kuidas teha rahu persekukkund aastaga
üllatuscameo aastasse 2025
Valik aasta parimatest aegadest:
üks õhtu veebruaris, mil avastad ootamatult, et ikka veel on täitsa valge
sirelite õitsemine ja selle kaalumine, kas õisi saab süüa või on põõsas liiga saastunud
päev, mil kogu linn korraga esimest korda muru niitma hakkab
esimene hommik, mil koju kõndides linnud juba laulavad (ainus bender, mis seda väärt on)
august-september, mil mitte just kõige kirkamad inimesed üritavad väita, et suvi on läbi. Neil ei ole õigus ja neid ei pea kuulama.
see aeg just praegu, teate küll, mis aeg, kirjutasin sellest kunagi kui aasta põlveõnnaldest (põlveõndlatest? ma vaataks ÕS-ist järele, aga tuleb välja, et seal on nüüd sõnana kirjas ka põmst ja mumst, seega vist pole vahet), aga nägin nüüd viidet sellele ajale kui gooch week’ile ehk lahkliha nädalale, jah, see link viib lahkliha sõnani ÕS-is, võtke heaks
Kahjuks saavutasin ma lahkliha põlveõnnalde nädala täiuse eelmisel aastal, vaadates ära kõik Kreisiraadio osad ja alustades aasta viimasel päeval kl 11 hommikul “American Psycho” vaatamisega. See oli peak performance, sealt edasi oli võimalik ainult allamäge minna. Ning seda ma tegin. Võib-olla ei olnud aasta halb ei objektiivselt ega tervenisti, aga see koht, kus seda lõpetan, on üks pikale venitatud aasta põlveõnnal, kus juba nädalaid iseenda soovil viibinud olen, päevad, mil pole vaja midagi teha ega kuhugi minna. Aasta lemmikajad saavad olla lemmikud vaid seetõttu, et on ajutised ja üürikesed. Tänavu aga olen aastalõpu limbost teinud kuudepikkuse eksperimendi, mis võtab ära rõõmu näiteks tänase päeva mõttetusest, mis ei saa esile tõusta, kuna nii eelnev kui ka järgnev nädal on olnud sama mõttetud.
Eelnev on mõistagi vaid pooleldi tõsi, sest mul on kogu aeg väga palju teha. Kui tobe on inimese produktiivsust panna sõltuma vaid sellest, kas ta käib igapäevaselt tööl või mitte. Kas see ei loe midagi, et olen vaadanud VÄGA mitmeid videoid selle kohta, kas Timothée Chalamet on Liverpooli räppar EsDeekid (internetis pole piisavalt ruumi, et saaksin kirjeldada, kui palju rõõmu see vandenõuteooria mulle pakub)? Kas see ei loe midagi, et olen lugenud juba üle 400 lehekülje Thomas Manni “Võlumäe” esimesest köitest? Kas see ei loe midagi, et olemas on nii palju erinevaid Madonna plaate ning igaühele neist võiks vähemalt ühe töönädala pühendada (hetkel olen kusagil “Musicu” ja “American Life’i” vahel. kontroversiaalne! Uue aasta lubadus: “American Life” karaokes)? Kas see ei loe, et kuulasin ühe Eesti muusiku1 väga palju meediakajastust saanud uut plaati ja see oli nii halb, et naersin omaette avalikus kohas? Kas see ei loe, et ma vähemalt arvan, et olen palju meeldivam inimene kui kaks kuud tagasi? Kas see ei loe, et sain alles eile aru, et Daft Punki “Discovery” = DISCO VERY?
Mõistagi võiks asjale läheneda kriitilisemalt. Et kõik need EsDeeKidi TikToki editid lihtsalt varjavad põhipõhjust, miks ma olen ikka samasugune kui 5aastasena või aastal 2006, miks minu peas ei kipu ikka paigale asetuma need tükid, mis teiste eludes seda väliselt justkui teinud oleks, miks ma ei saa kaasa teha ühtki LinkedIni challenge’it ega seada viie aasta eesmärke. Aga see peab olema midagi, mida ma lahendan uuel aastal. Või mitte kunagi, sest 5aastasena olin ma jumalast normaalne. Ega käinud tööl. Igasugused seosed nende kahe asja vahel on meelevaldsed. Igatahes oli mul ka 5aastasena väga palju teha ja EsDeeKid polnud siis ilmselt veel sündinud (välja arvatud juhul, kui ta ikkagi on Timothée Chalamet).
Samal ajal, kui seda postitust kirjutan, toimub Floridas Trumpi-Zelenskõi kohtumine, et arutada rahuleppe võimalust. Ma ei tea, mida nad seal räägivad ja ma otseselt ka ei taha teada. Ma ei saa lahti mõttest, et see on sümboolne ja labane, et see kohtumine toimub Floridas. Ma ei ole kunagi Floridas käinud, aga Florida puhul tundubki oluline see, mida ta sümboliseerib, mitte see, mis ta päriselt on. Orkaanid, vanadekodud, kuumus, magistraalid, parkimisplatsid, Alix Earle, Miami Project, mille raames Elon Musk inimeste pähe Neuralinki kiipe paigaldab, “The Florida Project,” Disneyland. Mar-a-Lago residents, mille rajas USA rikkaim naine Marjorie Merriweather Post (Animal Collective’i Merriweather Post Pavilion!), kelle pere rikastus hommikusöögihelveste müügiga, kas on midagi ameerikalikumat? Mar-a-Lago nägu, põhjus, miks USA konservatiivsed naised samasugused välja näevad. Mar-a-Lago residents, kus peeti Epsteini pidusid, miks mitte ei peaks Ida-Euroopa tulevikku just seal arutama? Marjorie Merriweather Post oli russofiil ja kogus Venemaa kunsti. Kolmekümnendatel aastatel oli seda hea odav osta ning kuigi Marjorie eitas, et ta kogu pärineb Tretjakovi galerii ja stalinistlike repressioonide all kannatanud inimeste erakogude sunniviisilistest soodusmüükidest, siis tõde on, nojah, tõde on alati kusagil. Ma ei ole seal kunagi käinud, aga Mar-a-Lago vaib tundub kohutav ja ma ei saa panna kuigi palju usku sellises kohas toimuvatesse läbirääkimistesse. Feng shui jne jms.
septembri-detsembri soovitusnurk
🎥 Praegu kinos olev "Sorry, Baby” meenutas mulle, et elus on tähtis võtta koju tänavakass, lugeda raamatuid ja süüa võileiba. “One Battle After Another” meenutas mulle, miks mulle meeldib KINOS käia: et vaadata suurelt ekraanilt koos võõraste inimestega seda ühte ilusat kaadrit, milleni oli eelnevalt kaks tundi filmi üles ehitatud. Kui see pole elu mõte, siis ma tõesti ei tea.
📚 Kaks Sam Krissi Substacki lugejat pöördusid ta poole tellimustööga: neil ei olnud oma ajakirja ega honorari, aga nad olid valmis maksma kinni piletid ja majutuse, et Kriss tuleks nendega Burning Manile ja kirjutaks sellest essee. Ma ei taha minna Burning Manile, aga samuti ei tahtnud seda teha Kriss. Selle tulemusena valminud essee on absurdne ja oma ajale täiesti vastav, nagu Ukraina sõja rahukõnelused Mar-a-Lagos.
Wandering aimlessly did nothing for my mood. The city had finally been rebuilt now, and it was populated by my enemies. Fire jugglers, AI researchers. In one of the plazas a woman was furiously spitting out a Cardi B parody rap called Wet Ass Puppy. Yeah you dealing with a wet ass puppy/ He went and played in the pond now he a wet ass puppy. Hell: I was in Hell.
I’d left my cigarettes back at BrainFish, but I did have the AI-enabled Chinese vape. Tried to take a leisurely puff of kiwi-flavoured chemical gloop. Another coughing fit. Onscreen, mists swirled and the Confucian sage appeared. You’re a failure, it said. You said you wanted to live differently, experience the unfamiliar, and step outside your comfort zone—and yet all you do is sneer. Around you, seventy thousand hearts are lit up in messy, unselfconscious joy—but you? You think the art is tacky, the spirituality lame, and no one is allowed to explore themselves without reading Frances Yates’ Giordano Bruno and the Hermetic Tradition first. Let’s be honest: I can see through you, eight hundred billion parameters humming with comprehension. That smug cocoon you’ve built for yourself? It’s not superiority—it’s fear. You’re full of scorn, just because you know you look like a spastic when you try to dance. The screen went blank. Shut up, I said, you’re a vape. The Confucian sage didn’t say anything. And anyway, I said, I thought you AIs were all meant to be sycophants. Shouldn’t you just be telling me what I want to hear? Silence. I sucked on the vape again, spluttered out a kiwi-flavoured cloud. I am telling you what you want to hear, said the Confucian sage, and then he disappeared.
🎵Sellel aastal oli päevi, kus lakkamatu muusika kuulamine oli ainus asi, mis mind kuidagi käimas hoidis ja ka nädalaid, kus ma teadlikult ei kuulanud mitte midagi peale kahe-kolme laulu. Neile, kes veel kasutavad Spotifyd (kontroversiaalne), võtab seda kokku allolev pleilist:
//
Vahepeal kirjutasin:
Vikerkaarde AI-st kui uusreligoonist
Ekspressi woke right’ist
Ekspressi enda aasta lemmikalbumitest ning Okloust ja Hayley Williamsist
//
Kui ma ütleks, et kirjutan uuel aastal siia tihemini, ei ole teil vähimatki põhjust mind uskuda. Aga ka vähimatki põhjust seda mitte teha:
Ma ei ole nõus riskima, et see nimi mind googeldades välja tuleb, aga pakkumised dmi. Nagu ka sponsorluspakkumised, mis ALATI saata dmi. Nagu alati, ei teeks ma sellega kunagi nalja.