räägime rahast
miks mind hirmutavad finantsvabad inimesed (ja kas myfitnessi trennimuss on liiga seksikas)
Instagram on mu kõige vähem lemmik sotsiaalvõrgustik (peale Facebooki aga kes seda üleüldse enam arvestab) ning kui seal midagi igapäevaselt vaatan, on need paari sõbra ja kristiinvesteerib stoorid. Mul on tunne, et olen tema jälgija vähem selleks, et rahamaailmas kõvaks tegijaks saada, vaid rohkem neil kahel põhjusel: 1) ükskord ta jagas, kuidas inimesed arvavad korduvalt, et ta nimi on Kristiin Vesteerib 2) tema stoorid on tore sissevaade tema ja tema jälgijate psüühesse (mis tema enda puhul on pea alati väga meeldiv ja soe).
Teine põhjus on ka peamine, sest… mind ei huvita finantsvabadus (järgnevad šokeeritud karjed Eesti edukate inimeste skeenes). Kui inimesed räägivad portfelli kasvatamisest, finantsvabaduse saavutamisest või iseenda boss olemisest, tekivad mul külmavärinad. Kohe disclaimer’ina: ma saan aru, et finantsvabaduse peamiseks eesmärgiks on see, et ei peaks raha pärast muretsema. Elu on miljon korda lihtsam ja mõnusam, kui ei pea mõtlema, kuidas leida raha söögiks või üüriks. Ning finantsvabaduse mõtteks ongi, et raha toodab raha, mitte sina. Selle asemel, et istuda 12 tundi kontoris või seista 8 tundi tehases, saad tegeleda oma hobidega, veeta aega oma pere ja sõpradega jne. Ehk siis… muidugi mind teoorias huvitab finantsvabadus.
Aga iga kord, kui inimesed hakkavad tõsimeeli rääkima kapitali kasvatamisest (mitte lihtsalt sellest, et nad tahaksid mitte tööl käia, aga endiselt ära elada!), siis ma lihtsalt ei suuda oma kõrvu uskuda. Samamoodi loen neid kristiin-vesteerib stoorisid, kus inimesed esitavad küsimusi stiilis “olen naine 👩 , 25 💃, kuidas oleks parim ära jagada 200k portfell 💸🏠🚗? kuulun 5k klubisse 💪, kuid loodan aasta pärast saavutada 10k 💅 kas iga kuu endale korra kinos käimise lubamine on säästmise kõrvalt 🚩🚩🚩”
Asi on ilmselt osaliselt selles, et rahast rääkimine üleüldse muudab mind närviliseks, kuna sellest, kui palju keegi palka teenib või oma vanematelt toetust saab, liialt lobisemist ei peeta viisakaks. Vähemalt nii on mind kasvatatud.
Mulle on nii võõras esimese Eesti edukultusesse pürgimine, kus kõigil on suured ideed, imepärased ja ainulaadsed teadmised internetiturundusest ja IT-st ning suurepärane ESG-visioon, mille poole koos Eloni raketiga põrutada, vaheldumisi tsiteerides Kiyosakit, president Kaljulaidi ja mõnda Suurt Mõtlejat LinkedIn-ist. Ma ütlen seda kõike olles kaks aastat järjest käinud sTARTUpDayl ja omades LinkedIni kontot - ehk siis ma pole ise sugugi parem. Siiski hakkab mul iga kord imelik mõeldes, kuidas inimesed olid kunagi lapsed, aga räägivad nüüd growthhackingust ja ETF-dest. Kas maailm peabki selline olema? Mu kass, kes vaatab iga päev viis tundi aknast välja, ei arvaks seda. Aga samas, kui need samad sõnad tooksid ta kaussi seda peenet toitu, mida ainult Margus Linnamäe maale toob, ütleks ta: pange edasi.
Ilmselt on mul ebamugav vanast harjumusest, et inimestel mu ümber ei olnud samuti eriti raha või et nad kuulusid kõige paremal juhul pelgalt kuhugi keskklassi ülaossa. Mäletan, kui mu onulapsed said koolivaheajaks minna Pariisi Disneylandi ja ma vähkresin pärast sellest teadasaamist kadedusvärinatega unetuna voodis ja arvasin, et nad on vähemalt miljardärid.
Aga mida aasta edasi, seda enam kohtan inimesi, kes päriselt käisid igal aastal välismaal suusareisidel, kellel on linnakorterid, äärelinnamajad, suvekodud, sõpradega mitme peale Hispaania villad külma aja üleelamiseks, autod, elektrirattad, eraõmblejad, sisekujundajad ja koduvalve…. ja ma lihtsalt jooksen iga kord kokku. Selles on tsipake kadedust ja tsipake mõistmatust, sest isegi kui mul on raha, ei julge ma selle eest midagi osta, sest mis siis, kui mu raha kunagi täielikult otsa saab? Ning kuigi ma ei osta enam riideid a la NewYorkerist (tuntud ka kui üks põrgu ringidest), siis on siiani mingid brändid, kellelt ma ilmselt võiksin praktikas midagi osta, kuid mille poole ma lihtsalt ei julgegi kunagi vaadata.
Tagantjärele on natuke hirmus mõelda, kui vähe mul vahepeal raha oli ja milliste summadega ma (olgugi, et enne sellist inflatsiooni) hakkama sain. Ja samas ei ole ma kordagi pidanud olema olukorras, kus oleksin täielikus hädas ja augus, sest mitte küll päris Pulpi “Common People” If you called your dad he could stop it all levelil, siis pelgalt mu pere tõttu ei oleks ma ka siis nälga ega hätta jäänud. Alles tuli mulle pesu pestes meelde, kuidas ühes mu üürikorteris polnud pesumasinat ja see oli täielik katastroof, kuna ma pidin kasutatud kodutehnika poest ostma kõige soodsama pesumasina, mida üürileandja pärast minu väljakolimist endale jätta ei tahtnud ning ma ei suutnud seda netis võrdväärse hinna eest maha müüa, kuigi ma selle alles vähem kui aasta eest alles ostnud olin. Hea on mitte selliste asjade pärast igapäevaselt muretseda.
Aga ma vihkan sellist mugavustunnet, mis keskklassi kuulumise ja kindla palga saamisega tekib. Selline puhvrivajamise tunne võtab tihtipeale ära julguse midagi päriselt üritada. Sest miks peaksid võtma suure riski, kui võiksid iga kuu saada pangakontole kindla neljakohalise summa? Aga kuidas peaksid jaksama midagi muud teha, kui suurem osa ajast kulub selle neljakohalise summa teenimisele? Tekib lõputu nokk-kinni-saba-lahti ring, millest ühtegipidi võita ei saa. Ehk siis, kui keegi mind sponsoreerida tahab, andke teada! Kristiinvesteerib kontol oli äsja ka küsitlus, kas te oleksite pigem sugar mommy/daddy või sugar baby ja peale selle jutu läbilugemist ei pea ilmselt mõistatama, kuidas ma vastasin.
Minu hetke peamine plaan finantsvabaduse saavutamiseks:

Enable 3rd party cookies or use another browser
Aga nüüd tähtsamal teemal: ma ei oleks eales arvanud, et minust saab inimene, kes ütleb, et popmusa lüürika on liiga räpane, aga Nicki Minaj “Super Freaky Girl” kuulamine MyFitnessi päevavalguslampide all koos viieteistkümne eri vanuses higise inimesega oli mu jaoks kehaväline kogemus. Ühes trennis tuleb selle loo taustal hoida planku ja samal ajal astuda vaheldumisi vasaku ja parema jalaga harki, seejärel teha karukõndi.
I can lick it, I can ride it while you slippin' and slidin'
I can do all them little tricks and keep the dick up inside it
I can do all them little tricks (plank??? karukõnd???) and keep the dick up inside it??? Kas see peaks olema mu trenni eesmärk?? Ma saan nüüd aru, miks kristilikud emmed kunagi plaatidele PARENTAL ADVISORY EXPLICIT CONTENT kleepse nõudsid (Darling Nicki ilmselgelt). Ma paluks samasugust kleepsu MyFiti trennidele, sest selle asemel, et oma kere keskosa tugevdada, mõtlen ma ainult sellele, kas seda harjutust oleks füsioloogiliselt võimalik nii teha, et Nicki lüürika ka tõele vastaks.
Heisake riigilipp: kaunist Eesti Laulu nädalat! Cringe roheline backstage, kus keegi midagi rääkida ei julge? Kohmetud naljad? Viis laulu sama 2019 biidiga? Viimsi emmed neoonvärvides juustega? Jah, palun! Ma ei taha kuulda mitte kellegi (kaasaarvatud iseenda) suust etteheiteid, et see saade on halb või et need laulud on halvad, sest mingi piirini ongi see kogu ürituse eesmärk.
Järgmisel nädalal Eesti Laulu rändi postkasti saamiseks: