millest arstid sulle ei räägi (ehk tänastest valimistest)
miks ma mitte kunagi kedagi valida ei taha aga alati valin
Valimised on nagu Eurovisioon, aga puuduvad bängerid, kostüümid (kui me Rain E*leri soengut ei loe) ning kui võitja sulle ei meeldi, ei ole lihtsalt paar kuud raadiokuulamine piin, vaid halvimal juhul tuleb riigist ära kolida, kuna sulle pole enam tagatud kõiki inimõigusi. Natukene on hirm, et ehk on tänane pärastlõuna Viimane Rahulik Hetk, enne kui koalitsiooni läbirääkimiste orkaan juba täna õhtul üle Eestimaa rulluma hakkab. Igatahes on hommikust saati kõhus natuke imelik ja närviline tunne olnud.
Ma tavaliselt väldin poliitikast rääkimist, eriti inimeste keskel, kelle hoiakutes ma kindel pole. Sellegipoolest usun, et valimas võiksid kõik käia, isegi kui valimiskasti juures on nende valikuks Eesti Vasakpartei või Hillar K*hv (kas te mäletate, kui Hillar crowdsource’is üksikkandidaadina vajaliku kautsjoni maksmiseks raha ja üks pensionär lubas selle maksmiseks kas või kiirlaenu võtta? Hillari kiituseks tuleb öelda, et ta laitis selle ettepaneku kohe maha ja tänavu ei kandideeri). Isegi, kui sa valid kedagi, kes Eesti elu halvemaks muudab, võiks see minu idealistlikus kujutelmas järgmisteks valimisteks tekitada arusaama teost ja tagajärjest.
Ma ei tea, miks ma poliitikast rääkimist nõnda väldin. Kahjuks on minus siiani sügavalt juurdunud arusaam, et kui inimene juba poliitikasse läheb, peab tal midagi viga olema, erandiks võib-olla VÄIKESTE kohtade kohalikel valimistel kandideerimine. Ma tean mitmeid inimesi, kes tunduvad mulle igati toredad ja targad ning kui näen, et nad kusagil kandideerivad, on mu esimene mõte paratamatult alati - kas nad ikka on nii toredad ja targad, kui arvasin? See on tunne, mida olen mõne inimese puhul suuteline alla suruma, aga mida paratamatult ikkagi alati esmaemotsioonina tunnen.
Sellises arvamuses pole muidugi süüdi mitte keegi teine kui poliitikud ise. Võim korrumpeerib, aga sama hästi võib võim sulle pähe lüüa Riigikogus kui lasteasutuse garderoobitädina (siiani mäletan mõnda garderoobitädi, kes pidas garderoobi oma kuningriigiks, kus sai ilma mingi hirmuta väikeste laste suhtes kuri olla). Ausalt öeldes ei tahakski mitte kunagi kellegi poolt hääletada, ainus, mida tean, on see, kelle poolt ma kunagi hääletada ei tahaks. Ma olen alati valimas käinud (või noh, mis käinud, valimisjaoskonda pole ma täisealisena kunagi astunud, vaid arvuti taga istunud - not beating the never leaving my house allegations), aga olen ikka valinud tundega “nojah mis seal ikka ta tundub nagu kõige vähem halb variant”.
Kõige nõmedam osa poliitika hetkeseisust (samamoodi ilmselt ka USA-s ja suuremas osas Euroopa riikides) on see, et kui sa oled keskmine mitte üheski suunas eriti radikaalne inimene, ei olegi sul kindla peale kedagi valida. Mitte kellegi valimisplatvorm ei ole “ma olen normaalne inimene, kes tahab, et kõigil oleks normaalne elada”. Valimislubadused roteeruvad ikkagi skaalal “lõpetame korruptantidest röövkägistajate liberaalse ainuvõimu” vs“meie jaoks elab Eesti kõige tähtsam inimene Kalamajas ja sõidab elektrijalgrattaga”.
Ma saan aru, et vastandumine töötab, aga kui iga erakond lubab päästa Eesti mõnest teisest erakonnast, ei jõua me kuhugi edasi. Niimoodi jääbki suurema osa valijate pea üsnagi sassi ning tekib tunne, et nojah, valin taaskord kellegi, kes tundub kõige vähem halb. Teisel osal valijatest on aga kindel valik ees - nemad tahavad kõva kätt, vähem eurodirektiive ja rohkem ebamäärast rohepööret, mis neile kõlab ainult kui tööpuudus maapiirkondades. Maapiirkondadest rääkimine on selliste valijate kontekstis muidugi eksitav - samamoodi on valik kindel neil linnapoistel, kes on oma mehelikkuse ideaali leinud mingist selfhelp’i lainetel hulpivast podcast’ist või foorumist.
Ma olen varem kirjutanud sellest, et ei ole kasvanud üles selliselt, et oleksin käinud igal koolivaheajal suusapuhkusel või soojamaareisil (võrreldes enamike inimestega olen endiselt sündinud hõbelusikas suus, millest olen täielikult teadlik ja tänulik! igaüks ei saa olla nepobeebi Haapsalu logopeedide skenes). Ma tean inimesi, kellel on viie klassi haridus, neid, kelle lapsed surid vaevu täisealisena fenta üledoosi, neid, kes töötasid aastaid puidutšehhis ja enam hästi ei kuule, neid, kes saavad lapsi ainult lastetoetuste nimel. Ja ma tean inimesi, kes pole kunagi Tallinna kesklinnast või Põhja-Tallinnast väljaspool elanud, kui jätta välja mõned aastad välismaa ülikoolides.
Võib-olla seetõttu kriibib mul eriti kõrva, kui paberil õigete väärtuste eest seisvad inimesed alavääristavad potentsiaalset valijat - ah, nemad on harimata maainimesed, ah, nemad on vanamehed, ah, nemad on lollid joodikud. Nagu ütles ühe erakonna, mis paberil mulle sümpaatne tunduda võiks, esimees selgituseks lolli valimistiktoki kohta: mis seal teha, tuleb rääkida ka lihtsama valijaga, kõigil ei ole kahekordset magistrikraadi.
Ega muidugi ka teate-küll-mis-erakonna juhid ei samastu tegelikult maamehega, nad istuvad oma maasturisse ja pistavad pealinna poole punuma, aga vähemalt jätavad nad mulje, et seisavad ka nende eest, kelle n-ö eduka Eesti erakonnad on unustanud. Ehk siis mul on raske rõõmu tundu targem-kui-sina ärapanemisest, girl boss nepobeebidest ja üleriigilisest poliitikast, mis kahest suuremast linnast kaugemale ei vaata, samas kui ülejäänud Eesti vaikselt välja sureb. Kui sul on arvel paarsada eurot, aga elektriarve 200 eurot, keegi lubab sulle elektrit 3-sendise hinnaga ning tema konkurendid sind selle uskumise eest lolliks sõimavad, ei ole valikut raske teha.
Neil Riigikogu valimistel on küll valik eriti selge: valige neid, keda julgeksite saata Eestit esindama ja Ukrainat toetama. Need, kes 3-sendist elektrit lubavad, teiste huvisid kindlasti enda omadest tähtsamaks ei pea. Ehk siis - loodame, et järgmisel nädalal maailm endiselt alles on (just vaatasin aknast välja, et täna on ka täiskuu - vaib ei ole hea.
(väike disclaimer ka, kui kellelegi selle jutu peale väga põhimõttetu tuulelipp tundusin: olen alati sotse valinud, v.a ühe korra, mil valisin Europarlamenti Kaja Kallase. olles ise krooniliselt online pealinna jalgrattur, tunnen, et võin teiste endasuguste osas eriti kriitiline olla. igal aastal mõtlen, et enam sotse ei vali, sest olen neis pettunud, aga keegi teine peale E200 (kelle mõne juhtfiguuri osas on mul siiani isiklik skepsis! sorri!) ei öelnud nõnda selgelt, et toetab abieluvõrdsust.)