sumpamine kummitustega

see pole nostalgia, see on vintage

Kui tore on, et aasta läbi saab. Mitte et see oleks olnud minu jaoks halb aasta, kuigi objektiivselt muidugi on. Kas on siinkohal paras aeg meelde tuletada inflatsiooni? Käibemaksutõusu? Seda, et Tallinnas vaevu on veel kultuuriasutust, mille ei oleks üle võtnud klaasist uusarendus (talvel külm, suvel palav, igal aastaajal akendesse kihutamas segaduses linnud) või alkopood? Sõda? Aga millist? Kas seda, mis kestab juba teist aastat, aga mida isegi eestlased unustamas on, või seda, mille puhul võidakse sind Eestile poliitiliselt mittekasulike laste üle kurbuse tundmise eest natsiks sõimata?

Ja kuigi mind hirmutab aasta läbisaamine nii aja hirmutavalt lineaarse kulgemise (mis järgmisena? järjekordne kevad? suvi? mitte ometi sügis?) kui ka selle tõttu, et kardan, et edaspidi läheb veel hullemaks (te olete kuulnud käibemaksutõusust, aga kas te olete kuulnud ka 2025. aastal toimuvast tulumaksutõusust?), siis on mul ikkagi nii hea meel, et aasta läbi saab. Milline kingitus võtta väikene paus ja alustada uuesti, kuigi uusi alguseid muidugi pole olemas, uude aastasse astuvad ikka vanad inimesed. Aasta lõpus tabab mind alati teotahe ja korrastamissoov - vaadata ära kõik nimekirjas olevad filmid, lugeda lõpuni pooleli jäänud raamatud, tõmmata kokku viimased tüütud administratiivsed otsad, et iseenda elu järgmisel aastal päriselt elama hakata. See oli mu viimane põdemise ja passimise ja munemise ja muretsemise ja mugavdumise aasta, ei kunagi enam, vähemalt mitte kuni järgmise aastani. Isegi, kui see on enesepettus, on nii kena, et kalendriaastad olemas on, sest kui kogu see aeg lihtsalt voolaks järjest ilma ühegi kunstliku teetähise ja hingetõmbepausita… kohutav.

Päeva ajal vahetult enne päikeseloojangut lumises linnas sumbates taban end kogu aeg mõttelt, et see tundub täpselt nagu algkoolist koju jalutamine. Saapad on liiga kobakad, kott on liiga raske, korraga on palav ja külm, peas on ainult soov juba ometi koju jõuda ja teleka ette diivanile istuda, kõnniteed on libedad ja nii kitsad, et kui teekonda mitmekesi ette võtta, tuleb mitmeid lõike hanereas kõndides läbida. See kui väga ma end neil hetkedel algkoolilapsena tunnen, on korraga lohutav ja hirmutav, sest meenutab, et lõpuni muutuda pole võimalik. Siis tuleb endale meelde tuletada, et on mitmeid tundeid, millest mul üheksa-aastasena aimugi polnud. Aga paratamatult mõtlen ka sellele, kuidas ma polegi lasknud endal suureks kasvada (insane take 31-aastasena) ja kõnnin ikka keset päeva ühest kohast teise peamiselt ikka ainult endale mõeldes selle asemel, et teha midagi muud (mis see muu on, on endiselt defineerimata).

Kuna kõnniteed on lumevallide tõttu kitsad, on teised inimesed nii lähedal, et tekib sõna otses mõttes küünarnukitunne, vahepeal on vaja otsustada, kumb vastutulija teisele teed annab. Enamasti läheb see ladusalt, aga mõnikord ei anna kumbki alla enne kui on juba hilja ja oled sooritanud eestlase peamise patu ja katsunud võõra käist. Sel nädalal möödusid minust kaks vanemat naist jutuhoos nõnda lähedalt, et tundsin nende hingeõhku ja see lõhnas nagu mu vanaemal, mingi seletamatu kombinatsioon punasest matist huulepulgast ja toidujäänustest proteeside vahel. Ma polnud nii ammu vana naise hingeõhku tundnud, et oleks tahtnud selle mälestuse tõttu korraks hange istuda ja HINGE tõmmata, aga muidugi ma ei saanud seda tsiviliseeritud ühiskonnas teha ja pidin edasi sumpama.

spunks

A post shared by @spunks

Nostalgia on haigus ja sellel on reaalsed sümptomid. Vahel kui möödunule liiga palju tagasi mõtlen, olgu see halb või hea mälestus (aga eriti kui see on hea mälestus) läheb mu süda päriselt pahaks ja pean seda kõike oma kehas tagasi alla suruma. Metatase on veel, kui meenub näiteks see, mille järgi teismelisena nostalgitsesin ja selle asemel, et oma lapsepõlve igatseda, igatsen seda, kuidas vanasti oma lapsepõlve igatsesin.

Aga nostalgia on minu jaoks ka reaalne koht, väikelinn, kus toimuvad nostalgiapäevad (mis nüüd küll Vintage Weekend’iks ümber bränditi, ohjah, naljad kirjutavad end ikka ise) ja kus on alati tuttavad tänavad ja näod, muutustega, mida suudan une pealt ette lugeda (kollase puidust maja asemel on nüüd valge betoonmaja ja arvutusjaama punase hoone asemel on nüüd puitlaudisega hotell ja teise kollase maja trepi peal enam ei istu mu sugulast, sest ta suri suvel ära, aga selleks, et ma esmalt ei mõtleks, kas ta ka täna õues on, kulub aastakümneid). Inimesed, kellest ma kõige vähem aru saan, on need, kes ei ole pärit väikesest kohast ja on terve elu Tallinnas elanud. Kas on tõesti võimalik elada samas linnas, kus sa koolis käisid? Kui sa tahad, et sind kummitataks, siis kuhu sa tagasi lähed? Kuidas sa end mõtestad, kui mitte läbi võimaluse minna oma lapsepõlve füüsiliselt tagasi ja korraks iseendaks tagasi muutuda?

Äkki oleksin vähem nostalgiline (loe: haige), kui ma poleks pärit sellisest lõputule nostalgiatsüklile üles ehitatud väikelinnast, kui suudaksin uskuda, et mul on oma kodukohas (või ükskõik kus mujal) tulevikku ning võiksin olla parim ka milleski muus kui ühe korra oma vanuserühma Läänemaa tüdrukute seliliujumises ja mõned korrad maakondlikul eesti keele olümpiaadil. Aga selles nostalgilises talvise kodulinna kurbuses on ka nii palju soojust ja hygget, siirast armastust inimeste vastu, keda ma alati teadnud olen ja alati teada tahan, soovi märgata väikeseid muutuseid neis ja iseendas, aga ka egoistlikku lootust, et nemad ja mina päriselt mitte kunagi ei muutu, hoolimata sellest, et mitte kunagi enam ei ela me seda elu, mida ma vahepeal sellistel nädalavahetustel taga igatsen ja mida ma tollal pidasin vaid pelgaks proloogiks, mitte päris eluks.

detsembri soovitusnurk

🎥 Nostalgiahaigusest rääkides ei saa päris lahti lasta USA-sse kolinud Lõuna-Korea immigrandi loost filmis “Past Lives” (“Eelmised elud”). Kui enne ütlesin, et ei saa aru, mida tunnevad terve elu samas kohas elanud inimesed, siis Celine Songi filmis jutustatud lugu läheb hoolimata sellest, et olen täiesti teisest kultuurist, kuhugi väga sügavale, sest ei saa ju lahti lasta oma lapsepõlvest (ja sellest, mitmes sa oma klassis milleski olid), varastest kahekümnendatest ja sellest, et kui äkki oleks siis teistsuguseid valikuid teinud, oleks elu võinud ehk hoopis teistsugune olla. “Past Lives” ei varja seda, et sellise kahetsusega elades ei jäägi vahepeal muud üle kui nutta, aga samas edasi minna teadmisega, et valikud on juba tehtud.

📚 Võib tunduda liigsena, et öelda, et palun lugege Betti Alveri debüüdipreemia võitnud raamatut, aga millegipärast inimesed ei loe väga palju eesti luulet, mistõttu on vajalik tungivalt rõhutada, et Mirjam Parve “Varjukeha” on üks kurbilus kogu, kus on kohmakat inimeseksolemise tunne vägagi mittekohmakalt sõnadesse pandud. Ja vajalik on ka rõhutada, et olen seda raamatut aastaid oodanud ja hindasin Mirjami sõnu juba ammu enne institutsionaalset tunnustust (ehk siis mu soovitus on aus ja mitte pelgalt takkakiitmine).

🎵 Ma ei ole Greg Mendezi omanimelist plaati veel kordagi suutnud täie tähelepanuga lõpuni kuulata, sest ma lihtsalt ei saa edasi alla kaheminutilisest loost nimega “Maria”. Mina üritan nädalast nädalasse ennast ja teisi matta sõnalaviini alla, suutmata öelda pooltki seda, mida see 1:58 lugu mu lemmikteemast. Minusugusel jääb üle vaid sumbata ja vajutada pidevalt kordust.

//

Subscribe, sest kes teab, äkki kirjutan ma järgmisel korral midagi rõõmsamat?