400 instagrami jälgija tohutu koorem
oscar wilde, sulle oleks meeldinud iseenda storyde vaatamine
Ühel talvel kustutasin kaheks kuuks Instagrami ja Facebooki ära. Lootsin sellest saada tervema suhte internetiga, aga sain hoopis tänaseni kestva Twitteri sõltuvuse ning arusaama, et Instagrami ja Facebooki parimad päevad on nagunii läbi. Väga palju on kirjutatud sellest, kuidas teiste inimeste paremate elude jälgimine ei mõju vaimsele tervisele hästi, aga minu peamiseks pingeallikaks on iseenda elu sotsiaalmeediakõlbulikuks kureerimine.
Variandid on lühidalt järgnevad:
Jaga ainult elu paremaid hetki (reise, pidusid, töövõite) ja jäta endast mulje kui inimesest, kes tahab end sotsiaalmeedias näidata ennast paremas valguses kui ta tegelikult on või mis veel hullem, elada elu nagu sotsiaalmeedia influencer, hoolimata sellest, et tal on 400 followeri, kellest 50 on botid
Jäta mulje, et jagad valimatult kõike, aga tegelikult jagad vaid hoolikalt valitud hetki sellest, kuidas sa oled nii left-field ja huvitav ning mitte-nagu-teised (meemid! muusika! udused pildid!)
Ära jaga üldse midagi, veel parem - ära oma sotsiaalmeediat, aga arvesta, et ka see on seisukohavõtt, et sa pead end paremaks kui teised
Selline valem töötab jämedalt iga sotsiaalmeedia puhul, Twitterist LinkedInini. Esimese puhul on nr 1 valikuks reisipiltide asemel ühiskondlikult tähtsatel teemadel kõige populaarsema ja turvalisema seisukoha võtmine ning teise puhul “so humbled to be working with such great colleagues…” postituste tegemine.
Võib-olla ma peaksin minema ja muru katsuma (võib-olla mitte küll veel muru, aga pajutibusid, need on nii pehmed, päriselt, minge õue ja katsuge pajutibusid enne kui on hilja), aga ma olen nii krooniliselt online, et isegi sotsiaalmeediast eemalehoidmine tundub mulle nagu sotsiaalmeedias tehtav statement. Samamoodi on riietega - midagi ju peab välja minemiseks selga panema ja kui sa kannad suvalisi riideid, mis jätavad teistele mulje, et sellised asjad sind ei huvita, on see ka statement (vt ükskõik millist venda Silicon Valleys).
Vahepeal, kui mu läbisaamine endaga on halvem, häirivad sellised asjad mind väga. Tahaks iseenda keha üles laadida mingisse süsteemi, kus ma sellega enam kunagi kokku puutuma ei peaks ning eksisteerida vaid pilves. Kahjuks peaks ma ilmselt ka sel juhul valima oma digitaalse avatari (mul on rõve neid sõnu trükkidagi) ja mu piinad selle suhtes, et ma ei eksisteeri ainult iseenda peas, vaid et inimesed peavad mind ka väliselt tajuma, ei oleks oluliselt väiksemad.
Senigi tuleb ikkagi paramatult mingit sotsiaalmeediat üleval hoida. Üks pilk Instagrami ja inimene on hetkega lahterdatud: turvaline perekonnainimene, kõva spordivend, peo hing, millennial-emme, edgy kunstiinimene, noblessneri-reformierakonna-finantsvabaduse edulugu, paras neurootik, salapärane introvert… See ei ole kindlasti tõene hinnang sellele, milline see inimene päriselt on, aga see on sissevaade sellesse, kuidas ta tahab, et teda nähakse. Ma vihkan, et tänapäeval elades tuleb lisaks sellele, et näha vaeva lisaks hammaste pesule, söögitegemisele, töölkäimisele ja lähedastele enam-vähem normaalne sõber olemisele ka sellega, et mängida (ükskõik kas kümnele või miljonile) inimesele ka mingisugust online versiooni iseendast.
Kui sul on tõeliselt tore õhtu, aga sa seda sotsiaalmeedias mingitpidi ei jaga, kas see siis üleüldse oli tore õhtu (jah, ilmselgelt), aga kas see muutub selle jagamisest kuidagimoodi paremaks või kas eeldus, et mingit hetke sotsiaalmeedias jagatakse, mõjutab kuidagimoodi selle reaalsuse kogemist? A theatrical performance of an intimate moment. Inimesed, kes filmivad üles kogu kontserdi selle asemel, et tantsida ja kaasa laulda võib-olla ei tulnudki kontserdile selleks, vaid just nimelt selleks, et oleks hiljem midagi üles laadida ja teistele näidata, et nad tõepoolest kusagil käisid. Ja kes saab öelda, et kontserdil käimine on kuidagi tõesem või parem kui teistele näitamine, et sa kontserdil käisid?
Kui eelnev juba asja selgeks ei teinud, siis ma ei ole sotsiaalmeedias eriti hea. See on mõneti irooniline arvestades kas või seda blogi, mida ma iga jumala nädal sotsiaalmeedias jagan, aga vahepeal ei suuda ma näiteks kuude kaupa iseendast ühtegi pilti näha ega teha, rääkimata nende postitamisest. Kui keegi saadab mulle pildi “näe, vaata, need on pildid sellelt ürituselt, kus sa olid”, siis ma tänan südamest ja ei vaata neid pilte enam kunagi, sest ma kardan näha, milline ma tegelikult sel päeval välja nägin. Bereal oli selles osas päris kainestav harjutus, sest sundis mind endast iga päev selfiet tegema ja endale sõna otseses mõttes otsa vaatama ning leppima, et selline ma olen. Iga kord, kui ma üritasin enda nägu juuste või käega või mingi esemega varjata, pidin seda endale teadvustama ja küsima endalt, miks ma seda teen. Lootsin, et kui ma piisavalt palju iseendale esikaamerast otsa vaatan, suudan ma lõpuks leppida, et selline ma olengi. Exposure therapy. Ma ei ole veel seal, aga seis on parem kui vahepeal.
Riskides kõlada nagu vana mees, kes karjub pilve peale, siis ma reaalselt kardan laste pärast, kes on praegu näiteks 12-aastased. Kuidas nemad taluvad seda pinget kogu aeg esineda ja end kureerida? Clean girl aesthetic, coquette aesthetic, cottagecore, whimsigoth, gorpcore… Varateismeline olla oli niigi raske ilma nõnda paljude esteetikateta, mille seast valida.
Võib-olla parim pilt interneti ajaloos.
Et olla väga Linkedin ja promoda oma töid ja tegemisi, pean siin teavitama, et kirjutasin vahepeal Ypsilonile oma kodulinnast. Mõtlesin nädalavahetusel rattaga Haapsalus ringi kärutades palju Wednesday “Quarryle”.
Kui keegi mind veel kuhugi kirjutama kutsuda tahab, siis teate, kust mind leida (voodis kägaras oma viimast Insta storyt üle vaatamas ja mõtlemas, kas see tõesti sümboliseerib mind korrektselt).
Hei, sattusin su blogi lugema (siin võib-olla seda sõna ei kasutata, aga olen oma nullindatel internetti jõudnud laps) ja tabasin end mõttelt, et mul on ka hästi sarnased ee... mõtted. Ja huvid. Ja ikkagi mõtted. Muidugi omajagu erinevat ka.
Lugesin natuke lõpust ja siis algusest ja siis kuskilt keskelt ka. Mul oli samuti eelmise aasta kõige puudutavam filmihetk see stseen "Maailma halvimast inimesest" ja mõtlesin, et oh - see räägib minust. Nii true! Ma tean, et see kõlab imalalt ja kindlasti ei ole ma kuidagi eriline, kuid olen seda hiljem korduvalt YouTube'is edasi-tagasi kerinud ja selles on kindlasti midagi tervet põlvkonda kõnetavat. Vähemalt kultuurihuviliste hulgas.
Ja siis see teema ka, et ma elan ühe kaubanduskeskuse lähedal, kus ML ärid vohavad nagu seened "The Last of Usis" ja see teeb mind samuti nõutuks, kuna üks asi on pelgalt küüniline rahateenimine ühetaoliste ja tähendusvaeste putkadega, teine asi aga üha enam monopoliseeruv seisund, mis hakkab ühel hetkel organisatsiooni ka seestpoolt õõnestama. Annaks jumal, et lubadus hoida CC Plazat kaubanduskeskuste kinode kõrval millegi pisut omanäolisemana veidigi paika peaks.
Igatahes olen ka enam kui pool aastat vaaginud mõtteid mingisuguse veebipäeviku taastamisest ja selline nädalane tsükkel tundub ideaalne, ei hakka igapäevaelu segama, aga aitab markeerida olulisemad ideed ja juhtumised. Aga ma olen nõnna häbelik ja isikliku elu asjade avalikkuse ette laotamine muudab ärevaks. Saaksin muidugi esineda anonüümsena, aga kardan, et siis hakkaks see virtuaalne karakter elama natuke omaette elu ja see poleks ka päris point. Nokad ja sabad.
Miks ma seda kõike siin räägin? Ei olegi head vastust, see on lihtsalt kommentaaride kirjutamise kast ja sellised igati teemast mööda mõtted tekkisid. Igatahes tegin kiire ja hästi anonüümse proovikonto, et postitada saaks. Ma ei tea, kas kunagi subscribe'ini ka jõuan, aga plaanin sellegipoolest siia vahel kiigata. Aitäh ja jõudu kribamisel!
Aga kui ma juba siin olen, siis lugejaküsimus, kui tohib: kuidas Sina selle avaliku päeviku küsimuse enda jaoks lahendanud oled? Või on see Sinu jaoks üldse eriline mõttekoht olnud? Või tekkis just nüüd praegu?