Paar päeva tagasi käisin ühes anonüümseks jäävas Euroopa pealinnas ühes anonüümseks jäävaks kaasaegse kunsti muuseumis. Täpsemad andmed ei olegi vajalikud, kuna see oleks võinud juhtuda ükskõik millises suuremas linnas. Muuseumis oli olemas kõik, mida üks sotsiaalmeediat omav turist vähegi tahta oskaks: kuulsad nimed, keda oskavad nimetada isegi inimesed, kes kunagi üheski galeriis käinud pole, immersive digital art ruumid, kus saad ise kunstiteose sisse minna ning lõputult pilte klõpsida ning muidugi eraldi näitus… NFT-dest.
Nädalavahetusel populaarset turistisihtkohta külastava turistina olin muidugi häiritud nädalavahetusel populaarset turistisihtkohta külastavatest turistidest. Instagrammable on peamine märksõna, ükskõik kas kujundada kohvikut või kunstinäitust. Ükskõik millises maailmajaos on kohvikud, mis näevad välja täpselt samasugused ning mille puhul saab olla kindel, et sealt saab kaerapiimaga flat white’isid ja tasuta wifi parooli.
Globaalset netikultuuri on raske kritiseerida ilma, et see kõlaks nagu suvalise Black Mirrori keskpärane kokkuvõte: jajaja telefonid on halvad jajaja inimesed on liiga palju netis tänapäeva noored on ikka täitsa hukas kui mina veel noor olin siis ma tegelesin sisukate asjadega nagu mängukoobas. Ma ei vihka telefone ega sotsiaalmeediat ega pea üldiselt inimesi pelgalt seetõttu pinnapealseks, sest vastasel juhul peaksin ma olema täielikus eitusfaasis iseenda osas, aga…..
Kui üks tüdruk tegi immersive näitusel värviliste tulukeste ees full fotosessiooni (nagu… she was serving body and face and poses), siis oli see veel okei, mõtlesin, et anna aga minna ja saa oma laigid kätte. Aga ühe Takashi Murakami teose kõrval oli järjekord teismelistest poistest, ilmselt mõne kohaliku modelliagentuuri kasvandikud. Üks neist astus TikToki filmimiseks pildi ette ja hakkas kirjeldama oma tänast outfit’i (so I’m wearing this cosy mohair sweater), teised ootasid järjekorras, et sama teha. Nende riided nägid kallid välja. Muuseum oli täielikult ülerahvastatud, tolle poisi selja tagant ei olnud midagi näha. Aga ma olen “Graduationi” plaadikaant näinud, ju mul polegi vaja rohkem Murakami teoseid näha.
Lahkusin muuseumist tundega, et tänapäeva kunst saabki eksisteerida ainult content’i loomiseks, kui see ei näe vertikaalselt telefoniekraanilt hea välja, pole sellel vähimatki mõtet. Kas ma tegin ise pilte? Muidugi. Kas osad neist olid selfid? Absoluutselt. Vihka mängu, mitte mängijat.
Täna tagasilennul tabas mind selginemine. Lihtne on sellist kaasaegset muuseumi negatiivselt kõrvutada mõne vanakooli muuseumiga, kus on renessanssiklassikud või mõne Kreeka muuseumiga, kus on paari tuhande aasta vanused vaasikillud. Küll tänapäeva inimesed on edevad, küll nad ei suuda enam millelegi keskenduda. Aga nii suur osa vanema aja kunstist on lihtsalt portreed rikastest inimestest ja aadlikest (vt kogu Michel Sittow karjäär), kelle maalimisest kunstnikud elatusid. Kui nad oleksid teadnud, et kunagi saab iPhone’iga jumalast normaalseid selfisid teha, oleksid nad seda kartnud nagu mina praegu ChatGPT-d. Ning kõik need ilusad vaasid ja anumad, mis kusagilt Lähis-Ida kandist välja kaevatud on, olid ilusad lihtsalt selleks, et inimesel oleks midagi ilusat vaadata, samamoodi nagu lõputud feed’id ilusate värviliste piltidega. Kunsti ei tehtagi suures osas selleks, et kanda edasi mingit tohutusügavat mõtet, või siis on olemas oht, et see sügav tagamõte on hiljem mõne copywriteri poolt juurde mõeldud (Banksy ja suurem osa Fotografiska näitustest, ma vaatan teie otsa).
Ehk siis - kunst on alati olnud edevuse rahuldamiseks, selles, et keegi käib teatris lihtsalt selleks, et panna seejärel elukaaslasega üles pilti “sai kultuursed oldud”, ei ole midagi halba. Millegi kogemine ei pruugi olla tähtsam kui võimalus ka teistele kuulutada, et sa oled seda kogenud (kas ma ei öelnud hetkel lihtsalt liiga mitme tähemärgiga seda, et käisin välismaal muuseumis).
Selle mõtte peale panin lennukis rahus Joan Didioni esseekogumiku kinni ja mängisin Subway Surfersit, sest kas Didion saab öelda midagi meie ühiskonna kohta, mida ei suudaks öelda Subway Surfers (sest kes suudaks enam millelegi keskenduda, kui sellele pole lisatud Subway Surfersi video)? Vaevalt.
Tiktok failed to load.Enable 3rd party cookies or use another browser
Homsest saab hääletada! Palun hääletage kellegi poolt, kes toetab Ukrainat ja hoolib sellest, et Eestis oleks ka tulevikus hea elada.