talvekaare traumaheide

olen oma trauma dumpi winter arcis või midagi sellist

Pean vahepeal võitlema kiusatusega võtta mingi jupp oma viimastest kuudest ning see pakendada kergesti tarbitavaks artikliks või postituseks. See võiks olla minu suur läbimurre! Ma saaksin hakata müüma koolitusi, teenima lisaraha kogemusnõustajana, äkki kutsutaks mind mõnda telehommikusse! Võib-olla teeksin podcasti, mida sponsoreeriks üks Eesti kahest suurimast majandustharust - mõni vitamiinivesi või padeliväljak!

Kõik see oleks lõpuks midagi väärt, mitte tavapärane kogemus, mis ei olnudki läbimurre teel millegi suurema poole, vaid lihtsalt talveväsimus. See tunduks pealtnäha nii lihtsa pääseteena. Nagu siis, kui ühel mu kirjanikust sõbral juhtus perekonnas päriselt väga perses asi ja õnnitlesin teda, et lõpuks on sul ka trauma, mida lüpsta, sa ei pea enam olema ainult valge heteromees nais- ja kväärluuletajate kõrval. Päris nõme asi, mida kellelegi öelda. Mu karistuseks on selle mõttega iseenda elu kontekstis edasi elada.

making an aesthetic out of not doing well 
and mining all the bits of you you think you can sell

Lisaks tundub iseenda trauma või igapäevaraskuste ekspluateerimine mulle lihtsalt kulunud võttena. Kui sul pole fantaasiat ja tegelikku annet, siis ava muidugi maailmale kõik need viisid, kuidas sa oled kaotanud. Kui keegi midagi halvasti ütleb, on ta lihtsalt tagurlik misiganes -foob või -ist. Jah, Édouard Louis esmakordne lugemine oli täiesti raputav kogemus, aga iga raamat pärast “Muutuda: meetodit” on more of the same, mis on miski, milles näiteks Olga Tokarczuki kunagi süüdistada ei saa.

Ja sellepärast ma kõõlun pidevalt nende kahe äärmuse vahel, suutmata olla päriselt aus, sest see on nii cringe ja millennial, aga suutmata teha ka midagi muud, sest võib-olla on küüniline poos vaid kaitsereaktsioon - tee seda, mida sa kardad, sest just seda sul ongi vaja teha vms jne jms. Võib-olla kardan ma avatust ka seetõttu, et kõik see, mis võib olla kasulik n-ö kultuurihipist mulle, kes kirjutab asju honorari eest summas 0-170 eurot, võib tulla kahjuks sellele teistsugusele mulle, kes teeb teisi asju, mis paneb inimesi vahel arvama, et mul on korporatiivmaailma sukeldunud nimekaim.

Juba mitmendat kuud räägitakse pidevalt sellest, kuidas 2016 tuleb tagasi. Ma ei ole küll mannequin challenge’it teinud, aga kõndides jaanuarikuises linnas ringi näiteks teisipäeval kl 1, tunnen tõesti, et aasta on jälle 2016, mis oli juhuslikult ka eelmine kord, mil ma ei käinud jaanuarikuus täiskohaga tööl. Kuna teadsin, et pean ilmselt varsti Tartust ära kolima, kõndisin siis, kui eksamitega tegelema ei pidanud, pidevalt ühest Tartu otsast teise, ma ei tea, näiteks Aardlasse või Hiinalinna. Ärgata üles ja otsustada, et vaatame täna üle, mis Ropkas toimub - vist kõige normaalsem elamise viis, mida ma tean. Samamoodi tunnen end väikese lapsena, sest nagu esimese klassi laps, kelle tunnid juba pärastlõunal lõppevad, kõnnin ka mina keset päeva oma seljakotiga keset lumehangesid. See ei ole vaimse tervise kriis, pigem vastupidi.

Põhjus, miks ma keset talvepäeva mööda linna ringi kõnnin selle asemel, et olla tootlik, on muidugi lihtsasti kategoriseeritav vaimse tervise kriisina: läbipõlemine. Vahel ma ei arva, et see oleks päris kriis, millega ma peaksin tegelema, et võib-olla on mul esimest korda üle aastate just mõistus pähe tulnud, et äkki suudan enda elu üles ehitada ilma, et peaksin kunagi end avastama samasugusest olukorrast kui varem. Teinekord ma muidugi üritan end veenda, et igaüks peab oma elus tegema midagi, millega teenida raha, tuleb lihtsalt uuesti peale hakata. Kui sa suutsid seda nii pikalt teha, suudad sa seda teha veel ja veel ja veel, kuni sa jääd pensionile või sured või kuni Silvia Ilvese netikasiinomiljonärist mees ajab sind kogemata oma Silviaga sassi ja kannab sulle kontole paar milli.¹

Läbipõlemine on nii klišeelik mõiste, et mul on päriselt piinlik sellest kirjutada või suuremas seltskonnas rääkida. Vahel ma pean seda muidugi tegema. Kui minult küsitakse, kuidas sain aru, et olin läbi põlenud, ei oska ma seda kuidagi esinduslikult sõnastada. Tegelikkus on muidugi lihtne. Ma arvasin, et suren ära, kui samamoodi jätkan. Nii oligi.

Kindlasti on viise, kuidas läbipõlemist ära tunda varasemalt ja mõistlikumalt, aga ma tõesti arvasin, et suren kohe ära ja seda päris pikalt, kuude kaupa. Iga päev polnud mõistagi sama hull, aga üleüldine vaib oli pikalt selline, et ma ei saanud tundide kaupa voodist püsti, ei suutnud teha midagi muud, mis vähegi ületas seda, mida ma absoluutselt kindlalt tegema pidin, et mitte sattuda teiste ees häbisse või oma töös kuidagi eksida. Ehk siis koristamine, söögitegemine, sportimine, endale riiete valimine, siia või mujale kirjutamine, sõpradele kirjutamine ja küsimine, kuidas neil läheb, kõik asjad, mis vähegi mulle huvi pakuvad ja teevad minust minu, olid mulle täiesti kättesaamatud. Ma suutsin neid teha ainult nii palju, kui seda oli vaja selleks, et oma töö ära teha ja väljaspoolt mitte lasta fassaadil laguneda.

See ei tähenda, et ma poleks üldse kuulanud muusikat, käinud teatris ja kinos, saanud sõpradega kokku ja vahepeal ka oma tööd päriselt nautinud ja selles hea olnud. Aga kõik see toimus autopiloodil, samal ajal, mil kõik minus, mis ei sõltunud millestki välisest, iga päevaga aina hullemasse seisu langes. Lõpuks ei olnud mul mitte ainult vaimselt, vaid ka füüsiliselt sitt olla, ma tundsin korduvalt, et mu otsaesine veresoon lõhkeb ja vahepeal tundus see isegi mitte kõige halvema variandina, sest siis ei pidanuks ma vähemalt homme tööle minema.

Lisaks oli mul elu esimene paanikahoog, mis pani mind mõistma, et kõik korrad, mil mul enda arust varasemalt paanikahoog oli, olid vaid armetult kahjutud ärevushood. Paanikahoo suurepäraseks lisandväärtuseks on hirm, et paanikahoog kordub, mis on eriti suurepärane foobia, mida omada, kui su töö suureks osaks (ja ka su enda hinnangul üheks su peamiseks tugevuseks) on avalik esinemine. Kõik mu naljad mu elukaaslasele või lähedastele sõpradele olid stiilis “tapke mind labidaga”, “kill me”, “kuul pähe” ja kui sa neid väljendid päriselt üle 10 korra päevas kasutad, siis ühel hetkel see polegi enam nali, vaid tõdemus, et vau ma vist tegelikult mõtlengi nii. i think i’m gonna die in this housseeeeeeeeeeeeeeeeee

Ma ei saa kõiges selles süüdistada eeskätt oma tööd või mingeid muid väliseid asjaolusid, see juhtus, sest ma olin X inimene Y kohas Z ajal, pärast seda, kui eelnevalt olid juhtunud A, B ja C. Mind aitas väga palju see, kui mu psühholoog ütles, et ma ei peagi otsima mingit objektiivset põhjendust, miks ma end nii tunnen, kui ma end juba subjektiivselt nõnda halvasti tunnen, siis see ongi objektiivne tõde. Ma ei saa ratsionaliseerida seda, et mul on väga halb olla.

