sileda aju ajastu
milleks moraalid ja pseudointelligentsus, kui võiks lihtsalt lõbus olla
Hiljuti veetsin endalegi üllatuseks paar tundi Linnamäe industrial entertainment complex’is - tuntud ka kui O’Learys. O’Learys esindab kõike, mis mulle vastukarva. Kallid ja halvad joogid, veel kallimad ja halvemad söögid, omanik, kes muudab kõik kaubanduskeskused tasapisi monopolimassiks, kus on alati täpselt samad poed täpselt samas järjestuses, vali muusika vastava nädala Spotify RapCaviari pleilistist - sürreaalne pseudoameerika pastišš, mis saab töötada ainult akendeta ruumis, kuna vastasel korral näeksid aknast halle Ida-Euroopa hruštšovkasi ning illusioon oleks murtud. Iga natukese aja tagant viib robotlik automatiseeritud meeshääl kõlarites läbi manifestatsiooniringi: “Loodame, et te NAUDITE oma viibimist O’Learyses. Loodame, et teie O’Learyse külastus on MEELDEJÄÄV. Loodame, et te EI KÜLASTA enam kunagi ühtegi äri, mis ei kuulu Linnamäele.”
Muidugi võib kõike pidevalt analüüsida läbi pseudointellektuaalse vaatevinkli stiilis “see-koht-sümboliseerib-meie-sajandi-paratamatut-allakäiku-kas-kõigil-neil-inimestel-pole-tõesti-oma-eluga-midagi-paremat-teha”. Aga see ei tee sind pidudel eriti tahetud külaliseks. Märksa lihtsam on võtta veel üks ülehinnatud õlu (mis on soodsam monopoliülese kliendikaardiga! mida kõike oma andmete jagamise eest ei saa) ning mängida shuffleboard’i või bowling’ut. Lihtsamalt öeldes - anda alla, olla lihtsalt manipuleeritav, põhimõttelage ja mõtetest vaba.
Mõned aastad tagasi üritasin ma kõiki neid monopoliärisid vältida, et olla eetiline tarbija või vähemalt eetilisem tarbija, aga valikuvabadus on suuresti illusioon, eriti kui Tallinnas on üks ja Tartus mitte ühtegi mitteväärtfilmi kino, mis tollele monopolistile ei kuuluks ning isegi, kui kassitoitu osta konkureerivast loomapoest, on selle maaletoojaks ikkagi monopoliäri. Seega andsin ma suuresti alla. (Lihtsalt vähemärkusena: mul on tunne, et järgmine asi, mille osas alla annan, on pakendite sorteerimine. Vastav allaandmiselaine on mu poole rullumas peatamatu jõuga). Allaandmise tunne on mõnus, see on nagu ühel hetkel pärast lahkuminekut aru saada, et lõpuks on kätte jõudnud päev, kus sind lihtsalt enam ei koti. Allaandmise eelduseks on muidugi algne väga sügav hoolimine, mis on raske, aga vajalik faas, et lõpuks vabaduseni jõuda.
Viimati andsin alla millennialinostalgia vältimisega. Nagu kõik teised, hakkasin ma aastal 2023 vaatama Lena Dunhami “Girlsi”, sarja, mida ma selle linastumise ajal ei vaadanud, sest see see tundus liiga problemaatiline ning mina olin selleks liiga intelligentne ja eetiline (või midagi taolist, ma ei tea, miks ma seda ei vaadanud, ma lugesin kusagilt, et Lena Dunham ei ole ideaalne inimene ning tegin oma otsused selle põhjal). Aga “Girls” on enamasti hea ja lõbus ja tabav, 10 aastat hiljem vaadates ka ajalooline. Eriti esimese hooaja probleemid, muusika ja riietus tabas mind ränga nostalgiana ajast, mille suhtes ma isegi ei osanud nostalgiat tunda.
Sel nädalal sattusin ühele peole, kus olid DJ-deks kaks 20ndates kutti, kes mängisid lihtsalt järjest nostalgiamussi millennialidele, kes olid tollel üritusel ka nende peamiseks publikuks. Lihtsalt järjest Pitbull, LMFAO, Katy Perry, Carly Rae Jepsen… saate aru küll. Need DJ-d panustasid sellele, et viimati, kui nende publik päriselt midagi tundis, mängis selle taustaks Macklemore ning neil oli õigus. Ma üritasin nende odavat populaarsust taga ajavat pleilisti ratsionaliseerida ja selle üle nalja teha, aga andsin lõpuks lihtsalt alla. Ma arvan, et mu õhtu oli selle võrra lõbusam. Nagu Flo Rida surematud sõnad kõlavad: the club can’t even handle me right now.