ma olin teismeline superfänn
ehk siis kuidas ma täna teada sain, et britney postritega tuli kaasa ka lapspornot
Mu lapsepõlve ühe tähtsaima ajakirja lõpus oli alati mitmeleheküljeline rubriik paljaste poiste ja tüdrukute piltidega. Mitte mingite poolerootiliste kunstipiltide aga lihtsate ausate fullfrontalitega. Iga kuu läksin ma sõbrannadega R-Kioski luugi taha ning palusime müüjatädilt lappamiseks Bravo ajakirja. Enne ostmist oli vajalik veenduda, kas konkreetses numbris ikkagi ón seda, mis meid huvitab, sest Bravo polnud üldse odav. Meie huviks polnud porno (mis tagantjärele tarkusena oli hoopis otsekohene seksuaalharidus, aga ma ei osanud eriti saksa keelt, eriti suguelunditesse puutuvat sõnavara), vaid postrid ja suured pildid popikoonidest. Jackpot oli Shakira, Britney ja Beyoncé ühes numbris. Sellise väljaande leidmine oli väärt seda piina, et 11-aastasena kioskitädi ees paljaste poiste pilte lehitseda. Lõbus fakt: avastasin nüüd kirjutamise jaoks seda otsides, kas Bravo ikka veel ilmub (jah), et mitmed seksuaalhariduse rubriigis poseerinud modellid olid alaealised, kuna Saksamaa seaduste kohaselt oli selliste piltide avaldamine okei. Hiljem pidid nad hakkama vanemaid modelle kasutama, sest mitmes riikides, kuhu nad Bravot müüsid, läksid sellised pildid lapsporno alla. Ehk siis ma omasin lapsena lapspornot. Cool.
Niipea kui ma 9-aastasena muusikakanalid sain, otsustasin teha fänlusest kogu oma identiteedi. Mu number üks oli peaaegu alati Beyoncé, üks otsus, mille ma oma elus õigesti tegin. Mu lemmik Beyoncé album ilmus eelmisel aastal ning ma olen teda põhimõtteliselt kogu oma elu kuulanud. See on suurt rahuldust pakkuv tunne kellelegi nii palju aega pühendada ja tunda, et saad selle eest midagi vastu, et pärast aastakümneid hoolib artist ikka veel piisavalt palju, et areneda.
Samas on ka teistsugusi näiteid. Näiteks veetsin ma paar aastat VÄGA suure Vanilla Ninja fännina. Ning mida nemad mulle aastaid hiljem andnud on? Selle väga emme-core video, kus nad nagu kristilik bänd valgetes kleitides üle põllu jooksid.
Kui see laul välja tuli, ei suutnud ma uskuda, milline ***!!!!#O”)¤#I=¤##¤# see oli ning kuulasin seepeale Vanilla Ninja vanemat diskograafiat, lootes endale meelde tuletada häid aegu. Kui mõned singlid välja arvata, kõlasid need lood peaaegu sama halvasti. Jah, mul on kõik nende plaadid (peale viimase, aga teeskleme parem, et seda pole olemas) CD-l olemas. Jah, ma olin laps, kes ei olnud kunagi kuulnud Heartist või The Slitsist ja arvas, et ninjad olid esimesed naised kitarridega ning et ma olin tunnistajaks revolutsioonile muusikatööstuses. Ehk siis - Maneskin võib teha tõeliselt kohutavat muusikat, aga mõne lapse jaoks on nad revolutsioonilised ja ohtlikud rokkarid. Ning tema arvamus on õige.
Varateismelised tüdrukud on kõige suuremad muusikafännid maailmas. Muusika ja filmid, mis neile meeldivad, tunduvad seetõttu automaatselt vähetõsiseltvõetavad. Sellest, kuidas teismelised tüdrukud on fännidena popmuusika ajalugu kujundanud, biitlitest BTS-ni, on palju kirjutatud.
After all, "crazy" has and will always be the go-to adjective for the "fangirl," to the point where the two have become almost synonymous. It’s something that has allowed others in the past to dismiss valid passions and disappointments with a hint of sexism. It is a way of telling young girls that they should be embarrassed about what matters to them.
Asjad, mida ma olen varateismelise fangirlina teinud:
katnud oma seinad postritega, alguses Jennifer Lopezi ja lõpuks Joy Divisioniga, aga algimpulss nende otsuste taga oli alati sama
teinud fännilehti, näiteks Vanilla Ninjale ja Nelly Furtadole. Mu ninjade veebileht oli vahepeal üks Eesti suurimaid ja see oli tõesti aeg, kus ninjade veebilehtede konkurents oli suurem kui hetkel kargopükste müüjatel. Alles hiljuti leidsin ma siiani tegutseva poolakate ninjade fännilehe, kus mind oli tõlgete eest tänatud ja ma tean tänaseni ebaproportsionaalselt mitmeid poola geisid
olnud liige lugematus arvus foorumites, peamiselt küll ninjad, aga muidugi ka emofoorum ja hetkel Spotifys 200 000 kuulajaga Blood Red Shoesi foorum (ma ei tea täpselt kuidas ja miks)
õppinud ise html-i (et teha veebilehti) ja Photoshopi (et teha foorumites displeipilte ja bännereid)
talunud Edgar Savisaare kõnet ninjade lauluväljaku kontserdil (see oli tõesti fever dream - palun vaadake seda videot: “te olete see tüdruk, kellele ma pidevalt Lennu ütlen” “öelge kas teie olete Eesti ABBA” “kas te laulate ka seal või liigutate suud” “ma ei tea kas te olete popmuusikaga kursis”)
printinud oma ema tööl ja sõbrannade vanemate töökohtades väikese metsa jagu pilte Britneyst, Shakirast ja teistest, mida koguda hoolikalt organiseeritud kiirköitjates kilekaante vahele, sh sattunud popstaaride pilte otsides ka viirusi täis pornolehekülgedele ja ema töökoha arvuti päevadeks rivist välja ajanud (ma saan nüüd aru, et varateismelisena superstaaride fännamine sisaldas endas miskipärast päris suurt kogust pornot)
ostnud kokku hunnikus ajakirju, millest hoolikalt välja lõigata näiteks Christina Aguilera kontuure, et ka neid oma kollektsioonidesse kleepida
rääkinud inglise keeles tundides kohutava Põhja-Inglismaa töölisklassi aktsendiga ainult seetõttu et Alex Turner
repostinud Tumblris loetamatul hulgal esteetilisi pilte kitsaste teksastega indiekuttidest ja Crystal Castlesist
Kas see kõik oli cringe? Absoluutselt. Kas ma vastan tänaseni vähemalt paar korda aastas vastuseks küsimusele, kust ma kedagi tean, et Vanilla Ninja foorumist või muust sarnasest internetiaugust? Jah, sest sa võid tüdruku välja võtta ninjafoorumist, aga mitte võtta ninjafoorumit välja tüdrukust.
Kuigi mu soov kellegi fännilehe admin olla on tänaseks ausõna nullini kahanenud, olen ma sisimas ikka ja alati teismeline superfänn. Elu on liiga lühike, et mitte hoolida lihtsatest ja lõbusatest asjadest.
Lõpetuseks: Elon Musk on ilge tropp. Lisaks sellele, et ta muutis täiesti suvaliselt Twitteri ikooni dogeks (jah, see mees on oma huumoriga kinni aastas 2009) ja Twitter on vahepeal täiesti kasutamatu (näiteks näidates feedis läbisegi samu tweete, ükskõik kui palju sa lehte värskendada ei üritaks), blokib Twitter nüüd konkureerivat Substacki. Näiteks ei saanud vahepeal laikida ega kommenteerida tweete, mis sisaldasid Substacki linke. Proovisin ise ühte sellist postitust laikida ja absoluutselt sürr oli vaadata, kuidas antud süda ära kadus ja selle asemel ilmus veateade, et tegu oli keelatud tegevusega. Sõnavabadus ja vaba konkurents KES? Nüüd ei saa Twitteris enam otsida sõna “substack”, sest vastetena kuvatakse vaid sõna “newsletter”. Ehk siis, kui sa tahaksid otsida diskussiooni teemal, miks Twitteris on sellised tropid, kes inimestel oma substacke promoda ei lase, siis sa lihtsalt ei leia selliseid vasteid üles. Elon Musk, ma kardan, et Azealia Banksil oli siiski õigus.
