mm-i võitsid aet ja tema kaks käekella

MÄNGUST ja sellest, et mul on kõrini, et kõik kohad kinni lähevad

Ma ei tea, miks naiivselt arvasin, et suudan pärast MM-i finaali kirjutada millestki muust kui MM-i finaalist. Võib-olla seepärast, et finaal on tavaliselt kõige igavam osa MM-ist. Nagu jõulude puhul on kõige toredam osa advendikalendri valimine ja 1. detsembril esimese luugi lahtitegemine (jah, mul on iga aasta advendikalender, jah, ma üritasin 19-aastasena valetada endale, et ma olen täiskasvanu ega vaja enam selliseid lapsikusi, jah, ma murdusin paari päevaga ja ostsin endale kõige suurema kalendri, mis poes alles oli), siis MM-i puhul on kõige toredamad alagrupimängud. Me kõik teame (vähemalt midagi) Messist, Ronaldost ja Neymarist, aga Lõuna-Korea jalgpallist? Poola ja Maroko väravavahtidest? Senegali karismaatilisest treenerist? Saudi Araabia meesmodellist treenerist?

Corn ✧⍣ @upblissed

imagine losing the world cup cuz yo ass was too fat

Vaadates jalkat keskmiselt iga kahe aasta tagant, ei ole ma ühegi tiimi ja ega mängija pühendunud fänn, aga enamasti ei ole mul enam nõnda suurt huvi selle vastu, mis saab pärast alagrupimänge ning kes võidab, kuna minu lemmikosa MM-ist on juba läbi saanud.

Aga… kogemata istusin täna 5 tundi teleka ees alates jalkastuudiost kuni autasustamise lõpuni, mõeldes, et äkki peaks minust saama spordifänn ka tihemini kui viis korda ühe kümnendi jooksul. Miljonid ajakirjanikud kirjutavad juba esseevormis lugusid teemal Messi vs Mbappé ning ma kavatsen neid kõiki lugeda. Kahjuks ei käsitle ükski essee 20 000 tähemärgi ulatuses seda, kui murrangulise tähtsusega oli asjaolu, et absoluutne legend Aet kandis täna jalkastuudios kahte käekella.

anna @cruelsunmer

will have to log this game on letterboxd for this cinematography

Nüüd kui sport läbi on (jah, tervikuna kogu sport, ma ei kujuta ette, mida kõik need töötud spordireporterid nüüd tegema hakkavad), saan keskenduda teistele võistlusaladele: nt sarjade vaatamisele enne kui need on uudisväärtuse kaotanud. Nagu kõikides spordialades, olen ka selles kohutav, näiteks alustasin ja lõpetasin eile The Rehearsali, mis on üks kõige haigemaid (sõna positiivses tähenduses) asju, mida ma kunagi näinud olen.

Kui mujal maailmas on tipptasemel jalgpall, siis Eestis olid vähemalt Puänt, Paide teater, Naganaga, Krahl ja Kihnu Virve. Olid. Tahaks, et keegi ütleks, et asjad ei lähe ainult halvemaks ja meil oleks ka lähiajal toredaid kohti, mis ei oleks suunatud ainult kasumi teenimisele, ei asuks kaubanduskeskuses ega kuuluks ühele kindlale Lõuna-Eesti ärimehele, aga kahjuks ei ole ma selle osas enam väga optimistlik. Tahtmata kõlada nagu klassikaline “oioi kapitalism paha ühiskond langusteel” aktivist Twitteris, siis absoluutselt kõige Exceli tabelis mõõtmine ning see, et samu hiiglaslikke elektriarveid peab maksma mõni suurketti kuuluv pood ja kodutute kasside varjupaik, teeb meele lihtsalt kurvaks.

Positiivsel noodil lõpetades: täna õppisin, et põhjapoolusel saavad kokku 24 ajatsooni, muutes kellaaja kui sellise põhjapoolusel täiesti mõttetuks. Selle vastu ei aita isegi Aet ja tema kaks käekella.

Spordist (kui selle alla Eesti Laulu mitte arvata) ei kavatse ma enam kaks aastat kirjutada, seega miks mitte: