kui ma teesklen, et AI-d pole olemas, ei saa see mulle ka haiget teha
inimese lora, kelle ainsad oskused on juba AI-ga asendatavad
Sarnaselt nagu koduparandusprojekt, mida ma kuude kaupa edasi lükkan (ümberistutamist ootavad toataimed, lahtine põrandaliist, ülesriputamata pildid), passib mind nurgast teema, mida ma iseenda vaimse tervise nimel lihtsalt ignoreerin - AI. Esialgne ChatGPT vaimustus on vaibunud (tõesõna, vahepeal oli paar nädalat, kus absoluutselt igas seltskonnas tuli sellest rääkida), aga ChatGPT laadsed programmid ei kao kuhugi.
Mingis plaanis tahaksin öelda, et mis seal ikka vahet on. Internetis on lihtsalt nii palju suvalist sisu - olgu selleks LinkedIni circle jerk postitused või reklaamide taustaks mängiv stock-muusika. Ma ei saa ilmselt juba praegugi aru, kas mõne sellise teose autoriks on AI või inimene ning sellise sisutäite puhul ei ole võib-olla eriti suurt vahetki. Välja arvatud muidugi see, et mida lihtsam ja odavam on toota suvalist saasta, seda enam seda ka tehakse. Ning et paratamatult kaotatakse seeläbi mitmed töökohad, sest isegi suvalise taustamussi eest tasuti kellelegi vähemalt midagigi ning seeläbi on ära kadunud veel üks võimalus muusikategemise eest raha saada, mis sellest, et see muusika kellelegi midagi hingeliselt ei pakkunud.
Viimasel ajal on üks tweet eri variatsioonides internetis ringelnud, mille sisu on lühidalt järgmine: AI teeb nüüd kunsti, samal ajal kui inimesed teevad endiselt ohtlikku ja halvasti tasustatud füüsilist tööd. See on vastik tõdemus, milleni jõuda. Arvuti taga reklaamtekstide kirjutamine on lihtsam ja mõnusam töö kui kusagil Aasia sweatshopis odava kiirmoe kokkuõmblemine, aga millegipärast ohustab ainult ühte neist töödest lähiajal AI-poolne ülevõtmine.
Mul on tekkinud ehk hirmust (sest mida ma oskan, mida AI juba ei oska? rabarberikisselli keetmine on ainus asi, mis mulle meelde tuleb ja ka seda pidi ema mulle viieminutilises kõnes õpetama) kantud vastumeelsus AI kunsti osas. Ei, ma ei taha näha, milline AI joonistatud portree minust välja näeb. Ma ei taha kuulda, millisena kõlaks 2Paci ja Biggie collab või millise surnud muusika AI järgmisena hauast välja kaevab. AI versioonid Drake’ist panevad mind lihtsalt mõistma, kui geneeriliselt ta viimase aja muusika kõlab ning AI-Drake’i järel The Weekndi ja Future’i uut lugu kuulates oli mu esimene mõte, kas ka selle puhul on tegemist AI-ga, sest see kõlas lihtsalt nii hingetult. Ma arvan, et mulle meeldib Lil Yachty viimane album vähemalt 5% vähem, sest selle kaanepildi on teinud AI. Kui ma näen veel ühte moefotoseeriat või ürituse kujundust, mis on osaliselt valminud koostöös AI-ga, hakkan ma karjuma.
Kuigi mul on sõpru, kes on veetnud mitmed tunde ChatGPT-ga jutustades ja talle erinevaid käsklusi andes ning mindki seda tegema ei julgustanud, siis ma lihtsalt ei taha seda lehte vabatahtlikult avada. Jah, ma tahan pea liiva alla peita ja uskuda, et see kõik on lihtsalt moehullus, mis läheb üle. See on muidugi võimatu. Kui Beyoncél tuli reedel välja uus remix koos Kendrick Lamariga, nägin mitmeid kommentaare, kuidas inimesed arvasid, et Kendricku salmi tegi AI, kuna TikTok on nõnda üleujutatud väljamõeldud AI koostöödest, et kergem on uskuda, et tegu on AI-ga kui kahe inimesega, kes päriselt jala stuudiosse tõstsid.
Tööalaselt võiksin kirjutada artikleid sellest, mida AI tähendab autoriõigustele, aga mul on täielik vastumeelsus isegi selle teemapüstituse osas. Praegune lahendus, kus autoriks saab olla vaid füüsiline isik ning AI loodud teoste kuuluvus on reguleerimata, mis muudab selle parajaks metsikuks lääneks, kus kellelegi ei kuulu mitte midagi, tundub kõige parema võimalusena ning mida vähem juristid seda teemat näpivad, seda kauem see nõnda jääb. Ma ei usu, et AI loodud teoste reguleerimine saaks viia muu tulemuseni kui selleni, et aina enam raha voolab valitud korporatsioonide taskusse.
Sinna, kuidas IT-ettevõtjad alates Jaan Tallinnast lõpetades AI väidetava ristiisaga, endapoolset AI-rahastust ja -arendust kahetsevad ja peatse maailmalõpuga hirmutavad, ei hakka ma isegi süvenema. Minu maailm lõppes nagunii 21.12.2012 ja viisil nagu on kujutatud allolevas Britney videos:
Kõik, mis pärast seda videot on toimunud, on nagunii surmajärgne purgatoorium, ei ole päris ega saa mulle ka haiget teha (mina end lohutamas, miks ma olen 30-aastane luuser, kes ei tunne, et ta päev oleks korda läinud ilma teletupsude ametlikult TikToki kontolt videoid vaatamata).
Tiktok failed to load.Enable 3rd party cookies or use another browser
Tiktok failed to load.Enable 3rd party cookies or use another browser
Boonusträkina: kirjutasin ERR-i arvustuse eelmise nädala Beyoncé kontserdist/spirituaalsest kogemusest.
Metaträkina: mina inimestele selgitamas, mis asi on mu substack ning et tegu ei ole blogiga 2008-cringe-teismeline-blogspot stiilis ega mal*ukas-beebiemme-millennial stiilis vaid uudiskirjaga vägagi kaasaegses Web3.0 post-ajakirjandus-thecut stiilis:
Üleskutsena: kas keegi satub lähiajal Tallinna lennujaama ja saaks mulle öelda, millal Alika klaver seal tagasi on? Kolmapäeval veel ei olnud. Äkki ta tuleb Liverpoolist üldse laevaga? See muudaks muidugi lennujaama klaveri kasutamise eriti mõttetuks.
Reklaamipausina: miks mitte subscribe’ida, sest ükski AI programm ei suudaks kasutada sõnu “nagu” ja “mina” nõnda palju kui mina seda teen:
thx, tuligi meelde, et on taas käes aeg lugeda üle oma 20 aasta tagused deviantarti luuletused. neid ikka hea käia iga ~5 aasta tagant jälle tshekkamas, et ei tekiks kiusatust liialt oma noore täiskasvanu põlve ilustada. irmus aeg oli ikka, peaaegu sama irmus kui see AI-kraam!
deviantarti trauma to the maxxxx