, noored saavad seda õppida maksumaksja raha eest ja arvavad, et tööturg ootab neid”. Kirjutasin juba Twitterisse talle vastuse valmis, aga panin selle siis postitamata kinni, sest maailmas on asju, mis tekitavad minus hea tunde, aga Twitteris AI poolt genereeritud profiilipildiga pintsakus meestega vaidlemine ei ole üks neist. Teadmata küll mitte midagi konkreetsest õppeainest, tunnen vajadust seda kaitsta, sest kõige huvitavamad asjad, mida ülikoolis õppinud olen, pole mulle tööturul mingit kasu toonud. Maksumaksja raha eest olen õppinud muusikakriitikat (OK, selle eest saan aastas umbes 100 eurot, aga vaadates seda, kuidas muusikakriitika maht Eesti meedias iga päevaga kokku kuivab, tuleb sellegi rahaga varsti hüvasti jätta), soome-ugri rahvuseid ja Rooma eraõigust. Ma poleks oma igapäevatöös vähegi halvem, kui poleks kunagi õppinud ladina keelt, filosoofiat ja loogikat, aga oleksin sellegipoolest natuke lollim ja igavam inimene. Mittekapitalistlikud ja kasutud teadmised maksumaksja raha eest, iga läbinisti ratsionaalse inimese õudusunenägu. Jube mõelda, lapsed õpivad koolis kunsti ja muusikat ning kujutavad ette, et tööturg ootab neid.

   

   Õpi parem avalikku haldust ja sõida halli hübriidiga oma äärelinnas asuvasse IKEA köögi, valgete seinte ja vinüülparketiga koju, mille paari aasta eest uusarendusesse ostsid. Kui kena, keegi pole siin enne sind elanud, autole on alati parkimiskoht ning linnas asuvasse kontorisse on vaid 40-minutiline sõit. 10 minuti kaugusel on hüpermarket, mille päevavalguslampide all on reas ilma ühegi kõveruseta kurgid ja plastikusäraga tomatid, aastaajast hoolimata. Kui vanasti mängis toidupoes vahepeal Eplik, vahepeal biitlid ja oli oht mõne emotsiooni tekkeks, siis nüüd kostub poekõlaritest vaid genereeriline litsentsivaba stock-muusika, mille eest kellelegi autoritasusid maksma ei pea. Odavam, selgem, kiirem. Enne magamaminekut loed Petersoni ja hommikul Hofi, joostes kuulad investeerimis-podcast’i. Toidu teed nädalaks ette, mikrosid-makrosid arvestades. Esmaspäeval jalapäev, teisipäeval ülakeha, kolmapäeval antakse sulle maailma parima mutrikese auhind. Neljapäeval tegeled puutööga ja reedel paned eile valminud kastikesi Facebook Marketplace’is müüki, sest milleks teha midagi niisama, kui see võiks olla lisatuluallikas. Reedel avad konjaki, ajad näpuga järge, mitu inimest Palestiina toetuseks petitsiooni allkirjastanud inimestest olid oma ametiks märkinud “vabakutseline” ja tweedid, et need lillekesed, kes päevagi tööl pole käinud, ei saagi maailmaasjadest midagi teada. Mõnel laupäeval või pühapäeval unustad end teleka või raadio ette ja kaotad end korraks ära. Ehk hakkab sul igavgi, pähe tükivad mõted sellest, mis oleks saanud, kui oleks ikka proovinud lavaka katsetele minna või kui oleks pärast kooli vaba aasta võtnud. Aga selleks pole palju aega, esmaspäeval on äratuskell viis hommikul ja kõik hakkab otsast peale. Ehk peaks järgmist reisi planeerima, kuuldavasti tehakse Peruus ägedaid ayuhasca-retreate, need panevat mõtted hoopis teistmoodi käima. Sest ega tõde ja tõdemusi ei leia kodust kaine peaga, nendeks tuleb kuhugi kaugele ära minna, mis tahes viisil vaid võimalik.

2. Käisin ühel raha- ja investeerimisteemalisel üritusel, kus üks kõnelejatest ütles, et on täiesti okei teenuseid sisse osta. Näiteks kui sa ei oska raamatupidamist, siis ära pusi, vaid maksa selle eest, kui sa ei naudi koristamist, palka endale koristaja - eeldusel, et suudad aja jooksul, mil tema koristab, tasa teenida tema tasu ja pealegi. Kapitalistlik mitteloovus ei tunne jõudeaega, vähemalt mitte enne seda, kui oled endast viimse piirini kõik ära kulutanud ja seisnud silmitsi surmahirmu, mõne tervisemure või vähemalt suure elumuutusega. Siis on aega enda elu ümber mõtestada ja prioriteete ümber seada, aga mitte enne Dramaatilist Pöördepunkti, mitte keegi ei peatu vabatahtlikult, vaid alles siis, kui oled selleks vältimatult sunnitud. Iseenda nõnda kaugele viimine, et puhkus ei ole enam valiku küsimus, vaid hädaabi, on uhkuseasi. Kes sa muidu oleksid? Vabakutseline, pleilistikoostaja, humanitaar, lilleke, muidusööja? Või veel hullem, tavaline inimene teiste tavaliste inimeste seas, käsi ilma investeerimisportfellita, mõtlev inimene ilma podcastita, hobikokk ilma toidublogita? Kui me austame ja tähistame loovust, siis pigem kedagi sellist nagu Taylor Swift, kes oma loomingu pealt miljardi teenib, mitte toda vaest Eesti kunstnikku, kes oma teenitud rahaga riiki justkui kuidagi ei panusta, vaid võtab ainult porisel ülekäigurajal ruumi ja sunnib eelnevalt kirjeldatud maailma parima mutrikese autot tema üle tee laskmiseks peatuma, kulutades nõnda aega, mida oleks võinud ometi paremini optimeerida (märkida võlakirju, teha kätekõverdusi, sõimata netis 19-aastaseid).

   

3. Üks lugupeetud inimene kirjutas Linnahalli teemadel, et muinsuskaitseamet võiks mõelda, kuidas see palk rahavoopositiivseks teha. Pea poolsada inimest laikis seda. Ma ei ole tulihingeliselt Linnahalli säilitamise poolt või vastu (kui vabastav tunne mitte omada paindumatut arvamust igal teemal, millest sa eriti ei tea!), aga tean, et muinsuskaitseamet ei kaitse rahavoogu kui väärtust. Neil oleks justkui mingi teine roll, mis on Exceli tabelis sageli pigem miinusmärgiga. Kas peaksime siis nad kinni panema? Samamoodi nagu raamatupoed, kus müüakse teoseid, mille on välja valinud inimesed, kes on aastaid oma elust kirjandusele pühendanud, saated, mille on kokku pannud inimesed, kes kuulavad muusikat hobiajaloolase süvenemise ja pühendumisega, väljaanded, millesse kirjutamiseks tuleb süvenenult ja mitte kuigi ajatõhusalt teemaga tegelda, aga mida loeb paarsada inimest. Võib-olla.

   Aga siis tuleb hoolega üles loetleda veel teisedki asjad, mis eriti hästi ära ei tasu ja suuri rahvahulki ei tõmba ja sinna hulka lugeda ka kogu Eesti riik ja eesti keel. Korra nelja aasta tagant võib ju vabaõhumuuseumi stiilis laulupidusid korraldada, aga muidu tuleks mõelda rahavoogudele, maailmamajandusele ning sellele, et progressi pole mõtet peatada. Meil pole vabakutselisi töötuid luuletajaid vaja, meil on kultuuriinimesed nagu Meelis L*o ja Tomas Leg*ant, kelle raamatuid saame rasketel aegadel lugeda ja pole erilist vahet, millises keeles või millise riigikorra all me seda teeme.

   

   Aga millegipärast ikkagi ei ole nii. Onju nõnda tore, kui olemas on teatrid ja väärtfilmifestivalid ja vahepeal saab kuulata veidrat muusikat ja käia näitusel, kus mitte millestki aru ei saa. Ja ometigi teevad inimesed kogu aeg asju, mille eest nad sentigi raha ei saa ja mis nende rahavoogu kuidagi positiivselt ei panusta, ka maailma parimad mutrikesed teevad seda, sest maailma parimat mutrikest ei ole olemas, on ainult inimene, kes üritab oma parimat, kuklas pitsitamas hirm, et mis siis, kui ongi ainult üks elu - seesama, mis juba pooleli.

   **

   Kui on ainult üks elu, siis miks mitte veeta seda minu Substacki lugedes: