Mõni mõte ei taha kuidagi ära kaduda. Alguses ilmub ta ainult vahepeal pähe, näiteks kogemata Delfi kommentaare lugema sattudes või jalgrattateel sõites peaaegu bussi ja kõnniteeääre vahele jäädes. Kevadel ja suvel võib ta täiesti ära kaduda, aga seda hullemini ta sügisel tagasi tuleb.
Seejärel on ta ühtäkki kõikjal.
Näiteks lugedes automaksu vastaste argumente ja mõeldes, kus küll kõik käibemaksu vastased on? Kui automaks neid tõesti nii karmilt tabab, siis kas ei peaks veel raskem olema olukord, kus absoluutselt KÕIGI asjade hind vähemalt 2% võrra tõuseb? Aga see ei huvita millegipärast eriti kedagi. Seejärel meenub, et Lätis on toidukaupade käibemaks 5%, sama raamatutele ja ajakirjadele, lisaks on madalam käibemaksumäär (12%) ravimitele, ühistranspordile ja null protsenti kultuuriüritustele. Ja see on Läti.
Sama tunne tabab ka siis, kui president heiskab Kadrioru lossi ette Iisraeli lipu, kuigi seesama riik ei luba 2 miljonile inimesele joogivett.
Ja siis, kui keegi helistab, aga kõnnid parasjagu Liivalaia tänaval ega saa telefoni vastu võtta, sest peaksid kogu aja karjuma, et teiselpool toru sind natukenegi kuulda oleks. Mõned päevad hiljem jalutad oma sõbraga Amsterdamis ja räägid mitu tundi juttu ja enne magamaminekut mõtled, et kui veider, mu hääl ei olegi kähe, Tallinnas niimoodi jalutades ja jutustades alati on, kuna liiklusest üle rääkimine eeldab pidevat pingutust.
Ning siis, kui räägid eduka, aga võõra inimesega, kes küsib, et kas sa polegi siis kunagi Eestist väljas elanud ja kuigi sa ei saa päris eitavalt vastata, siis tunned end ikkagi läbikukkununa. Miks sa tõesti ikka veel siin oled? Kas sa kusagil mujal ei saakski hakkama? Või oleks sinuga kõik finito kaputt dunzo niipea, kui koliksid linna, kus on metroo? Piisavalt võimekas, et leida jalgealune trollidega linnas, aga mitte sellisest puust, et hakkama saada maa alla tunnelite võrgu rajanud inimeste keskel.
Või siis, kui sõidad LA-s Ungarist pärit taksojuhiga, kes ütleb, et ta ei saa koju tagasi kolida, sest lisaks (eks mingil määral ka tänu) kohutavale poliitolukorrale on kõik inimesed lihtsalt nii masendavad - “and why shouldn’t they be, everything’s shit in Eastern Europe”. Ta on küll lõbus, aga vingub maailma asjade üle märksa enam, kui ükski teine taksojuht, kes sulle sattunud on. Sa võid võtta välja Ungari tädi Ida-Euroopast, aga mitte Ida-Euroopat Ungari tädist.
Samamoodi hiilib mõte ligi, kui viibid kaks ööd Amsterdamis ja kahes erinevas hommikusöögikohas hakkab teenindaja sinuga eesti keeles rääkima. Ja pudel läätsevedelikku maksab 3 korda vähem kui Eestis.
Või kui satud korraks TikToki laive vaatama ja ühel hetkel on kogu su telefon täis a) loositädi (iykyk ja kui sa ei tea, siis ole ausalt tänulik), b) mingit venda, kes oma autoga mööda Pärnumaad ringi sõidab, samal ajal rääkides… oma autost, ja c) naist, kes oma lastele hommikusöögi tegemise ajal sajale suvale eestlasele laivi teeb.
