Hei, sattusin su blogi lugema (siin võib-olla seda sõna ei kasutata, aga olen oma nullindatel internetti jõudnud laps) ja tabasin end mõttelt, et mul on ka hästi sarnased ee... mõtted. Ja huvid. Ja ikkagi mõtted. Muidugi omajagu erinevat ka.
Lugesin natuke lõpust ja siis algusest ja siis kuskilt keskelt ka. Mul oli samuti eelmise aasta kõige puudutavam filmihetk see stseen "Maailma halvimast inimesest" ja mõtlesin, et oh - see räägib minust. Nii true! Ma tean, et see kõlab imalalt ja kindlasti ei ole ma kuidagi eriline, kuid olen seda hiljem korduvalt YouTube'is edasi-tagasi kerinud ja selles on kindlasti midagi tervet põlvkonda kõnetavat. Vähemalt kultuurihuviliste hulgas.
Ja siis see teema ka, et ma elan ühe kaubanduskeskuse lähedal, kus ML ärid vohavad nagu seened "The Last of Usis" ja see teeb mind samuti nõutuks, kuna üks asi on pelgalt küüniline rahateenimine ühetaoliste ja tähendusvaeste putkadega, teine asi aga üha enam monopoliseeruv seisund, mis hakkab ühel hetkel organisatsiooni ka seestpoolt õõnestama. Annaks jumal, et lubadus hoida CC Plazat kaubanduskeskuste kinode kõrval millegi pisut omanäolisemana veidigi paika peaks.
Igatahes olen ka enam kui pool aastat vaaginud mõtteid mingisuguse veebipäeviku taastamisest ja selline nädalane tsükkel tundub ideaalne, ei hakka igapäevaelu segama, aga aitab markeerida olulisemad ideed ja juhtumised. Aga ma olen nõnna häbelik ja isikliku elu asjade avalikkuse ette laotamine muudab ärevaks. Saaksin muidugi esineda anonüümsena, aga kardan, et siis hakkaks see virtuaalne karakter elama natuke omaette elu ja see poleks ka päris point. Nokad ja sabad.
Miks ma seda kõike siin räägin? Ei olegi head vastust, see on lihtsalt kommentaaride kirjutamise kast ja sellised igati teemast mööda mõtted tekkisid. Igatahes tegin kiire ja hästi anonüümse proovikonto, et postitada saaks. Ma ei tea, kas kunagi subscribe'ini ka jõuan, aga plaanin sellegipoolest siia vahel kiigata. Aitäh ja jõudu kribamisel!
Aga kui ma juba siin olen, siis lugejaküsimus, kui tohib: kuidas Sina selle avaliku päeviku küsimuse enda jaoks lahendanud oled? Või on see Sinu jaoks üldse eriline mõttekoht olnud? Või tekkis just nüüd praegu?
Tore, et kommenteerisid! Ma elan võib-olla natuke delusional meeleseisundis, kus mulle tundub, et väga suur osa inimestest, keda ma n-ö päriselt tean, ei loe seda blogi. Ma ei reklaamiks seda kunagi nt oma FBs, kuna mul ei oleks mugav kui suur osa mu sealsest sõbralistist seda loeks. Praegu on mul tunne, et inimesed, kes seda loevad, teavad mind nagunii piisavalt hästi, et nad ei imesta selle üle üldse, või siis on tegu mu jaoks täielike võõrastega. Aga ma olen kahjuks/õnneks lapsest saati oma elu väga palju netis jaganud, just kirjalikult ja millegipärast ei ole see mu jaoks nii imelik kui luua mingit kureeritud ja viisakat netiavatari endast pooltuttavatele. Ja ma võib-olla ei kirjutaks siia midagi niiniinii isiklikku, iseenda mõtted üldisematel teemadel ei tundu mulle paradoksaalselt nii veidrad jagada. Aga kui vähegi on tunne, et tahad kirjutada, siis soovitan seda teha, ei peagi kellelegi jagama, aga äkki kui juba valmis kirjutatud on, ei tundugi nii hull kirjutatu avalikuks jätta.
Hei, sattusin su blogi lugema (siin võib-olla seda sõna ei kasutata, aga olen oma nullindatel internetti jõudnud laps) ja tabasin end mõttelt, et mul on ka hästi sarnased ee... mõtted. Ja huvid. Ja ikkagi mõtted. Muidugi omajagu erinevat ka.
Lugesin natuke lõpust ja siis algusest ja siis kuskilt keskelt ka. Mul oli samuti eelmise aasta kõige puudutavam filmihetk see stseen "Maailma halvimast inimesest" ja mõtlesin, et oh - see räägib minust. Nii true! Ma tean, et see kõlab imalalt ja kindlasti ei ole ma kuidagi eriline, kuid olen seda hiljem korduvalt YouTube'is edasi-tagasi kerinud ja selles on kindlasti midagi tervet põlvkonda kõnetavat. Vähemalt kultuurihuviliste hulgas.
Ja siis see teema ka, et ma elan ühe kaubanduskeskuse lähedal, kus ML ärid vohavad nagu seened "The Last of Usis" ja see teeb mind samuti nõutuks, kuna üks asi on pelgalt küüniline rahateenimine ühetaoliste ja tähendusvaeste putkadega, teine asi aga üha enam monopoliseeruv seisund, mis hakkab ühel hetkel organisatsiooni ka seestpoolt õõnestama. Annaks jumal, et lubadus hoida CC Plazat kaubanduskeskuste kinode kõrval millegi pisut omanäolisemana veidigi paika peaks.
Igatahes olen ka enam kui pool aastat vaaginud mõtteid mingisuguse veebipäeviku taastamisest ja selline nädalane tsükkel tundub ideaalne, ei hakka igapäevaelu segama, aga aitab markeerida olulisemad ideed ja juhtumised. Aga ma olen nõnna häbelik ja isikliku elu asjade avalikkuse ette laotamine muudab ärevaks. Saaksin muidugi esineda anonüümsena, aga kardan, et siis hakkaks see virtuaalne karakter elama natuke omaette elu ja see poleks ka päris point. Nokad ja sabad.
Miks ma seda kõike siin räägin? Ei olegi head vastust, see on lihtsalt kommentaaride kirjutamise kast ja sellised igati teemast mööda mõtted tekkisid. Igatahes tegin kiire ja hästi anonüümse proovikonto, et postitada saaks. Ma ei tea, kas kunagi subscribe'ini ka jõuan, aga plaanin sellegipoolest siia vahel kiigata. Aitäh ja jõudu kribamisel!
Aga kui ma juba siin olen, siis lugejaküsimus, kui tohib: kuidas Sina selle avaliku päeviku küsimuse enda jaoks lahendanud oled? Või on see Sinu jaoks üldse eriline mõttekoht olnud? Või tekkis just nüüd praegu?
Tore, et kommenteerisid! Ma elan võib-olla natuke delusional meeleseisundis, kus mulle tundub, et väga suur osa inimestest, keda ma n-ö päriselt tean, ei loe seda blogi. Ma ei reklaamiks seda kunagi nt oma FBs, kuna mul ei oleks mugav kui suur osa mu sealsest sõbralistist seda loeks. Praegu on mul tunne, et inimesed, kes seda loevad, teavad mind nagunii piisavalt hästi, et nad ei imesta selle üle üldse, või siis on tegu mu jaoks täielike võõrastega. Aga ma olen kahjuks/õnneks lapsest saati oma elu väga palju netis jaganud, just kirjalikult ja millegipärast ei ole see mu jaoks nii imelik kui luua mingit kureeritud ja viisakat netiavatari endast pooltuttavatele. Ja ma võib-olla ei kirjutaks siia midagi niiniinii isiklikku, iseenda mõtted üldisematel teemadel ei tundu mulle paradoksaalselt nii veidrad jagada. Aga kui vähegi on tunne, et tahad kirjutada, siis soovitan seda teha, ei peagi kellelegi jagama, aga äkki kui juba valmis kirjutatud on, ei tundugi nii hull kirjutatu avalikuks jätta.