vana aasta põlveõndlad
25.-30. detsembri auks
Jõulude ja uue aasta vaheline aeg on alati sürreaalne kogemus. Iga asja, mis sel ajal juhtub, saab ära selgitada sellega, et tegu oligi imeliku ajaga, kus inimesed ei olnud päriselt nemad ise. Seega on veidi tegu nagu täiskuuga, veidi nagu koolivaheaja viimaste päevadega, veidi nagu viimase töönädalaga enne töölt lahkumist… Need päevad nagu on ja ei ole ka, millegi uue alustamine tundub sama võimatu kui millegi vana lõpuleviimine.
Ma ei saa tegelikult öelda, et see periood mulle ülemäära meeldiks. Ilmselt on tunne teistsugune, kui sul on suur suguvõsa, kelle juurde ühest Eesti otsast teise sõitmisega terve nädal ära sisustada. Minu jaoks on jõuludeaeg peamiselt võimalus mängida korra aastas klaverit ja vaadata telekast romantilisi komöödiaid. Ning muidugi mõelda tagasi vanale aastale, peamiselt agoonias, kuidas nõnda paljulubavalt alanud aasta jälle niimoodi äkitselt läbi sai.
25.-30. detsembril on õhus pisut pingeline ärevus (mida teha vana-aastaõhtul, kuidas veeta pühi, kui intensiivselt teeselda, et sa neil unistel pimedatel aastalõpupäevadel üleüldse midagi ära teed. Netflix teab, mida ta teeb, kui just selleks ajaks “Emily in Paris” uued osad üles laeb - keegi ei taha enne uut aastat enam mõelda. Seega eelistan viimasel ajal uue aasta esimesi päevi. Mul on isegi piinlik seda öelda, aga sarnaselt neile, kes lubavad, et skrollivad netti kuni täistunnini ja hakkavad siis tööd tegema ning täistundi maha magades peavad uue täistunnini ootama, lükkan mingist hetkest kõik plaanid uude aastasse. Ning need mõned päevad, kus neist plaanidest ka kinni hoida suudan, on mõnusamad kui jõululaupäevajärgsed ja uue aasta eelsed tunnid, kus peamiselt mõtlen, kas sel aastal üleüldse midagi saavutasin või millegi üle uhke olla saan.
Milleks need päevad on imelised, on aga raamatute lugemine ja filmide vaatamine. Igal aastal sean Goodreadsi eesmärgiks lugeda 50 raamatut, igal aastal jään sellele mitmekordselt alla, aga igal aastal usun aga umbes 26. detsembri paiku, et suudan paari päevaga lugeda veel 25 raamatut ja saavutada oma eesmärgi. Kuigi mulle meeldib logida kultuuri, mida ma jällegi parema sõna puudumisel “tarbin”, siis Goodreadsi, Letterboxdi, Last.fmi ja Spotify statistika ei näita tegelikult mitte midagi. Jah, sa võisid kuulata 100 000 minutit muusikat, aga kui palju sa päriselt KUULASID? Mis siis, kui sa lugesid eelmisel aastal ühe raamatu, kui sa seda päriselt mõistsid? Aga kuidas seda tunnet mõõta ja teistele näidata, pole kahjuks veel välja mõeldud.
Siinkohal tervitus kõigile tobedatele wrappidele nagu Bolt ja Tuul Wrapped ning inimestele, kes veetsid sel aastal enam kui 20 tundi taksos (ausõna mitte mina, aga tegu reaalse juhtumiga - milline imeline ja aukartustäratav number… peaaegu terve ööpäev taksos… sellest võiks mingi lühijutu kirjutada või siis sarja “24” uue hooaja).
Uuel aastal hakkan ma… kindlasti paremaks inimeseks. Selleks on mul vaja sellel aastal veel võimalikult loll olla ning vaadata vähemalt kahte filmi, mille peaosas on Hugh Grant. Seetõttu, näeme uue aasta esimesel täispikal nädalalõpul!
Head uut aastat ja vana aasta in limbo perioodi!