midagi multiversumist

esmaspäev on uus pühapäev

Olen viimastel päevadel palju mõelnud ühele TikTokile, mille mu sõber mulle saatis. Seal räägib üks podcaster ja TEDx-i kõneleja (ma tean! mul on valus neid sõnu kirjutada. võib-olla sisenen varsti oma eneseabi erasse, sest olgem ausad, millalgi pean ma seda tegema) Mel Robbins sellest, et iseenda sotsiaalmeediat üles ehitades ei peaks sa mõtlema iseenda sõpradele, vaid võõrastele, kellel on samad huvid kui sinul.

@melrobbinsThis will change the way you look at using social media. Drop a 🙌 if this resonated with you! #melrobbins #dailyinspiration #mindsetmotivation #socialmedia #socialmedia101 #socialmediatips #socialmediamarketing

Tiktok failed to load.

Enable 3rd party cookies or use another browser

Video kommentaarid on täis inimesi, kes räägivad, kuidas võõrad on nende loomingu (ja ma arvan, et näiteks Twitterisse või TikToki postitamine võib looming olla) suhtes märksa toetavamad kui nende sõbrad. Kogu see postitus pani mind mõtlema, kuna ma olen ise olnud mõlemal pool: mõelnud, miks mu sõbrad ei laigi või otseselt ei toeta mu tegemisi (mis on natuke hale asi, mida avalikult tunnistada, aga nagu ma viimasel ajal kõige peale öelda tahan: see on mis see on) ning kuidas mul endal on võib-olla raskem midagi hinnata, kui see tuleb mu sõbralt või tuttavalt, võrreldes sellega, et see tuleb täiesti võõralt (veel haledam asi, mida avalikult tunnistada, aga millegipärast nõuame inimestelt, kellest hoolime, rohkem kui teistelt - muster, mida peaks teadlikult ja igapäevaselt endast lahti juurima). Ma ei tea muidugi, kas see on tõsi, aga väidetavalt naersid Taylor Swifti koolikaaslased ta üle, kui ta teismelisena oma armastuslaule kirjutas. Muidugi need olidki vahepeal piinlikud (ja on siiani - sometimes I feel like everybody is a sexy baby), aga kui masendav oleks, kui ta poleks nende tobedate laulude kirjutamisega jätkanud pelgalt seetõttu, et tema üle nalja tehti.

Alati, kui ma olen milleski loominguliselt edukas olnud (ja ma ei ütle, et ma oleks milleski edukas, neil päevil on mu jaoks edu ka see, kui mu Substacki postitus saab kaks laiki), ei ole ma seda tehes mõelnud, kas see meeldib inimestele, keda ma tean, vaid teinud seda lihtsalt seetõttu, et mul on idee ja et ma tahan seda teha. Mõni TikTokker, kes rohkem enda oma elu ja vaateid jagab, tundub mulle väga lahe ja mõtlen, et võiksin ju ise midagi taolist teha, aga suren sisimas, kui mõtlen sellele, et mõni mu tuttav mu algelisi katsetusi Hiina teismeliste tantsuäpis nägema peaks. Näiteks ma armastaks sellise kanali tegemist:

@divya.mp49 hours, 199 songs, & 50,000+ steps later…turns out i did, in fact, listen to alla that ‼️ i nearly died but at least i had fun vibing to animal crossing beats thru all of seattle. shoutout to everyone who requested this one - and please never request an album again cus i’m about to pass out 👍 #albumwalk #macdemarco #onewayneg

Tiktok failed to load.

Enable 3rd party cookies or use another browser

Ma olen tavaliselt esimene inimene, kes millegi peale cringe ütleb, aga ma vihkan seda külge endast, mis naerab selle üle, kui keegi riskib midagi uut proovides ning üllatus-üllatus: ei olegi seda tehes kohe osav ja edukas. Jah, see kui su sõber pidevalt oma beebi või kassi pilte spämmib, võib olla sulle tüütu, aga kellegi teise jaoks päeva paremaks muutev sisu. Kui su sõber postitab sajanda samasuguse video oma koerast, on see tüütu, samas ajab teisel pool maakera elav koer sind naerma. Elu on ebaaus.

Teine asi, millele viimasel ajal pidevalt mõtlen, on järgnev Sylvia Plathi luuletus (ma ju ütlesin, et pean varsti oma eneseabi era’sse sisenema, see klišeede kontsentratsioon on liiga kõrge)

puhtalt selle pildi postitamise tõttu on teil õigus mu üle nalja teha

Kunagi ammu tegin ma hunniku valikuid, mis suunasid mind sellele teele, mida ma praegu kõnnin. Kindlad riided, kindel soeng, kindel seltskond ja hobid, teatud töö, muusikamaitse ja elukoht. Vahepeal tabab mind nii tugev tunne midagi eelnevast nimekirjast lihtsalt õhku lasta. Hakata päevapealt tegelema näiteks mandalate maalimisega, kolida Bangkoki või Vastse-Kuustesse, liituda 50+ meeste motikaklubiga, teha näotätoveering, minna superstaari eelvooru, liituda kogudusega või panna püsti oma ennustusliin - teha midagi, mida mitte keegi minust ei ootaks, sest miks mitte. Mõni neist eelnevatest näidetest on nali, mõni mitte. Sõbrad mõtleksid (võib-olla põhjusega), kas mul on midagi viga, tuttavad jagaksid grupivestlustes mu sotsiaalmeedia screenshotte ja ilguksid mu mental breakdowni üle, mõni võõras peaks aga seda lahedaks.

Tavapäraselt ei muuda ma midagi, sest a) ma kardan b) ma ei suuda otsustada, mida neist valikutest täpselt teha. Ilmselt ei ole mõistlik korraga hakata pidama kanu ja tulla kontoritöölt ära ja panna püsti käsitööbongide äri, aga mul on tunne, et kui midagi õhku lasta, siis täiega. Kui ma natuke aega tagasi psühholoogile rääkisin (eneseabi era x3), et ma tahaks midagi oma elus muuta, aga kõike ja täiega, siis ta üritas mulle selgitada, et see ei pruugi olla kõige mõistlikum - ma ei pea kohe kolima tundmatusse kohta, kus ma kedagi ei tea ja alustama oma eluga täiesti nullist, vaid ma võiksin lihtsalt proovida korra nädalas muud hobi. Aga ma ei suuda nendes väikestes muutustes näha nii suurt kasutegurit kui drastilises kannapöördes, mis mind täiesti tundmatusse vette viskaks. Võib-olla on see enesesaboteerimine, võib-olla mingi päris tunne, mida kuulama peaks. Kui ma elaks kusagil mujal ja teeks midagi täiesti teistsugust, siis äkki lõpetaks ma kõigi oma potentsiaalsete eluvalikute põrnitsemise ja nende osas mitte millegi ettevõtmise. Kuigi: So I moved to California‚ but it's just a state of mind /It  turns out everywhere you go‚ you take yourself‚ that's not a lie.

Siinkohal tahaks tänada kõiki, kes seda substacki vahepeal loevad, nii sõpru, tuttavaid kui ka võõraid - kuigi ma teen seda enda jaoks, on mul väga hea meel, et see kellelegi korda läheb ja kuigi ma räägin peamiselt endast, siis alati lootusega, et see ka kellelegi teisele midagi ütleb (isegi kui selleks on tõdemus, et ta ei ole nii cringe kui mina).

Mina seda postitust kirjutades ja aru saades, et täna ei olegi pühapäev, vaid esmaspäev:

https://twitter.com/joblessthursday/status/1653039512854085632