kuidas minust taas folklorist sai

ehk oma olematust folkloristikarjäärist rääkimine is the most fun a girl can have without taking her clothes off

Vanasti pakkus mulle vahel lõbu suvalistele inimestele, keda kusagil baaris kohtasin ning kelle puhul tundus, et elu meid enam eriti kokku ei vii, valetamine. Kindlasti ütleb see midagi problemaatilist minu kohta ning õnneks ei mäleta ma viimast korda, mil teadlikult võõrastele valetasin, aga sain sel nädalal aru, et peaksin sellega uuesti alustama. Põhjused valetamiseks on suuresti samad, mis tollal: ma ei taha inimestega juurast rääkida.

Ülikoolis tekitas selle väljaütlemine, et ma õpin õigusteadust, tavaliselt asjatut segadust, kuna mu tutvusringkond koosnes peamiselt n-ö pehmemate erialade esindajatest ning ma ei viitsinud sajandat korda pidada sama vestlust põhjustest, miks ma ei läinud õppima midagi, mis mind päriselt huvitaks (ääremärkusena: kas mul oli igav õigusteadust õppida? sageli mitte! kas ma tundsin endas erilist huvi ja kirge just seda eriala õppida? kindlasti mitte! sisimas arvan tänaseni, et igaüks, kes räägib, kuidas ta tahtis lapsest peale juristiks või maakleriks või andmetöötlejaks saada, valetab pisut. võib-olla olen ma lihtsalt kade). Seega ütlesin enamasti küsijale vale, mida kasutasin juba siis, kui kusagil baaris alakana käisin ja keegi, kellele väga keskkoolist rääkida ei tahtnud, küsis, mida ma õpin: folkloristikat. Ma ei tea, kuidas ja miks ma folkloristika oma go-to valeks valisin, aga mulle tundus tollel ajal, et folkloristika täidab kõik kriteeriumid, mida ühelt valelt ootada: see tundub usutav, see ei ole liialt spetsiifiline ja see on piisavalt igav, et keegi lisaküsimusi ei esitaks (mitte et folkloristika igav oleks! aga ma ei mäleta, et keegi kunagi midagi seepeale küsinud oleks).

Pärast koolilõpetamist on õnneks märksa vähem juttu sellest, millise erialaga keegi tegeleb. Näen mõnda inimest peaaegu iganädalaselt, aga mul pole vähimatki aimu, mida ta tööl teeb. Osaliselt on selle põhjustanud startuppiderohkus Eestis, kus sektorivälise inimese pilgu läbi on hunnik ameteid, mille tegelik sisu jääb sissevaatajale mõistatuseks. Mis asi on product manager? Kes on agility coach? Mida teeb account executive? Ma küll kujutan umbes ette, mida nad teevad, aga see on rohkem tunnetus kui midagi sellist, mida oskaksin selgelt sõnadesse panna. Näiteks tunnetan väga hästi, kuidas maitseb kaneelisai, aga kui peaksin seda maitset sõnadega edasi andma, jääksin hätta. (Jah, see analoogia on inspireeritud sellest, et Fazeril on uudistootena kaneelisaia maitseline šokolaaditahvel. Kes arvanuks?) Ehk siis, kui keegi ütleb peol, et ta on SEO analüütik, siis ma lihtsalt noogutan ja kui mina ütlen, et olen advokaat, noogutab tema, sest mida tahaks keegi üleüldse teada kellegi teise tööst kohas, kuhu inimesed tulevad selleks, et unustada, et nad üleüldse kunagi midagi asjalikku tegema peavad.

Selles osas on advokaat olemine siiski SEO analüütiku ametist pisut tülikam, kuna maailmas on tuhandeid sarju ja filme, mille peaosas on mõni külmavereline advokaat, aga mulle teadaolevalt veel mitte ühtegi hitt-teost, mis keskenduks SEO maailma kõrilõikajatele ja kaabakatele. See aga annab inimestele võimaluse küsida hulgaliselt küsimusi, millele mul vastuseid pole, näiteks mu absoluutne lemmik: milline tunne on kaitsta mõrvareid ja vägistajaid (ma pole teisest kursusest saadik ühegi sellise kaasusega isegi teoreetiliselt koolitunnis kokku puutunud, lisaks ei tegele ma absoluutselt kriminaalasjadega). Sellele küsimusele on mul olemas stampvastus (mul pole õrna aimugi, õigus on väga spetsiifiline ja sarnaselt nagu hambaarst ei teosta südamekirurgiat, ei ole ka mul sellistest kaasustest õrna aimugi). Kui ma oskaksin, küsiksin midagi sama klišeelist ka kogu SEO-nduse kohta, aga minu lollust näitabki pigem see, et ma ei oska isegi seda küsimust välja mõelda.

Jõudes tagasi alguse juurde: kuigi olen ülikoolist saadik kõvasti edasi arenenud ja enam võõrastega juurast rääkimise vältimist nõnda tähtsaks ei pea, siis olen aru saanud, et mul tuleks vahepeal jälle valetama hakata. Nimelt käisin sel nädalal depilatsioonis ja mu väga tore teenindaja küsis aja veetmiseks, millega ma tegelen. Mu vastuse peale ütles ta esmalt, et pean ilmselt väga tark olema (ta oleks šokis, kui ta teaks, kui väheste ajurakkudega ma keskmisel päeval läbi saan) ja küsis siis: “Teeme ühe kontrollküsimuse: kas lotovõidu pealt peab makse maksma?” Ma rõhutan: tegu oli depilatsiooniga, kus ma lamasin pooleldi vahaga kaetuna ilma poolte oma riieteta võõra inimese ees, kes ootas minult vastust küsimusele, millele mul vastust ei olnud. Peaaegu ükski jurist, kes just maksudele ei spetsialiseeru, ei tea mitte midagi maksudest! See on täiesti omaette maailm ja paraku ka (minu jaoks) metsikult igav. Tal oleks parem võimalus olnud õigusnõu saada mõne R-Kioski kassasabast. Ägisesin talle vastuseks (ise näost üleni punane, mitte et ta küll mu nägu eriti vaadanud oleks), et ma ei tea, aga vist mitte ning lubasin iseendale, et ei ütle enam kunagi kellelegi sarnases situatsioonis, mida ma päriselt teen. Aeg on taas folkloristiks hakata.

big estaban @bigestaban

Top 4 ametit, mida ma peale folkloristi veel kokku valetada suudaksin:

1. Projektijuht - see võib tähendada ükskõik mida! Projektijuht on maailma suurimaid mõistatusi, aga kõlab endiselt austusväärselt. Lisaks annaks see mulle võimaluse oma valet iga kord vürtsitada mõne projektiga, mida ma parasjagu juhin (näiteks see substack).

2. Konsultant - ka see võib tähendada ükskõik mida ja annab mulle võimaluse oma valet igal korral täiendada. Usun, et võiksin inimesi edukalt konsulteerida paljudel teemadel (nt Eesti Laul, kohukesed, vastlakuklid, kassimänguasjad, ökopoed, kus saab majapidamisvahendite vedelike anumaid ise täita, Tallinna jalgrattateed, Haapsalu bussiühendus, Phoebe Bridgersi ja Paul Mescali suhe, mu tumeduse poolelt pärineva nimekaimu S*lvia I*vese uus peika, kes on korraga nii maag kui ka krüptoärimees… list jätkub).

3. Raamatupidaja - ma olen Excelis keskmise humanitaari kohta päris hea, lisaks kahtlen, et keegi päriselt raamatupidamise kohta lisaküsimusi küsiks (kui ta just ei arva, et raamatupidamine on eufeism OnlyFansile). Suur oht: äkki on ta keegi, kes vajab ise raamatupidajat ja siis pean talle majandusaasta aruande valmis tegema, kuigi ma seda ei oska ning riskima sellega, et me läheme mõlemad majanduskuriteo eest vangi.

4. SEO analüütik - olen seda siin kirjutades lihtsalt nii palju SEO-st mõelnud, et olen vestluse peamised ohukohad juba oma peas läbi lahendanud. Lisaks tean enam-vähem, mis SEO on, mis annab mulle juba kõva konkurentsieelise.

The Cut avaldas sel nädalal kõvasti naeruvääristatud etiketijuhiste nimekirja, kus seisis ka soovitus mitte kelleltki nende töökoha kohta küsida, kuna see küsimus on klassistlik. Kuigi ma selle etteheitega ei nõustu, siis soovitus on ikkagi päris hea (eriti kui sa neid samal ajal depileerid).

Kaunist Eesti Laulu nädalat! Pärast seda tuleb jälle piinelda ikalduses kuni maikuuni, sest mitte midagi muud (nagu sõbrapäeva, vabariigi aastapäeva või kevadet) siin maailmas kahjuks ei eksisteeri.