pre- ja postjaanipäeva pre- ja postfrontaalne korteks
assortii suvalisi mõtteid
PREJAANIPÄEV:
Jälle on käes suvi. Või kas ikka on, väga nagu ei usu. Aga ehk on sedasi paremgi, sest ma ei pea voodi alt välja tõmbama kasti suveriietega ja seda sorteerima, sealt riideid aurutama ja üles riputama ja hinge kinni hoides selga proovima, siis mõistma, et kui suveriided lähevad kappi, peavad talveriided minema voodi alla. Mistõttu pean ka talveriideid sorteerima, mõtlema, et kas tegu on asjadega, mida tahan kanda ka järgmisel talvel (ehk umbes kolme kuu pärast) või oleks aeg saata äratallatud kandadega saapad prügikasti või suvaliselt (näiteks siis, kui kunagi Helsingis külm hakkas) ostetud kampsun Vintedisse. Aga kuna ilm on nii halb, et nende paari sooja päeva jaoks on mul isegi kapis neid õhemaid ja lühemaid riideid, siis pole veel kiiret. See on teoreetiline mõtteharjutus, mitte asi, millega ma päriselt tegelema pean (see on häbitu vale. Ma pean sellega kohe tegelema, mul on välisuksest sisse astudes riiuli peal, kuhu ma tuppa astudes võtmed panen, mitte üks, vaid kaks paari labakindaid. l a b a k u i d. Ma puudutan iga päev vähemalt kaks korda neid labakuid, et võtmeid võtta ja tagasi panna ja ma arvan, et see mõjub mu mentaalsele seisule laastavalt).
*
Jälle on käes jalka MM. Või kas ikka on, väga nagu ei usu. Veidral kombel romantiseerin ma kõigest ilmselgest ja probleemsest hoolimata isegi viimast, Kataris talvel toimunud jalka MMi, sest siis alustasin ma esimest korda elus haiguslehel olles (irooniline, arvestades tänavust aastat) Substackiga. Et mitte olla nõmedalt sentimentaalne, siis kindlasti asi, mis on muutnud mu elu, vist ikka positiivses suunas. Aitäh, Katari orjatööjõud!
*
Jälle on käes aeg käia tööl, jah, kogu see esteetiline non-/unemployment on selleks korraks saanud läbi, täpselt parajaks ajaks, et nautida järjekordset suve kontoritööl, aga sellest kõigest on muidugi veel kaugeltki liiga vara mingisuguseid järeldusi teha, peale selle, et vahepeal on tore, kui keegi pöördub su poole mingi murega ja sa oskadki seda lahendada, jah muidugi, sellisel juhul tuleb teha seda ja seda ja seda ning taolisel juhul toda ja toda ja toda.
*
Käisin Tartus ja see mõjus mulle täpselt samamoodi nagu paar aastat tagasi Tartus käimine, mille peale kirjutasin oma kunagistele samuti ärakolinud Tartu sõpradele, kelle puhul arvasin, et nad teavad mind piisavalt, et seda kommentaari mitte liiga palju pahaks panna, et appi nad on kõik seal nii paksuks ja vanaks muutunud. Samas käisin ka aprillis-mais Tartus ja nägin seal hoopis teisi tartlasi ega mõelnud ühtegi taolist mõtet. Vahepeal mõtlen selliseid mõtteid ka siis, kui näen koolikaaslasi Haapsalust, kellega ma pole aastaid suhelnud. Seega on võib-olla asi pigem selles, et linnades, kus kunagi elatud, on lihtsalt mingid nostalgiaaugud, mis muudavad mind kurvaks, sest saan väga teravalt aru, et vau aeg on tõepoolest ja täiesti vastuvaidlematult edasi liikunud. Igatahes on mul hea meel, et Tartust ära kolisin, isegi kuigi ma seda üldse teha ei tahtnud. Nõnda, et mitu aastatki hiljem oli Tartus valus käia (enam ei ole, kõik need tunded on täiesti lahtunud). Mis ei tähenda, et ma enam üldse Tartus elada ei tahaks, tahaks küll, aga sellises Tartus, kus on väga tugevad (inim)geograafilised piirid, millest ma üle ei astu.
*
Üritan iseendaga aru pidada, miks on piinlik, kui keegi midagi väljapoole nähtavalt ja meeleheitlikult tahab, kuidas on cringe ja hale näha, kuidas keegi pingutab ja ebaõnnestub, hoolimata sellest, et iseendale kogu aeg sisestan, et juba ainuüksi millegi tegemine on võit. Aga siis näen taaskord inimest, kelle jaoks ei tundu asjad lihtsalt tulevat ning mul on tema üle piinlik. Hakkan oma peas mõtlema õelaid mõtteid, siis kanduvad needsamad õelad mõtted üle mulle endale (näe, sa ei oska seda asja teha mängleva kerglusega, miks sa üldse üritad), mistõttu pean jälle endale meelde tuletama, et peaasi, et inimesed millestki nõnda palju hoolivad, et nad üleüldse proovivad. Ning ring hakkab uuesti. Iseenda rõõmuks pean ütlema, et olen mitu korda eksinud ja inimesed, kelle algsetest katsetustest näiteks muusikas või kirjanduses ma midagi ei arvanud, on suutnud end avada ja areneda. Või olen suutnud seda teha hoopis mina, kes ma olen neid alles aastate pärast mõistma hakanud. Igal juhul, a win is a win.
*
Mulle meeldib, et viimasel ajal emadusest (ja ka isadusest) rohkem kirjutatakse, räägitakse ja kunsti tehakse. Mitte et ma teaks midagi emadusest või saaks sellest lähiajal või kes teab, kas üldse kunagi midagi teadma (pean seda vist PSA korras igaks juhuks ütlema), aga tore on näha lapsevanemaks olemise kõrvalpilku ka kelleltki teiselt kui konservatiivist poliitikult või aasta ema laureaadilt. Mulle on alati tundunud, et lapsevanemaks saamiseks peaks olema fundamentaalselt teistsugune inimene. Olen alati mõelnud, et kui peaksin lapse saama, siis kavatsen väliselt (tööalaselt ja clouti mõttes) teeselda, nagu teda justkui ei oleks (päriselt muidugi hoolitseksin ta eest, nii hull ma pole), aga et minust ei saaks sellist ema, kes räägiks oma lastest teistele pidevalt ja ma jääksin ise täpselt samasuguseks inimeseks nagu ma varem olin. Nagu väga paljud mehed teevad, nende tööalast sooritust või seltsielu ei sega vähimalgi määral see, et neil on laps. Korporatiivsetes keskkondades tundub olevat nagu omamoodi väike võistlus kui ruttu peale lapse sündi saavad mehed sama hoogsalt tööle naasta ja kui vähe see neid mõjutab. See tundus ka mulle alati feministlik akt, olla täpselt nagu need edukad mehed. Aga nüüd tundub, et tegelikult lasevad ikka normaalsed mehed sellel sündmusel enda elu pisut muuta ja võib-olla ei ole väga hull, kui ka naised seda teevad. Igatahes olen tänulik igasuguste lugude jagajatele. Kontseptsioon, et inimestel on suguvõsad ja lapsed ja elus olevad vanavanemad ja mõlemad vanemad ja onud ja tädid ja nõbud ja õed ja vennad on mu jaoks täielik müstika ja ulme ja mul on sama põnev seda lugeda kui näiteks “Düüni”.
*
Tunnen, et mu mõtete kvaliteeti mõjutab negatiivselt see, et varsti on jaanipäev, äkki on asi selles, et tegu on pööripäevaga, aga see muudab mind igal aastal nii tohutult ärevaks. Pärast jaanipäeva on omamoodi kurb, sest hakkab pimedamaks minema, aga samas on kergendus, et ma ei pea enam mitu kuud ühtegi pööripäeva taluma. Ja ma ei saa isegi kirjutada sellest, kui imelik on jaanipäev, sest ma olen seda nii palju teinud, et see on juba mulle endalegi tüütuks muutunud. Jumal tänatud “Midsommari” eest, nii tore on vaadata filmi ja näha, et sa oled seal esindatud, et sind mõistetakse. Mõtlen palju ka sellele, et ma pole kunagi “Worst Person in the Worldi” algusest peale näinud, sest jäin kinno hiljaks. Ka see on adekvaatne film Põhja-Euroopa suvest.
POSTJAANIPÄEV:
Ei postitanud ega lõpetanud seda Substacki kunagi, läksin jaanipäevale (mis oli tore, ei olnud eksistentsiaalne äng ja duellilaadne vahtimine iseenda surelikkusega, milline kontseptsioon, kas ma olen võimeline m u u t u m a ja a r e n e m a??? Ärgem naljatagem.) Igatahes algab paari nädala pärast august, võiksin selle mõtte peale oksendada.
*
Tunnen ükskõik milliseid tekste kirjutades pidevalt soovi pöörduda nähtamatu lugeja poole. Kallis lugeja, kes sa seda teksti loed! Esmalt vabandan, et pole sulle nii kaua kirjutanud, ma ei ole sind unustanud, mõtlen sulle kogu aeg, nagu abstraktsele kohustusele enda kuklas. Teiseks ma tean, et sind kindlasti huvitab, kas ma panin oma labakud esikuriiulilt ära ja tõepoolest ma tegin seda. Pärast jaanipäeva, aga enne juuli algust, siis kui pidin võõrustama mitu ööd ühte külalist ja mulle tundus, et ehk oleks ta minust halvasti arvanud. Sinu puhul, kallis lugeja, ma seda kartma ei pea, sa mõistad kindlasti, mis mind säärase sammu (ja eelneva tegevusetuseni) viisid.
*
Suvi hakkab alati pihta sellest hetkest, kus mul pole enam aega iseenda elu ja suve üle teoretiseerida, vaid ainult suve elada ning see hetk on õnneks kätte jõudnud. Ainult väga-väga imelik on see, et tõesti pole sääski. Välja arvatud ühel õhtul Võrumaal vahetult enne jaanipäeva, aga mitte keegi ei usu mind. Seal ausõna olid sääsed, mu labajalad olid läbi näritud. Teadnuks ma, et keegi mind ei usu, oleksin sääsekuplad üles pildistanud ja sääski filminud. Mõtlen, kuidas suitsupääsukesed süüa saavad ja lohutan end mõttega, et neil peab ju olema kedagi teist süüa, eks? Eks?
*
Kuna olen suurema osa jalka MM-st sõna otseses mõttes maha maganud, ei ole mul ikka MM-iga erilist tunnet tekkinud. Absurdne on, kuidas jalgpall, millel on alati olnud väga kindlad reeglid (kaks poolaega), on järsku murtud neljaks. Joogipaus konditsioneeriga staadionil (kuidas sa konditsioneerid tervet staadionit? Ja mitte Lilleküla laadset, vaid kordades suuremat). Miks mitte? Ja kellelgi polegi selle vastu midagi, sest saab näidata reklaame ja minna vetsu ja tellida õlut ja teha võileiba ja sellele mõeldes ongi väga imelik, et kunagi sai selliseid suurvõistlusi vaadata tasuta riiklikust televisioonist, võib-olla see mudel ongi lõplikult surnud ja aegunud, nagu rahvusvaheline õigus vms muinasjutt.
juuli soovitusnurk
🎥 Kaalusin, kas julgen “Backroomsi” vaatama minna, julgesin (natuke asjatu hirm) ja kuigi sel filmil oli omamoodi mitmeid vigu, siis sellegipoolest tabas mind siiras rõõm lihtsalt selle üle, et olen vaatamas midagi, mida on tehtud kirega, mis on ootamatu (ja higivaba) õnnestumine. Sama ei saa kindlasti öelda “Disclosure Day” kohta. Aga! Kino Kosmos on taaskord avatud, on seda väidetavalt juba kuu aega olnud nõnda, et ma seda isegi ei teadnud. Kõik oli seal sama nagu vanasti, mis oli korraga lohutav ja miskipärast ka natuke kurvastav. Kindlasti lähen sinna veel, kui nad end sama kiiresti taaskord ei sulge (tundub realistlik võimalus).
📚 Loen Mariana Enriquezi “Asjad, mis me tules kaotasime” ja siiani väga meeldib. Lilli Luugi “Lühike sõjaajalugu” on omamoodi sarnane raamat (mitte ainult Loomingu Raamatukogu tõttu), aga mul on seda nii raske ja rusuv lugeda, kellegi teise kauge gootika ja horror tundub lihtsam, võib-olla kui ma oleks Argentinast, suudaksin ma Luuki lugeda sama kiiresti kui Enriquezit, aga Luugi õõv on liiga lähedal, pidin praegu pooleli jätma. Äkki kunagi, äkki suve lõpuks.
🎵 Ma kipun kogu aeg kukkuma üldvõrretesse, iga nädal kuulen ma midagi uut, mis on “selle suve hitt”, “aasta album”, “mu enimkuulatud artist”, aga praegu arvan ma seda Madonna “Confessions II” kohta. Alates sellest ajast, kui ma olin veel väike laps (ja ka enne seda), on Madonna kohta öeldud, et ta paremad ajad on möödas, et ta on vana, et ta on piinlik, et ta jookseb trendidele järele, et ta võiks käituda oma eale vastavalt, aga ta saab sellel aastal 68 ja sõnad “selle suve hitt”, “aasta album”, “mu enimkuulatud artist” on täiesti asjakohased. Vähem juttu Michael Jacksonist, David Bowiest ja Prince’ist, hindame seda legendi, kes meiega veel on ja kes teeb ikka bangereid. Ma võtan Madonnat väga tõsiselt. School is in session!
//
Vahepeal kirjutasin:
Loomingu Raamatukogule Ginzburgist
Vikerkaarde Käärist
Loomingusse Õnnepalust
Delfile Black Eyed Peasist
Delfile Olivia Rodrigost