ma kaotan oma serva 10aastastele
me keegi ei tea millest saab meie kastiratas
Arvan, et olin umbes 15-aastane kui kuulsin esimest korda LCD Soundsystemi lugu “Losing My Edge”. Kes ei ole selle lauluga tuttav, siis see on lihtsalt 8 minutit James Murphyt räntimas selle üle, et ta ei ole enam nii lahe kui noored, kes on peale tulemas, aga kes pole kogenud pooltki sellest, mida tema.
But I'm losing my edge
To better-looking people
With better ideas and more talent
And they're actually really, really nice
Ma hakkasin oma serva kaotamist kartma samast hetkest, kui seda lugu teismelisena esimest korda kuulsin. Murphy oli muidugi irooniline (I was there in 1968 / I was there at the first Can show in Cologne), aga minu teismeline hirm oli päris. Kas ma põdesin seda, et peale tulevad 10-aastased, kes võtavad ära minu koha kultuuris, koha, mida mul veel ei olnudki? Ilmselgelt.
Mitte et ma arvaks, et oleksin kunagi olnud it girl või tabanud eriliselt hästi zeitgeisti (ilmselt ka seetõttu, et mõtlesin sellistele asjadele nagu zeitgeist ja minu suhe sellesse), aga olles viimasel ajal vaadanud uuesti sarju nagu Gossip Girl ja Girls, on ilmne, et kui millalgi oli aeg olla it, on see aeg ilmselgelt mööda läinud. Sarjad nagu Friends1 või Seinfeld on turvaline vaatamine, sest see ei olnud kunagi minu aeg, aga ma lihtsalt ei julgeks uuesti hakata vaatama näiteks Skinsi, sest esmavaatamise kontekstist lahutatuna muudaks see mu lihtsalt liiga emotsionaalseks, sest sisu asemel mõtleksin kogu aeg teismelisele endale, kes seda kunagi köögidiivanil tundide kaupa järjest vaatas. Isegi mõne Girlsi osa lõppedes pidin toibumiseks lihtsalt mõnda aega tühjusesse vaatama. Ma ei tunne endas tohutut nostalgiat millennial-kultuuri järele, ma vihkasin alati manbune, peplumit, kümnevoliseid IPA-sid ja jõulutulesid, mida topiti pudelite ja purkide sisse. Obama-era nostalgia, öeldakse USA-s, meie peaksime vist sama mõtlema THI-st. Kui progressiivne, kui liberaalne, kui lootusrikas, kui läänelik.
Vahel öeldakse kellegi kohta, et “nii noor ja nii andekas”, aga mulle hakkab vahepeal tunduma, et andekas saabki olla ainult noorena, sest selleks, et olla milleski silmapaistev, on vajalik olla ka natuke rumal. Aga rumal olemisele ei aita kaasa sellised asjad nagu kommunaalarved, Euribor ja silmakreemid. Enamik häid asju mu elus on juhtunud seetõttu, et ma olen teinud midagi väga lolli (ja on ka tehtud nii lolle asju, et on ime, et olen elus, aga vähemalt aitas see plotile kaasa). Mõnikord kardan, et mu aeg olla loll on otsa saanud. Veetsin viimasel paaril nädalal väga palju aega Taylor Swifti kuulates (sellest allpool) ja mu kõige vihatum kriitika ta uuele plaadile oli see, et ta sõnad on lollid ja ebaküpsed. 34-aastane inimene peaks käituma küpselt ja täiskasvanulikult? Lõpetage, ta on lihtsalt (väga rikas) laps.
Serva kaotamise asemel oleks täpsem öelda, et mu suurim mure on vibe shift’i (vaibivahetuse?) alla jäämine. See ei ole pelgalt arusaam, et olemas on keegi noorem ja lahedam, vaid täielik kollaps, kus maailm on nii palju muutunud, et sa lihtsalt ei oska seal enam navigeerida. Sa ei tea, mida süüa, kuhu minna, mida teha, kuidas end kasuliku ja vajalikuna tunda. Sulle on jäänud vaid vale laiusega püksid, avokaadopildiga sokid ja vananenud släng ning koerte doggoks kutsumine. Vaatasin jõululaupäeval Babyloni, filmi, kus vibe shift rullub üle kogu tummfilmi põlvkonna Hollywoodi. Tummfilmitegijad ei oska uue maailmaga (helifilmidega) hakkama saada, nende jaoks ei ole enam kohta, neil jääb öelda ainult I'm losing my edge, but I was there ning a) surra b) kolida minema ja hakata elama igavat elu, et aastakümnete pärast vanale mängumaale tagasi tulida ja lastele näidata, et I was there / I was the first guy playing Daft Punk to the rock kids. Ma ei ole sellisest vaibivahetuse kujutamisest tänaseni üle saanud ning see meenub mulle argipäevas pidevalt.
Facebooki kommentaariumid ja mitme populaarse erakonna valijaskond on täis inimesi, kes on jäänud vaibivahetuse alla. Mõned neist kasvasid üle kolhoosikeskuste kultuurimajades ja ajal, mil arsti juurde mindi kommikarbiga. Mida hakkavad nad peale taastuvenergia, kastirataste ja platvormitöölistega? Lihtne on naerda, teadmata, kuidas me ise 20 aasta pärast hakkama saame mis tahes düstoopilise sitaga, mis selle aja peale meid kindla peale ootab. Ma kardan vaibivahetust üle kõige, nõnda, et vaatan enne magamaminemist millegi mõistlikuma tegemise asemel brainrot ja skibidi toileti tiktokke, korrutades endale, et ma saan veel aru, ma olin seal ma leiutasin sellise huumori minu jaoks pole veel hilja ma ei ole nagu need teised saate aru ma ütlesin alati et girlboss feminism oli halb mõte ma ei ole kunagi oma harry potteri maja enda biosse pannud, andes endale siiski aru, et võin olla küll ekstreemselt online, aga mitte teismeline, ma olen lihtsalt pealtvaataja, mitte päris osaleja. Aga ma ei saa vaibivahetuse alla kinni jääda, kui ma tean, et see toimub. Eks? Onju? Jah?
Vahepeal olen mujale kirjutanud sellistest olulistest asjadest nagu:
BSH-st, enesemüümisest ja diagnoosist nimega “tüütu juurakas”, lugu, mis on edasiarenduseks ühele veebruarikuisele substackile
Kõiki neid lugusid oli väga tore kirjutada, isegi kui ühe nädala sees kuue Swifti albumi arvustamine pani mind enda vaimses stabiilsuses korduvalt kahtlema. Ma ei mäleta, millal muusika viimati nii hästi kõlas, kui siis, kui viimase arvustuse ärasaatmise järel lõpuks uue Fontaines D.C. mängima vajutasin.2
Toeta brünettide võitlust:
Kas praegu on õige aeg öelda, et Friends ei ole nii naljakas? Mul on tunne, et põlvkondade kaupa inimesi on lihtsalt selle pantvangis, sest see meenutab neile turvalist lapsepõlve.
Aga kui oleksin pidanud neist kirjutama, oleksin kindlasti tahtnud selle asemel Swifti kuulata, see on lihtsalt elu.