Kõige hullem on see tunne üleni hallide majade üleni hallide tänavate üleni hallide autode vahel viieeuroseid kohvisid ja kümneeuroseid võileibu süües. Nagu oleks Ida-Euroopa, aga ei ole ka, Ida-Euroopa, mis kardab enda tegelikku palet nõnda palju, et on nõus üle võtma kõik nn läänemaailma, aga eriti muidugi USA lollused, kuni lõpuks peetakse eestluse põhiolemuseks õigust sõita oma linnamaasturiga inimtühja kaubanduskeskusesse, osta sealt üks sügavkülmutatud pitsa ja kuuspakk kõige lihtsamat laagrit ning kärutada tagasi koju teleka ette, võtta telefon kätte ja midagi arvata, arvata, arvata, sest arvamine on ometi kõige tähtsam asi. Aga see vist ongi kõige idaeurooplaslikum viis elada, süüdistada pidevalt kedagi teist, ometi lootes, et keegi sinust hoolib, kordagi ise abi küsimata või oma nõrkust tunnistamata. Mina ju ei ole vaene, ei ole loll, mul on pangalaen ja autoliising ja varsti ka relvaluba. Ma maksan ükskõik millise hinna, mida minult küsitakse, ma käristan baarides teistele välja, aga otsin toidupoes salaja kollaseid ja punaseid allahindlussilte, ma ei eelista kodumaist, sest ma ei ole loll ja minult juba seitset nahka koorida ei saa.
Ma nägin unes, et Eesti tahtis saada kõige suuremaks riigiks maailmas, aga me ei suutnud ära otsustada, kas seda saavutada teiste riikide vallutamise või selle kaudu, et teisi riike veenda end tükeldama Eestist väiksemateks üksusteks, kuna nõnda on hea ja mugav pisikest e-riiki juhtida.
Mu Eesti on imetabase sisekujundusega kohvik Koplis, kus isegi mina vaid mõned korrad käisin, kuna seal oli liiga kallis toit, mis ei olnud isegi nõnda hea ja portsud olid ka liiga väiksed ja kokteilid olid liiga kallid, mille asemel on nüüd alkopood. Täpselt samamoodi nagu ühe Kalamaja disainipoe asemel on nüüd samuti alkopood, aga võib-olla hea ongi, sest ükskord seal endale veepudelit valides sain teenindajalt riielda, et neid liiga palju näppisin, see pood polnud minusugusele. Ja hea ongi, sest nagu umbrohi ja sammal, mis mahajäetud majad üle võtavad, võtab edumeelse Lääne-Euroopa fassaadi tasapisi tagasi üle tegelik Ida-Euroopa, need inimesed, kes me päriselt oleme ja patt oleks nuriseda, aga me teeme seda ikkagi, sest “miks me ei peaks, Ida-Euroopas on kõik sitasti”.
Ja mõte sellisest Eestist, mida enam kellelegi vaja ei lähe, sest ta on liiga kallis, liiga tuuline, liiga külm, liiga hoolimatu, liiga kade, liiga hall, liiga võlts, ei lähe lihtsalt ära. Miks peakski keegi siin olema? Kohukeste pärast? Lõpetage, kõik teavad, et Eesti parimat kohukest toodetakse Lätis. Looduse pärast? Nagu me sellest eriti hooliksime, kui metsad saab rahaks vahetada nendes Põhjamaades, kus osalt tänu meie vastavale ohverdusele märksa mõnusam elada on (loe siit, kuidas Taani end “rohelise” eesti puiduga soojendab). Keele pärast? See mure lahendab end lähiajal ise, kui nii mitmed lapsed (eriti need, kelle vanemad Jaan Aru lugemisega eriti pead ei vaeva) suhtlevad omavahel vaid inglise keeles ega tea eesti keeles mitmeid põhisõnu, sügavamate mõtete vahetamisest rääkimata, sest neile on sisuliselt sünnist saati antud kätte nutitahvel, et nad liiga palju aega ei võtaks.
Aga selle kõrval on üks teine mõte, mis tabab iga kord Twitterit või TikTokki avades ja seal nähes pilte lastest, kelle pead on maha lõigatud ja pommidest keset mänguväljakuid ja massihaudadest ja populistlikest kõnedest ja loosungitest ja nähes seejärel pilti Taylor Swifti uuest peikast ja kellegi investeerimisportfellist ja kellegi kassist ja kellegi küüntest ja te saate aru küll.
Siis on hea meel, et vähemalt ma ei ole seal, vaid olen siin, võiks ju minna palju hullemini, hoolimata sellest, et siiajäämine tundub leppimine sellega, et minagi olen varsti üks neist tudisevatest barettidest bussipeatuses, kes kurdab ainult selle üle, kuidas siin kõik nii halvasti on, aga ise ometi oma olukorra parandamiseks midagi ette ei võta. Kui mulle sellistki õnne antakse, sest omamoodi on sellised mured õnn, kui need muu maailma õnnetusega kõrvutada.
//
Otsustasin, et teen iga kuu esimese postitusega nüüdsest ka väikese egoistliku ja enamasti üldse mitte aktuaalse soovitusnurga selle kohta, mis mulle eelmisel kuul enim kõrva-silma-meelde on jäänud:
🎥 Fabelmanid - lõpuks nägin Spielbergi “Fabelmanid” ära ja täpselt sellises formaadis, nagu režissöör kõige paremaks pidas - pisikesel lennukiekraanil, mille mu ees istuv magav inimene mulle põhimõtteliselt sülle oli lasknud. See oli mu ühe nädala teine film, mille peaosades olid Paul Dano ja Seth Rogen ning see oli oluliselt parem esimesest (“Rumal raha”, mis on hetkel kinodes, kui te tahate näha midagi, mis on põhimõtteliselt nagu igavam “The Big Short”). “Fabelmanid” on film, mis on lubatud ainult sellisele suurkujule nagu Spielberg, kes vaatab oma lapsepõlvele tagasi teadmisega, et see kirg, mis tal kogu aeg oli, viis teda õigele teele ja ta oleks kogu oma elu raisanud, kui ta oleks kuulanud teisi, kes teadsid ju temast paremini (hoolimata sellest, kui valesti need teised oma elusid parasjagu elasid).
📚 Lucia Berlin “Koduperenaise käsiraamat” - ma siin natuke petan, kuna lugesin seda juba paar kuud tagasi, aga see on kõige parem asi, mida ma üldse võib-olla kunagi lugenud olen. Berlin kirjutab iseendast, aga mitte sellisel tüütul enesekeskel moel nagu nt millennialnaised (mina võin seda solvanguna kasutada!) või buumermehed seda tihtipeale teevad, kuna tema elu faktid on vaid taustaks sellele, kuidas ta kirjeldab ennast ümbritsevat, kõiki neid inimesi, kellega ta terveks eluks või vaid mõneks hetkeks kokku satub. See raamat on nii empaatiline ja kuigi teemakäsitluselt tohutult masendav, siis minus tekitas ta uue armastuse inimeste ja maailma vastu. Kas ei ole hämmastav, et kõik see on päriselt meie ümber olemas, oma jaburuses ja õuduses.
🎵 Romy “Mid Air” - ma olen The XX-i teismelisest saadik kuulanud ning mind teeb nii rõõmsaks, et teismelistest, kes kirjutasid oma tubades masendavaid laule sellest, kuidas mitte keegi neid ei armasta, on saanud inimesed, kes teevad häbematult poppi tantsumussi sellest, kui hea on käia väljas, mitte hoida ennast tagasi ja armastada seda, keda sa tahad. Võib-olla on sel aastal ilmunud paremaid albumeid, aga mitte ükski teine ei tee mind vist nii õnnelikuks.
//
Vahepeal kirjutasin:
Vikerkaarde luuletusi, millest ühe juulis toimetamata kujul ka siia panin
//
Mul ei ole enam kuhugi iseenda ja sügise eest põgeneda, lõppematu suvi, mida taga ajada, sai selleks korraks otsa, mistõttu potsatab ka uudiskiri loodetavasti korrapärasemalt postkasti. Ärge mind Tarbijakaitsesse andke, kui kõik see eelnev valeks osutub.