vabandust, ma pean koju puude juurde minema

linnaaedniku pihtimused

Mulle hakkab tunduma, et selle Substacki peamiseks õppetunniks mulle endale on see, et triviaalsetes ja ülekasutatud mõtteterades on sees… mõtted? Alles olin vaimustuses Sylvia Plathi viigipuu tsitaadist, mis hoidis aastaid ainuisikuliselt Tumblril hinge sees, aga viimastel päevadel ei saa ma lahti veel hullemast ja klišeelikumast mõtest: sa vastutad alati kõige eest, mille sa taltsutanud oled. Jah, see on “Väikesest printsist”. Jah, kui ma selle tsitaadi täpset sõnastust otsisin, leidsin ma esimese vaste telegram.ee lehelt.

Täpsemalt piinab see mõte mind seoses põuaga. Paar kuud tagasi istutasime naabriperega koos maja ette kolm kuud. Sellest ajast saadik on vihma sadanud umbes kolm korda. See tähendab lõputut kastmist ja samas ka muretsemist, kas puud ikka kasvama lähevad.

Nende paari kuuga olen ma õppinud, mida noored puud tahavad:

- Küllaldaselt vihma. Seda pole.
- Viljakat mulda. Tallinna kesklinnas, ühe kortermaja esisel kuivanud murulapil, kuhu pole aastakümneid uut mulda veetud? Seda pole.
- Puhast õhku. Tallinna kesklinnas? Lõpetage.
- Palju päikesevalgust. Üks lähedal elav kolleeg ütles alles sel nädalal, et kuule, need puud teil küll kasvama ei lähe, teil on maja ees nii pime.

Seega olen otsustanud lisaks kastmisele (mille eest naabrilapsed nii tublisti hoolitsevad, et see mure on tegelikult vaid umbes 10% minu õlul) hoolitseda puude kasvamise eest nii hästi, kui ma vähegi suudan ehk siis pidevalt põdedes. Ma ei tea, millal asi nõnda hulluks läks, aga realistlik stsenaarium on näiteks järgmine: olen väljas, räägin sõpradega, järsku tabab mind paanika, kas keegi on ikka puid täna kastnud, lähen koju (aga muidugi ei kasta puid, sest on öö, aga katsun näpuga mulda ja ohkan kergendatult, sest naabrilapsed ei ole mind alt vedanud). Kui neljapäeval vihma sadas, tõusin ma voodist sekundiga ja ülimalt põnevil: kas tõesti täna? Tõmbasin kardina eest ja seal see oligi - elektriliinidelt tilkuv vihm. Ma pole pikka aega midagi nii ilusat näinud. Sellel ööl läksin ma rahuliku südamega magama, ainult selleks, et järgmisel hommikul uuesti muretsema hakata.

https://twitter.com/youssefmaguid/status/1670997042943123457

Eelmisel suvel riputasin üles ühe lilleampli ja sõitsin paariks nädalaks ära. Kui ma tagasi tulin, olid alles vaid kõrbenud rootsud ja mul oli nii piinlik naabrite, iseenda, eluslooduse eest, mida ma jälle alt vedanud olin. Aga samas suutsin ma terve talve pööningul elus hoida kahte begooniat. Jah, üks neist kuivas küll täielikult ära, aga ärkas õue viies taaskord ellu ja läks nüüd uuesti lehte. Mul oli nii hea meel. Naabritel oli hea meel, nad tulid eraldi ütlema, et arvasid juba, et mu begoonia on surnud. Begoonia ei rääkinud midagi, aga ma ei usu, et ta väga kurvastada sai.

https://twitter.com/randomstuffxzxz/status/1671978957892100114

Mitmed keskealised naised hakkavad ühel hetkel obsessiivselt suhtuma aiandusse. Kes poogib puid, kes on katnud kõik oma panelkakorteri aknalauad orhideedega, kes käib roosihuviliste festivalidel. Ma ei arvanud kunagi, et ma sinna jõuan, aga arvestades senisi arenguid, siis äkki varsti.

Pärast seda, kui me naabriperega puid istutasime ja neile ümber pisikesed kaitseaiad panime (sest alles eelmisel aastal sõitis usin muruniitja teise naabri istutatud sireli maha), on meie hoov kattunud lilledega. Igas vabas nurgas on õisi täis pott ning kuigi parkla arvelt on peenramaale jäänud ülivähe ruumi, kasvab mullane peenrapind mingi ime läbi iganädalaselt, jälle on keegi kuhugi kaevanud väikese augu ja täitnud selle värske mullaga. Ületee naabrid on enda murulapikese ilmselt meie eeskujul piiranud usinate koerapissitajate ja nende happerünnaku eest väikese kaitseaiaga ning sinna istutanud roosipõõsa. Võib-olla on see eestlaslik naabrist-parem tung, mis sunnib inimesi ostma aina uhkemaid autosid kui naabrimehel, aga kui see niimoodi avaldub, on see äkki rahvuslik uhkus, mitte diagnoos.

Kui mõni lill ära kuivab, on see muidugi kurb, aga sellest pole midagi. Lilled ongi ajutised (kuigi mu begooniad pärinevad mu ema aastaid vanast begooniast, mille järglased on üle kogu Haapsalu ning üleüldse naasen ma pea igalt koduskäigult uue pisikese rohelise taimega, millel on all pisikesed juured, mille ma pean võimalikult ruttu mulda istutama ja nii on mu ümbrus Tallinnas aina enam samasugune kui mu ümbrus Haapsalus kuni ühel hetkel suudan ma oma asukohta ilmselt ainult trammikrigina järgi määrata). Aga puudesse suhtun ma millegipärast tõsiselt. Lisaks sellele, et ma olen nad taltsutanud ja olen nende eest seetõttu vastutav, on see pisut egomanikaalne projekt, seda tobedam, et ma isegi ei istutanud ega ostnud neid üksi, vaid koos naabritega. Ma tahaksin, et need puud elaksid minu üle. Et kui kunagi ei mäleta enam mitte keegi mind ega seda, et ma olen siin elanud ja oma amplililledel lasknud juulikuises kõrbuses piinarikkalt janusse surra, oleksid need puud ikkagi olemas, kõrgudes vähemalt kolmanda korruseni. Ja seepärast kallan ma neile õhtuti ämbritäite kaupa vett ja muretsen oma suveplaanide pärast. Kas tõesti istun ma terve suve linnas, et kasta oma punast vahtrapuud ja pakkuda seltsi oma ärahellitatud ärevale kassile? Võimalik. Sa vastutad selle eest, mille sa kodustanud oled. Ja live laugh love.

https://twitter.com/thnk1994/status/1672671406801158145

PS. Kui ma saaksin euro iga korra eest, mil ma olen pärast pidu riigipüha keskpäeval üles ärganud ja värskendanud terve päeva Twitterist sõjauudiseid, oleks mul kaks eurot, mis ei ole küll tohutu summa raha, aga siiski kahtlaselt palju.

PPS. Kirjutasin Loomingule Jürgen Rooste viimasest luulekogust, mis võitis ka kulka aastapreemia ja üritasin lahti murda küsimust, kas tagasi on vana hea rooste või hoopis uus hea rooste. Tore oli lugeda. Ja loetust kirjutada.

PPPS. Kaks sõna: Olga Tokarczuk. Püha jumal küll, kui hästi suudab inimene kirjutada. See ei tundu teiste suhtes aus. Ma ei tea küll Jordanist eriti rohkem kui oli näha filmidest “Air” ja “Space Jam”, aga ma arvan, et tema lugemine on võrdne selle tundega, mis oli inimestel Jordan tippaja mänge vaadates.

https://twitter.com/ULTRAGLOSS/status/1672289339903037440

Haruldaseks võimaluseks lugeda blogi substacki kelleltki, kes ei ole nobelist, vajuta siia: