nad tegid juhan liivist detektiivi
ja minust ainsa inimese, kes ei vanane
Mul ei ole kunagi olnud emotsionaalset sidet One Directioniga. See on ka täiesti loomulik, sest kui One Direction tegutsema hakkas, olid nii nemad kui ka mina teismelised. Ehk siis One Direction tundus lõputult leim, midagi, mis oli mõeldud noorematele kui mina, kuigi mul oli mitmega neist vaid paar kuud vanusevahet.
Mulle meenus nüüd, et ükskord isegi arvustasin One Directioni albumit (kahetsusväärselt olen kogu elu väga mitmeid Mõtteid Omanud, mille tulemusena võin guugeldada “teema + oma nimi” ja leida mingi pasa, mille näiteks 20-aastasena kokku kirjutasin). Arvustuse lõpetasin: “Ja kes teab, võib-olla saab ka mõnest One Directioni nunnunäost kunagi Justin Timberlake (või lauluväljakut täitev pontsakas Robbie Williams).”
Esiteks: vaene Robbie Williams, hukkumas täiesti suvalisse suunda tulistatud kuulist inimese poolt, kes tahtis lihtsalt Midagi Arvata.
Teiseks: kuidas ma teadsin, et pontsakas Justin Timberlake lõpuks Lauluväljakule jõuab?
Ja kolmandaks: millal teeb seda Harry Styles?
Sest igatahes ei tee seda Liam Payne. Mu last.fm näitab, et enne eelmist nädalat kuulasingi One Directionit viimati 2013. aastal seda ülaltsiteeritud õnnetut arvustust kirjutades. Aga kui Liam Payne eelmisel nädalal narksist segi peaga hotellirõdult alla kukkus ja suri, sattusin oma elu esimesesse One Directioni auku. Bänd, mis mulle mitte kunagi mitte midagi ei tähendanud, vaid lihtsalt olemas oli (sealjuures polnud viimased kaheksa aastat isegi tegutsenud), sai mulle ühtäkki tagantjärele oluliseks. Vaatasin kümneid tiktokke muusika saatel sõnadega “forever young i wanna be forever young” või “does it ever drive you crazy just how fast the night changes”. Igas videos muutusid noored tantsivad ja laulvad poisid sekunditega vanemaks, nende silmadest kadus sära, videote viimaseks kaadriks oli hotellirõdu või küünlad.
Sveta Grigorjeval on luuletus:
oma täpset vanust
ei loe mitte peeglist
vaid lapsepõlves
jumaldatud popiidolite
tänastelt nägudelt
Tuleb välja, et tegu ei pea olema isegi lapsepõlves jumaldatud popiidoliga, vaid kellegagi, kellega sul pole aastatki vanusevahet, kes oli pelgalt alati olemas sinuga paralleelses maailmas ilma sulle midagi tähendamata ja keda ühel hetkel järsku ei ole.
Natuke enne Liam Payne’i surma käisin ühel üritusel, kus kunagi tihti käisin, linnas, kus kunagi elasin. Nägin seal mitmeid inimesi, keda ammu näinud polnud ja nad kõik sellises kontsentratsioonis koos tekitasid minus peapööritust, justkui aeg oleks korraga seisma jäänud ja sekundiga kümme aastat edasi liikunud. Peale minu ja nende sõprade, keda vahepealsel ajal sageli näinud olin, olid kõik saanud vanemaks ja läinud paksemaks, aga nad olid ikka samas kohas ja tegid samu asju. Minus tekkis petlik üleolevustunne, nagu inimestel ikka, kes kusagilt ära kolinud on, justkui aeg oleks mind puudutanud ainult üheselt (ma olen teistsugune inimene! mul on uued hobid!! ma elan pealinnas, mis on väga suur edasiminek inimese jaoks, kelle esivanemad on sajandeid pealinnas elanud!!!), aga mitte kuidagi negatiivselt (ma ei näe vanem ega halvem välja! mu elus pole ühtegi läbikukkumist!! ja kindlasti, kohe kindlasti mitte pole ma jätnud kasutamata oma täit potentsiaali!!!).
Haapsalus juhtus seda pidevalt, et minust paar aastat vanemad inimesed, keda ma kogu oma elu teadsin, läksid kuhugi mujale kooli ja tulid suvel Haapsallu tagasi, suhtudes meisse, kes me sinna jäänud olime, kui naiivsetesse maakatesse, kes polnud millegagi kursis, kel polnud justkui elektrit ega internetti. Ainult nende elud olid edasi läinud, ainult nemad olid midagi õppinud, meie jäime nende silmis vähemalt vaimselt muutumatuks, igavesti kinni oma 2007. või mis iganes aasta minasse, kandma vanu riideid ja tegema vanu nalju.
Miski eelmisest kahest lõigust pole muidugi tõsi, aga selles vist seisnebki aja relatiivsus, kuidas aja kulgemine on korraga kõige vääramatum ja objektiivsem ning samas ka kõige mõistetamatum ja suvalisem asi korraga. Ma olen sellest korduvalt kirjutanud, kuidas enne esimesse klassi minekut päevade kaupa nutsin, kuni tundsin, et olen lõplikult kaotanud oma tõelise vabaduse ja mina ning ei saa neid enam kunagi tagasi. Minu jaoks toimus see sündmus hiljuti, ma mäletan seda paremini kui seda, mida ma eelmisel kuul tööl tegin.
oktoobri soovitusnurk
🎥 Järjekordne vääramatu märk aja möödumisest on see, et kui ma hakkasin vaatama prantsuse uue laine filme, olin ma keskkoolis ja kui ma jõudsin “Antoine et Colette’i” ja “Baisers volés” vaatamiseni, oli käes oktoober 2024. Ma ei teadnud, et pärast “Les 400 coups’i” lähevad Antoine Doinel’ist rääkivad filmid nii naljakaks. Antoine on tõeline luuser, kelle iga sammu peale tahaks teda raputada ja ta peale karjuda. Aga kui head need Truffaut filmid on! Ma loodan, et vaatan järgmise rutem kui 10+ aasta pärast.
Teisel teemal: ma ei suuda uskuda, et nad tegid Juhan Liivist detektiivi. Ei, ma ei ole “Varju” näinud ja ma kardan, et Hargla või mõni teine filmiga seotud inimene peaks mulle maksma, et ma seda kinno vaatama läheks, mitte vastupidi, aga umbes korra päevas meenub mulle, et nad tegid Juhan Liivist detektiivi ja see pakub mulle nii palju nalja, et ma ei suuda eluga edasi minna. Ma ei liialda, ma kirjutasin just ühe arvustuse, kus mainisin täiesti asjasse puutumatult, et nad tegid Juhan Liivist detektiivi, sest ma lihtsalt ei suuda muule mõelda.
📚 See on väga piinlik, et ma pean iseenda tweete jagama, aga lugu kahes vaatuses:
Siinkohal pean ka mainima, et mul on Malluka raamatu toprated arvutus Goodreadsis. Kellel läheb vaja mõnda kriitikapreemiat, kui sul on see?
Et ennast lõplikult stereotüpiseerida, siis jah, ma lugesin läbi Sally Rooney “Intermezzo” ning jah, mulle meeldis see. Kui ehk “Normal People” kõrvale jätta (mida mul on tänaseks nagunii raske Paul Mescalist lahutada), siis Rooney raamatud korraga on mulle, aga samas ka ei ole. Koorem olla oma põlvkonna hääl muudab ta tekstid mulle sageli omamoodi targutamiseks, lihtsad tõed muudetakse veelgi lihtsamaks. “Intermezzo” pole sellest try-hard’lusest just vaba, aga vabam? Mulle meeldis, et oli sügisõhtu ja et mul oli see raamat pooleli, mille juurde mitu nädalat naasta.
🎵 Ja mis siis, kui ma läheksin Linnamäe industrial entertainment complex’i (tuntud ka kui O’Leary’s) ja teeksin kõike seda, mida Geordie Greep “Holy, Holy” videos?