Hoolimata kõigest eelnevast ei tundnud ma end ei paar kuud tagasi ega ka praegu depressiivsena, pigem lihtsalt väga-väga-väga väsinuna. Kui ma ei pea tegelema iseenda fassaadi igapäevase üleval hoidmisega, vaid saan lihtsalt elus olla, kõndida keset päeva lumevallide vahel, kuulata jõuksis muusikat, käia mitu korda nädalas eri sõpradega teatris või söömas, siis ma armastan oma elu, armastan elus olemist ning ei ärka iga päev mõttega, et ma ei taha seda teha. See on päris tore vaheldus.

Kui maailmas on veel üks hullem vaimse tervise klišee kui läbipõlemine, on selleks ATH. Võib-olla olen ma mingil egosurma rännakul, järgmisena lähen Bali ritriidile ja teen oma kassile eraldi Instagrami konto. Või teen endast ja oma tööst (lol) ChatGPT karikatuuri. i might be cringe but i am free

Kaks mu ATH-diagnoosiga sõpra, keda ma tean väga erinevatest eluperioodidest ja kes pole isegi omavahel kunagi kohtunud, hakkasid mu läbipõlemislugusid kuulates väga tungivalt soovitama, et ma läheks ATH-testile. Kui maailmas on asi, milles ma olen hea, on selleks standardiseeritud testid ja mõistagi sain läbi ka sellest testist. ATH diagnoosimine, eriti kui sa oled täiskasvanud naine, kes on mitmete objektiivsete mõõdikute järgi väga tubli, on parajalt subjektiivne. Võib-olla mul ei ole seda, ma olen lihtsalt väsinud ja liiga palju TikTokis. Täiesti võimalik. Ma olen ATH-st rääkinud veel vähematele inimestele kui läbipõlemisest, muuhulgas ka seetõttu, et erinevalt läbipõlemise jutust tulevad selle trauma dump’i peale mõnikord inimestelt kommentaarid stiilis “sinul küll seda pole”.

Võib-olla on see tõesti ainult vabandus, mille ma olen välja mõelnud, et õigustada seda, miks ma ei suuda tegeleda millegagi, mis mulle huvi ei paku, miks ma pidevalt hilinen, miks kõik mu raamatud ja riided on kuhjades ja mu ema ütles mulle lapsest peale “kuhu kükitab, sinna hunnik jääb”, miks ma pole kirjutanud ühtegi raamatut aastast tsenseeritud, miks ma ei suuda vahepeal keskenduda, sest ma tunnen liiga valjult oma südamelööke, miks ma mõtlen alati tuhandet mõtet korraga, miks mul hakkab mitmetel koosolekutel väga igav jne.

Isegi kui mul on ATH, on mul vedanud, sest see on väga vähe mõjutanud mu edukust koolis või tööl, ilmselt tänu sellele, et mulle meeldib lahendada erinevaid mõttetöid nõudvaid ülesandeid, mida rohkem ja kaootilisemalt neid on, seda parem. Ma ei taha ATH-d hakata tooma vabandusena mingites sotsiaalsetes situatsioonides, aga ehk aitab sellest teemast rohkem teadmine mul mõelda, kuidas vähemalt teoorias läbipõlemist uuesti vältida või varem ära tunda.

Pealtnäha on eelnevalt kirjeldatu nagu rock bottom. Mu ema küsib minult iga nädal, kas ma olen puhanud ja lähen lõpuks tagasi tööle, ta küsis seda esimest korda juba üle kahe kuu tagasi. Aga mulle endale tundub, et see kriis on ikkagi edasiminek, palju hullem oleks kõike jätkata samamoodi. Isegi samm tagasi on samm.

Kolmas suur vaimse tervise kriis mu elus on mõistagi see, et Vanilla Ninja võitis Eesti Laulu. Mulle üldseeeee ei meeldi see seksistlik ja ageist’lik vaib, mida nende võiduga kaasnenud on. Tommy Cash on vanem kui Kerli Kivilaan! Aga ninjadel on tekkinud veider emme-energia, mida näiteks Anne Veskil või ma ei tea - Beyoncé’l - ei ole. Pean siinkohal tsiteerima ühte selgusehetke, mis mul sõpradega rääkides tekkis:

jaanuari-veebruari soovitusnurk

🎥Ma käisin nädala aja jooksul neli korda teatris. Su elus juhtuvad imelised asjad, kui sa ei käi tööl. Nagu piiblis öeldi: sina ei pea mitte palgatööl käima.

Sinna mahtus:

• viimasel hetkel ostetud cheap seats heale palaganitükile, aga siiski puhtale meelelahutusele “Play That Goes Wrong” Londoni West Endil (inglased käituvad teatris endiselt nagu matsid, ütlen ma idaeuroopa intelligendina)

• Merle Karusoo projekt “Me ei jätnud Ukrainat”, kus oma päris lugusid rääkisid Ukraina sõjaveteranid (täiesti kohutavalt muserdav ja väga vajalik tükk)

• Krahli “Võit päikese üle” koos Berliini Showcase Beat Le Mot’ga (mida ma kartsin VÄGA vaatama minna, aga mis polnud sugugi nii hirmus, eriti kui eelmisel õhtul Karusood vaatasid)

• viimasel hetkel saadud piletid väljamüüdud Draamateatri etendusele “Võõrad” (mis mu suureks üllatuseks osutus sellekssamaks Itaalia stsenaariumiks, mille põhjal tehti äsja film "Täiuslikud võõrad”, mida ma pole näinud. See oli adekvaatne tükk, aga kindlasti kõige suvalisem asi siinsest nimekirjast, mida vaadata).

Karusoo ja Krahli lavastuste 24 tunni sees vaatamine pakkus ka huvitava võrdluse sellest, kellel on privileegi teha kunsti kunsti pärast ja kellel mitte. Ukrainlastel seda pole, sakslastel see on, aga eestlastel? Praegu kõõlume justkui nende kahe vahel.

Ma soovitan VÄGA vaadata Park Chan-wooki filmi “No Other Choice”, kuigi ma kartsin, et ma saan seda vaadates psühhoosi, kuna see räägib mehest, kes pole kolm kuud tööl käinud. Ja sellest, kuidas tänapäeva töömesilase kõige realistlikum unistus on saada endale viimane järeljäänud töö: AI ülevaataja. Aga see räägib ka väga paljust muust ning on väga naljakas ja ilus.

📚Karen Hao raamat “Empire of AI: Dreams and Nightmares in Sam Altman’s OpenAI” ei ole midagi, mida ma VÄGA soovitada saaks. Kuigi see on hea lugemine kõigile, keda teema vähegi huvitab, ei ole ma enam kindel, kas mina üheks neist inimestest olen. Kõik AI-ga kaasnev on lihtsalt nii ebastiilne, -seksikas ja -huvitav, et mul ei ole lõbus seda isegi heitida. Ja ma armastan heitimist! Ma vihkan, et seda pole isegi lõbus heitida. Haol on huvitavad peatükid AI-kolonialismist, millest Eestis on väga vähe räägitud. Ilmselt seetõttu, et nagu ajaloos ikka, oleme meie pigem need, keda koloniseeritakse, mitte vastupidi. Sel korral oleme selle üle isegi õnnelikud.

🎵Elias Rønnenfelti “No Longer A Kid” on mulle pakkunud neil talvepäevadel, kus õues oleme vaid mina ja algklasside lapsed, sügavalt eksistentsiaalse kogemuse.

Nest up to survive another winter
Bear the funds to see it done
You feel the skin still growing thicker
With every season you confront

And you’re no longer a baby
And you’re just a kid

//

Vahepeal kirjutasin:

• Müürilehte vaibinihkest ja taevasest uuest ilmakorrast

• Sirpi Heneliis Nottoni raamatust “Tähed Agnesele”

• Ekspressi/Delfisse Madison Beeri uuest albumist

1. Ma tean, et ta ei saa seda teha, sest ta pangakontod on blokeeritud. Ma ei võta selles asjas seisukohta, aga kui ta kontod oleksid uuesti avatud, oleks minu võimalus saada paar milli natuke suurem kui praegune 0.