nora maria london sai mu kätte
anna andeks, eesti vabariik, aga pean avaldama arvamust
Kui sa oled Kaur Riismaa, ära loe edasi, sest ma ei taha sind solvata, aga kardan, et võin seda siiski teha.
Sa ei ole Kaur Riismaa? Oled täiesti kindel?
Siis võid edasi lugeda.
Mul ei olnud vähimatki soovi öelda sõna sekka avalikus arutelus teemal, kes on Nora Maria London, kas ta esseel on ka eraldiseisvat kunstlist väärtust, mida ütleb tekkinud olukord Eesti kultuuris valitseva auhinnajagamise tava ning eeskätt žüriide komplekteerimise ja selle kohta, millist visiooni otsivad taga need inimesed, kellele antakse auväärne ülesanne hinnata konkursil osalejate suuri plaane eesti kultuuri järgmiseks 100 aastaks. Nende küsimuste kohta on kirjutatud juba nädalaid tagasi, mitmete inimeste poolt ja väga hästi.
Aga kui esmaspäeval “Plekktrummi” vaatasin, hakkasin mõtlema ega ole suutnud seda tänaseni lõpetada. Lubasin teema ära unustada ja katsuda muru, aga vahepeal tuli lumi uuesti maha. Seega siin ma olen. Nora Maria Londonist kirjutamine on viirus nagu COVID-19, oli vältimatu, et see saab mu ühel hetkel kätte.
Et kõik ausalt ära rääkida, hakkasin mõtlema alles teisipäeval, kuna esmaspäeval jäin “Plekktrummi” poole pealt lihtsalt magama. Seega pidin teisipäeval üles ärkama ja uuesti alustama, sest toimumas oli ju eesti kirjanduse skandaalseim face reveal, millest ma ei tahtnud sekunditki maha magada. Tean veel mitut inimest, keda ajaloo sensatsiooniliseim “Plekktrumm” hoopis unne suigutas.
Nii kiretult igav skandaali lõppvaatus paneb juurdlema, mida me siis ootasime? Et Nora Maria London päriselt eksisteeriks? Vaevalt. Kui selgus, et Nora Maria Londonit päriselt ei olegi või et vähemalt on tema olemasolu äärmiselt ja ilmselgelt kaheldav, läks lahti klapperjaht: kes on NML? Need olid skandaalikese lõbusaimad ajad, võimalus rääkida sõprade, tuttavate ja võõrastega, jagada siseinfot (kellegi tädi vennapoja endise peigmehe koera üle-eelmine omanik oli Kultuurkapitali kommunikatsioonijuhi nõbutütar) ning muidugi näidata oma laia silmaringi lõputu namedrop’imise läbi.
Kohati läksid pakkumised päris lõbusaks ja näitasid paljutki selle kohta, millisel määral olid arvajad tegelikult kursis Eesti kirjanike ja kultuuriinimestega. See peab olema Eero Epner, sest tema on ainus inimene, kes käib teatris (tõelised epneri-head’id ütlevad siinkohal, et see ei saanud olla Epner, sest tema tekst oleks kümme korda pikem olnud). See peab olema Sveta Grigorjeva, sest tema on ainus tuliselt oma arvamust avaldav noor naine (kui oleksin Sveta, oleks see hüpotees olnud mulle lihtsalt solvav ja pannud küsima, kas keegi pole mu teoseid päriselt lugenud, sest NML oli nii kaugel tema loomingust kui vähegi olla saab). See on Kivisildnik, sest… siinkohal ma tõesti ei suuda tuletada nende inimeste loogikat, kes arvasid, et tegu on Kivisildnikuga.
Kirjandusinimeste ringis (mille perifeerias siiski vahel tiirlen) visati üsna kohe õhku ka Kaur Riismaa nimi, pakkumine, mis tundus äärmiselt loogiline, aga oma mitteskandaalsuses siiski nõnda pettumust valmistav, et laiema avalikkuseni ei jõudnudki. Ja kui jõudiski, siis ununes kohe, sest laiem avalikkus ei tea (või ei teadnud kuni esmaspäeva õhtuni, unimütside puhul teisipäeva hommikuni), kes on Kaur Riismaa. Seega neid ka ei huvitanud asjaolu, et Kaur Riismaa on NML. Miks mitte Kivisildnik? See oleks palju lõbusam lõpplahendus.
Ma tean juba aastaid, kes on Kaur Riismaa, sest mind tabas õnnetus olla teismeline, kes laadis oma luuletusi üles tänaseks kadunud veebilehele poogen.ee. Viki ütleb: “Eesti kirjandusportaal, kus peamiselt amatööridest autorid avaldavad oma loomingut.” Lisaks teistele õnnetutele teismelistele oli Poognas väga palju grafomaane nimedega stiilis “RomantilinePoetess666” või “nirvana_teenspiritttt”, nende looming oli tavaliselt nimele vastav. Kui keegi oli Poognas päriselt hea (ja neid inimesi leidus), jäi see kohe silma. Üks neist oli Kaur Riismaa, kes avaldas Poognas luuletusi oma nime alt, erinevalt paljudest teistest, kes kirjutasid anonüümse kasutajanime ehk pseudonüümi taha peitudes. Riismaa peamiseks võtteks oli kirjutada proosaluuletusi, asetades end kellegi teise kingadesse. Lihtsustatult oli tegu monoloogidega inimestelt, kes ei olnud Riismaa, tegu võis olla väikese lapse või surmaeelikust vanaprouaga, Riismaa kirjutas end temaks. Neid luuletusi võib leida tema kogust “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” ja mitmed neist tekstidest on mulle kunagi vägagi korda läinud ja uuestilugemisel resoneeruksid ilmselt praegugi.
Seega oli NML-i nime alt ja just sellises stiilis kirjutamine (“mina olen 18-aastane nepotüdruk ja see on minu elu lugu…”) Riismaa jaoks iidne võte, mida teades oli läbinähtav, et NML on tema. Ometi ei olnud ta võimalike NML-kandidaatide topkümneski. Usun, et see pidi olema veidi valus ja pettumust valmistav, vastupidine versioon sellest, mida võis tunda Grigorjeva, kui absoluutselt mitte-temalikku teksti seostati temaga vaid seetõttu, et tegu oli noore naisega. 100% riismaalikku teksti ei seostatud Riismaaga, sest suuremate nimede vahel ei tulnud ta spekuleerijatele meelde.
See ei ole solvang Riismaa pihta, vaid eesti kirjanduse paratamatus. Vähesed nimed (nagu näiteks Grigorjeva ja miks ka mitte Kivisildnik) murravad läbi kuhugi sügavamale rahva teadvusesse, olgugi, et tegelik arusaam nende loomingu sisust võib olla pealiskaudne või suisa vale. Nii mitmed kirjandusringkondades hinnatud loojad aga jäävadki kinni väikeste tiraažide ning kes-teab-see-teab maailma. Inimesed, kes kirjutavad, avaldavad, keda auhinnatakse, aga kas neid ka loetakse? Populaarsus ei võrdu mingiski mõttes kvaliteedi või headusega, aga kes ei tahaks, et nende teoseid teataks? Ma ei usu kirjanikku, kes vastupidist väidab.
Ainsaks võimaluseks sellest klaaslaest läbi murda on lisaks hästi kirjutamisele teha endast sümbol. Nii Grigorjeva, (olgem ausad, ka Kivisildnik) kui ka Mikita või Õnnepalu nimed seostuvad inimestele kindla kujutelmaga, isegi kui nad pole ühtegi eelnimetatute raamatut lugenud. Ka viimase aja edulugudes (Gregor Kulla, Kairi Look, Carolina Pihelgase “Lõikejoon”) on autor oma teoses väga äratuntavalt sees, sa tahad lugeda nende raamatuid muuhulgas seetõttu, et teada rohkemat autorist endast. Olgu, siinkohal on ka erandeid, näiteks Urmas Vadi, aga klassikalisele romaanikirjanikule tunduvad kehtivat natuke teised reeglid kui luuletajatele või debütantidele, eriti debütantidest luuletajatele.
Riismaa tegi sarnase sümboli NML-ist, aga mitte endast. NML on lihtsalt nõnda palju huvitavam kui Riismaa ise. Riismaa laenas endale NML-i karismat ja rizz'i, midagi, mida temas endas selliselt pole. Ma ei usu, et oleksin telekat vaadates magama jäänud, kui külaliseks oleks lihast ja luust NML.
“Plekktrummis” kirjeldas Riismaa NML-i poleemilise, provotseeriva ja ninatargana. NML on kirjutatud manic pixie dream girl’ina, noore ilusa tüdrukuna, kes ei ole nagu teised tüdrukud, vaid kelle huvid kattuvad pigem 40-aastase kultuurse mehe omadega. Seeläbi muutub ta huvitavaks. Ta ei ole iseenda essee (või monoloogi, nagu Riismaa telekas rõhutas) peategelane, vaid abivahend esseed hindavale, kirjutavale või lugevale inimesele, kes on märksa vanem kui 18 ning kes tunneb NML-i mõtetes ära enda mõtteid ja hirme. Lugeja on vastuvõtlikum eakohatult targale ja nipsakalt enesekindlale nöbininaga blondile teismelisele tüdrukule, kes räägib keskealise mehe mõtteid kui keskealisele mehele, kes räägib keskealise mehe mõtteid. Sest lugeja (eriti kui ta on keskealine mees), eelistakski seda, kui 18-aastane tüdruk räägiks ja mõtleks nagu keskealine mees, see annab lootust, et noorus pole veel hukas. See tüdruk pole nagu teised tüdrukud, ta ei mõtle meigiasjadele ja pidutsemisele, vaid loeb raamatuid ning joob käsitööõlut.
Riismaa ütles telekas: “Häält ei saa võtta, kui sa oled lind, siis laula.” Uhh. Piuh-pauh-põmm. Mul pole võimalik seda hüpoteesi tõestada, aga kui esseekonkursil oleks osalenud päris 18-aastane tüdruk, ei oleks ta seda võitnud. Tõesti, võib-olla ei oleks ta nõnda vilunud kirjutaja kui aastakümneid oma kunsti täiuseni lihvinud autor (aga kui me tõesti usume, et 18-aastane ei oleks võimeline nõnda hästi kirjutama, miks me siis üldse NML-i lummusesse langesime?). Aga esseekonkursi žürii ei tahaks kuulda, mida tal öelda on, sest see ei oleks turvaline ja žüriile selgelt seeditav mõte, mille on välja haudunud ja seejärel stiliseerinud 38-aastase mehe aju.
Riismaa tunnistas, et mõtles esseed kirjutades otseselt sellele, kuidas žüriiga manipuleerida: “Aga kui on konkurss, kus on ERR-i esindaja, Sirbi esindaja, Kultuurkapitali esindaja ja Vabaõhumuuseumist vist keegi, siis need ei ole ilmselgelt 20-aastased, aga nad ei ole ka sügavas pensionieas, nad on kuskil seal vahepeal. Ma mõtlen niimoodi, et nad on sündinud võib-olla 1960. aastate beebibuumi ajal, 1958. kuni 1965. aastal. Ajal, kui on minu vanemad sündinud. Kui kirjanik teab, kes ta lugeja on, siis ta saab valida neid koode ja nuppe, kuhu vajutada.” Respekt. Vihka mängu, mitte mängijat. Inimesel, kelle mõtted ja stiil hälbivad žüriiliikmete isiklikest (ja ka ealistest) eelistustest ei olegi võimalik seda konkurssi võita või kõrgele kohale jõuda. Eks neile on teised väljundid, teised kuulajad, kui sa oled lind, siis laula, aga arvesta, et 4000-eurost auhinnaraha sulle mõeldud pole.
“Plekktrummi” järel jäi mind häirima, et Riismaa ei seisnud essees väljendatud mõtete eest. Rõhutamine, et tegu oli monoloogi, mitte esseega, kinnistas arusaama, et ainsaks programmiks kirjutamisel oli end proovile panna ja auhind koju viia - taaskord, vihka mängu, mitte mängijat. Ilukirjanduslikus teoses ei peagi autor nõustuma iga reaga, mis tema tegelase suust väljub (vt ka: Scorsese filmid on halvad ja problemaatilised, sest neis tegutsevad halvad ja problemaatilised tegelased). Aga esseekonkursi võidutöö lugejad ei teadnud, et tegu on ilukirjandusega.
Palju on räägitud õigusest pseudonüümile (mis on autoriõiguse seaduses otsesõnu kirjas), aga kes seisab lugeja õiguse eest teada, kas tegu on ilukirjanduse või päriseluga? Ajakirjanduseetika rõhutab vajadust eristada uudist arvamusloost, sisuturundust ausast arvamusest, kuulujuttu mitme allikaga reportaažist. Aga millisele eetikale (kui üldse) peab alluma kirjanik? Riismaa avaldas “Plekktrummis” imestust, et osad inimesed ei saanud kohe aru, et võidukõnet pidanud blondi tüdruku puhul oli tegemist AI loominguga, sest video NML-ist oli tehtud meelega janky, selline “millest iga loll saab aru, et see on tehisaruga tehtud”. Aga ei saanud. Inimesed arvavad, et vaktsiinid põhjustavad autismi, lennukid levitavad chemtrails’i ning et Obama kandis MAGA mütsi.
Esseekonkurss kuulutati välja, et arutleda eesti kultuuri järgmise 100 aasta üle, aga sisulise arutelu on kaaperdanud ühe suurepärase tehniku hiilgav kirjanduslik võte. Ma ei tea, kas teistele medalikohtadele jäänud Valdur Mikita ja Leo Luksi esseeid üldse kusagilt lugeda saab? Kas kedagi üldse huvitab, mis neil öelda on? Või see, millised on eesti kultuuri järgmised 100 aastat? Pigem mitte. Kui vastuseks ei ole just see, et eesti kultuuri järgmised 100 aastat ongi täis tehisaru poolt loodud varaküpseid blondiine.
Kui sa oled lind, siis laula subscribe: