ma ei taha enam kunagi viimsit näha
mittetõsine poolfinaalide ülevaade
Viimsi Artium… Kindlasti tore koht, kui sa elad Viimsis ja tahad vahepeal kontserdil käia. Aga Green Room, mis on lihtsalt trepialune koridor välisukse ees koos puidust pinkidega? Imepisike lava, kuhu Kerli vaevu oma transformeri kostüümiga peale mahub? Publikukaadrid absoluutselt masendunud inimestest, kes plaksutavad sõrmeotstega või passivad lihtsalt telos (või on 10-aastased). Ma ei taha enam kunagi Viimsi Artiumit teleekraanil näha. Asjad, mida ma enam kunagi kuulda ei taha: Elysa live ning see kui Tõnis Niinemetsa hääl läheb kõrgeks ja kiljuvaks.
Kui välja jätta see, et sama hästi võiksid nad Eesti Laulu teha Haapsalu kultuurimajast, siis õnneks oskasid sel aastal peaaegu kõik laulda ning mõne aasta tagused väga piinlikud tre-raadio skene artistid olid jäänud koju/EKRE suurkogule.
Assortii suvalistest tähelepanekutest peamiselt suvaliste lugude kohta (disclaimerina: vabandan juba ette, kui ma üldse keegi olen, olen ma hater):
Janek “House of Glass”
Niipea kui öeldi, et Janek tegeleb kinnisvarahaldusega, paigutusid kõik pusletükid mu peas õigesse kohta. Mõnel inimesel lihtsalt on selline nägu, et ta tegeleb kinnisvaraga. Mulle on üllatus, et see laul inimestele meeldib, sest ma unustasin selle veel paar sekundit enne loo lõppu, aga äkki oli Janek laivis lihtsalt närvis ja mina hajevil ning mõtlemas maakleritest.
Ellip “Pretty Girl”
Ma olen suur ICIC (Ice Cream Industrial Complex) austaja. Ice Cream on andnud meile nii palju legende: ikoonilisi musarežissööre, NO99 näitlejaid, laulu nimega “Süstal ja Liim”. Ellip tundub tore! See laul võinuks olla parem! Aga ma soovin talle ainult head!
Kaw “Valik”
See ei töötanud laivis kõige vähimalgi määral, aga ma olen kindel, et Kawi karjääri vaates on sellest üsna ükskõik. Soovin ka talle head! Bassikäik oli hea.
Merlyn “Unicorn Vibes”
Ausalt öeldes kõige tähtsam laul mu jaoks sellel võistlusel. Kultuuriline moment! Kõik selle loo juures on mõistatus ja high camp. Nicki Minaj Pinkprint naljad on internetis üleleiderdatud, aga see on üks parimaid viise sellele loole läheneda. Merlyn kõndis Viimsi 2x2m lavale oma madala tallaga saabastes, seisis keset lava ning lihtsalt… ei teinud midagi. Go girl, give us nothing! Kahju, et enam eestikeelseid subtiitreid alla ei panda, kuna Merlyn oleks meile andnud kõige ikoonilisemaid tõlkeid:
You'd like to fly to Mars?
Or drink at glitzy bars?
You just got to find your Unicorn and ride far!
Ma olen mitu päeva mõelnud, mida see mulle meenutab ja sain just aru, et Britneyt:
You want a hot body? You want a Bugatti?
You want a Maserati? You better work, bitchSa tahad seista liikumatult Viimsi laval lumekindlates libedusevastastes saabastes? Sa parem tööta, bitch!
Kas see on hea laul? Kindlasti mitte! Kas ma pigem vaataks seda esinemist tund aega järjest kui kuuleks veel kunagi Wiiraltit? Absoluutselt!
Mia “Üks samm korraga”
Mulle pigem meeldis see laul ja mul on kahju, et Mia tundus närvis. Ta vähemalt oskab laulda! Tal vähemalt oli refrään! Ta tundub tore inimene! Ma lõpetan iga lause hüüumärgiga, et anda talle positiivset tagasisidet!
Neon Letters & Maiko “Tokimeki”
Ainus laul, mille poolt ma hääletasin. 2010. aastate alguse indiepop, tobedalt tantsivad bändiliikmed a la islandi nohikud, laulja, kes peab laivis viisi, peaaegu citypop… mida siin mitte armastada? Ma süüdistan teid kõiki, et te “Tokimeki” poolt ei hääletanud ja neid alt vedasite. Eesti Laulu formaadi parimaid osasid on uute inimeste avastamine, kes veel ei ole igas “Hommik Anuga” saates diivanil lõsutamas ning Neon Letters & Maiko täitsid selle tühimiku esimeses poolfinaalis.
Ollie “Venom”
Mulle meeldib popunki revival, aga kas meil on tõesti vaja ka postgrunge revival’it? See kõlab nagu Nickelback ja kuigi mul on hea meel, et naljad stiilis Nickelback on maailma halvim bänd on välja surnud, siis see kontrollitud bad boy look kõige geneerilisema 00ndate poproki taustal ei tee mu jaoks mitte midagi. Ma saan aru, et see lugu on koos Janekuga välismaa euroka fännide tabelites kõrgel kohal ning ma ausalt öeldes ei saa aru, miks. Aga ma ei saanud ka pikka aega aru, miks Carly Rae Jepseni “Emotion” nii armastatud on, nii et võib-olla on probleem ikkagi minus.
Andreas “Why Do You Love Me”
Eesti oma Brooklyn Beckham! Kui ma olin sellest üle saanud, et tal on Sophie soeng (vabandust!), siis see laul on okei poplugu. Kui Andreas küsiks minult: “Why Do You Love Me?”, siis ma vastaks talle: sest sa kirjutasid laulu sõnadega “I can get my coffee from a coffee shop”, millele ma mõtlen iga kord, kui ma lähen oma väikesele lollile jalutuskäigule selleks, et osta kohvikust kohvi. Florals? For spring? Coffee? From a coffee shop? Groundbreaking!
Bedwetters “Monsters”
Ma ei oska seda sõnadesse panna, aga kui Ollie Nickelback’i pastišš on minu jaoks halb, siis Bedwettersi mall-emo ülejäägid mitte. Objektiivselt ei ole üks parem kui teine, aga subjektiivselt? Bedwetters iga kell. Ma loodan, et nad mõtlevad finaaliks lavale midagi lollimat välja, sest hetkel oli esitus veidi igav ja normaalne, mis ei ole sõnad, mida ma selle bändi kohta kunagi kuulda tahaksin.
Anett x Fredi “You Need To Move On”
Pärast kõiki neid, kes ei osanud laulda, tundub Aneti ja Fredi viimasena lavale panemine teiste suhtes ebaaus. Nüüd see on see, mida ma kutsun muusikaks! Kuigi ma neid Eurovisioonile ei saadaks.
Inger “Awaiting You”
Inger võiks olla huvitav popstaar (kui ta lemmikartist ei oleks Ed Sheeran ja kui ta kirjutaks ühe laulu, mida ma mäletaks ka hiljem kui viis minutit pärast selle kuulmist). Lõbus fakt: ma suudan mudeli täpsusega identifitseerida tooli, millel ta laval istus, kuna kaalusin kunagi selle ostmist. Selle asemel ostsin musta tupsulise tooli, mille mu kass tükkideks rebis. Ma ei tea, miks ta oma nime läbivas suurtähes kirjutab.
Linalakk, Bonzo “Aeg”
Ma ei tea, kes arvas, et meil on aeg (aeg!) tagasi tuua age-gap dünaamika Eurolaulu laval, aga nende esitus oli nagu mitte nii häiriv versioon Maarja-Liis Ilusast ja Ivo Linnast. Iga kord kui mulle meenub, et me saatsime Eurovisioonile 15-aastase tüdruku ja 46-aastase mehe laulmas sõnu “hing mässab tormivahus kui on lahus veel suudlust ootav suu”, siis ma tahaksin eestlasi välja vabandada, et tegu oli teistsuguse ajaga, aga ma ei tea, kas oli? Kas see aeg oli tõesti nii teistsugune? Ma ei mäleta, sest ma olin 3-aastane ning ükski 34-aastane mees ei olnud kahetsusväärselt mind kutsunud endaga duetti laulma. Analoogselt ei mäleta ma ka mitte midagi Linalaka ja Bonzo loost.
Meelik “Tuju”
Eesti Laul ei ole Eesti Laul kui seal pole indie-bändi, kes tuleb lavale lihtsalt nalja tegema ja oma parimat Ans. Anduri playback’i esitama. Mul on hea meel, et nad edasi said. Sarnaselt Bedwettersile loodan, et ka nemad on finaalis veelgi lollimad!
Elysa “Bad Philosophy”
Kui mul oleks valida Merlyni või Elysa vahel, valiksin ma iga kell Merlyni. Elysa ei olnud high camp, isegi mitte low camp. Korraks ma imestasin, miks tal oli sel korral väiksem eelarve ning mitte mingit püroshow’d, aga siis meenus mulle, et tegu on Viimsi Artiumiga ning kui ta oleks mingitki tuld kasutanud, oleks ta ilmselt lihtsalt mõne esireas igavleva Merivälja teismelise kogemata põlema süüdanud. Ma ei tea, miks ta oma nime läbivas suurtähes kirjutab.
Robin Juhkental “Kurbuse matused”
Mulle meeldib, et Robini osalemine andis talle võimaluse vaheklippides absoluutset jama rääkida. Aga see laul oleks võinud parem olla.
m els “So Good (At What You Do)”
Mu lemmiklaul kogu võistluselt. Ma ei tea, miks see on vähelevinud praktika Eesti Laulul, aga lugudel võiks olla refrään (šokeeriv, ma tean!). Huvitav, et selle loo kaasautoriteks on Stefan ja Andreas, kellel pole endal ühtegi nii head lugu kui m elsi oma. Aga tore, et nad tegelevad heategevusega ja seda lugu endale ei krabanud.
Wiiralt “Salalik”
Ainus võimalus, kuidas ma elan juba mitmendat aastat üle Wiiralti Eesti Laulul, on täielik dissotsiatsioon. Ma ei tea, mida ma selle laulu ajal tegin, ma ei tea, millest nad laulsid, millised nad välja nägid, mis laval toimus ja ma ei suuda isegi oma äärmiselt tähtsa ja mõjuka blogi jaoks nende videot uuesti avada. Vabandust! Ma mäletan ainult seda, et nad ütlesid, et sõnad on nende jaoks kõige tähtsamad ning laulsid siis “Mõdu otsa lõppenud on pudelist, kellel kurat see veel on vajalik”. Julge valik.
Mina ja Wiiralt:
Sissi “Lighthouse”
Ma sooviks, et ta ei räägiks human design’ist. Vähemalt, kui ta laulab, ei saa ta sellest rääkida ning õnneks oskab ta laulda. Tema kahjuks on samal võistlusel ka Alika, kes teeb umbes sama asja, aga paremini. Ma ei tea, miks ta oma nime läbivas suurtähes kirjutab.
Carlos Ukareda “Whiskey Won’t Forget”
Kõik, mida ma Wiiralti kohta kirjutasin, käib ka Carlose kohta. Ma olen valmis kaitsma paljut (Merlynit), aga mitte igavust!
Alika “Bridges”
Sarnaselt esimesele poolfinaalile pandi kõige professionaalsem esitus lõppu, et rahvale näidata, kuidas asi tegelikult käib. See kõlab natuke liiga palju nagu Hollandi “Arcade” (sama kaasautor), aga sel lool on refrään! Meloodia! Ta oskab laulda! Võiks ju tunduda, et nende kriteeriumide täitmine ei ole palju küsitud, aga siis tõestavad Eesti Laulu poolfinalistid vastupidist. Ma ei tea, miks ta oma nime läbivas suurtähes kirjutab.
Lõpetan küsimusega: kas keegi üldse teadis, et finaali saab 12 artisti? Ma pole suhlenud ühegi inimesega, kes seda päriselt algusest peale teadis, mistõttu jääb mulle mulje, et see oli lihtsalt ERR-i otsus pärast seda, kui algne hääletajate arv ja tulu liiga väikeseks jäi. Me kõik teame, kellel on kõige suurem telefoniarve (Elysa mehel). Kui ta finaali ei saa, olen ma positiivselt üllatunud.
Ehk siis: ma armastan Eesti Laulu ja ei suuda juba finaali oodata.
Lõpetuseks mina seda blogi alustamas:
