piirid millest ma aru ei saa
vatijoped trammipeatuses ja viskisõbrad kamina ees
Nagu ikka, jäi üks tweet mu pähe kinni ega lõpetanud kummitamist.
Kas ta valetas? Absoluutselt mitte. Kas ma kuulan teda või kas tema kuulab isegi ennast? Ilmselt mitte.
Ma olen alati teadnud inimesi, kellel on alkoholiprobleem. Iga eestlane teab. Osa neist on lihtsalt anonüümsed joodikud, mõni alati paksus jopes ja tutimütsiga tuvastamatus eas tegelane tänava lõpus asunud lagunenud puitmajast, trammipeatusest või Grossi poe eest. Teised on sugulased või peretuttavad, tavaliselt mehed, inimesed, kellel võib olla korralik töö ja pealtnäha kombes elu, aga samas ka nädalad või kuud, kus nad lihtsalt maa pealt ära kaovad. “Ta oli vahepeal tsüklis.” Nii tavapärane lause, mida ma olen kümneid kordi kuulnud ning mille peale jääb üle lihtsalt “mhmh” noogutada. Inimesed, eriti keskealised ja vanemad mehed, lihtsalt kaovad vahepeal ära ja langevad tsüklisse, sõna, mis tundus mulle lapsena omamoodi müstiline, nagu masinal on pesutsüklid, siis osadel inimestel olid teistmoodi tsüklid, kus lõputult keerelda ja keerelda ja keereleda ja üritada sealt mingitpidi välja tulla. Või siis mitte.
Ning siis on inimesed, kellel selliseid muresid ei ole. Kes käivad pidudel ja joovad ning jäävad isegi täis, aga keegi ei ütle nende kohta eales alkohoolik. Nad võivad olla peohinged, seltskonnatähed, ekstraverdid, käsitööõllesõbrad, viskiseltsi liikmed, veinipoe püsikliendikaardi omanikud, aga nad ei ole joodikud. Nende kahe seltskonna vahel on kindel piir, aga ma ei tea, kus see asub ja kuidas seda ära tunda ning see häirib mind.
Põhimõtteliselt esimesest hetkest, kui mu kehas toimus puberteedile iseloomulik hormonaalne muutus, tahtsin ma minna peole ja juua. Alkoholi ja suitsude parim reklaam on see, et inimesed, kes joovad ja suitsetavad, näevad lihtsalt nii kuradima lahedad välja ja see on täpselt see, mida ma oma ellu soovisin. Muidugi ma teadsin, et alkohol ja tubakas on tervisele halvad, aga mind ei huvitanud see vähimalgi määral. See ei tähenda, et ma oleksin olnud mässumeelne teismeline, kes käiks vahetunnis suitsul ja igal nädalavahetusel mõnel pinnapeol. Pigem vastupidi. Aga ma tahtsin seda olla. Mu reaalsus oli sellest teismelisena üsna kaugel, aga see oli kõik, mida ma netist tarbisin: Skins, The Libertines, Uffie, indie sleaze kogu oma hiilguses.
See pilt, kus Kate Moss ja Pete Doherty aknast välja rippusid? Lõpetage. See oli kõik, mida ma oma ellu tahtsin. Kui Brian Molko laulis: “a friend in need’s a friend indeed, a friend with weed is better”? Mu elu muutus ja ma ei vaadanud enam kunagi tagasi. Hiljuti tuletas Facebook mulle meelde, et aastaid tagasi olin ma staatusena jaganud Bukowski luuletust. Räpased alkohoolikust vanamehed, kellele millegipärast meeldivad intellektuaalsed noored tüdrukud? Jackpot. Kaineid kirjanikke võis olemas olla, aga nemad ei olnud mu iidolid. Esimene kord, kui ma calvadost jõin, tundus see sõnulseletamatult rõve ja ma olin Remarque’is pettunud. Hemingway ei öelnud väidetavalt kunagi “write drunk, edit sober”. Aga seda ma tol ajal ei teadnud. OK, ma sain seda teada just minut tagasi, kui otsisin, kas ta tõesti on selle tsitaadi autor. Cat Power ütles täiesti kindlalt “we’ve lived in bars and danced on tables” ja “there’s nothing like living in the bottle”. Ma tahtsin olla samasugune kui tema.
Samal ajal, kui päriselt pidudel käima hakkasin, lammutas maailma majanduskriis. Mida tähendab majanduskriis? Muidugi recession pop’i, muusikat, mis on mõeldud hedonistlikuks eneseunustamiseks. Sul pole raha, et osta maja, aga sul on raha paari grammi ja pudeli jaoks. Sul pole tööd? Seda parem, siis pole vaja muretseda, millal pidu lõppeb.
Mitte et ma arvaks, et keegi siinsetest lugejatest seda juba peast ei teaks, aga Kesha “TiK ToK” algab sellise salmiga:
“Brush my teeth with a bottle of Jack”. Jah, palun. Ma ei võtnud Keshat muidugi tõsiselt. Aga Kesha ei võtnud ka iseennast tõsiselt. Ükski recession pop’i parimatest bängeritest ei võtnud end tõsiselt. Kui ma olen kunagi vanadekodus ja ma ei mäleta enam iseenda nime, võin ma ikka veatult esitada “RedOne! Konvict! Ga! Ga!” algust Lady Gaga läbimurdesinglist “Just Dance”. Kaks lugu, mille peale ma olen hakanud õnnest nutma: The Black Eyed Peasi “I Gotta Feeling” ja Akoni “Sexy Bitch”. Ma säästan teid täiendavatest näidetest selle kohta, kui väga ma armastan recession pop’i. Kui on üks asi, mida ma ootan sellelt majanduslanguselt, mis meid paratamatult kohe endasse haarab (käisin täna väljas söömas ja siis meenus, et varsti tõuseb ju käibemaks! heihoo!), on need lollid poplaulud ja hea maitse piirist suuremad bängerid. Majandus dropib, miks mitte ka see biit.
Kõike seda võib muidugi lihtsalt ühe üheksakümnendate lapse indie sleaze lembuse alla panna. Mu teine suur ja veidi ajatum lemmik on heroiin. Õnneks küll kunstis. Kõige kindlam viis panna mind mingit muusikut kuulama on see, kui promoteksti kirjutada, et tegu on kontseptalbumiga heroiinisõltuvusest. Ma ei tea, kust mu heroiiniobsessioon algas, aga kõige tõenäolisemad kandidaadid on Nirvana, “Trainspotting” ja The Velvet Undergroundi “Heroin”. Vahetult enne ta surma kuulasin ma päevade kaupa Lil Peepi, ühel päeval piinlesin küsimuse käes, kas olen liiga vana, et teda kuulata (pole midagi sellist kui 24-aastase keskeakriis) ning teisel päeval lugesin postitust ta surmast. Ma olen nii lõputult kedranud lugusid nagu “A Shot in the Arm”, “I Think I’m in Love”, “Beetlebum” ja “It’s Not Livin (If It’s Not With You)” ning tüüdanud kõiki, kes vähegi kuulata viitsivad küsimustega nagu “Kas sa teadsid, et see lugu pole tegelikult armastusest, vaid heroiinist?” ja “Kas neil kahel tundel on üldsegi vahet?” Samal ajal teadsin ma inimesi, kelle vaevu 20-aastaseid lapsi maeti, kuna nad tegid Lasnamäel üledoosi. Enda nina alt kaugemale vaatmaine pole kunagi mu tugev külg olnud.
Lisaks sellele ülaltoodud tweedile on mu peas terve nädala kummitanud “m & vein” boipepperoni uuelt plaadilt. See lugu (nagu ka kogu ta album) on absoluutne bänger, üks mu lemmikuid selle aasta Eesti muusikas. Siiski tärkab minus väike moraalijünger, kes tahaks kõigele parental advisory kleepsud peale panna ja noored kloostrisse saata. “m & veini” kuulavad ilmselt peamiselt isegi boipepperonist nooremad, kes ei tohiks veel veinigi juua. Kui mul oleks näiteks teismeline laps, kes kuulaks päevad läbi laulu sõnadega “mdma ja vein miljööd on muutnud”, siis oleks ma ilmselt mures. Aga kas ma saaks talle kuidagi väita, et see laul kõlab täiesti juhuslikult selliselt ning see, et saund on nii soe, hea ja eufooriline, on täielik vale? Seega kuulan ma seda laulu ripiidil edasi, pisut muretsedes Eesti teismeliste üle, keda ma isegi ei tunne. Aga mul olid seinal Pete Doherty pildid ja ma ei ole ikka kunagi heroiini teinud.
Ennist lahterdasin inimesed julmalt kolme kategooriasse: võõrad joodikud, tsüklis sugulased ja muretud peolõvid. Kõik on muidugi samasugused inimesed, kes lihtsalt ei taha kogu aeg kahe jalaga maa peal olla. Sellele on lihtne ja ajutine lahendus olemas. Ükskõik mis kujul seda lahendust tarbida, sa ei pea kogu aeg selge ja kaine olema (kui sa just pole selline inimene, kes absoluutselt kindlalt peab kogu aeg kaine olema, et katastroofi ära hoida. Lihtne, eks). Maailm on selleks veidi liiga jube koht. Ma tõesti usun seda, äkki on kogu see hipiagenda, et maailma ongi edasi kandnud puuviljade kääritamine ja metsa alt kahtlaste seente söömine, mindki kätte saanud. Aga see ei tähenda, et ma vahepeal ei muretseks, et kas ühest kategooriast teise liikumine mitte liiga kerge pole ja kuidas ma saan teada, et mina või minu lähedane juba üle piiri libisemas pole.
**
novembri soovitusnurk
🎥 Sõpruses oli Scorsese retrospektiiv ja kuigi ma jõudsin ainult kahele filmile, ei takista see mind pidevalt Scorsesest rääkimast. Mõlemad neist kahest: “The King of Comedy” ja “Bringing Out the Dead” olid omamoodi täiuslikud filmid. Täiusliku filmi kriteeriumid: ma ei oska välja tuua mitte midagi, mis neis teisiti olla võiks + nädalaid hiljem ei suuda ma lõpetada neile mõtlemist. Sama võiks muidugi ka öelda Scorsese tütre TikToki kohta:
Tiktok failed to load.Enable 3rd party cookies or use another browser
📚 Britney Spears “The Woman in Me” - ma pole elu sees nii kiiresti ühtegi audioraamatut ostnud ja hakkasin seda kuulama samal päeval, kui see välja tuli. Paberil raamatu lugemine oli välistatud, sest mul lihtsalt polnud enam aega oodata, ma olen selgitust oodanud esimesest hetkest, kui ma “Gimme More” muusikavideot nägin. Lapsena ostsin Haapsalu postkontorist väikese piltidega raamatu sellest, kui imeline elu Britneyl olnud oli. Seal olid pildid temast koolis, koos oma armastavate vanematega Louisianas, jutt sellest, kui hea tüdruk ta on (ja kui süütu! ma ei teadnud õieti, mis asi seks ongi, aga keegi pidas väga oluliseks rõhutada, et ega Britney ka ei tea). Inimene, kellel on kõik olemas, ei saa ju õnnetu olla? Ma ei tea ühtegi popstaari, kes minu põlvkonna inimestele niimoodi mõjuks kui Britney. Inimesi, keda väidetavalt üldse popkultuur ei kot, huvitab Britney ikkagi, ta on omamoodi meie Marilyn Monroe, keegi, kes oli maailma tipus ja tuli sealt kõmumeedia suureks meelelahutuseks kolinaga alla. Õnneks on Britney endiselt olemas ja võimalus on suhteliselt suur, et kui ma avalikus kohas telefonis Instagrami avan, on seal madala värvliga bikiinides Britney, kes end oma elutoas keerutab. Raamatus on kuulda sellesama Instagrami-Britney häält (kuigi audioraamatu luges sisse Michelle Williams) ja kuigi see ei ole kristallselge proosa retsept, on see raamat, mida kuulates natuke nutta ja mõelda nullindatele teistsuguse pilguga tagasi. Britney musavideote ülevaatamine on alati hea idee, aga pärast selle raamatu lugemist võiks seda kronoloogiliselt teha ja tähele panna, mis hetkel ta silmadest säde ära kaob. PS. “Blackout” album on recession pop’i esimene pääsuke ja meistriteos.
🎵 Mannequin Pussy “Drunk II” - paaril nädalal olen ma igal reedel kontrollinud, kas Mannequin Pussy uus album on juba väljas. Esimesed singlid “I Don’t Know You” ja “I Got Heaven” on mõlemad suurepärased lood ja see, et kaks lugu on juba väljas, tähendab ju seda, et plaat on ka kohe tulemas? Nalja teete, ma kontrollisin praegu ja see album tuleb 1. märtsil. Veel rohkem kui uusi singleid, kuulan ma aga lugu “Drunk II” nende eelmiselt albumilt. Kõik põhjused, miks mulle meeldivad lood enesehävitamisest, on ka siin olemas.
//
Toeta oma kohalikku substackijat ja viska subscribe:
Seoses the Libertines uue looga - kas oled vaadanud Pete Doherty praegust elu :) vein&juust Prantsusmaal (kuigi eks see on ka alkohol jah) :D