maailm ei lõpe ära
see on halb uudis
Head uut aastat ei tohi enam soovida ja mitte seepärast, et möödunud on kolmekuningapäev, vaid seetõttu, et on täiesti ilmselge, et see aasta tuleb hunnik sitta.
Täiesti normaalne on 2025. aasta esimestel päevadel Covid-19ga (mulle on alati meeldinud vintage asjad, kampsun: kaltsukast, viirus: eelmisest kümnendist) kodus istudes kerida uudiseid ja sotsiaalmeediat, saamata aru, kust üks algab ja teine lõppeb, ning tunda, et OK, nüüd ongi kõik, maailm lõpeb päriselt ära. Kuigi maailm muidugi ei lõpe ära, ta lihtsalt sätib end teistmoodi sisse. Kui raamaturiiul seinast alla kukub, ei lõpe raamaturiiul ära, kõik füüsilised osad on endiselt alles, kuigi mitte enam terved, raamatud on sellest hunnikust endiselt kättesaadavad, aga märksa sitemini kui varem, süsteem on kokku kukkunud, aga raamaturiiul ju eksisteerib ja kui pidada selle olukorda halvemaks kui enne, on see puhtalt maitse asi. Mitte ükski raamaturiiul maailmas ei jää oma kohale igaveseks, isegi kui vahepeal nõnda tundub.
Kui raamaturiiul kokku kukub, siis peab ikka oma elu edasi elama, tööl käima ja raha teenima. Mõtisklema selle üle, kas on mõtet raamaturiiulit tagasi seina panna ning kui jah, siis kas täpselt samamoodi või veidi teisiti. Ning kui tagasi seina panna, siis kuidas, kelle abiga ja mis vahenditega. Kui maailm ära lõpeb, ongi kõik, keegi ei oota sind tagasi kontorisse ega taha circle back’ida ega võta kasutusele uut AI-l põhinevat lahendust kliendikogemuse optimiseerimiseks. Mõnes mõttes oleks maailma lõpp eelistatud variant.
Kui Covid-19 pandeemia algusaegadel Kopenhaagenis elasin, lootsin end Taani eluga kurssi viia kohaliku kirjanduse abil (mis alternatiiv oleks? taanlastega rääkimine? MA PALUN, ärge naljatage!). Muuhulgas lugesin Peter Høegi "Preili Smilla lumetaju”, mis mulle küll väga suurt muljet ei jätnud muuga kui mu silmade avamisega sellele, et:
Hellerup, kus mu töökoht asus, on väga peen piirkond. Ma oleks võinud seda muidugi lihtsalt tööle minnes märgata, aga arvasin, et taanlased elavadki nii. Kui sa juba eeldad, et oled rikkas kohas, on raske märgata erisusi rikkuste vahel. Ma võin rääkida erinevustest Kakumäe ja Viimsi puhul, aga Kopenhaagenis ei olnud mul sotsiaalpoliitilist kaarti, mille järgi orienteeruda. Ma teadsin, et seal, kus mina elan, elavad vaesemad inimesed, aga see oli ilmselge juba selle põhjal, et seal elamist endale Eesti praktikandi rahadega lubada võisin. Høegi raamat avas mulle uksed Hellerupi villadesse, mis jäid minu jaoks hekkide taha, millest kümme korda nädalas möödusin.
Inuitide jaoks on Taani nende Venemaa. Asjaolu, millele mina, kes ma olen maha pidanud sadu vestluseid sõnadega “south of Finland…. north of Latvia… east of Sweden… Russia… yes… it is close… but Russia is also close to China so…." oma elu jooksul mitte mingit tähtsust omistanud pole, sest igaüks saab maha pidada vaid enda ja teiste endasuguste võitlusi, ei ole mingit universaalset inimlikkust, on vaid piiratud arusaam maailma asjadest, nii lõputult läbi imbunud sellest, kes olid su vanemad ja naabrid ja õpetajad ja nende vanemad ja naabrid ja õpetajad.
“Preili Smilla lumetaju” meenus mulle uudiseid vaadates taas. Huvitav, kas Gröönimaa elanike jaoks on praegu tegu mõnusa powertrip’iga, naudinguga, kuidas taanlased närviliselt tõmblevad ja kogu maailm lõpuks inuitide kannatusrikkast ajaloost kuuleb. Kas on tõesti vahet, millise impeeriumi serval olla? Oma eelmisel ametiajal tahtis Trump Gröönimaad Puerto Rico vastu vahetada. Puerto Ricol on üle 3,2 miljoni elaniku ning nende kodanikud ei saa USA valimistel isegi hääletada, aga neil on Bad Bunny. Ja Bad Bunnyl on allolev laul:
Kui ma oleks taanlane, siis ma kaaluks ülaloleva tõttu ettepanekut tõsiselt (sest impeeriumide äärealadel asuvad inimesed on alati müügiks ja vahetuseks olnud, kui keegi teisiti arvab, on ta ise müügiks ja vahetuseks). Sest nimetage üks bänger Gröönimaalt?
Tänavuse aasta (jah, nende õnnetu 12 päeva) uudiste valguses kaalun pidevalt sotsiaalmeedia kustutamist. Musk on idioot, aga vähemalt tal pole nii tobedat soengut kui Zuckerbergil, kes käis hiljuti Trumpi taldu lakkumas palvega, et endine-tulevane president aitaks takistada Euroopa Liidu poolt USA tehnoloogiafirmade peedistamist (või konkurentsiõiguse ja andmekaitse reeglite järgimist). Aga ma ei suuda lahkuda, sest mul on tunne, et pean nägema kõike ilusat ja koledat, see oleks nagu elamine seitsmekümnendatel ilma vahvlilokke tegemata, nii jääb küll ellu, aga milleks?
Kindlasti oleks elu ilma alloleva tiktokita, aga mis siis, kui ma oleksin lõpetanud skrollimise vahetult enne seda videot?
Tiktok failed to load.Enable 3rd party cookies or use another browser
Ja kui maailm põleb ja naeruväärselt palju energiat ja vett nõudev AI sodi on meie paratamatu lõppjaam, siis miks mitte kulutada väikeriigi päevanormi jagu energiat selliste videode tootmise peale?
Tiktok failed to load.Enable 3rd party cookies or use another browser
Ja äkki on natukene Hiina propagandat ja oma andmete uuele maailmavõimule mahamüümist isegi hea, kui arvestada, et alternatiiviks on USA veebirakendused? Äkki ongi hea pendeldada mitme kurjuse vahel, nõnda maailmakorda tasakaalustades. Üks pisike veebikasutaja, kes suudab muuta kõike?
jaanuari soovitusnurk
🎥 Aasta esimesel päeval täitsin oma pikaaegse unistuse: vaadata pohmakaga diivanil lesides ära film, kus Juhan Liiv on detektiiv! 1. jaanuar oli ainus realistlik aken, mis mul selle filmi vaatamiseks avanes, sest kultuurikogemus nõudis järgnevat:
puhast lehte ja vastuvõtlikkust uutele algustele
vähenenud kognitiivseid võimeid
võimalust vaadata filmi horisontaalis, kindlasti ei kavatsenud ma selleks filmiks istuda sirgelt toolis või pesta ära pead
rasvast toitu, mis oleks loetud minutid enne privaattaksos minu poole kohale jõudnud.
Ja see ongi laias laastus kõik, mis mul on selle filmi kohta öelda.
Ajal, mil üks aasta teise sisse lahustub, on tore end kaotada mõnda veidrasse nišši, proovida midagi, mis esmapilgul minuga üldse ei seostu. Sel talvel otsustasin sukelduda Kreisiraadiosse (tervitused klassivendadele, kes seda koolis nonstop käiasid). Need hetked lähinädalatel, mil mind kogu aeg uued Kreisiraadio osad ootasid, olid üürikesed, kuid soojad ja kodused. Mu Kreisiraadio hüperfiksatsiooni kutsus suuresti esile alljärgnev tiktok:
Tiktok failed to load.Enable 3rd party cookies or use another browser
Lisaks sellele, et Kreisiraadio on oma parematel hetkedel (mida on palju) äärmiselt naljakas, lubab Kreisiraadio vaatamine 2025. aastal (borrowed nostalgia for the unremembered 90s and early 00s) endale esitada mitmeid olulisi küsimusi:
Kas Eesti on arenenud edasi või tagasi ja kas on võimalik, et mõlemat korraga?
Mis juhtus Hannes Võrnoga?
Mis juhtus Peeter Ojaga? Kas temaga üldse juhtus midagi? Miks otsustas ta millalgi vahemikus 2000-2003 loobuda oma väga šefist kõrvarõngast?
Mida teeks praegu Tarmo Leinatamm?
Miks mõned asjad jäävad ja teised kaovad?
Kadumisest rääkides, kuhu kadus Kert Ämmapetsi 800 miljonit?
Aasta viimasel päeval otsustasin (kui sa oled mu ülemus, palun lõpeta lugemine siinkohal) kell 11 hommikul, et aitab töötegemisest ja hakkasin vaatama “American Psychot”. Ausalt öeldes oli see mu aastavahetuse parim osa, pisike mudel sellest, kuidas ma tahan oma elu elada (võttes eeskujuks tegevuse enda, mitte filmi sisu).
Ükski eelnevatest ei ole tingimata soovitus, vaid sissevaade ühe inimese psüühesse ühel veidral ajal. Et kuidas mul läheb? Ma olen vaadanud loetud päevade sees “Varju”, “American Psychot” ja “Kreisiraadiot”, mis sa ise arvad?
Kinos on hetkel võimalik näha kahte head filmi lähemalt ja mitte-just-eriti-kaugemalt: Eesti “Mootorsaed laulsid” ja Läti “Vooluga kaasa”. Kuigi väga erinevad filmid, on tegu heade näidetega sellest, et kui oma asja ajada, ei ole maailm veel lõplikult monopoliseerunud ja alla andnud.
📚 Jaanuar on hea aeg lasta end vabaks kõigest sellest, mis parasjagu populaarne või temaatiline, mistõttu loen Ilfi ja Petrovi, mõistagi “12 tooli” 1962. aasta väljaannet, mis on varustatud suurepärase eessõnaga:
Kuna kasvasin üles Hašeki ja Vonnegutiga, on Ostap Benderi tobedad seiklused mulle sama lohutavad ja kodused kui Kreisiraadio. Eessõna koostanud salapärane Konstantin Simonov (huvitav, kas tegu oli üldse päris inimesega või komposiittegelasega, kes loodi raamatutele ideoloogilist sobivaid eessõnu kirjutama? Kahjuks on Google tasuta ja sain sekundiga teada, et tegu on päris punakirjanikuga, kes polnud sugugi salapärane) leiab, et autorite armastus nõukogude elu vastu kumab läbi igalt leheküljelt. Mulle meenutab “12 tooli” Florian Wahli, kes parodeerib samamoodi kõiki ühtviisi armutult ja pääseb seetõttu ühegi ühiskonnagrupi teravast pahameelest.
Väga mõjuv oli Olga Ravni “My Work”. Teadjamad inimesed räägivad, et tegu on järjekordse raamatuga emaduse varjupoolest, millest on saanud omamoodi müügiartikkel (vt ka Lucy Jonesi “Matrescence”), aga ma ei tea emadusest rohkem kui keskmine laps ja Ravni teos punus mu pähe seetõttu pesa, mis on seal seniajani.
🎵 Õppimine on kasulik, näiteks arvasin, et Fievel is Glauque’i nimi on täielik nonsense, aga Fievel on filmitegelane ja glauque tähendab prantsuse keelest tõlgituna sünget ja räämast. Ja Fievel is Glauque’i muusika on selline Cocteau Twinsi ja Stereolabi pastišš, mis aktsepteerib toda 50-aastast meest mu hinges ja laseb tal vabalt lustida.
//
Vahepeal kirjutasin Vikerkaarde internetist. Seda saab küll hetkel vaid paberilt lugeda (mida soovitan ka seetõttu, et lugeda ajakirjast teisi häid artikleid, näiteks Ave Taaveti lugu skibiditoiletist, mida saab küll paradoksaalselt ka netist lugeda), aga sellest hoolimata on lugu hakanud oma elu elama, millest on väga hea meel, eriti kuna tegu on põhimõtteliselt siinse Substacki edasiarendusega.
Avega käisime rääkimas IDA raadio Taskuvikerkaares:
Pädeva nutisõltlasena kutsuti mind ka Vikerraadiosse rääkima sotsiaalmeediaplatvormide mõjust ühiskonnale.
Ja teistel teemadel kutsus Heleri Vikerraadiosse kokku võtma välismaa popmuusika-aastat.
Nagu Jaagup Kreem ütles: iga elatud samm on samm lähemale iseenda podcastile.
Eelmise aasta muusikast kirjutasin ka Ekspressi, oma eelmise aasta top 20 ja lisaks Tylast ja mõistagi “Bratist” (ausalt, see oli viimane kord).
Müürilehte kirjutasin viimasest Epliku albumist ja sellest, et Juhan Liiv on detektiiv. Huvitava kokkusattumisena kurtis Eplik hiljuti, et “Eesti kriitika pole reeglina omandanud vajalikku sõnavara, et muusikast rääkida, seega me räägime alati kulinatest ja pallikestest, me kirjeldame emotsioone, aga meil puuduvad vahendid muusika analüüsimiseks”. Ta ilmselt ei mõtle nii palju kui mina sellele, et Juhan Liiv on detektiiv (lisaks naljale ka ühiskondlik suundumus elus luuletajate asemel pöörduda juba ammusurnud kirjanike poole, et nende abil end loomeblokist vabastada - ei midagi negatiivset, aga siiski minu hinnangul vähemalt samasugust tähelepanu vääriv kui see, millises helistikus ja millises seades mõnda pala esitatakse).
Ee ja uues Loomingus on mu proosat, päris haige asi, kui järele mõelda. Kodulehe järgi nimi kaanel ja puha. Mu süda läheb pahaks, kui sellele liiga kaua mõtlen.
//
Uuel aastal on mul plaanis muuhulgas näidata teile, mida kohutavat ma sotsiaalmeediast veel viimasel ajal avastanud olen. Toeta mu ühemehe ettevõtmist (justkui Levila, millel oleks praegusest veel vähem raha ja püsiautoreid) ja subscribe: