meie väikeste ja suurte ekraanide talv
ehk kas maailmas on muid hobisid kui meediatarbimine?
Pärast seda, kui ma oleksin eile peaaegu bussist maha jäänud, kuna ma vaatasin tund aega Elu24 artiklisse pikitud halva kvaliteediga videosid sellest, kuidas BSH ja HJT (ainuüksi nende lühendite kirjutamine paneb mind soovima, et ma saaksin end mõnda digital detox’i kuurorti võõrutusravile sisse regada) oma nädalavanust lahkuminekut Pärnus 100 inimese ees arutavad, kes kõik on selle vestlusõhtu eest 80 eurot maksnud, hakkasin tõesti kahtlema, miks oli ahvidel üleüldse kunagi vaja puu otsast alla tulla (ning pikemas vaates, miks oli vaja üldse tiktaalikul või ükskõik millisel kõndival kalal kunagi ookeanist maismaale tulla).
Tõde on ka see, et kui palju ma ka ei sooviks mõelda, et mu elu ilma internetita oleks mingi ideaalne imedemaa, kus ma oleksin doktorikraadiga geenius, kes teeks kõik toidud nullist ise ja käiks kaheksa korda nädalas jõusaalis, siis ilmselt leiaksin ma internetis istumise asemel mingi muu tegevuse, millega võtta ära kogu aeg eeltoodud tegevuste jaoks. Mu isiklik põrguring on, kui keegi küsib, millega ma vabal ajal tegelen. Olen sügavalt skeptiline, kui keegi mainib oma hobisid. Kust inimesed hobisid leiavad? Kuigi mulle meeldib vahepeal süüa teha ja üritan käia regulaarselt trennis (ei, te ei või näha mu myfitnessi äpist seda, mitu päeva tagasi ma seal viimati käisin, sest asi on selles, et ma olin vahepeal väga haige, mitte selles, et ma ei suuda ühestki rutiinist piisavalt kaua kinni hoida), siis ma ei vaatle neid tegevusi hobidena, vaid lihtsalt asjadena, mida ma pean tegema, et inimesena võimalikult normaalselt elus püsida. Sama hästi võiksin ma oma hobideks pidada juustepalsami ja silmakreemi kasutamist ning magamist.
See ei tähenda, et ma ei oleks väga kirglik selle suhtes, kuidas oma vaba aega veeta - nõnda kaua, kui selle vaba aja sisustab meediatarbimine oma erinevates vormides. Tõsielusarjad, filmid (jah, kuulujutud on tõesed, ma ei jõudnud sel aastal ühelegi PÖFF-i filmile, sest ma olin reisil/haige/kultuuritu), muusika, raamatud - kõik on sama asja eri versioonid. Sel nädalal unustasin ma esimest korda üle aastate (ma ei liialda) klapid koju ning pidin tund aega vaikuses kõndima ja nii palju, kui ma ka ei tahaks öelda, et see oli rahustav, silmiavav ning vaimsele tervisele hea vaheldus, siis ma vihkasin iga sekundit sellest (võib-olla ka seetõttu, et ma kõndisin Mustamäel). Vähemalt hoidsin ma selle eksperimendiga kokku tuhandeid eurosid ega pidanud mõne eesti ärimehe kombel end Tais päevadeks pimedasse ruumi lukustama, et iseenda sügava minaga taasühenduda. Ma taasühendusin temaga Tondi ristmikul ja teen kõik selleks, et temaga enam mitte kunagi kohtuda.
Üks kõige kurvemaid stseene viimase aja filmidest on “The Worst Person in the World’is”, kus peategelase vanem endine peigmees Aksel on vähki suremas ning meenutab seda, mis talle kunagi rõõmu tõi (originaalile truu oleks muidugi see tsitaat norra keeles välja tuua aga pardon):
I grew up in an age without Internet and mobile phones.
No, but honestly… I sound like an old fart. But I think about it a lot.
The world that I knew… has disappeared.
For me it was all about going to stores.
Record stores.
I’d take the tram to Voices in Grünerløkka.
Leaf through used comics at Pretty Price.
I can close my eyes and see the aisles at Video Nova in Majorstua.
I grew up in a time when culture was passed along through objects.
They were interesting because we could live among them.
We could pick them up. Hold them in our hands.
Compare them.
A bit like books?
Yeah, a bit like books.
That’s all I have. I spent my life doing that.
Collecting all that stuff, comics, books…
And… I just continued, even when it stopped giving me the powerful emotions I felt in my early 20s.
I continued anyway.
And… now it’s all I have left.
Knowledge and memories of stupid, futile things nobody cares about.
Aksel igatses aega enne nutitelefone, kui ta sai tarbida meediat füüsilisel kujul, aga ega film kordagi mõista ei andnud, justkui Akslil oleks olnud mõnda muud hobi peale meediatarbimise. Seega ei aidanud enne internetti üleskasvamine teda sugugi. Ehk siis, kui sa oled sündinud meediat tarbima, teed sa seda hoolimata aastast, mil sa sündinud oled, vahe on lihtsalt selles, kas sa binge’id “Vallalist kaunitari” või Balthasar Russowi kroonikaid.
Siiski, kui su peamine hobi 2022. aastal on eri formaatides meediatarbimine, kaasneb sellega üsna sageli räpane tunne. Sulle meeldib jalka MM? Kas arvad, et Kataris toimuva võistluse vaatamine on eetiline? Sa kuulad muusikat? Kas teadsid, et Spotify ei maksa artistidele? Suudad peale väsitavat tööpäeva ainult diivanil külili tiktokke kerida? Kas oled arvestanud sellega, milline julgeolekurisk on oma andmete Hiina saatmine?
Isegi kui kõik need põhimõttelised moraalsed küsimused kõrvale jätta, ei saa sa pideva striimimise tulemusena tegelikult mitte midagi päriselt vastu. Näiteks palju muusikast, mida sa armastad, ei ole tegelikult sinu oma, sa lihtsalt laenutad seda. Patti Smith võttis paar kuud tagasi striimimisest plaadi “Easter”pealt maha oma loo “Rock N Roll N- - - - -” ja kuigi ma saan aru, miks ta seda tegi, siis mind häirib veidi mõte, et kui keegi nüüd esimest korda “Easterit” kuulab, siis seal lihtsalt ei ole ühte lugu, mis seal veel pool aastat tagasi oli. See tuletab meelde, et kui kõik oma hobid (ja isiksus) üles ehitada meedia peale, mida sa isegi ei oma, võib see ühel hetkel lihtsalt ära kaduda.
Iga kord, kui aastatetaguseid parimate albumite liste vaatan, leian sealt midagi, mida vaid vaevu mäletan, kuigi pidasin neid mitte nõnda ammu üheks parimaks asjaks, mida tol aastal kuulsin. Kuigi ma ei ole eriti suur podcastide kuulaja, siis üks kõige toredam podcast oli Reply All’i osa, kus nad otsisid ühte laulu, mida podcasti kuulaja pidas superhitiks, aga mis tegelikult leidis mängimist ainult kohalikus raadios 90ndatel (aga oli sellegipoolest bänger). Ehk siis, mida enam sa meediat tarbid, seda enam sul läheb meelest ära, mis sulle kunagi meeldis ning seda tähtsusematuks suurem osa millegi kuulamisele, vaatamisele või lugemisele kulunud ajast muutub.
Meediatarbimine on üks hingetu ja kõle sõna, aga seda seepärast, et kuigi teosed ise võivad sulle väga palju pakkuda ja hingeliselt suurt mõju avaldada, siis ometi oled sa neid nautides ikkagi osa kapitalistlikust masinalindist, mille kohta Jia Tolentino tabavalt märkis, et isegi kontoritöötajatele turundatakse lõunasöögina salateid, mida oleks lihtsalt ühe käega kahvliga süüa, samal ajal teise käena telefoni skrollides ning endiselt olles osa tarbimisühiskonnast, seda isegi nii ürgse tegevuse kui söömise ajal.
Kõik eelnev ei tähenda, et ma plaaniksin loobuda muusika kuulamisest, filmide vaatamisest või tõsielusarjade binge’imisest (mitte Too Hot To Handle’i uue hooaja ajaks!), aga vahel ma tõesti unistan maailmast, kus mul oleksid hobid peale baasfunktsioonide rahuldamise, kus ma ei peaks pidevalt midagi tarbima.
Kuidas ma ideaalis elaksin:
Sellel nädalal kavatsen taastuda sellest, et olen jalka ennustusvõistluses eelviimane ja tegeleda asjadega, milles olen oluliselt parem, nt talvel emo kuulamine: aasta albumite listi kokku pannes meenus mulle, et oso oso - computer exploder on aasta parim varane Bright Eyes.
Kui toetad seda, et mul endiselt pole ühtegi hobi, siis miks mitte:
väga tore kirjuta veel 🍓