raamatuklubi (peamiselt naised bändides)

iseenda sisemise memuaaripensionäriga rahu tegemine

Üks mu esimesi mälestusi pettumusest oli see, kui vanavanemad tulid raamatukogust koju, kaasas hunnik… memuaare. Ilukirjandust (kui välja arvata neid kohutavaid Rosamunde Pilcheri stiilis armastusromaane) oli alati tore vähemalt lapata või isegi lugeda, aga elulooraamatute ainus hea omadus oli, kui nende vahel olid piltidega leheküljed, mis olid paremast paberist. Kuna tavaliselt lugesid vanavanemad raamatuid teisest maailmasõjast, küüditamisest ning väliseestlasest, olid need peamiselt masendavad fotod sõjast, paatidest ja rongidest, aga see oli parem kui mitte midagi.

Nali on muidugi nagu ikka minu kulul, sest üks mu lemmikraamatužanre on nüüdseks… memuaarid. Sa kas sured noorena või elad piisavalt kaua, et hakata memuaare lugema. Sõjamälestuste asemel loen ma aga popkultuurist, peamiselt naismuusikutest, sest mu lemmikteema on part of the band ja eriti girl in a band. Muusikaraamatutega on veidi nagu bändisärkidega: nad on kõige lihtsam viis asendada oma mitteeksisteerivat isiksust. Jah, sa võid olla igav, aga kui sul on Slinti särk? Automaatselt hot (see on see, mida ma endale ütlen).

Kuna lubasin siin blogis kirjutada popkultuurist, aga kirjutan ikkagi ainult peamiselt endast (kui meta!), järgneb väike mittekronoloogiline ülevaade elulooraamatutest, mida ma viimastel aastatel lugenud olen ja soovitan, jättes välja mõne ilmselge näite nagu Patti Smithi - jah, muidugi lugege Just Kidsi.

1. Ääremärkusena märgin siiski ära, et lihtsalt oma elust kirjutamine võib ka väga igavalt välja kukkuda, isegi kui sul on olnud huvitav elu või kui sa teed lahedat muusikat. Kõik ei peaks oma elust kirjutama! Välja arvatud Justin Bieber, kes avaldas elulooraamatu “My Story” juba 16-aastasena, mille kohta saab öelda vaid ühe sõna: legend.

2. Teise ääremärkusena: ma kahjuks ei ole Bieberi taiest lugenud, aga armastan platoonilist ideed sellest raamatust.

3. Kolmanda ääremärkusena: kuigi mulle meeldivad popkultuurist rääkivad elulooraamatud, siis usun endiselt, et kõige enam saab inimeseks olemise ja elu kohta õppida ilukirjandusest. Mitte ükski memuaar või mitteilukirjanduslik teos ei anna emotsioone edasi nii hästi kui ilukirjandus, eriti hea luule (teisel teemal, ma sirvisin nädalavahetusel L*uri R*pi teost ning usun, et kvalifitseerun reparatsioonidele). Järgnevad raamatud on pigem kergeks sissevaateks mind juba eelnevalt huvitanud inimeste eludesse, aga on endiselt miljon korda etemad kui need lõputud raamatud edukate harjumuste ehitamisest ning oma elu optimiseerimisest punktini, kus iga hetk maitseb nagu proteiinibatoon ja valgujook (vabandust, võib-olla ma ei ole lihtsalt veel jõudnud selle küpsuseastmeni, jumal teab, et mul oleks vaja abi selles, kuidas oma elu õigesti elada).

Kõigist selle žanri raamatutest on Viv Albertine’i “Clothes, Clothes, Clothes, Music, Music, Music, Boys, Boys, Boys” mu absoluutne lemmik. The Slits on alati olnud mulle tähtsam sümbolina (tüdrukud, punk, reggae) kui bändina, mida ma lõputult käiaks. Mitte et “Typical Girls” bänger ei oleks. Aga suurem osa armastusest, mis mul The Slitsi vastu on, on saadud sellest raamatust. Viv on ka mõnusalt aus, pannes isegi raamatu pealkirjas riided muusikast ettepoole. Stiil ei ole sugugi mitte väike osa popstaariks olemisest. Selle raamatu teeb mu lemmikuks aga lõpuosa, kuidas Viv räägib ilustamata sellest, kuidas pärast aastaid certified cool girl olemist võid sa ühel hetkel leida end koduperenaisena igavas rikkurite rajoonis, kus mitte kedagi ei huvita, et sa olid kunagi lahe ja avangard ning ega sa isegi enam seda nii hästi ei mäleta. Suurem osa raamatuid lõpeb enne seda järelmängu ära (või on tegu nii kuulsate inimeste raamatutega, et seda järelmängu ei olegi), aga inimlikult on see huvitavam, kui lugeda sellest, kui lahe su elu oli (kui mõni sõltuvusprobleem välja arvata).

Siinkohal tuleb mul appi võtta raamat “Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud”. Ärge saage valesti aru, ma olen täiesti kindlalt Carrie Brownsteini “Hunger Makes Me A Modern Girli” lugenud ja see seisab mul tänaseni raamaturiiulis, aga ma ei mäleta sellest praeguseks enam eriti palju. “Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud” jaotab kõik raamatud, millega me elus kokku puutume või ei puutu, eri kategooriatesse, millest üks on raamatud, mida me oleme lugenud, aga mille me oleme unustanud. Ma ei mäleta, mis ülejäänud kategooriad olid, sest ma olen ka suure osa sellest raamatust unustanud (taas väga meta!) Aga ma pean selle siiski ka siia lisama, sest Sleater-Kinney “One More Hour” on võib-olla parim laul maailmas ja ma mäletan, et mulle meeldis ka raamat.

Nüüd võib teil tekkida küsimus, kas see raamat mitte ei tundu erinev kui kaks eelmist? Aga ometi kirjutab Mariah Carey “The Meaning of Mariah Carey’s” ka sellest, kuidas ta 1995. aastal lindistas popmuusikatööstuses pettununa terve grungealbumi, mis oli muuhulgas inspireeritud Sleater-Kinneyst. Lisaks sellele, et Mariah on alternatiivroki kuninganna, on ta üks parimaid popstaare, üleelusuurune diiva, kes teab, et üleelusuurune diiva olemine on üks naljakamaid asju, mida ta saaks teha. Ma ootasin seda raamatut nädalaid postkasti ja lugesin selle ühe õhtuga läbi. Mariahi raamat on kurb ja emotsionaalne lugemine, alates sellest, kuidas ta kasvas vaesena üles mitte just kõige tervemas ja toetavamas peres, kuni selleni, kuidas ta abiellus endast enam kui 20 aastat vanema muusikaprodutsendiga, kes lasi tal elada vangina hiigelsuures tühjas majas.

Michael Azerradi “Our Band Could Be Your Life” ei ole lugu ühest bändist, vaid USA undergroundist aastatel 1981-1991 ja bändidest nagu Mission of Burma, Butthole Surfers, The Minutemen, Sonic Youth (siinkohal peab ütlema, et olen ka lugenud ka Kim Gordoni “Girl in a Band’i”, aga ei mäleta sellest tänaseks enam eriti paljut. Liigne on muidugi öelda, et Kim Gordon on Kõige Lahedam), Black Flag, Big Black, Hüsker Dü, Fugazi, Minor Threat, Mudhoney, The Replacements, Beat Happening ja Dinosaur Jr.

Lizzy Goodmani “Meet Me in the Bathroom” on samasugune raamat kui “Our Band Could Be Your Life”, aga New Yorgi indiskenest aastatel 2001-2011 ehk peamiselt bändidest nagu The Strokes, The Yeah Yeah Yeahs, LCD Soundsystem, Interpol ja Vampire Weekend. Nii palju, kui ma ka ei armastaks Hüsker Düd ja Mission of Burmat, siis mul pole mõtet endale valetada, et ma tunneks neid ligikaudseltki nii hästi kui The Strokesi ja Interpoli.

Mõlemad raamatud kajastavad ühte perioodi, kus alguses ei olnud midagi (ainult vaesus ja igavus), keskel oli plahvatus ja uskumatu õnnetunne, et just sellise aja keskele elama satuti ning lõpus olid sõltuvusprobleemid, tobedad tülid ning muusika, mis kõlas nagu kunagise maagia hale derivatiiv. “Meet Me in the Bathroom” on peamiselt üles ehitatud intervjuudele ja otsekõnele, mistõttu ei ole teda nii kerge ja ladus lugeda kui “Our Band Could Be Your Life’i” (mis on ausalt öeldes parem raamat), aga kui need bändid sulle kunagi midagi tähendanud on, on see ikkagi lugemist väärt teos. Mu lemmiklugu sealt on kirjeldus LCD Soundsystemi James Murphyst kui igavast ja pinges vennikesest, seda kuni hetkeni kui ta esimest korda ecstasyt tegi ja tantsumuusika avastas. “Meet Me in the Bathroomist” on nüüd ka film, mida ma pole näinud. Ma loodan, et seda raamatut loevad need vaccinista tote bag chic barista’d mu kohalikus Caffeine’s, kes seal kogu aeg The Strokesi mängivad (viimati täna, ma armastan seda kohta).

The Japanese Breakfasti Michelle Zauneri “Crying in H Mart” on vähem raamat muusikast ning rohkem raamat ema ja tütre suhetest. Zauneri raamat on üks kõige kurvemaid ja rusuvamaid teoseid, mida ma üldse viimasel ajal lugenud olen, kui mitte arvestada:

Jennette McCurdy “I’m Glad My Mom Died” on omamoodi “Crying In H Mart’i” sugulasraamat, sest nad mõlemad räägivad ema ja tütre suhetest olukorras, kus ema on suremas, aga ei ole kogu eelneva elu jooksul eriti hoolinud sellest, mida ta tütar tegelikult tahab (Zauneri puhul teha muusikat, McCurdy puhul mitte teha muusikat ega näidelda).

McCurdy ei ole küll muusik (kui mitte arvestada tema ühte kantripopi plaati, aga tundub, et ta sooviks ka ise selle unustada) ning ainsad muusikaseigad tema raamatus piirduvad kirjeldusega Nickelodeoni lapsstaaride tuurist, mis toimus erinevates USA kaubamajades ning sellest, kuidas ta pidi oma kaasstaari Ariana Grande muusikakarjääri varjus jätkama nende ühises sarjas teismelise mängimist samal ajal, kui Ariana aina suurematel lavadel esines ning proove ja salvestusi vahele jättis. Sarnaselt eelnevatele raamatutele räägib McCurdy meelelahutustööstusest kui hingetust kompleksist ja on koos Zauneri raamatuga ehk kõigist eelnevatest kõige paremini kirjutatud, funktsioneerides peaaegu ilukirjandusena või vähemalt autofiktsioonina, mitte pelgalt ajakirjandusliku sissevaatena.

Jarvis Cockeri “Good Pop Bad Pop” ei lähe õieti siia alla, sest see ei ole mul veel läbi, aga üks mu peamisi flexe on see, et ma olen sündinud samal päeval kui Jarvis, mis peab juhul, kui astroloogia on päris (ning kes oskab kindlalt kinnitada, et ei ole), tegema ka minust päris okei inimese. Jarvis koristab panipaika ning räägib sealt leitud asjade kaudu loo 60-70ndatel üleskasvamisest, ebatervelt sentimentaalsest asjade kogujast olemisest ning sellest, kuidas teadlikult popstaariks hakata. Üks mu lemmiklugusid raamatust on seni, kuidas ta Steve Albiniga plaati lindistab ning kuidas Albini temalt küsib, mis ta lemmikmuusikastiil on. Kui Jarvis vastab, et muidugi popmuusika, vaatab Albini teda jälestusega. Ma eeldan, et minu vestlus Albiniga kulgeks samamoodi. Üks laule, mida Jarvis teismelisena raadiost kuulis ning mis teda veenis, et ka tema suudab muusikat teha, kuigi ta eriti pilli mängida ei oksa, oli muide The Slitsi “Shoplifting”.

Järgmine selline raamat (tinglikult, sest mida muud on temagi kui popstaar ja ikoon), mida ma lugeda kavatsen, on prints Harry “Spare”. Ma andsin alla umbes sajanda “my penis was oscillating between extremely sensitive and borderline traumatized” TikToki juures ja otsustasin, et pean teada saama, millest tegelikult jutt on (peale tema peenise).

Jään siiralt ootama soovitusi, mida seejärel lugeda: