miks ei ole diivanil istumine nõnda hea kui kodust väljumine?
lühisissekanne talvepuhkuselt
Ma ei tea, mis on selle haruldase sündmuse nimeks, kui Eesti Laulu finaal ja tuludeklaratsiooni esitamise esimene päev samale päevale langevad? Taaskordselt pean pettumust väljendama, et tegu pole riigipühaga või vähemalt lipupäevaga.
Eesti Laulu finaalis poolfinaalidega kursis olevale vaatajale midagi uut ei olnud, kuid soovin siiski tänada Tondiraba jäähalli selle eest, et tegu pole Viimsi Artiumiga! (St siiski midagi uut oli: nimelt ma sain esimest korda aru, millest Meeliku laul rääkis. Ilma sõnadeta ma tõepoolest arvasin, et need sõnad on lihtsalt valge müra). Välisžürii punktijagamist ja selle kaootilisust vaadates tekkis nende suhtes isegi väike kadedus: kui tore võib olla Eesti Laulu vaadata ilma vähimagi kontekstita. Kui sa ei tea, kellel on rikas mees, kes on Ans. Anduri ripoff ning kes tegeleb inimdisainiga, võivad lood hoopis teistmoodi kõlada.
Eesti kõmuajakirjanduse clickbait on aga püüdmas Daily Maili kõrgusi (pildil on vist ta isa):
Vaheklipid olid aga Tallinna rohepesu klassika, ma olen täiesti kindel, et kõik mu jalanõud on räpasemad kui need valged ketsid, mida Sissi kemikaalidega töötlema läks ja mille ta oleks sama hästi võinud märja lapiga puhtaks tõmmata. Eriti kurb oli muidugi ka see erinevate liikumisviiside katse, mille ilma erilise pingeta võitis auto.
Eesti Laul on vaieldamatult sotsiaalne sündmus, aga eile läksin ühele sünnipäevale hiljem muuhulgas seetõttu, et enne kodus rahulikult võistluslaulud ära kuulata. Viimases Müürilehes oli tore lugu Evert Poomiga, kes rääkis, kuidas seltskonnas, kus Eesti Laulust eriti ei hoolita, Eesti Laulu vaatamine on äärmiselt mittenauditav tegevus. Et sellist olukorda kindla peale vältida (sest kunagi ju ei tea, kas inimesed tahavad jutustada või ilkuda või ka päriselt vaadata), siis otsustasin olla kaheldavalt ebasotsiaalne ja kodus diivanil telekat vaadata.
Aga! Kui tore ka üksi kodus diivanil telekat vaadata ei oleks ning kui vajalik seda ka vahepeal teha oleks, siis üks elu valusamaid ja tõesemaid õppetunde on see, et asjad, mis tunduvad meeldivad (nt diivanil lebamine, krõpsude söömine, kolm tundi järjest TikToki skrollimine), ei tekita millegipärast tagantjärele väga head tunnet, küll tekitavad head tunnet asjad, mida tegelikult sugugi teha ei viitsiks (koristamine, trennis käimine, õue minemine, juurviljade söömine). Ehk siis, kui elus on valida teiste inimestega kohtumise ja üksi kodus teleka vaatamise vahel, tuleks alati valida viimane. Välja arvatud Eesti Laulu ajal.
Et olla truu enda sõnadele, teen täna lühikese sissekande ning vaatan sellel ja järgmisel nädalal pisut ringi. Näeme kahe nädala pärast!