mittepoliitiline = mitteeksisteeriv
lõbujanust ja vastikustundest
Sel nädalal jõudsin enda suhtes ebamugava tõdemuseni. Nimelt kui oleksin mingi ime läbi olnud kas või plebei Vana-Roomas (kuigi siinkandis sündinuna jõudnuksin heal juhul Rooma orjana),1 oleksin kindla peale kohal olnud igal gladiaatorivõitlusel, mille väravast mind vähegi sisse lastud oleks. Sest mida paremat mul teha olnuks? Tasuta meelelahutusega on raske konkureerida ning olgu aasta 202 või 2024, ma tahan olla võimeline panustama iga päeva suurimasse jututeemasse, olgu selleks ilm, mõni rahvaüritus või poliitika. Kui ma oleksin haritud klassi liige, siis ilmselt mõtleksin veidi selle üle, kas osalemine on eetiline või mitte ning isegi kui lõppjäreldus oleks negatiivne, läheksin ikkagi kohale, puhtalt antropoloogilisest huvist, kinnitades endale, et kõik see palagan toimuks ju nagunii, olgu siis platsis vähemalt üks intelligentne ja kriitline kõrvalvaataja, terane kontekstualiseerija, küll osavõtja, aga mitte kaasamineja.
Ja nii olin kohal nii teisipäeval, neljapäeval kui ka laupäeval, naelutatuna teleka ette hoolimata sellest, et mu peas ringles iga päevaga aina rohkem küsimusi selle kohta, kas Eurovisioon on midagi, millel peaksin kõigest hoolimata enda meelt lahutada laskma. Eurovisioon on väidetavalt mittepoliitiline üritus, aga mulle meeldiks sama mõelda ka iseenda elu kohta, ometi ei lase ümbritsev tegelikkus mu unistusel kunagi täituda. Popstaarid ei ole su sõbrad ja brändid ei ole moraalsed majakad, aga ometi ei ole mul kunagi olnud küsimust, et vaadates Eurovisiooni toetan midagi head või vähemalt mitte halba - Euroopa ühtsust ja samas ka eripära, eri rahvaste sõprust, LGBT+ õigusi, vabadust olla kämp, loll, dramaatline ja tõsine korraga. Ning Eurovisioon on parimas mõttes sündmus, miski, mis paneb maailma (või vähemalt ühe maailmajao) korraks seisma. Selle asemel, et kõik eri nurkades midagi üksinda striimivad või nikerdavad, teavad miljonid korraga, kuidas mõni äsja tundmatu horvaat esinejanimega beebilasanje viis minutit tagasi tantsis. See on ilus ja ühendav ning ennekõike lihtsalt lõbus. Võin end pidada teadlikuks kultuuritarbijaks või rafineeritud maitsega inimeseks, aga miski ei ole mulle südamelähedasem kui kõige populaarsem, mainstream’im ja massidele mõeldum popkultuur. Ma oman küll kindlaid arvamusi sellest, mis on hea või halb, aga mu süda kutsub pigem 10 miljoni igakuise kuulajaga artisti kui 1000 kuulajaga artisti poole, sest esimesest saan rohkemate inimestega rääkida - piinlik, ma tean! 50 000 000 Elvise fänni ei saa eksida, aga kui nad eksivad, siis tahan teada, mis põhjustel. Ma ei ole snoob, ma olen Haapsalust ning polnud põhjust olla valiv, kelle kontserti lossimüüri taha kuulama minna, kohal tuli olla ükskõik millisel sündmusel.
Mul ei ole kunagi oma elus kahtlust olnud, kas Eurovisiooni vaadata või mitte, ma ei boikoteerinud Katari MM-i, miks peaksin siis mitte vaatama Iisraeliga lauluvõistlust, ilmselgelt oleksin kohal olnud amfiteatris ning mul oleks olnud oma lemmik murmillo või thraex. Ma vabandanuks kõik endale moraalselt välja, nagu ma alati teen. Ehk oleksin rääkinud midagi võõristusefektist või väljendanud oma moraalfilosoofilisi kõhklusi järgmisel päeval mõnel foorumi väljakul hõikudes, aga ma olnuks kohal. Nagu praegugi, mil õigustasin end sellega, et ma ju ei anna EBU-le nende kaheldavast moraalist hoolimata raha, sest ma ei hääleta (saades laupäeva õhtul aru, et kui kõik nii mõtlevad, annaks rahvas hääli ju vaid ühele riigile). Ehk siis lühidalt: minu arust on lubamatu, et Eurovisioonil sai osaleda riik, mis mitmete rahvusvaheliste sõltumatute vaatlejate2 hinnangul rikub rahvusvahelist õigust ja paneb toime sõjakuritegusid. Keskmisele eestlasele on see konflikt kaugel, aga ei tohiks olla ununenud, kuidas me end tundsime 2022, mil oli ebaselge, kas Venemaa võib osaleda või mitte. Aga mis sellel kõigel tähtsust on? Kas ukraina või palestiina lapsi mõjutab kuidagi see, kas Venemaa või Iisraeli esindaja on eurolaval? Ilmselgelt mitte. Aga kõik on poliitika, alates 3-minutilistest tobedatest poplauludest kuni selleni, kes võib kus elada ja millistel tingimustel.
Rootsi kirjanik Fredrik Ekelund kirjutas 2014. aastal Brasiilias toimunud jalgpalli MM-st:
I can’t help but think forward to 2018 and the World Cup in Russia, to that thug in Kremlin, how he’ll be sitting at the opening ceremony with that steely gaze of his and I wish we could somehow renege on awarding them the tournament in protest at their annexation of Crimea. And subsequently 2022 in Qatar, the emir there and… well, maybe this is the last tournament I’ll have the opportunity to experience in a respectable footballing country.
[…]
‘Fredrik, this is the last great party!’
‘What do you mean?’
‘2018, Russia, Putin, 2022, Qatar. And FIFA’s fascism will probably only worsen. This World Cup - right now! - is the last great footballing party ever.’3
Kuigi 2026. aasta MM toimub austusväärses Põhja-Ameerikas, mitte mõne diktaatori juures, järab sarnane mõte mind Eurovisiooniga seoses. Mis siis kui viimane hea pidu oli juba ära?
TL;DR: ma ei saa öelda, et mul ei olnud kordagi lõbus, aga mul ei olnud lõpuks sugugi kerge olla, nagu läheks pärast pidu magama ja kordaläinud õhtu asemel ei suudaks lõpetada mõtlemist alko- ja narkosurmadele. Leiba ja tsirkust, nii kaugele me olemegi kõigi nende sajandite jooksul jõudnud. Ja ma olen ikkagi alati kohal, sest sööma ju peab ja meelt lahutama samuti.
mai soovitusnurk
🎥 Ma käin häbiväärselt harva üksinda kinos, aga üks selline film, mida ma üksi kinos vaatamas käisin, oli “Call Me By Your Name”. Ehk oli asi Eesti südatalves või mu melodraamatilises loomuses, aga see film absoluutselt hävitas mu. Ma nutsin kinos, ma nutsin läbi tuisu koju jalutades ja Sufjanit kuulates, ma nutsin pelgalt sellele filmile mõeldes, teisel ja kolmandal kordusvaatamisel jne. Kas see on maailma parim film? Ilmselgelt mitte ja ma isegi ei hakka sellele üleliia palju mõtlema, miks ma seda vaadates vähimalgi määral normaalseks jääda ei suutnud. Selge on vaid see, et Luca Guadagnino teab teed mu südamesse. “Challengers” meenutab küll mõnes väikeses aspektis (värvid, kaameratöö, muusika tähtsus, teismeliselt erootiline yearning) CMBYN-i, aga samamoodi meenutab ta ka Fincheri “Social Networki” (1. Trent Reznor; 2. Atticus Ross). Tahtmata midagi spoilida, siis see on pinev, kuum, pingeline ja kinost välja tulles tahaks minna tennisetrenni või lihtsalt hakata jooksma ja teha seda võimalikult kaua ja kaugele. Miks ma lapsena küll tennisetrenni pooleli jätsin (sest see oli kodust kaugel ja meil ei olnud autot, sest ma jätsin pea kõik trennid paari kuuga pooleli, sest ma olin sitt)?
🎭 Raamatu asemel soovitaksin sel korral hoopis teatritükki (ma ei suuda uskuda, et pidin praegu guugeldama “perfoming arts emoji”), millele on veel täitsa pileteid saada - maist septembrini. Kui ma mõne kunstivormi osas snoob olen, on selleks teater, ehk seetõttu, et ma ei mõista seda nii hästi kui muusikat ja joondun seetõttu n-ö heast maitsest või seetõttu, et igavat teatritükki peab kannatama 2 tundi, aga tüütut poplaulu 3 minutit. Ekspeditsiooni “Inimese anatoomia” oli nagu keegi oleks võtnud mu aju ja asetanud selle vatti ning kuigi ma tean, et aju vatis tähendab midagi muud, siis täpselt selline oli tunne saalist väljudes. Kriitiline mõtlemine on nii koormav funktsioon ja Mart Kangro tükk suutis selle vaatajal korraks välja lülitada. Lähima samalaadse kogemuse annab TikTokis mõne 10-aastase poolt tehtud brainrot video skrollimine, aga erinevalt nendest on etenduse lõpuks energiat rohkem, mitte vähem.
🎵 Seda, et ma tõesti oleksin meelelahutuseks vaadanud gladiaatoreid teineteist tapmas, kinnitab täiendavalt see, et kuulasin iga Kendricku-Drake’i biifi käigus ilmunud diss track’i esimesel võimalusel, tundes end taaskord lõpuks räpasena. Kendricku “euphoria” ja “Not Like Us” on kahjuks bängerid, nagu olid ilmselt ka mitmed amfiteatrites ümisetud lorilaulud.
Aga Steve Albini surm pani mind uuesti üle kuulama tema produtseeritud albumitest mu lemmikut, Cloud Nothings’i “Attack On Memory’t”. Albini rääkis oma elu jooksul väga palju sitta, mis läheks hästi peale tänasele anti-woke rahvale, aga mida vanemaks ta sai, seda enam ta selles osas oma mõtlemist muutis. Tema mullune intervjuu The Guardian’ile on väga huvitav lugemine:
He had no time for people who are “careful not to say things that might offend certain people or do anything that might be misinterpreted”. That was just about seeming good rather than actually being good. “I have less respect for the man who bullies his girlfriend and calls her ‘Ms’ than a guy who treats women reasonably and respectfully and calls them ‘Yo! Bitch’” he told Azerrad. “The point of all this is to change the way you live your life, not the way you speak.” It did not seem to bother him that for people who don’t know your innermost thoughts and desires, the way you speak is the way you live; it doesn’t matter if you, personally, believe your politics are sound.
As the years wore on, his perspective started to shift. “I can’t defend any of it,” he told me. “It was all coming from a privileged position of someone who would never have to suffer any of the hatred that’s embodied in any of that language.” For years, Albini had always believed himself to have airtight artistic and political motivations behind his offensive music and public statements. But as he observed others in the scene who seemed to luxuriate in being crass and offensive, who seemed to really believe the stuff they were saying, he began to reconsider. “That was the beginning of a sort of awakening in me,” he said. “When you realise that the dumbest person in the argument is on your side, that means you’re on the wrong side.”
//
Mind ei sponsoreeri ühegi agressoorriigi ettevõtted, seega miks mitte subscribe?
Kontrollisin fakte ja selgub, et oleksin isegi orjana mängudele sisse pääsenud ja saanud lausa parema koha kui vaba naisena. Vabadus, võrdsus, vendlus?
Jah, iga sõna on eraldi link.
Ekelundi ja Karl Ove Knausgaardi raamatust “Home and Away: Writing the Beautiful Game”, milles nad 2014. a jalka MM-i ajal teineteisele pidevalt kirju kirjutavad, esimene Brasiiliast ning teine Rootsist.