kuidas aru saada, et oled kohtunud kurjusega

lurjused ja lõdvikud

Nublu ja Epliku eelmise suve EP-l on selline lugu nagu “Bach/Brunner”:

Kes mu eeskujud
Johann Bach, Johann Brunner
Siin on minu rahvas
Ja neid teisi ma ei tunne
Lurjuseid ja lõdvikuid ei tunne

Kuulsin seda lugu hiljuti üle pika aja kusagilt uuesti (aga kust? raadiot ma ei kuula, mu kodupoes Rimis mängib ainult AI genereeritud muusika, mis vaheldudes hange.ee uue AI reklaamiga on nagu mu isiklik põrguring, kus mu kuriteoks on see, et mul läks kõht tühjaks või et vetsupaber sai otsa). Eelmisel aastal seda kuulates ei mõelnud ma sellele loole eriti, aga nüüd karjus üks rida otse minu suunas: kas sa kuulsid seda, luuser?

Lurjuseid ja lõdvikuid ei tunne.

Ei tunne? Mina küll tunnen. Ma ei tea, mis kriteeriumeid täpselt peab täitma, et olla halb inimene. Mõni inimene on lihtsalt inimene, inimlik on olla vahepeal kade ja nõme ja enesekeskne. Mõni on hea, aitab teisi ja pühendab end mõnele üllale eesmärgile. Mitmed neist inimestest, kes selliste asjadega tegelevad (toetavad Ukrainat, võtavad sõna igasugustel woke teemadel nagu feminism, Palestiina, LGBT või kultuuripoliitika, seisavad seksuaalse väärkohtlemise vastu, võtavad oma peresse elama kasulapsi jne) osutuvad tagantjärele siiski halbadeks inimesteks. Ühel hetkel toimub Suur Paljastus™ - maskid langevad, kas avalikuks on tulnud mingi konkreetne tegu (tõe kriteeriumiks on selles tihti kohtumenetlus ja karistus) või siis avanevad ühe julge eestkõneleja eeskujul ka teiste suud (jaa, see tüüp oli tegelt minuga ka väga vastik, ütles X-le seda ja tegi Y-le nii).

Suurele Paljastusele™ võib, aga ei pea eelnema Väike Sosistamine™, kus inimesed samast skenest või seltskonnast omavahel vahetavad kõmu, et kas sa tead, et selle tüübiga on vist lood kahtlased ja väidetavalt tegi ta X-i ja ütles Y-t ja varsti tuleb avalikuks Z. Mõnda Väikese Sosistamise™ teemat ei õnnestugi kunagi valideerida, arvad, et kohe tuleb Suur Paljastus™, aga siis see sumbub kuhugi ära või on paljastuvad detailid nii mittemidagiütlevad, et ei oskagi kuhugi moraalset piiri tõmmata.

Suure Paljastuse™ järgsel hetkel jagunevad inimesed alati kaheks. Esimese grupi suust kuuleb sõnu nagu “no ma sain küll kohe aru, et sel vennal on midagi viga, ta tundus jumalast imelik, mu radar hakkas KOHE tööle, kui ma teda esimest korda nägin”. Ning teine grupp tunneb end lihtsalt petetuna, võib-olla jagasid nad tolle inimese postitusi enda sotsiaalmeedias, hääletas tema poolt Riigikogu valimistel või lihtsalt pidas seda inimest oma sõbraks, tuttavaks või lihtsalt normaalseks inimeseks. Ma olen olnud mõlemas grupis. Esimene on alati parem, aga kui sa ise oled parasjagu teises, on need esimese grupi parastajad ikka tohutult tüütud.

Viimasel ajal on palju räägitud karistuskirjandusest, kas üks Kultuurikriitik™ ikka vääris sellist kriitikat, kas ta tegi midagi valesti, mida me kui skene temaga nüüd peale hakkama peaks. Üks tuttav tegi nalja, et millal võib oodata minu kui nüüdseks tunnustatud novelisti novelli Kultuurikriitikust™ ja pidin väikese kahetsusega (nali. nali?) ütlema, et mul pole Kultuurikriitikuga™ mingeid kokkupuuteid. Liiga mõttetu, et olla isegi pealetükkiva käitumise objekt (nali. nali!!). Samal ajal, kui laiemas ringis kõik Kultuurikriitiku™ teemat arutasid (ja mina ise ka! Mu arust on selle teema suurim võit see, et ehk julgetakse rohkem välja öelda seda, kui keegi ei käitu normaalselt. Kui esimene julge inimene suu lahti teeb, julgevad teised ka.), sain teada, et üks tuttav mõisteti kriminaalkorras süüdi palju hullemate asjade eest.

Nende asjade eest sai ta reaalset vangistust… kaks kuud! Sa pead lihtsalt armastama Eesti karistusõigust! Mu klassivend oli mitu aastat vangis, sest ta müüs narksi, aga mitte niatseeni või fentat, vaid peouimasteid, mida kui sa ise teinud ei ole, siis tead kindlasti kedagi, kes on, kas või Kultuurikriitikut™ ja tema loo kirja pannud kirjanikku. Äsja oli uudistes, et Tallinnas kanepikasvatusega vahele jäänud mehed said vangistuseks 7 aastat. Kui Mallukas oma ettevaatust.ee saidiga alustas, sai ta palju kriitikat stiilis “kui inimene on oma karistuse ära kandnud, kuidas ta siis eluga edasi minna saab, kui ta ripub avalikus häbipostis”? Ühes videos vastas Mallu, et tal on ausalt öeldes täiesti ükskõik ja need inimesed võiksid end üldse ära tappa.

Õigusteaduse haridusega inimene minus muidugi kirtsutas seepeale nina, surmanuhtlus ei ole lubatav, aga hiljem ei suutnud ma seda mõtet peast ära saada. Mu esimene soov oli, et see tuttav koliks ära, aga mida see aitaks, kui ta läheks näiteks välismaale, kus inimesed oskaksid veel vähem Eesti registritest infot otsida? Või kas inimesed on suutelised muutuma, kui ma loen raamatuid ja vaatan filme, siis ma usun seda, aga mul on väga raske sellist optimismi päris elule üle kanda. Minu Vabariigi Minister™ kaitseb sotsiaalmeedias laste vastu suunatud seksuaalkuritegude eest karistatud inimest: las too esineb laval ning tolle mehe postituste all on vaid toetavad kommentaarid ja reaktsioonid stiilis: “Pea vastu, ära pane kiusajaid tähele!” Ja te tahate, et ma usuksin inimeste headusesse?

Kuna need Suured Paljastused™ toimusid vägagi samal ajal, muutus Kultuurikriitiku™ lugu mu peas natuke tähtsusetuks taustamüraks, sest kuigi ma paljuga, mis öeldi, vägagi nõustusin, siis see teine lugu oli lihtsalt palju hullem. Kultuurikriitiku™ ümber käiv diskussioon oli sellega võrreldes turvaline (tahtmata kellegi valu pisendada), nõnda pöördusin pidevalt selle juurde tagasi, ise aina mõeldes, et kurat, maailmas on olemas nii palju koletisi, kellest sa ei saa aru, et nad seda on. Ja kui ei saa enda arust üsna intelligentse täiskasvanud inimesena aru sellest, et keegi on koletis, siis kuidas sa peaksid seda aru saama näiteks lapsena. Jumal tänatud, et mul pole last, sest kui oleks, siis ilmselgelt ei suudaks ma teda koletiste eest kaitsta. Kui ma ei suuda ära tunda suurt koletist, kuidas saan ma hakkama igapäevase väikese kurjusega?

Olen nüüd nädalaid mõelnud sellele, kuidas ma kurjusega kohtusin ja seda ära ei tundnud. Või tundsin? Tagantjärele tahaks end paigutada sellesse esimesse gruppi ja hakata end puhtaks pesema. Esiteks, ma põhimõtteliselt üldse ei teadnud seda inimest, vaid mingitest seltskondadest, ma pole temaga kunagi kahekesi rääkinud, ta polnud isegi üheski mu sõbralistis. Ehk korra olin ma öelnud ja mõelnud tema kohta midagi kahtlevat, aga mitte ligilähedaselt selliseski skaalas. Ma olen mõelnud kahtlevaid mõtteid väga mitmete inimeste kohta, kes on pärast osutunud väga toredaks (või kas on?). Ma põhimõtteliselt tõesti ei teadnud teda. Aga sellega üritan ma end välja vabandada ja piinlikkusest puhtaks pesta. Kui ma oleksin tõesti päriselt aru saanud, et selle inimesega on midagi viga, siis oleksin sellest ju tõepoolest päriselt aru saanud ning ei oleks praegu üllatunud.

Seega olen ma teises grupis ning sellega kaasneb piinlikkus. Kuidas ma olen nii loll, et ei saa aru, et inimeses on peidus kurjus? Koletised ongi suurepärased manipulaatorid ja teesklejad ning nad saavadki tegutseda seetõttu, et inimestel on piinlik. Ohvrid ja ka lihtsalt pahaaimamatud teretuttavad või naabrid tunnevad iseennast räpasena, kuigi nemad ei ole midagi teinud ning seepärast ei räägita neist teemadest sugugi nii palju kui võiks, mitmed lood jäävadki igaveseks peitu. Aga oma peas oli ka mul piinlik, kuigi osa minust saab aru, et piinlikkus on täiesti vale emotsioon.

Aga kuidas siis üldse leida oma ellu uusi sõpru või tuttavaid, kui automaatne eeldus, et inimesed ei ole koletised, on tegelikult vale? Mul on isegi vedanud, mul on endiselt sõpru, keda ma tean esimesest klassist või vähemalt kooliajast. Kui nad ei olnud koletised kaheksa-aastasena, ei saa nad seda olla ka kolmekümnendates, eks? Aga kas nemad ongi ainsad inimesed, keda ma päriselt usaldada saan, sest ma olen aastate jooksul näinud nende kasvamist, tean nende peresid ja olen seeläbi verifitseerinud, et tegu pole koletistega? Aga mis juhtus nende aastate jooksul, mil me pole samas linnas elanud, äkki on midagi muutunud ja ma ei saa ka neid usaldada? Kui kaua sa pead inimest tundma, et olla täiesti kindel, et ta pole koletis? Ja mida teha, kui sa lihtsalt ei ela oma kooliaegsete sõpradega enam samas linnas või teil on väga erinevad graafikud ja elud, kas siis tulebki anda alla ja istuda üksi kodus? Või mis siis, kui sa tahaksid, et sul oleks natuke rohkem ja teistsuguseid sõpru kui siis, mil olid 15?

Kas iga täiskasvanud inimene, kes üritab leida uusi tutvuseid, on automaatselt pervert? Väga tihti on. Iga tüdruk teab, et need tüübid, kes sulle kirjutavad “hei, näen sind kogu aeg kohas X ja tahaksin sinuga rohkem suhelda” on kõige hullemad friigid siin maamuna peal ja kui tüdruk ise pole väga meeleheitel ja noor, siis läheb tema friigiradar kogu täiega põlema. Normaalsetel täiskasvanud inimestel oleks justkui oma sõbrad juba ammusest olemas, nad on hilisemalt põhikoolis verifitseerinud, et tegu pole koletistega ja ürita sa vaid kuhugi kolida või tutvusringkonda laiendada, see maksab sulle kurjalt kätte. Naisena tundub see õnneks natuke kergem, aga eriti meestevaheline sõprus tundub mulle väljaspoolt väga komplitseeritud nähtusena, neil meestel on väga vedanud, kellel on oma sõprade kamp, aga kui sa ei ole seda hiljemalt 25. eluaastaks leidnud, siis unusta ära. Ma ise ei julge ka just kuigi sageli inimestega suhtlust alustada. Võib-olla on see ellujäämismehhanism, mitte valevagadus.

aprilli soovitusnurk

🎥 Kõige eelnevaga sobitub päris hästi “The Drama” (“Hõissa, pulmad!”) osalt ühe Euroopa režissööri satiir USA ühiskonna üle, aga teisalt ka lugu friigiradarist ja sellest, kas inimesed on võimelised muutuma.

📚Mulle kunagi üldse ei meeldinud Lena Dunham, aga ma olen vahepeal suutnud areneda ja ka siin korduvalt “Girlsist” kirjutanud. Neelasin Dunhami elulooraamatu “Famesick” audioversiooni (mille ta ise sisse luges) umbes nädala ajaga alla ja mu elus on väga suur tühi koht, sest mul ei ole lihtsalt millegagi asendada Dunhami häält, mis räägib mulle meikimise, söögitegemise või jalutamise taustaks sellest, kuidas Adam Driver tõesti oli nagu ta tegelane Adam “Girlsis”.

🎵 Avalon Emersoni uus plaat tõestab seda, et sa võid teha juba vana ja kulunud asja, aga kui sul on meloodiad, siis on täiesti ükskõik, et sa oled omamoodi derivatiivne ning ei tee midagi uuenduslikku. Mind kummitavad need laulud kogu aeg. No näiteks “Eden” on võib-olla aasta parim lugu.