PS. Spoilereid ei ole enne kui märgin, et on!
Reede oli natukene rahvuspüha maiguga päev, sest Eesti kinodesse jõudis Nathan Fielderi ja Lance Oppenheimi “You Can See Everything”. Küsimus ei olnud selles, kas minna seda kohe esimesel päeval kinno vaatama, vaid mis kell ja kuhu. Nathan Fielderi loominguga esmakohtumine läheb alati sama teed pidi: ühel hetkel tõmbab ta reaalsuse ja fiktsiooni nõnda suurde puntrasse ja keerab kõik tagurpidi, et vaatajana oled sa paratamatult täielikus šokis: holy shit, ma ei teadnud, et nõnda tohib teha. Kui kõike tema kraami järjest vaadata, siis see sama võte võib natukene ära väsitada, mis tähendab, et Fielder peab uudsuse säilitamiseks gaasi pidevalt natukene kõvemini vajutama.
“Nathan for You’d” soovitas mulle üks kunagine teema, kes oli minust kõvasti vanem, ja tema soovitusel mõnda osa vaadates oli see minu teismelise aju jaoks liiga cringe ja kontekstitu. Fielder, kes lõpetas “ühe Kanada tippärikooli väga heade hinnetega”, jagas selles sarjas erinevatele mitte just kuigi edukatele äridele kaheldavaid nippe ning mind tohutult häiris, et ma ei suutnud aru saada, mis nähtust oli tõene ja mis mitte. Ma ei olnud tol hetkel just eriti hea ambivalentsuse taluvusega (näiteks ei vaadanud ma “Girlsi”, sest Lena Dunham ütles vahepeal imelikke asju!). John Wilsoni sarja “How to with John Wilson”,1 mille üks tegevusprodutsent Fielder oli, kohta on kirjutatud, et see on iga poiss-sõbra lemmiksari ning ka Fielder enda looming on vägagi selline asi, mida sulle esimest korda soovitab mõni meestuttav, mehed on millegipärast üldse temast täielikult vaimustuses.
Mul kulus Fielderi sarjade klikkimiseks oluliselt rohkem aega. “The Rehearsali” esimene hooaeg meeldis mulle väga, aga teisest olin ma hoolimata sellest, et teadsin selleks ajaks enda arust Fielderi trikke juba üsna hästi, nõnda suures vaimustuses, et rääkisin kõigile, kellele vähegi sain, et TE PEATE SEDA NÄGEMA!!! SEE ON TÄIESTI USKUMATU!! ja arvan seda praegugi. Teise hooaja lõpp on endiselt üks kõige haigemaid asju, mida ma telekast kunagi olen näinud ja “You Can See Everything” ei trumpa seda kuidagi üle. Kui ma poleks “The Rehearsalit” kunagi näinud, oleksin kindlasti filmist suuremas vaimustuses (ja ma olen sellest filmist väga suures vaimustuses). Kui jätta kõrvale esimene ja viimane osa, oli Fielderi koos Benny Safdiega tehtud sari “The Curse” mulle parajalt igav vaatamine, mis kogu aeg lubas millegi juhtumist, aga ei realiseerinud enda antud väikeseid lubadusi. Võib-olla oli asi selles, et erinevalt muust Fielderi loomingust oli tegu skriptitud sarjaga, kus Emma Stone ja Fielder mängisid inimesi, kellest tehakse skriptitud tõsielusarja. Selline pidev metareaalsuse võlts edasi-tagasi solgutamine mõjus veidi väsitavana.
Kui hakkad järsku märkama Nathan Fielderi mõju ka teiste loomingule, näed seda järsku kõikjal. “You Can See Everythingi” kaasrežissööri Lance Oppenheimi “Primetime” on sellest hea näide, samuti eelnevalt mainitud John Wilsoni looming. Eestis on Von Krahli “Monoliit Estonia” nõnda otsene Fielderi-hommage, et imestan, et sellest näiteks arvustustes räägitud pole (vähemalt mina ei ole lugenud).
Võib-olla ei ole Fielder ise alati põhjus, vaid pigem sümptom. Vahel mõtlen, et ainus kunst, mida on tänaseks üldse võimalik teha, on reality. Muusikud reklaamivad iga järgmist albumit isiklikumana kui kunagi varem. Sarjad, mis inimesi ekraanide ette naelutavad, on tõsielulised, olgu tegu siis Real Housewives of mis iganes kohaga, Masterchefi, Reeturite või BSH beebiga. Milleks üldse kulutada raha stsenaristidele või millegi skriptimisega klassikalises mõttes, kui tõmbenumbriks on päris elu. Inimesed on valmis kell 4 hommikul seisma järjekorras porise Pärnu maantee äärsel kitsal kõnniteel, et püüda pileteid Draamateatri etendustele, mis räägivad tegelikkuses juhtunud sündmustest nagu Danske rahapesu, Liibanonis pantvangi võetud jalgratturid või Lehmani pangadünastia allakäik.
Ainus kirjanik, kelle vestlusõhtule pääsemiseks tekkis sarnane saba, on autofiktsiooni kuningas (jah, isegi Prantsusmaa vabariigis on ikka veel kuningaid!) Édouard Louis, kes jättis mullusel HeadRead kirjandusfestivalil ukse taha mitmed austajad, kes musta laega saali ei mahtunud. Kui mõni mees ei ole sulle soovitanud Nathan Fielderit, on ta kindlasti soovitanud lugeda norrakat Karl Ove Knausgårdi, kes on kogu oma perekonna tuhandetel lehekülgedel lugejate peale laotanud. Ka Eesti kirjanduse viimase aja tähelepanuväärsemad raamatud räägivad autoritest endist ja inimestest nende ümber (vt Heneliis Notton, Jim Ashilevi, Gregor Kulla, Tõnis Vilu, Sanna Kartau, viimase aja Sveta Grigorjeva jpt). Kui ma kas või siin iseendast või millestki päevakajalisest kirjutan, saan alati kordades rohkem tagasisidet, kui kirjutades millestki abstraktsest või fiktiivsest näiteks mõnes tunnustatud ja toimetatud väljaandes. Kõige selle vastandiks on muidugi täielik fantaasiamaailm, booktok’i armastuslood ja fanfiction’i laadsed sarjad nagu “Heated Rivalry” ja “Bridgerton”. Põhimõtteliselt ongi kaks valikut: kas sulada täielikult ära fiktsiooni või valada nii iseend autorina kui ka end ümbritsevaid inimesi kunstilisse vormi. Kõrgemalt kriitiliselt hinnatud on igatahes pigem teise valiku teinud autorid, establishment justkui hindab seda, et fiktsiooni ja reaalsuse piiri on hägustatud.
Ning selle kõige tipus kõrgubki Fielder, kelle “You Can See Everything” on Letterboxdis hetkel kõige kõrgema hinnanguga film läbi aegade. Ja kuigi Fielder on ise sama joont ajanud juba vähemalt 15 aastat, on elu ja fiktsiooni sulatamisest tänaseks saanud valitsev kunstivorm. Nüüd ei tee Fielder enam kõigest midagi, mida mõni tüüp sulle dm’ides soovitab, vaid on korraga meeltmööda mainstream publikule ja kriitilisele eliidile. Kui sa pole seda filmi näinud, ei ole sind põhimõtteliselt olemas, bro, sa pole veel midagi näinud!
Ma ei tea, miks me oleme nõnda obsessed reaalsusega, võib-olla seetõttu, et me ei suuda seda enam üheselt tuvastada. Väidetakse, et tõsielusarju vaatavad intelligentsed inimesed, kes õpivad nende läbi palju inimpsühholoogia ja suhtlusdünaamikate kohta. Kallite reklaamkampaaniate asemel õitseb UGC ja influencer marketing, sest tavaliste inimeste soovitused mõjuvad autentsema ja siiramana, isegi kui nende puhul on tegelikult tegu AI-teisikutega. Vähemalt ei ole nad kuulsad modellid! Fielderi loomingus mõjuvad päris inimesed korraga ausa ja valelikuna, eeskätt ka Fielder ise. Kui ma peaksin temaga kunagi üks ühele vestlema (jättes kõrvale selle, et ta on Hollywoodi kuulsus ja mina Eesti ei-keegi, kelle perenimi tähendab inglise keeles dump’i), ei suudaks ma absoluutselt aru saada, kas ta ütleb midagi iseendana või endanimelise ekraanitegelasena. Samamoodi ei julgeks ma ka Knausgårdile sõnagi öelda, sest ei tahaks pärast oma väänatud sõnu kusagilt lugeda.
Võitlen ise pidevalt sellega, mida ja kuidas kirjutada iseendast ja end ümbritsevatest inimestest. Üritan igasugused mainimised alati hoida vägagi umbsõnalistena ja enne kellegi isegi anonüümselt tsiteerimist neilt luba küsida. Samas on kiusatus oma teksti päris nimesid toppida äärmiselt suur. Jumalast OK on siin kirjutada Louis’ või Knausgårdi kohta mida iganes, nad ei loe seda mitte ealeski. Näiteks võin ma spekuleerida, et kuigi neil on õigus rääkida iseenda lugu, on nad teinud seda enda lähedaste privaatsuse hinnaga, ükskõik kui geniaalsed nad ka ei oleks, kui ma oleksin nende ema või õde või naine, oleksin nende peale hingepõhjani solvunud ja tunneksin end reedetuna. Aga näiteks Sanna või Tõnise nimesid kartsin juba enne isegi neutraalses kontekstis mainida, sest võimalus, et nad siinset loevad, on märksa suurem.
Isegi arvustuste kirjutamine on hirmutav. Ükskord ammu helistas üks inimene, kelle raamatut mitte just eriti positiivselt arvustasin, mu töökoha üldnumbrile ja palusin öelda, et mind pole kohal, lisaks ei helistanud ma talle mitte kunagi tagasi. Selleks, et kellestki kirjutada, pead hetkeks ette kujutama, et ta pole lihast ja luust inimene või vähemalt mitte ainult inimene, vaid samal ajal ka elust suurem abstraktne sümbol. Ma ei suuda seda, vähemalt mitte veel, teha iseenda lähedastega ega ka iseendaga, mis võib tähendada, et mu kirjutatu jääb alatiseks mingiks nišitooteks, sest ma ei pakenda kõige olulisemat: iseennast.2 Lisaks mu loomingu halvemale müüdavusele on raske ka see, et nagu Fielder näitab, juhtuvad kõige põnevamad asjad just päriselt, mingi piirini elust maha kirjutamine on vältimatu, kui sa tahad luua midagi, mis inimestele korda läheb.
“You Can See Everything” jooksebki inimeste kujutamise ja nende kunsti nimel müügiks pakendamise kaheldava moraalsuse tõttu parajasse ummikusse.
SPOILERID ALLPOOL, LOE EDASI OMA VASTUTUSEL (EHK KUI SA TAHAD FILMI VAADATA JA POLE SEDA TEINUD, ÄRA PAREM LOE):

Lisaks sellele, et Fielder ei saa aru, kas Elizabeth Holmes on temaga aus või mitte, ei saa lõpuks ka Amanda Seyfried aru, kas Fielder on seda omakorda temaga. Seyfried peab lubamatuks seda, et Billy Evans ja Elizabeth Holmes saavad dokumentaalis osalemise eest raha, kuid tal endal ei olnud mingit probleemi võtta vastu raha Holmesi kujutamise eest seriaalis “The Dropout”.
Seyfried teadis, et ta kujutab inimest, keda tema osatäitmine tõesti mõjutada võib, aga ta üritab seda endale korraga õigustada kahe vastukäiva väitega. Esiteks kaitseb ta end ja sarjategijaid sellega, et tegu on skriptitud materjaliga, mille puhul polegi oluline, kes ja kuidas midagi täpselt ütles. Teiseks vaigistab ta enda südametunnistust sellega, et Holmes on skämmer, ehk siis mitte pelgalt inimene, vaid millegi argielust suurema sümbol. Kui Holmes kurdab, et teda kiusatakse vanglas selle pärast, kuidas Seyfried teda sarjas kujutab, leiab Seyfried, et põhjuseks pole mitte sari, vaid see, mida Holmes tegelikult tegi, kuigi laiema avalikkuse jaoks on need kaks segunenud tervikuks, mida eraldavat piiri pole enam võimalik kindlaks teha. Nüüd lisandub sinna suppi ka Fielderi film, kus Seyfried on filmi esimese poole esimese vaatajana korraga mõistuse hääl, kellega vaataja saab samastuda, kuid samas ka tegelane, kes läbinähtavalt üritab endale ja teistele õigustada iseenda kaheldavat eetikat mitte just eriti heade argumentidega.
“You Can See Everythingi” vaadates ei näe vaataja kolme tunni jooksul tegelikult mitte midagi. Usaldada ei saa režissööride nägemust, veel vähem peategelasi endeid. Iga hääle- või videoklipp võib olla kõrgetasemeliselt loodud AI-teisik. Iga kahekõne tegelik tähendus võib olla mõlemale vestluses osalenule täielikult erinev ja omab vaataja jaoks hoopis kolmandat tähendust. Kui keegi on karistusõiguslikult süüdi mõistetud, võib ta iseennast siiralt pidada täiesti süütuks, olla korraga hirmutavalt tark ja koomiliselt loll. Tõde taga ajav dokumentalist lõikab iseenda pilti sättimisega kasu peamiselt endale, moraliseeriv vaataja, kes filmi oma sõbrale lõpmatuseni kiidab, väljendab sellega korraga oma vasikavaimustust ja näitab end kaalutletult osana hetke suurimast trendist. Ühest tõde ei ole olemas, seda pole kunagi olnud ega hakka ka olema. Kõik on korraga päris ja võlts.

Siia nupule vajutades ja subscribe’des näete tõesti kõike:
John Wilsoni “The History of Concrete” on nähtav PÖFF-il ja ma ei suutnud seda vaadates lõpetada mõtlemist, et tegu on justkui Temu-Nathaniga.
Aga näete, kuidas ma isegi valetan, öeldes, et ei kirjuta iseendast ja päris inimestest, kuigi kogu see Substack siin tõestab vastupidist.


ups sain just aru, et olin nathan for you’d esimest korda vaadates 20, mitte teismeline, aga võtame seda näitena, et kedagi ei saa uskuda
annan loa